Klaus

Üle tüki aja mulle tundub, et üks jõulufilm või õigemini multikas on tõesti oma jõulutiitlit väärt. Paneb mõtlema, tekitab soovi olla täna parem kui eile ning sittab mõtestada jõulude tegelikku olemust, vähemalt seda, mis on seotud jõuluvanaga. Lisaks täiesti uus lähenemine jõuludele. Ei näidata jõuluküla, päkapikke, ei kuule üldtuntud jõuluviise ning jõuluvana ka ei ole jõuluvana oma tavapärases tähenduses.

Kõik saab alguse sellest, et postiülema poeg ei suuda kuidagi oma ametieksamit ära teha ehk isale muljet avaldada, et temast võiks ühel päeval saada impeeriumi ülevõtja. Töö tegemiseks on ta lihtsalt liiga laisk. Isa otsustab pojale teene teha ja saata ta postiülemaks reaalselt pärapõrgusse, peaaegu kaardilt väljas asuvasse Smerensburgi ning seab veel tingimuse, et aasta jooksul tuleb saata 6000 kirja, sel juhul võib ta koju tagasi tulla. Aga selle linnaga on midagi kahtlast teoksil – kõik keeravad kõigile käkki, võitlevad pidevalt üksteisega, ei naerata kunagi ning oh seda ebaõnne, ei saada ka kirju kellelegi. Kuidas sa sel juhul oma 6000 kirja saadetud saaks?

Kuid siis saab Jesper kokku metsade vahel elava Klausiga, kelle kodus millegipärast on hulgimalt mänguasju ning Jesperil tekib plaan, kuidas tema saaks 6000 kirja saadetud ning Klausi mänguasjade kogu väheneks oluliselt.

Selle multika üks põhiideedest on – kõigest on vaja ühte heategu ning sel on oskus kuidagi imekombel hakata paljunema ning maailm muutubki paremaks paigaks, kus elada.

Viis aastat oikumeenilist rahvusvahelist palverännakut.

Kuidas see idee alguse sai?

2015. aasta novembris oli tulemas Pariisis kliimakonverents ning Euroopa Kirikute  Konverents ehk täiskogu oli otsustanud, et nemad soovivad sel teemal kaasa rääkida. Üle Euroopa oli kirikutele saadetud üleskutse korraldada palverännakuid. Aga kõigest sellest ei teadnud mina veel mitte midagi. Olles Eesti Aposteliku Õigeusu Kiriku liige ja esindades meid Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogus, tuli ühel kevadisel pühapäeval preester mu juurde ideega, et plaan on Setomaal korraldada oikumeeniline (erinevate kirikute osalusega) rahvusvaheline palverännak. Idee kõlas ilusasti ja ma soovisin talle edu teostamisel. Mille peale tuli, ei, ei, ei, et tema ei korralda, seda peaks kirikute noorte nõukogu tegema. Minu ainuke küsimus oli, et kes meist ümber laua istus, sina või mina. Mulle ei meenu, et see mina oleks olnud, seega vist ikka korraldad sina. Sellega teema oli selleks korraks ammendatud. Aga ega preester jonni ei jätnud, juba järgmisel pühapäeval kuue hõlmad lehvides jooksis ta kirikust üle tee asuvasse bensujaama mulle järgi ning teatas, et tema on ainult sõnumitooja ja noorte nõukogu peaks selle palverännaku ikka ära korraldama.

Olles traditsioonilise kiriku esindaja kirikute noorte nõukogus (kõik teised on protestantlikest kirikutest), kus ajaloolised palverännakud on kuulnud iidsetes aegadest kommete hulka, tundus, et aeg on tegutsema hakata. Mingi hetk olid kõik asjaosalised ümber laua  ning pingsalt vaatasime Setomaa kaarti, arutades teekonda ja mõeldes, milliseid tsässonaid (väiksed tare mõõtu pühakojad ikoonidega) võiksime külastada. Sellele projektile andis rahvusvahelise mõõtme Soome ortodoksid (õigeusklikud) ja Ungari luterlased.

Vastseliina ime

Tagasi mõeldes oli see suvi vihmane ja külm. Palverännaku hommikul sadas ladinal, nii et kõik riided, mis vähegi vett pidasid tuli selga ajaga ja igaks juhuks ka vihmavari kaasa haarata. Alustasime oma rännakut Obinitsa õigeusu kirikust  ning lõpetasime Vastseliina linnuse varemetes. Poole palverännu pealt otsustas suvi lõpuks Eestimaale jõuda, nii et me saateauto täitus  vihmariietega. Kokku rändasime kümmekond km ning tegime palvepeatusi peamiselt erinevates tsännonates. Palverändurite hulgas oli erinevate kirikute ja konfessioonide vaimulikke, siis kahe peatuse vahepeal vudisin ma ühe juurest teise juurde ning uurisin, kas ei oleks võimalik, et ta loeks järgmises peatuses palve oma emakeeles oma kirikutraditsioonidele vastavalt. Ungarlaste palvest sain ma aru ainult aamen. Juba esimesel palverännakul tekkis traditsioon, et peale igat palvet me loeme koos „Meie isa palve“ igaüks oma emakeeles. Kui kõik oli läbi ja me jalutasime ringi Vastseliina linnuse varemetes, kus kunagi katoliiklikul ajal Püha risti kabelis oli valge imettegev rist, tekkis mul ära tundmine, et see projekt ei olnud ühekordne vaid sellest saabki kirikute noorte nõukogu iga-aastane projekt ning mina hakkan seda vedama.

Kuhu palverännak on viieaastaga jõudnud?

2019. aasta septembris oli meil väike juubel, palverännak sai viieaastaseks. Peale Setomaa tuli Vormsi, Ruhnu, Kihnu ja Muhu. Aastatega on tekkinud palverännakule omad traditsioonid. Üritus on muutunud kolmepäevaseks ehk saame kokku reede õhtul, mil toimub ka palverännaku avapalvus. Laupäeva varahommikul ehk siis päiksetõusuga algab rännak. Lubaduste järgi on rada olnud alati umbes 15 km pikk. Kui aus olla, vähemalt paberil on nii olnud. Siiani on kõige pikem olnud Vormsi, kus lõpptulemus oli 32 km. Nii Ruhnu, Kihnu kui ka Muhu on jäänud 20 km kanti. Lisa km on tekkinud palverännaku ajal, sest kui radasid on eelnevalt läbi käidud, on km klappinud. Kombekohaselt on meil 10 peatust, kus erinevate kirikute ja konfessioonide esindajad loevad oma traditsioonikohase emakeelse palve. Kohad, kus palvetamiseks peatutakse on kultuuriliselt tähenduslikud, siis on lisanud ka traditsioon, et keegi tutvustab ja räägib natuke koha ajaloolisest taustast. Igal korral on üks palvepeatusi olnud kalmistu, kus loeme surnud hingele igaveseks mälestuseks palve. Mida aasta edasi, seda rohkem on kohalikke meiega ühinenud ning kogu palverännu kaasa teinud. Traditsiooniliselt lõpetame palverännu kirikus. Viimasel kahel aastal on laupäeva õhtul väsinud ränduritele ka kohalik muusik esinenud. Eelmine aasta Kihnus, käisid meile pilli mängimas ja tantse õpetamas koolilapsed, siis Muhus oli Koguva muuseumi direktor karmoškat mängimas ja meiega koos laulmas.

Pühapäeval oleme me kõik koos läinud kohalikku kirikusse (õigeusu või luteri) jumalateenistusele. Kui palverännu sihtkohas on olemas oma väike ajaloo/koduloo muuseum, siis toimub ka seal ekskursioon kohaliku giidiga.

Kui esimene aasta oli meid 20, siis järgnevatel aastatel on meid olnud viiekümne ringis. Osalejate hulgas on ka neid olnud, kes ei kuulu ühegi kiriku või konfessiooni alla, aga on sõbraga kaasa tulnud. Traditsiooni kohaselt, kas reede õhtul või laupäeval keset palverännakut me teeme tutvustava ringi – kes kust on, miks on tulnud ja milliste ootustega. Kui Ruhnus ja Kihnus kuulsin ma ka lauset, et ise sa käskisid tulla, siis Muhus ma seda enam ei kuulnud. Muidugi on neid, keda ma iga aasta olen näinud, kuid alati on rõõm, kui tuleb täiesti uusi inimesi juurde. Kui Eestimaa kaarti vaadata, siis kaugemad kohad, kust saarte peale tuldud on, ongi Tartu ja Rakvere. Selles mõttes on heameel, kui sõna oikumeenilisest palverännus on levima hakanud.

Traditsiooni kohaselt kanname me kogu palverännaku ajal kõige ees risti, mõnikord isetehtud, mõnikord kohaliku kiriku oma ning kahte ikooni. Igal palvepeatusel vahetame kandjaid. Rännakust osavõtjad omakorda jagunevad kolmeks. Ees on rist ja ikoonid ning enamus ajast lauldakse eesotsas Taize või tuntumaid kirikulaule. Keskmine osa seltskonnast vaikib, palvetab, mõtleb oma mõtteid. Tagumine osa räägib naabriga juttu. Ka parima tahtmise juures koos liikuda venib ikka palverändurite rivi 50 meetri pikkuseks, mõnikord ka 100 m ulatusse.

Viimase kahe aasta jooksul on rändurid saanud eelnevalt ka ühe kohaliku laulu sõnad, mida võiks rännaku ajaks pähe õppida või vähemalt teada, kus saab laulusõnu spikerdada. Kihnus oli lauluks „Mere pidu“, sest üks palvepeatus oli Kihnu Virve juures. Muhus, aga laulsime söögi alla ja söögi peale „See on väike Muhu.“

Mis me sellise ilmaga veel peale hakkame?

Algusaastatel (Setomaa ja Vormsi) oli nagu aamen kirikus, et palverännu päeval sajab pussnuge. Siis Ruhnu ajal oli tormihoiatus mandril, kus sadas ja sadas lõpmatult, aga saar oli eriliselt hoitud. Korra tundsin majaka juures vihampiiska ja keegi mainis, et vist hakkab jõudma sadu meieni. Aga meil oli trump tagataskust võtta, nimelt peapiiskop tegi palverändu kaasa ning diakon luges kirikus palveid. See üks piisk jäigi viimaseks. Järgmistel palverännakutel on tormituuled ja vihmasajud meist eemal püsinud. Loodetavasti jätkub see ka järgmine aasta Hiiumaa palverännaku ajal.

Ruhnu ime

Kui ma mõtlen korralduse poolelt, siis Ruhnu palverännak kuulub imede hulka. Kuigi mul oli kogu praam broneeritud palverändurite jaoks, siis mingi hetk tuli teade vallavanemalt, et laevateede operaator on mu piletid vabamüüki pannud ja järgi on jäänud 1/3. Ma olin täiesti tummaks löödud. Oli ju kutsutud peapiiskop, kes oma valitsemise ajal esmakordselt Ruhnut külastama oleks tulnud ning lisaks Poola õigeusklikud olid tulemas, Soome õigeusu ja luteri kiriku liikmetest rääkimata. Kuidas ma nad kõik ikkagi saarele saan? Alternatiivina sõidab praam Kihnu ka Munalaiult ja Roomassaareltu, aga ka seal ei olnud palverännaku toimumise hetkel ühtegi vaba piletit saadaval. Mis mul muud üle jäi, kui võtsin kõne laevade operaatorfirmale ja uurisin, mis toimub. Kuhu mu piletid kadusid? Lõpptulemusena ma ei saanudki aru, miks mu broneering lahti tehti, aga väikse lohutusena öeldi, et Munalaiu ja Roomassaare piletid on igaks juhuks mulle ära broneeritud. Vähemalt mingigi lahendus. Nüüd tuli otsustada, kes saavad meili, et kas ei oleks võimalik, et Pärnu asemel oleksid nad nõus tulema kahest teisest sadamast. Õnneks olid kõik nõus, va üks, kellele ma raha tagasi maksin. See nn hädaolukord pani inimesi ka koostööd tegema, sest ega nendesse sadamatesse bussid ja praamid üheaegselt ei jõua (loe, kui buss jõuab pole praami ja kui praam jõuab ei ole bussi), nii et kõik, kellel oli autos vabu kohti, andsid mulle teada ning ma paigutasin sinna need, kes bussiga kuidagigi laevale ei jõuaks. Sinna minek oli lahendatud, aga siis tuli välja, et pühapäevaseks tagasitulekuks on ainult pooltele kohad olemas. Kirjutasin kõikidele jahtklubidele ja uurisin, kuidas neil väike laevadega lood on, kui palju mahutavad ja mis Kihnu ots maksma läheks. Ükskõik, kuidas ma neid nr ka ei väänanud, ikka haigutas mu eelarves tõsine auk. Kuulu järgi see sama liinilaev laupäeval seisab jõudes ning võibolla õnnestuks läbi ministeeriumi saada lisareis tavapileti hinnaga. Selleks oli vaja saada ministeeriumi suurimaks kirjasõbraks ning leida keegi seestpoolt seda ideed populariseerima. Palvetelt kantuna koostöö tulemusena, sain ma eritellimusel laeva, kes osad palverändurid kohe peale rännaku lõppu laupäeval saarelt mandrile tõi. Kuna me ei pidanud sellest nõela silmast läbi pääsema, siis me majutuskohad olid juba ära lubatud teistele. Seega ühe majutuse asemel oli rahvas seitsmesse erinevasse kohta lõpptulemusena paigutatud. Minu jaoks oli majutusplaani paika panemine omamoodi väljakutse. Mõni üksik tuba oli kahene, enamjaolt oli kolmesed, kümnene ja kõik muud ebatüüpiliste kohtade arvuga toad. Enamjaolt ma kõiki palverändureid teadsin, kes kellega koos on tulnud, kes kellega abielus on, kes ühest rahvusest, kes kui vanad on. Kui bingo oli mängitud, tuli majutaja mu juurde ja ütles, mul on sulle üks jutt, mis tähendas, et majutus tuli uuesti ümber mängida. Mis mul muud üle jäi, kui öelda palveränduritele, sööge veel, ajage naabriga juttu, mul läheb natuke veel aega ja siis te saate oma toad kätte.

Ruhnus oli ka peapiiskopil sünnipäev pühapäeval ja mis sünnipäev see on, kui torti ei saa. Kui ma saarele jõudsid, oli torditegija just laevale astunud, et mandrile sõita. Seega me sõbrannaga ostsime kohaliku poe küpsistest tühjaks ja hakkasime ise torti tegema. Teine sõbranna korjas meile metsast mustikaid tordi kaunistamiseks. Meil oli plaan, et diakon meelitab keskööl piiskopi uude kirikusse, kus üllatus-üllatus on palverändurid ja tort ning me laulame ühendkoorina palju aastaid. Plaani kaks viimast osa ehk tort ja palverändurid olid olemas, kuid tuli diakon ja ütles, et peapiiskop tahab magama minna. Ei jäänud muud üle, kui peapiiskopi abikaasa plaani kaasata, et nad ikka kirikusse tuleks. Enne keskööd olime me tordiga varakult platsis ning vahepeal hiilinud koori peale positsioonidele. Kui lõpuks saabus delegatsioon vallavanema ja peapiiskopiga eesotsas, olime meie kui saksa salaluure seda kõike koori pealt jälgimas. Kokkulepitud oli, et diakon jõudes altari  juurde loeb õigeusu nn sünnipäeva õnnistuspalve ning  meie tõuseme püsti ja laulame palju aastaid võimalikult ühel häälel. Üllatus õnnests 100%.

Igati meeldejääv Muhu õhtupalvus

Või kui ma mõtlen selle aasta Muhule, kui reedesel õigeusu kiriku õhtupalvusel, jagas preester kõigile palveraamatud kätte ja me hakkasime õhtupalvet koos lugema ehk igaüks luges paar rida. Õigeusklikena me laulame palveid, sest lauldes on sõnad tugevama toimega. Aga kõik teised lugesid palveid ilmekalt nagu väiksed pioneerid luuletusi. Eriti omapärane lahendus saabus siis, kui palveraamatus oli … (ehk ortodoksidena me teame tüüppalveid peast ning selles raamatus olid ainult palve esimesed sõnad kirjutatud, nt Au olgu Isale, Pojale ja Pühale Vaimule, selle ase asemel oli Au olgu …. ) See kes luges, lugeski alguse ja siis pidas pausi ning luges järgmise palve alguse ja jälle paus. Olles ise traditsiooni sees, ei tulegi mõnikord meelde, et ega teised ei tea sellest ju midagi. Paljudele palveränduritele oli see esimest korda, kui nad üldse olid õigeusu õhtupalvusel ning enamus neist luges esimest korda õigeusu palveraamatust kõval häälel palvet kaasa.

Palverännu ilu ja võlu

See ongi selle palverännu ilu ja võlu, et sa tuled välja oma kodukiriku traditsioonidest ning sul tekib võimalus näha, kuulda ja osa võtta teiste kirikute palvetraditsioonidest. Muidugi õpid tundma oma kodumaad ja saad uusi sõpru juurde.