Kui juttu on Kreekast, siis ma võin põhimõtteliselt kõike vaadata. Iseasi kui palju selles filmis Kreekat oli:
– kohustuslikud antiiksed varemed olid olemas, vist isegi kahes erinevas versioonis;
– oliivipuude all jalutamine ja imeilusate tomatite korjamine – olemas;
– nii ja naa kreeka keel, kusjuures osaliselt läks näitlejatel kreeka aktsent meelest ära inglise keeles rääkides – anname andeks;
– kohustuslik veini joomine mereäärses restoranis päikseloojangu ajal – on ka paremaid selliseid kaadreid nähtud, aga ajas asja ära;
– otseloomulikult kitsed, kitsed ja veelkord kitsed.
Kahju kohe näitlejatest, kes niipalju teksti pidid meelde jätma, mõne monoloogi asemel oleks võinud vähemalt nõud lennata, ok, see ukse paugutamine ajas asja ka ära. Aga kaks tundi puhast dialoogi on tase juba omaette. Samas ega ei saa väita, et see dialoog haigutama oleks ajanud, peretüli oli ikka päris ehtne nagu Eesti matus, et kui materjalist hakkab puudu jääma, siis igaks juhuks tuleb asuda kaevama, küll minevikust ikka midagi leiab, mille kallal niikaua iriseda kui teisel kõrvad sitavett jooksma hakkavad.
Mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks peab naine pool alasti filmis ringi käima, kui mehel isegi särginööbid lahti ei tehta. See oli vist mingi erootiline filmitrikk, mida ma hinnata ei osanud 😉
Eestlaslikult sellist happy endi ei oleks vist tulnud, üks neist oleks arvatavasti ammu juba vees ulpinud kohver ehk antud kontekstis käekott pea peal ning võtnud suunda Balti mere poole ise samal ajal röökides neid klassikaliselt kuulsaid sõnu – siia ma enam ei jää.
Millegipärast ma arvan, et neljas osa ei jää tulemata ning miks mitte ka viies, sest 56 aastat on filmi lõpuni veel aega ;).
Happy Days Traveli blogi 