The Leisure Seeker

Vanem abielupaar otsustab lastele ütlemata minna oma viimasele road tripile autosuvilaga, millega nad kogu oma elu mööda Ameerikat ringi sõitnud. Seekordne eesmärk on Hemingway kodu, mis tegelikult on märgilise tähendusega, sest just sealt algab viimase vaatuse eellugu.

Mis tunne on reisida abikaasaga, kes mõnikord ei mäleta, kes sina oled, rääkimata laste ja lastelaste nimedest? Vaadates temaga koos slaide teie ühisest elust ei tee ta vahet oma õpilastel ja sugulastel. Sellise hääbumise pealt vaatamine on metsikult valus. Kuid on ka hetki, kui ta on tagasi siin ja praegu, mäletades kõike, teades kõike, kuid siis nagu keegi teeks nipsu ning maailm muutub uuesti. Piir kahe maailma vahel on õhkõrn. Eriti vihale ajab, kui ta mäletab oma õpilast, aga oma lapsi mitte ning hõõrub sulle nina alla sinu esimest armastust, millest on peaaegu sajand möödas. Nii ta mälu kaobki iga päevaga. Kõige paremini kirjeldab seda lause, mida ta ise ütleb, et kui ma raamatut lugedes lause lõppu jõuan, ma ei mäleta enam algust. Samas on see mälu ka ohtlik, kui ta inimesi segamini hakkab ajama ja tänud sellele hästi varjatud saladused pinnale kerkivad. Mida sina abikaasana teeksid? Kui kaua sa vastu peaksid?

Vanadus ja vanadekodud, see on ka üks läbivast teemast. Kas me sellist lõppu tahamegi?

Kokkuvõtlikult võiks öelda, õnn peitub väikestes asjades ning kui ei kao armastus ja hoolimine püsib see maailm ideaalselt hästi koos.

Stolen daughters: Kidnapped by Boko Haram

Dokfilm tüdrukutest, kes on erinevatel aegadel röövitud Boko Harami poolt. Lugu, mis meediani jõudis, räägib Chiboki koolitüdrukutest. Juba alguskaadrites öeldakse välja, et tüdrukud ei tohi rääkida, mis nendega tegelikult seal metsas juhtus, mida nad nägid ja kuidas neid koheldi. Miks selline keeld? Selles nähakse võimalust uuele vägivallalainele nende tüdrukute vastu, kes jäid veel pantvangi.

Pääsenute igapäevast tegevust filmitakse 3,5 aasta jooksul, mil neil lõpuks on uuesti võimalus kodu külastada. Senini hoiti neid turvakodus ja üritati anda igasugust abi, et leevendada seda, mida nad üle elasid. Vanematel oli võimalus neid aeg-ajalt külastada.

Osad neist pidasid vangistuse ajal päevikut. Seega kui rääkida ei tohi, siis sinu kirjutatut võib ikka ette lugeda.

Neid kutsutakse unustatud naisteks, neid on tuhandeid, keda Boko Haram siiamaani vangis hoiab ja kõige hullemal viisil ära kasutab. Neid sunnitakse abielluma, kui sa ei nõustu, sind piinatakse või tapetakse. Abielludes on suht esimene kingitus sulle – HIV viirus. Vähestel neist õnnestub põgeneda, kuid see on vihma alt räästa alla sattumine. Nimelt ühiskond kahtlustab neid pidevalt, et nad on endiselt terroristidega seotud ja järsku on just nemad järgmised enesetaputerroristid. Üle saja naise on sunnitud pommivöö ümber enda avalikku kohta jalutama ning …

Enamus neist läks Ameerika Ülikooli Nigeerias edasi õppima valitsuse toetusel. Natuke näidati, mida neile õpetati ja tekitab küsimuse, mis on lävend, et sisse saada.

Nüüd lõpuks sain ma aru, kus see plaksutamise komme tuleb, nimelt kui sa tunnis õigesti vastad, palub õpetaja kogu klassil kindlas rütmis sulle plaksutada. Tubli olid. Aga tegemist ei ole algkooli vaid ülikooliga.

Täiesti imestama paneb, et kui su laps jäi ellu ja sa tuled teda vaatama, sest nad algul olid kõik turvakodus, siis su vanemad ei rõõmusta selle üle, et sa elus oled, vaid nutavad vihast, miks sulle lubatud jala protees ei ole veel kohale jõudnud.

Kuidas on võimalik üldse kogu seda tapmist, vägistamist, piinamist üle elada? Vastus on ka filmis olemas, ka kõige räigemal hetkel lootsid nad kõik Jumala peale. Õige õõnsaks muutub tunne sel hetkel, kui on aru saada, et tegemist ei ole religioonide vahelise võitlusega, vaid su enda küla mehed, pojad on need, kes su tütart vägistavad ning nad on samast religioonist kui sina – islam. Ega ainult tüdrukud ei ela pidevas hirmus, nt väikseid poisse varastatakse, et neist lapssõdurid koolitada.

Jutustuste taustaks on näha reaalset Aafrikat, kus tutika mobiiltelefoni omanine on „must“ nimekirjas, aga kui kodu näidatakse, siis on raske tänapäeva tipptehnikat sellesse „imeilusasse“ keskkonda paigutada.

Sellist filmi vaadates, on ainult tänu südames, et Eestimaa on imeilus koht, kus terrorism ei lokka, kus ei viida lapsi kodunt ära ning vanemaid ei tapeta nende silme ees. See aeg on siinmail läbi, kuigi vaadates me lähiminevikku, oli ka meil midagi taolist. Meil on olemas võimalus käia koolis, harida end ja ehitada üles ühiskond, kus talupoja mõistus ruulib, mitte islami äärmuslus. Riiki suudetakse koos hoida ning märgatakse ekstreemsuste teket, et neil õigel ajal likvideerida. Ausalt öeldes siin näeb maja maja moodi välja ehk ilus oled kodumaa. Ei tasu kogu aeg viriseda, et meil on kõik halvasti, seda doki vaadates, ausalt kõik on hästi ja paremgi veel.

Mees2. Minu kari. Jesper Parve

Olles lugenud nii „Minu Bali“ kui ka „Mees“, oli mul suur huvi, kas see raamat on sama hea, kui kaks eelmist või taandub, minu arvates mitte kõige õnnestunuma etteaste „Mida mehed tegelikult tahavad“ klassi. Aga ka see raamat on nn õigest klassist, suht otse ja omadega selgitamaks, kuidas mõista ja muuta ennast ning mõjutada seeläbi maailma.

Kõige kergem on kirjutada oma elukogemustest, väärtustest, ideedest või mõtetest, ühiskonna ja inimkonna kitsaskohtadest, mis sind ennast puudutavad. Ta oskab nendesse ideedesse, rõõmudesse, muredesse panna oma hinge ja energiat, mistõttu see raamat rääkis minuga ja pani kaasa mõtlema, tekitades erinevaid emotsioone – vau; nii ongi; võib ka nii, really?

***

Esimesena sümpatiseeris mulle kõige kõrgema maja ehitamise idee – sa kas lammutad kõik teised ja ehitad ühekordse või ehitadki kõige kõrgema maja. Kõige kõrgema maja ehitamine meenutab mulle endale Paabeli torni ehitamist ja olgem ausad, sellel küll Vana Testamendi järgi hääd lõppu ei olnud. Pigem näitas inimeste kõrkust ja egoismi, kes tahtsid jõuda taevani ning tulemus oli, et Jumalal sai neist pürgijatest kopp ette ning segas keeled ära. Ürita veel midagi ehitada, kui naaber müüriladujast aru ei saa ning sulle tundub, et ta teeb midagi totaalselt valesti. Kõige kõrgema maja ehitamine tänapäeval nõuab koostööd. Kergem oleks kõik hävitada ja siis oma ühekordsega lagedale tulla, aga kambakas on sel juhul loetud sekundite kaugusel.

Soovitav kirjandus neile, kes leiavad, et sooneutraalsus on järgmine etapp me ühiskonnas. Raamatus selgitatakse läbi oma loo, mis tunne on olla mees ja miks naine ei ole mees või vastupidi, isegi kui nad seda tahaksid. Muidugi raskuskese on mehe olemuse ja mõtete selgitamisel, aga samas on mõned universaalsed soovitused – kuidas oma vihaga toime tulla või miks on mõnikord viha hea, kui oskad seda kasutada; kuidas apaatsusest üle saada; mis peaks elus tähtis olema; miks meestele meeldib probleeme lahendada; mida me endaga kaasa toome suhetesse; miks on kasulikum rääkida, mida sa soovid kui loota, et teine loeb su soove silmist.

Esimest korda leidsin ma väga hea selgituse, miks meie rahvusloomaks valiti just hunt, kuigi siiani tundus mulle, et siil oleks asjakohasem, sest Kalevipoja vägiteod ilma siili kaasabita oleks olnud olematud. Tsiteerides E. H. Ragingeri on huntide elumoto – „Armasta oma karja, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast.“

***

Ma olen ühte mõtet, mis siin raamatus korratakse, lugenud ühest teisest raamatust „Abielupakt“, aga see teos oli nii üle võlli, rääkides ühest salajasest ühingust, mille ülemaailmseks missiooniks on hoida abielu teatud reegleid täites, mille vastu teadlikult või teadmatult eksides, ootavad räiged karistused  – a’la ühingu vanglasse sattumine, häbistamine jne. Aga üks seal mainitud reeglitest oli mõlema partneri ülesandeks on ennast nii füüsiliselt kui vaimselt vormis hoida. Seda väga lihtsalt põhjusel, et sa oleksid oma kaaslasele atraktiivne ning sul on õigus öelda oma kallimale, et ole hea, hakka trenni tegema, mitte sellepärast, et suvehooaeg saabub, vaid  Michellini mehike on ainult reklaamis midagi ahvatlevat. Sama kehtib ka vaimse arengu kohta. Ma täna kuulsin Põltsamaal ühte tunnistust noore mehe elumuutusest, kuidas ta telekamängude ja videote maailmast reaalsesse maailma tagasi tuli. Ta rääkis, kuidas ta üks õhtu teleka ees istudes sai aru, kuidas mängimine muudab ta tuimemaks ja tuimemaks iga päev ning ta kaugeneb reaalelust. Millegipärast ma arvan, et nii mõnigi meist on virtuaalelus lõksus, otsimas sealt meelelahutust, pingete maandamise võimalust või ongi see tavapärane viis päeva õhtusse tiksutada, aga kas niimoodi toimub areng  või mandumine? Kas see lähendab või tekitab pigem lõhet perekonnas?

***

Kui palju meile tegelikult vinguda meeldib, et kõik on nii halvasti. Mulle mõnikord tundub, et kui oleks haletsemise mm kuskil, pika puuga eestlased võidaks. Ega meil midagi reaalselt hästi ei ole, ikka naabril on parem. Me ei suuda keskenduda sellele tavaliselt, mis meil hästi on, ikka läheb fookus sellele, mis halvasti ning siis me imestame, miks seda paska meie ellu ikka juurde tuleb. Aga üks cool idee, et kui vinguda, et mis sul kõik hästi elus on, siis enesehaletsus kaob kus see ja teine.

***

Ma täitsa nõustun, et reisimine, seiklemine, avastamine on mitu korda vingemad kui puhkus. Mind eriti ei võlu basseini ääres päevitamine, kui on võimalus midagi lahedat teha, kuhugi minna ja avastada. Muidugi on hetki, kus basseini ees lamamistoolil lamamine ka ruulib, aga kogu aeg selle ees chillida, ei ole ka just see. Samas seiklus tähendab välja astumist juba tuntud maailmapiiridest. Kunagi kiiktoolis kiikudes ei räägi teistele, et tead, seal basseini ääres oli 30 kraadi sooja ning vesi oli kloorine ja sinine. Raske on sellise jutuga endale just fänne leida. Samas kui sa räägid oma seiklustest, kuidas sa kuhugi nibin nabin jõudsid, ära eksisid, mis inimesi ja kohti sa nägid, siis usu mind kuulajaskonda jätkub kohe kauemaks. Eks need seiklused ja kogemused rikastavad meid ja teevad meist parema inimese.

***

See on inspireeriv raamat – kuidas elada, viia oma unistusi täide ja olla rahul oma karjaga, neid inspireerides, juhtides ja koostööd tehes.

Ja viimane mõte – sa saad selleks, mida sa sööd, mida sa oma ajaga teed, kellega suhtled, keda või mida sa kuulad, see kõik vormid sind sinuks. Võiks võtta otsustamise enda kätte, mitte lasta kulgeda oma elul ja hiljem imestada, miks ma küll siin olen ja kuidas minust selline inimene sai.

Edie

Edie, olles natuke üle 80., kui üleöö lõppeb 30 aastane ike – oma kõnevõimetu ja jalutu mehe hooldamine. Tütar tahab teda hooldekodusse panna, sest ega ta ometi ju üksi sellises vanuses hakkama ei saa. Aga hooldekodu ei ole paik Edie jaoks, kus teised vanurid on leppinud alandlikult oma saatusega, siis Edil on üks aastaid varjul olnud unistus, mis ootab teda. Kodu korrastades leidis ta isa saadetud postkaardi, mis kutsus kunagi ammu vallutama Sotimaal asuvat Suliveni mäge. Aga abikaasa oli sellele vastu ning sai infarkti ning aastad läksid ja läksid ning see postkaart jäigi meenutama ühte täitumata unistust. Kui lõpuks saabus vabadus, aga mis saab unistusest.

Väga inspireeriv film unistusest, vanusest, sõprusest, allaandmisest ja enda kokkuvõtmisest ehk kunagi ei ole liiga hilja oma unistuste poole pürgida. Tuleb vaid kõrvadesse tropid panna, sest hulgimalt on inimesi, kes ei usu sinu unistusse. Nende jaoks oled sa liiga väeti ja liiga vana. Aga sa oled täpselt nii vana, kui sa ise end tunned.

Küsimus on pigem selles, mida sa oma elust mäletad  – kas sa lõpuks kahetsed, et sa ei proovinud või pigem õhkad tehtud. Viimasel juhul ei olegi oluline, mis oli tulemus, aga sa proovisid, andsid endast parima ja eks näis, mis juhtus. Sul on mida meenutada, millest rääkida ning kahetsus ei ole osa sellest. Otseloomulikult saab alati öelda, et ma olen liiga vana või ma ei ole valmis selleks. Aga kõigele vaatamata sa ei lähe päevadega mitte teps nooremaks ja millal sa veel valmis oled, kui mitte nüüd, siin ja praegu.

Soovitan vaadata, kui kõrva ääres sosistab hääl, et selleks sa oled küll ikka liiga vana selleks. Kas sa ikka oled?