Kipsis käega Saatan ja mummulised lendavad vaibad

Ilm on kogu aeg meie poolt olnud ning nagu eestimaisele talvele omane muutub see peaaegu iga viie minuti jooksul ehk kord on tõeline torm ja viis minutit hiljem särab päike, mistõttu on eriti raske uskuda, et natuke aega tagasi oli see sama ilm pannud proovile meie polaaruurijaks tahtmise soovi.

Seekordne filmimine algas sadamas ning stsenaariumi kohaselt pidi me meeleheitel ärimees rõõmsal meelel kohale saabuma, sest oli ta ju pileti endale saanud ja nüüd tuli ainult laeva peale minna. Aga õnn oli ikka üürike, sest varsti saabus teade, et ilmaolusid arvesse võttes, kahjuks laevaliiklus on suletud ehk siis läks nagu alati.

Õnneks seekord jäid kõik uksed terveks, mina blondina suutsin tossu ajava spetsiaalset valgust näitava lambi korraks valesse kohta panna, sest ega ma ei raatsinud seda ometigi põrandale asetada. Õnneks eriti midagi muud ei juhtunud, kui natuke sulas midagi ära 😉 Aga see on võrreldes meie eelmise korra uste tuksi keeramise kõrval täitsa köömes. Pealegi oli ma ikka nii hea valgustaja, et meeleheitel ärimees varsti läikis näost minu ponnistuste peale. Otseloomulikult ei olnud minul ega Piretil puudrit, ma küll pakkusin erinevaid huulepulki, et põsepuna tekitada, aga seda vist ikka seekord vaja ei läinud.

Mul tundus, et see päev oli minu päev näha detaile, sest mingil hetkel mulle meenus, et hotellis ärkamist filmides pani meeleheitel ärimees selga pintsaku mitte kampsuni, milles olime me teda juba sadamas mitu stseeni filminud. Õnneks tegime ühe väikse vahejupi, mis põhjendas ära kampsuni seljas olu.

Kuna seekord olin ma ikka reeglid kõik läbi lugenud ja juba teadsin, mis tähendab Hello Kitty maaletoojat tagaajada, sest mul on ikkagi lepingule vaja nende allkirja, siis andsid kaamerad endast parima, et ühtegi logo enam filmi ei jää. Muidu saab minust maailma parim lepingutele allkirjade moosija, sest kahjuks ilma nende allkirjadeta ei saa me ju oma filmi esitada.

Väga lahe oli, et baaridaam Kaire oligi nõus oma osa mängima ja me peategelasele ikka klaaside viisi 100 gr valas, mis päästis meid sellest, et üks meist oleks pidanud leti taha ronima ehk see oleks pidanud olema vist mina, kui me just fotograaf Tõnise ei oleks nõusse saanud.

Nagu saatuse iroonia, oli meie Saatanal käsi kipsis, loogiliselt päris võimatu situatsioon, aga kas kõik peabki ära seletatav olema, tekitasime tahtmatult filmile müstikat juurde.

Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et peale selle, et me meeleheitel ärimees väga hästi põlvetõstejooksu oskab teha, on ta ka vahepeal harjutanud viskuma üle eesseisvate takistuste.

Meie järgimine filmimine toimus vaibaparadiisis, kus oli minu arvates nii külm, et mütsist ma ei raatsinud loobuda ja kindad panin ka kätte tagasi. Seal oli esmaseks ülesandeks – leida vaip. Õnneks jäi üpris kohe silm idamaise mustriga vaip ja selle me endale valisimegi. Kui aus olla, üks kallimaid selles suuruses ja sellel korrusel. Aga ma ei saanud ju ometi loota, et mummuline vaip hakkaks õhku tõusma, ikka sellist oli vaja, millega Aladin ringi lendas.

Keset filmimist jäi mul järsku suu lahti ja jälle tuli ohates nentida fakti, et kõik ei ole nii nagu olema peab. Nimelt meie meeleheitel ärimehe jalas ei olnud mitte mustad sokid, vaid sinised helesiniste rombidega. Põhjenduseks tõi ta, et tal on suvekingad ja ta spetsiaalselt pani need soojemad sokid jalga. Aga neid musta värvi sokke olime me ju mööda hotellituba ringi visanud ja nüüd olid nad järsku siniseks suurest vihast läinud. Kahjuks kellelgi musti sokke jalas ei olnduki, Piret pakkus küll omi, aga seal olid jänesed peal. Seega ei jäänud muud üle, kui ta võttis sokid jalast ära.

Järgmisena filmisime juba suusaraja juures, aga see oli selle päeva kõige kiirem ots, aga see-eest kõige külmem. Nii et ma ei olnud ainuke, kel järgmine päev tundus, et vist tahab haigus külla tulla.

Automaatuksed, striptiis ja kahe mehega wc istumine ehk meie kolmas võttepäev

Tänane filmine oli meil eriti tegus ning seda nii mitmes mõttes.

Alustasime oma võttepäeva lennujaamas filmimisega, kuhu oli kokku lepitud, et me saame endale check-in laua ja võime oma inimese tooli peale jalgu kõigutama panna. Meie jala kõigutaja, aga oli tava check-in töötajast vist mõned kasulikud cm lühem, sest kui Ave toolile istus, kadus ta tõsiselt laua taha ära. Õnneks andis tooli nuppe näppides kõrgust lisada, muidu oleksime Ave toolile jopedest külakuhja tekitama hakanud 😉

Meil oli selline tegija mikrofon, mida üks lastest  laua peal olevast kastist  suunaga Ave poole hoidis, ma isegi ei tea, mis ime kast see oli, aga meenutas vägisid teatrilaval olevat kasti, kus etteütleja kunagi oli, kes etendusel hämmingusse sattunud näitleja õigele rajale tagasi aitas.

Kui algul jäi mulje, et me filmiksime Kärdla lennujaamas, sest peale meie seal inimesi ei olnudki, siis hiljem hakkas Egipti charter mineku valmis end seadma vist, sest mingist hetkest lihtsalt oli mass kõige otsemas mõttes meie international Kärdla lennujaama suutnud ära vallutada.

Ma algul mõtlesin, et peaks kohvri kapi otsast kaasa tassima, aga see imeilus ilm eriti mind ei toetanud selles otsuses, nii et kohapeal laenasime me publikult kaks kohvrit juurde. Ma küll algul võtsin musta, aga kuna keegi noormeestest väitis, et tema näeb lilla kohvriga eriti imelik välja, siis hoopis mina tuusasin lilla kohvri ja oranzi käekotiga, nagu tõsine värvilaik kogu ootejärjekorra seltskonnas. Kuna Tomi pidi minu taga musta kohvriga seisma, aga enamus ajast oli ta kaamera taga, siis mina venitasin ka oma WC oleva abikaasa kohvrit.

Vaadates, kuidas me meeleheitel ärimees üle kohvrikäru hüppas, olen ma kindel, et kooliajal oli ta üks lemmik tundidest kehaline kasvatus, kus tuli üle kitse ja hiljem ka üle hobuse hüpata. Muidugi tehniliselt seda lõpu kätesirutust ei olnud, aga üle käru ta lendas, kui aus olla ja väga kiirelt.

Kui saabus stseen, et turvamees viskab ta uksest välja, siis oli see viskamine nii reaalne, et lennujaama automaatsed uksed läksid katki, vist sõitsid ruulikutelt maha, aga igatahes kinni nad automaatselt enam ei läinud. Kuna ma nägin kõike seda pealt ja mäletasin, et mulle saadetud kirjas mainiti, et mis iganes juhtub, vastutan mina kõige kahjude eest. Jäin ma tõsiselt totaka näoga ust vaatama ja numbrid hakkasid jooksma silme ees ülevalt alla megakiirusega, ega ei jäänudki  paigale, et ma aimaks, mis see materiaalne kahju võiks olla. Null arvega filmi eelarvest annab ju nii mõndagi kinni maksta 😉 Seega Tomi idee, et teeks kaadrid kiirest ära ja võtaks suunda kuhugi, ei tundnudki kuigi halb mõte olevat, sest numbrid jätkuvalt jooksid aina kiiremini silme ees. Õnneks  kohaliku remondimehega koostööd tehes, lahenes asi positiivselt ja numbrid jäid mu silme ees nulli juures pidama.

Millega me veel lennujaamas hakkama saime? Meie guru, kui ta just mingit iidset tarkust ei kasutanud, peaks homseks haige olema, sest ikkagi oli õues lumetorm, kui ta poolalasti vinget nõu andis 😉 Me saime väga laheda sõiduki peale meeleheitle ärimehe sokutada ja väga osavalt kõik pangautomaadid ühe korraga streikima panna 😉

Järgmisena võtsime suuna rongijaama ja mingi ime läbi jõudsime just selliseks ajaks filmima, kui rongid vuhasid siia ja sinna nagu elaks me tõsises metropolis. Mõni oli neist eriti agar, sõitiski ühes ja teises suunas, vahepeal mitu vagunit taga, siis ilma nendeta, jäi mulje nagu rongijuhtidel oli tõsiselt igav meie sealoleku aja. Kuna nad vuhasid küll eest ja tagant, siis jooksime  kaameratega ühele ja teisele poole perooni, et meeleheitel ärimeest rongi taustale saada. Muidugi need rongile järgi jooksud meenutasid selliseid aegluubis ponnistusi, sest enamus ronge ju saabus, seega nagu nt Moskva rong, mis umma kilomeeter pikk on, jäigi viimaste vagunitega peaaegu meie juurde seisma. Ürita sa siis filmida, et ta rongile järgi sprindib, kui tegelikult peab teosammul liikuma, et mitte rongi edestada.

Järgmiseks filmivõttekohaks oli hotel Meriton ehk lõpuks ometi hakkasime me filmi algust filmima. Me saime sinna toa endale, mida me stsenaariumi kohaselt pidime totaalselt segamini ajama ja seda ei olnud üldse raske teha. Samal ajal kui filmigrupp asju mööda tuba laiali pildus, jõudis peategelane kui ma ei eksi dussi alla või vähemalt leotas ta ühte rätikut vee all. Kahjuks esimene striptiis jäigi nägemata, sest ta juba jalutaski meil boxeritega mööda tuba ringi, aga see eest teisi striptiise ma maha ei maganud. Aga mitu neid oli, ma tõesti ei mäleta. Enamus ajast kui mina toas olin, käis riiete ära võtmine ja laiali pildumine. Kuna tuba oli väike, siis kahe kaameraga ei saanud sees filmida, seega tuli osadel meist ehk minul, Tomil ja Eskol, aegajalt wc istuda, kui action pihta hakkas. Muidugi tahtsime me magic buttonit kogu aeg vajutada, sest kuulis ju väga hästi läbi seina ja mõtle kui lahe oleks, et ärkad selle peale, et keegi sinu wc istub. Seega kui ma just striptiisi ei vaadanud, istusin ma kahe mehega wc, elu ju täitsa lill ses mõttes 😉  Aga nüüd kui ma järgi mõtlen, jäin ma vist wc’s istudes mingist actionist ilma, sest kui me hiljem tuba enam-vähem korda seadsime ja voodit tegime, oli ju lina verine. Magasingi kahe mehega wc olles, midagi olulist jälle maha 😉

Edasi filmisime me liftis, kui aus olla ei ole ma ammu nii palju jalga kuskil ukse vahel hoidnud, sest lift vägisi tahtis ju meiega ära sõita ja meeleheitel ärimehe, kus see ja teine jätta. Aga kuna me filmisime kõige ülemisel korrusel, siis otseloomulikult teel alla, suutis turist valida õige hetke ja meie teekonnal alla lift kinni pidada. Näod, kui nad liftiukse vahelt kaamerat märkasid, oli juba omaette koomiline, aga isa koos tütrega julges ikka lifti astuda esimesest hämmingust hoolimata. Eestlane oleks jummala vait olnud, aga soomlane tahtis ikka oma tütrest moviestaari teha, käskis tal kaamerasse naeratada, väites et tehakse ju filmi.

Ja jälle oli meil võimalus filmida uksi ja ka seekord need automaatsed uksed armastasid meid täpselt sama palju kui lennujaama omad ehk meeleheitel ärimees jäi pöörlevate uste vahele lõksu kinni ning tal tuli neid lükkama hakata, et uuesti vabadusse pääseda. Ei saa üldse kahelda, et täna oli meie uste päev 😉

Viimasena filmisime vanalinna hostelis, mis oli meie meeleheitel koduperemehe kodu. Iseenesest, kes ei tahaks vanalinna kahekordses majas elada. Mina küll tahaks, kui aus olla. Millegipärast just filmimise ajal hakkasid hosteli elanikud kas koju jõudma või kööki tungima. Nii et keegi võõras mees oli meie meeleheitel ärimehe kööki ennast lukustanud, imelik kas pole – kus ta veel sinna sai, kui nainegi oli kodunt läinud 😉

Meeleheitel ärimehe saaga jahil, jääl ja olümpiarõngaste all

Kuna me meeleheitel ärimees ikka soovib kogu südamest koju naise juurde jõuda Valentinipäevaks, siis seekord me filmisime, kuidas talle uus sõber on oma jahti soovitanud, millega kindlasti annab õigeks ajaks koju naise juurde jõuda.

Aga et me jahi peale filmima saime, võin ma ainult ülistada Facebooki ja sealseid sõpru, sest kui ma mõtlesin, kus ma jahi võin leida, visualiseerus mu silme ette sõprade pildid, kes aeg-ajalt seilamas käivad. Saatsin oma soovi ehk palve, kas ei teata kedagi, kelle jahi peale me saaksime filmima tulla. Juba Eesti vanasõna väidab, et küsija suu pihta ei lööda ja nii ma üks päev jalutasingi sadama kapteniga jahtide vahel ja valisin jahti, mis võiks me järgmiseks võtteplatsiks sobida.  Jaht, mis valitud sai, kandis nime “Lotte” ja kui ma omanikule helistasin, oli ta minu rõõmuks väga aldis koostööd tegema ja nii me saabusimegi filmima. Ilusa punase redeliga ronisime jahi peale, hoidsime hammastega aeg-ajalt kõige otsemas mõttes mastinööridest kinni, et mitte pea ees alla lumme prantsatada ja palusime peategelastelt selg ees romantikat mängida;) Suutsime ka Titanicu stseeni filmida meeleheitel ärimees koos Hello Kitty’ga,.

Järgmine stseen oli jääpeal, nagu video päevikust näha maandus me meeleheitel ärimees nagu ämblikmees keset jääd ja kukkus uisutama. Ta ju tõesti soovis koju naise juurde jõuda, kahjuks ega seegi katsetus tal edukalt ei lõppenud.

Aga kui me juba seal jää peal olime, jäi meile otseloomulikult silma kuulsad olümpiarõngad 80ndatest ja nagu meie peale mõeldes oli seal üks kalapaat jää peal koos aerudega. Ma ei ole ammu kedagi nii ennastunustavalt paati tõukamas ja tõmbamas näinud ning kui mu kotkapilk mind ei petnud, siis minu arvates meeleheitel ärimees vajus seda tehes mitte just kõige soojemasse jääsuppi 😉

Muidugi minu kõrvad hakkasid kohe liikuma, kui ta veel jääsuplejaks oli nõus hakkama, aga seda peame me küll kõige viimasena filmima, sest muidu järsku me meeleheitel ärimees on kahtlaselt jääkujuga ühte nägu ja sellises olekus ei saa ju enam koju naise juurde rutata 😉

Meeleheitel ärimees kelgukoera jahil ja suuskadega piruette tegemas ehk meie esimesed filmivõtted;)

Meie esimene filmivõtted võisid alata ning nagu proffidele kohane, alustasime me ikka peaaegu viimastest kaadritest. Stseen ise kokkuvõtlikult kirjeldab seda, kuidas meeleheitel ärimees näeb keset küla soome kelku ja chihuahua koera ning tal tekib idee, et see imeväike koer on kindlasti kelgukoeraks loodud ja aitab tal lõpuks ometi valentinipäeva õhtuks koju jõuda.

***

Filmimise kohaks oli algul mõeldud vabaõhumuuseum, sest ma teadsin, et neil on olemas soome kelgud, mida laenatakse välja. Kahjuks selgus, et muuseumi territooriumil filmimise eest tahetakse raha ja mitte vähe, aga kuna meie film on täitsa null eelarvega ehk kõik on vabatahtlikult nõus oma aega, vahendeid ja tutvusi mängu panema, et midagi väga lahedat ja kvaliteetset ära teha, siis meil ei olnud võimalust ja soovi vabaõhumuuseumile maksta 😉 Seega tuli välja mõelda plaan B …. aga ega ma ilmaasjata nii mõneski ülikoolis õppinud ei ole, mistõttu on mul olnud läbi aastate väga palju ja lahedad kursakaaslasi. Ja nii mulle meenuski, et Külvi elab väga vinges kohas – Rootsi-Kallavere külas ning ma oletasin, et  kohe kindlasti kellelgi külaelanikest võiks olla soome kelk või selle võib isegi leida sealse muuseumi eksponaatide hulgast.

Seega kelk oli olemas, koht ka, aga võimalikult väikest koera – chihuahua veel ei olnud. Õnneks on mul isehakanud sugulasi, kellele just sellised koerad südamelähedased on. Esimene koeraomanik oli nõus tulema, aga kahjuks tema chihuahua on nii arg, et ta oleks meil lihtsalt suurest hirmust värisenud ja kui me ikka aru ei saa, et ta kardab, arvatavasti oleks vist ennast pikali visanud ja surnut teeselnud. Iseenesest oleks see väga vinge lahendus olnud, aga seal oli veel üks ületamatu raskus, nimelt ta ei ole nõus oma perenaisest kaugemal olema kui 5 cm  ja see väike tõik oleks meile komituskiviks saanud. Aga õnneks on mul  isehakanuid sugulasi täitsa trobikond ja nii saimegi filmi näitusekoera Harley.

***

Kui me lõpuks kõik kohale jõudsime, võiski filmimine alata. Õnneks Harley meeleheitel ärimeest ei kartnud ja täitis väga hästi oma perenaise käske ning ma oleks peaaegu, et uskuma jäänudki, et chihuahua võib täitsa hästi ka kelgukoeraks sobida.

Vahepeal mulle tundus, et me meeleheitel ärimees on kodus vabast tahtest soome kelguga sõitmist harjutanud, sest eriti need tõukeliigutused tulid tal imehästi välja. Ja lund oskab ta ka väga hästi pähe raputada, võib-olla tuli seda kuidagi eelmise laupäevaga seostada ning kuna tuhka ei olnud käe pärast, raputas ta lund pähe 😉

 

 ***

Järgmine filmimine toimus juba Maxima juures, kus meeleheitel ärimees suusad ostab ja tervisekõndija kepid ära pätsab. Kuna ei olnud kedagi terviskõndijaks sokutada, siis olin ma ise agar keppidega vehkija. Olgem aus, nagu nimme ei õnnestunud mul neid keppe Maxima ukse najale püsti seisma panna ja nagu kokkulepitult kaotasid nad tasakaalu just hetkel, kui ma oma kindad suutsin neist eemaldada. Aga meie meeleheitel ärimees suutis päris edukalt nende veneaegsete punaste minisuuskade uuemate versioonidega kohver kaenlas ennastunustavalt suusasamme teha, käia nii efektiivselt pikali nagu me oleks tema jalge alla banaanikoori sokutanud. Muidugi mul mingi hetk oli temast tõsiselt kahju, sest pikali käis ta vabatahtlikult ikka mitu-mitu korda ja vaatamata illusioonile, oli pehme lume all ju jää. Pealegi kuna me keegi eriti ei hiilanud oma mäluga, siis tal õnnetul ei olnud ka talvejopet seljas ja mina tema asemel oleks juba ammu Maxima ees olevaks jääskulptuuriks külmunud.

Aga lõpptulemusena jäin mina küll vaatamata vipertustele esimese päevaga väga rahule ning tundub vähemalt pilti vaadates, et Harley ja Piret nõustuvad minuga 😉

Kuidas me Valentinipäeva lühifilmile meespeaosatäitjat valisime?

Kui algul oli tunne, mis see siis ikka ära ei ole, kuulutame konkurssi välja ja valime ära, küll me talendi ikka ära tunneme, siis  nende  talentide seast valik  päeva edenedes aina raskemaks muutus.

Kuigi Mastermindi lehel oli tulijaid jah kui palju, siis reaalsus keskpäeval oli natukene teine. Tundus, et eestimaiselt soe ilm oli osadest me kandidaatidest vist jääkujud teinud ja kohale ei tulnud rohkem ega vähem kui kolm meest. Algul tekkis väga petlik idee, et saamegi kiirelt peaosatäitja valitud, aga iga ülesande järel muutusid kanditaadid aina võrdemaks ja meie valik aina raskemaks 😉

Aga, mis me neil teha palusime – kodus ettevalmistatud skets teemal – esimene kohting või abielu ettepanek, mille käigus üritati mind päevapraega kinno meelitada, et ma ühele neist teeks pileti välja. Lõpuks meenutas see rohkem tõsist kahe juudi vahelist kauplemist kui esimest kohtingut 😉 Järgmises versioonis see õnnetu kanditaat muljet avadamiseks andis peaaegu kõik oma riided mulle 😉 Üldse tundus striptiis kanditaadide seas üdini populaarne teema olevat, aga tuli ju kuidagi kolmele naiszürii liikmele muljet avaldada 😉 Ühes teises esimese kohtingu sketsis oli raske kaamera taga olijana mitte laginal naerma hakata, kui mehe küsimuse peale – “Millega sa tegeled?”, vaatab naine täiesti süüdimatu pilguga otsa ja teatab:  “Pole õrna aimugi;)”

Ei sa jätta mainimata, et üks kandidaadidest laulis nii imeilusalt, kuigi ise ta hiljem väitis, et hääl värises, aga kuna me nii kogenud zürii ikkagi ei olnud nagu”Eesti otsib Superstaari” oma, siis ei saanud meist keegi aru, et see hääl oleks kuidagi eriti värisenud, kandis minu arvates kõiki noote väga hästi lõpuni välja.

Järgmisena palusime kohapeal luuletus või siis armastusavaldus oma kallimale teha. Igaüks lähenes ülesandele oma nurga alt:

• kuulsime väga ilusat luuletust;
• väga südamlikku  armastusavaldust;
• sureva mehe viimset sõnumit oma armsale naisele.

“Pearl harbor’ist” inspireerituna tekkis kohalpeal stseen, kus mees, kes teati juba kolm aastat surnud olevat, jõuab tagasi koju  ja leiab eest armastatud naise koos parima sõbraga. Õnneks kakluseks just ei läinud, kuigi hiljem seda sketsi arvutiekraanilt  vaadates, tundus nagu  potentsiaali oleks olnud 😉

Kuidagi südantsoojendav oli vaadata, kui mees on jõudnud äratundmisele, et tegelikult ta ex on ikkagi see kõige-kõige õigem tema jaoks ja kuidas siis üritatakse kunagist kallimat tagasi moosida. Üks parimatest selle päeva dialoogi lõikudest oligi sellest sketsist pärit, kui mees jõudes baari, näeb seal oma ex’i ja küsib temalt:   ‎”You remeber me . . . right?”  ja ex vaatab hämmingus otsa ja teatab: “NO!?”

Oli tõsiselt põnev päev, suur aitäh kõigile kandidaatidele, appi rutanud Annelyle  ja otseloomulikult kahele teisele züriiliikmele, sest valiku tegemine ei olnud mitte nii teps kerge, kui ma hommikul sinisilmselt olin lootnud. Aega läks, aga asja sai ja suutsime meiegi otsustada, kes võiks olla Valentinipäeva filmi meespeaosatäitja.

 

 

Otsime meespeaosatäitjat lühifilmi

Võtame (filmitegijate grupiga) osa Youtube lühifilmide festivalist, mistõttu kuulutame välja konkursi meespeaosatäitja leidmiseks. Kandidaatide ülevaatamine toimub 4. veebruaril kell 12.00  EEK Mainori peakontor. Aadress on Suur-Sõjamäe 10a. See on Ülemiste keskuse lähedal, Ülemiste Citys. Ja koguneme siis nii, et kes on kohal, helistab 5208899  ja siis me tuleme vastu või proovime juhatada.

Ette on vaja valmistada sketsh:

abeeluettepanek või esimene kohting.

Võimalik, et on olemas partner, aga tuleb olla valmis esinema üksi. Kohapeal ootab teid veel üllatusülesandeid, seega valmis panna avatud suhtumine ja julge pealehakkamine 😉

Lisamärkusena mainin ära, et film tuleb inglisekeelne, seega võiks ikka keelt ka natuke osata 😉

Kahjuks naispeaosatäitjat seekord filmis ei olegi, vähemalt mitte kaadris 😉

Film esitamise aeg on 31. märts, seega läheb kohe-kohe kiireks tegutsemiseks peale valiku tegemist.