Kui ma oleksin teadnud, et sa tuled ….

Kui ma oleksin teadnud, et sa tuled – oli ühe loendatava kommentaar, kui me trepi peal kokku põrkasime, mina tulin ülevalt ja tema alt ning mõlemad jäime ühe ukse juures seisma. Ma küll küsisin, et kas ta oleks Tõnisoni moodi soovinud kodunt ära olla, aga sellele ta enam ei vastanud.

Esimene nädal on edukalt läbi, isegi nii edukalt, et juba mitmendat päeva ma tegelikult isegi ei tohi kedagi loendama minna. Nimelt täidame me %, et mingiks kindlaks päevaks, peab teatud hulk tehtud olema, ja minu % on kahtlaselt suur võrreldes selle tabelis oleva numbriga. Ikkagi on tegemist ju numbreid armastava ametiga, seega agar ei tasu olla. Oleks ma seda teadnud, oleks kindlasti oma loendamist natuke lebomalt võtnud ning mitte tatt kurgu laes kinni ukse tagant ukse taha lipanud 😉

Samas ma mõtlen, kui ma oleks vaid teadnud, et enamus mu loendatavatest on venelased, kas ma oleks seda väljakutset julgenud nii kerge südamega vastu võtta. Vist mitte. Mul ei ole midagi venelaste vastu, aga oma geniaalse keeleoskusega on ikka nalja saanud. Ma täidan ankeete eesti keeles ja osad küsimused on mul vene keeles vihikus olemas, seega nad loevad ise ja siis vastavad. Aga siis kui tuleb oma ametit kirjeldada või seda nimetada, siis hakkab alles teatrit saama. Mul terve perekond etendas pantomiimi pealkirjaga “Keevitaja” ja lõpuks sain ma ikkagi aru, mis pereisa amet on. Või kui ma olin terve laupäeva hommikust saadik loendanud ning  tegin järjekordselt üht venekeelset intervjuud, küsiti minult – teed või kohvi ning juba oli vesi ka sooja pandud, nii et ei õnnestunud ära ka öelda. Kohvi mitte joojana valisin ma tee ning täitsin eluruumiankeeti edasi üpris oma mõtetes olles. Kui armeenlane küsis minult – butterbrod – mis mulle seostus millegipärast sõnaga moos ning ma olin ju tee valinud joogiks, siis täiesti mõtlematult vastasin ma – jah. Alles siis kui ma nägin, et mees hakkab agaralt võileibu vorpima, sain ma aru, et butterbrod ei olegi moos, nagu ma uimase peaga arvasin. Aga kui teine neid nii ennastunustavalt tegi, ei saanud ju ometi öelda, et ma mõtlesin ümber. Vahepeal saabus teisest toast pärleid  tikkinud naine ka küsimustele vastama ning peale võileibade pakuti mulle ka salatit. Kui aus olla, oligi kõht juba sellest jooksmisest tühjaks läinud 😉

Ühe omapärasema komplimendi sain ma ka venekeelt rääkides. Kõik algas sellest, et lasin all ukse juures kella ja rääkisin ära eesti keeles, kes ma olen ja mida ma tahan, sest loendataval oli eesti perekonna nimi.  Aga nimed võivad mõnikord petlikud olla ja vastuseks sain möhh. Selgitasin talle tükk aega vene keeles, mis ma tahan ja siis saabus ta järsku õue. Ikka ma üritasin vene keeles selgitada, et kuidas süsteem töötab jne. Ja kogemata ütlesin midagi eesti keeles ja siis vaadati mind suurte silmadega ja küsiti:”Kas te tõesti oskate eesti keelt? Teie venekeelel on selline inglise keele aktsent juures, et ma olin kindel, et te olete ameeriklane.” Siis oli minu kord sattuda hämmingusse, et on alles fantaasia, tulla selle peale, et ameeriklane tuleb siia ei kellegi maale rahvaloendajaks 😉

Ühel hommikul kui ma pidin intervjuule minema ja kandma 10 cm kontsa, ei saanud ma algul aru, miks ma nii ebakobedalt liigun, nagu lehm libedal jääl. Aga juba bussis olles, suutsin välja mõelda, ma ju jooksen päevas mitmeid kümneid kordi viiendale ja tagasi ning mingi hetk hakkas see põlvetõstejooks mulle uusi ja seni tundmatuid lihaseid tekitama ning algul oli päris raske kabedalt kontsaga käia 😉

Kui öeldakse, et koer on omaniku nägu, siis kuidas näeksin mina välja, kui võtta arvesse need, keda ma loendanud olen, siis ma oleksin nii umbes 70aastane, kohe kindlasti mingi segarahvusest – hea juhuga isegi sündinud Eestis. Kokkuvõtlikult kobe pensionär, haridus oleks mul keskeri. Elaksin ma viiekordse maja kahetoalises. Vaatamata sellele, et mul võib mingi ime tõbi olla, leian, et saan hakkama endaga küll. Minu rõõmuks oleks ma naissoost ja kohe kindlasti õigeusklik.

Aeg-ajalt on uksekellade juhtmed läbi lõigatud, ma küll seda imekoputit ei ole veel kasutanud, sest mul on tunne, et see plastmass toru ei suuda mingit heli metallukse peal tekitada, välja arvatud see, kui ta katki läheb ja seegi ainult – plõksti 😉

Mida ma veel olen ära õppinud? Et jalanõud peavad väga lihtsalt jalga minema ja jalast ära tulema. Seega minu paeltega vabaaja jalatsid on niimoodi seotud, et kõndides nad just jalast ära ei tule, aga väga kiirelt saan ma neid jalga ja jalast ära, ilma suuremate pingutustega. Ja oma jaki nööpe oskan ma ka käigu pealt trepist üles minnes väga kiirelt lahti teha ja kinni nööpida.

Kipsis käega Saatan ja mummulised lendavad vaibad

Ilm on kogu aeg meie poolt olnud ning nagu eestimaisele talvele omane muutub see peaaegu iga viie minuti jooksul ehk kord on tõeline torm ja viis minutit hiljem särab päike, mistõttu on eriti raske uskuda, et natuke aega tagasi oli see sama ilm pannud proovile meie polaaruurijaks tahtmise soovi.

Seekordne filmimine algas sadamas ning stsenaariumi kohaselt pidi me meeleheitel ärimees rõõmsal meelel kohale saabuma, sest oli ta ju pileti endale saanud ja nüüd tuli ainult laeva peale minna. Aga õnn oli ikka üürike, sest varsti saabus teade, et ilmaolusid arvesse võttes, kahjuks laevaliiklus on suletud ehk siis läks nagu alati.

Õnneks seekord jäid kõik uksed terveks, mina blondina suutsin tossu ajava spetsiaalset valgust näitava lambi korraks valesse kohta panna, sest ega ma ei raatsinud seda ometigi põrandale asetada. Õnneks eriti midagi muud ei juhtunud, kui natuke sulas midagi ära 😉 Aga see on võrreldes meie eelmise korra uste tuksi keeramise kõrval täitsa köömes. Pealegi oli ma ikka nii hea valgustaja, et meeleheitel ärimees varsti läikis näost minu ponnistuste peale. Otseloomulikult ei olnud minul ega Piretil puudrit, ma küll pakkusin erinevaid huulepulki, et põsepuna tekitada, aga seda vist ikka seekord vaja ei läinud.

Mul tundus, et see päev oli minu päev näha detaile, sest mingil hetkel mulle meenus, et hotellis ärkamist filmides pani meeleheitel ärimees selga pintsaku mitte kampsuni, milles olime me teda juba sadamas mitu stseeni filminud. Õnneks tegime ühe väikse vahejupi, mis põhjendas ära kampsuni seljas olu.

Kuna seekord olin ma ikka reeglid kõik läbi lugenud ja juba teadsin, mis tähendab Hello Kitty maaletoojat tagaajada, sest mul on ikkagi lepingule vaja nende allkirja, siis andsid kaamerad endast parima, et ühtegi logo enam filmi ei jää. Muidu saab minust maailma parim lepingutele allkirjade moosija, sest kahjuks ilma nende allkirjadeta ei saa me ju oma filmi esitada.

Väga lahe oli, et baaridaam Kaire oligi nõus oma osa mängima ja me peategelasele ikka klaaside viisi 100 gr valas, mis päästis meid sellest, et üks meist oleks pidanud leti taha ronima ehk see oleks pidanud olema vist mina, kui me just fotograaf Tõnise ei oleks nõusse saanud.

Nagu saatuse iroonia, oli meie Saatanal käsi kipsis, loogiliselt päris võimatu situatsioon, aga kas kõik peabki ära seletatav olema, tekitasime tahtmatult filmile müstikat juurde.

Muidugi ei saa ma mainimata jätta, et peale selle, et me meeleheitel ärimees väga hästi põlvetõstejooksu oskab teha, on ta ka vahepeal harjutanud viskuma üle eesseisvate takistuste.

Meie järgimine filmimine toimus vaibaparadiisis, kus oli minu arvates nii külm, et mütsist ma ei raatsinud loobuda ja kindad panin ka kätte tagasi. Seal oli esmaseks ülesandeks – leida vaip. Õnneks jäi üpris kohe silm idamaise mustriga vaip ja selle me endale valisimegi. Kui aus olla, üks kallimaid selles suuruses ja sellel korrusel. Aga ma ei saanud ju ometi loota, et mummuline vaip hakkaks õhku tõusma, ikka sellist oli vaja, millega Aladin ringi lendas.

Keset filmimist jäi mul järsku suu lahti ja jälle tuli ohates nentida fakti, et kõik ei ole nii nagu olema peab. Nimelt meie meeleheitel ärimehe jalas ei olnud mitte mustad sokid, vaid sinised helesiniste rombidega. Põhjenduseks tõi ta, et tal on suvekingad ja ta spetsiaalselt pani need soojemad sokid jalga. Aga neid musta värvi sokke olime me ju mööda hotellituba ringi visanud ja nüüd olid nad järsku siniseks suurest vihast läinud. Kahjuks kellelgi musti sokke jalas ei olnduki, Piret pakkus küll omi, aga seal olid jänesed peal. Seega ei jäänud muud üle, kui ta võttis sokid jalast ära.

Järgmisena filmisime juba suusaraja juures, aga see oli selle päeva kõige kiirem ots, aga see-eest kõige külmem. Nii et ma ei olnud ainuke, kel järgmine päev tundus, et vist tahab haigus külla tulla.

Kui kaua jõuaks sina pingutada, et aidata taastada oma kallima mälu – the vow

Aga mis sa ise teeksid, kui su kallim on kaotanud mälu autoõnnetuses ning ta arvab haiglavoodis silmi avades, et sa tema raviarst oled. Kõik, mida te koos loonud olete, tundub talle nii võõras ning ainukesed, keda ta ära tunneb on oma vanemad, kellega ta ennem õnnetust juba tükimat aega läbi ei saanud. Kuidas tutvustada talle tema igapäevast rutiini, kui ta sind isegi ära ei tunne ning tema silmadesse tekin eriline sära, kui exkallim silmapiirile tekib?

Pealegi kallima perekond ei ole sinust kunagi lugupidanud ja ega nad ei teagi, kes sa täpselt oled ja millega tegeled ning kui aus olla , ei ole sa sinna seltskonda isegi tere tulnud.

Kui palju oleks meil endil jõuda ja soovi oma abielu koos hoida sellistes tingimustes või tuleksid ka sina vastu kallima perekonna nõudmisele ja kirjutaks alla abielulahutuse paberitele, sest tundub, et ei ole lootuski, et su enda abikaasa su ära tunneb 😉

Kaks ilusamat mõtet sellest filmist:

• ma otsustasin jääda oma mehe ja teie juurde , sest vaadates pilte teist kõigist, tundsin ma, et vaatamata kõigele, mis juhtunud on, me oleme ikkagi kokkuhoidev perekond ning mulle meenusid kõik need ilusad asjad, mida su isa oli teinud õigesti ning see andis mulle jõudu unustada ja andestada see üks ja ainust vale liigutus, mis ta teinud oli;
• ma olen sulle väga tänulik, et sa aktsepteerisid mind sellisena nagu ma olen ega tahtnud mind muuta kelleksi teiseks.

Lets the best men win

Kokkuvõtlikult kaks parimat sõpra armuvad ühte ja samasse naisesse ning teevad härrasmeheliku diili, et parim saab ta endale ning ilma vahendeid valimata võistlus võibki alata. Tänu naise väga omapärastele hobidele, püüavad mõlemad kandidaadid anda endast parima, et teda üllatada. Kuna tegemist on ikkagi salaagentidega, siis kogu naise privaatelu ja salajasemad saladused tuuakse päevavalgele, selles mõttes hakkab  naisest ikkagi  kahju, et tegelikult ta ei aimagi, et ta umbes 8 mehe pilgu all kogu aeg tegutsebki.

Filmis olevat laebasseini tahaks endalegi saada, aga sel juhul paluks luba ka sinna ujujaid valida 😉

Eriti deep-deep film ei ole, üks vingemaid lauseid lõputiitrites, aga selline ilusaid emotsioone loov film küll 😉

Kui see rahvaloendus samamoodi jätkub, olen ma varsti imehea venekeeles suhtleja, kätega vehkimisest rääkimata

Vaatamata mu ponnistustele sünkroniseerida oma rahvaloendaja läpakat laupäevast saati, on mulle jäänud mulje, et see on tõsiselt viimane asi, mida see läptop üldse teha tahab. Kui kõik teised said juba laupäeval tehtud, siis mina veetsin pool ööd selgitades imeraalile, et võiks ikka ka mõelda, et sünkroniseeriks andmeid ja saaks teada, keda me siis loendama lähme. Aga tema kindla ei vastu ma ei saanud, sama lootusetu oli pühapäeva hommik ja öö, mina aina mangusin ja tema tõstis näitas mulle kõike oma näppe – klahve 😉 Aga üks ja kõige karmim trikk oli jäänud varuks ehk ma pakin ta kokku ja me lähme Statistikaametisse, vist oli see sõna juba nii hirmuäratav, et hommikul 15 minutiga suutis ennast ära sünkroniseerida. See aga ikkagi tähendas seda, et enne 11 ei jõudnud ma kuhugi. Samas ega pole midagi uut siin päikse all ja viimased tund aega oleme me täpselt sama mängu mänginud, mina kahjuks kaotaja rollis 😉

Kuidas siis rahvast loendada oli? Põnev, aga lõpptulemusena väsitas ikka ära. Nagu vapper tinasõdur marssisin maja ees edasi tagasi, tegin plaane, vajutasin uksekellasid. Eestikeeles on seda ankeeti täitsa käkitegu täita, kuna ma ise elan siinsamas, siis ega need korterid nüüd üleöö suuremaks läinud ei ole, majad on ikka samal ajal ehitatud ning keegi vaatamata ponnistustele ei ole oma veekloseti kuivkäimla vastu vahetada suutnud. Seega enamustele küsimustele võin ma lihtsalt vastused ise ära klõbistada.

Mingi ime läbi sattusin ma müstiliselt paljude venekeelt rääkivate inimeste otsa. Kuna ma teen ankeete eestikeeles ja annan neile vastuste vihiku venekeeles, on osa mu muret sellega lahendatud. Aga mõned küsimused pean ma küll oma imevenekeelde tõlkima, mis tähendab, et osa ajast vehin ma näitlikult kätega ette, mis ma ikka mõtlen ja kui ma ei saa aru, mis super-hüper asjadega nad töökohas hakkama saavad, on õnneks mul telefon ja eks ma leian kellegi, kes saab neist paremini aru. kui mina. Samas kuigi osad väidavad, et nad ei räägi eesti keelt, siis minu ettlemiskava peale needki kidakeelsed venekeelt rääkivad inimesed hakkasid lõpuks eesti keeles rääkima. Ainult tatarlastelt ei õnnestunud mul ühtegi eesti keelset lauset välja pigistada, nii et mu keel oli lõpuks tõsiselt sõlmes sellest purssimisest, aga kui keegi teine nalja ei tee, siis peab ikka ise asja käsile võtma 😉

Kui kott ja sall toovad inimeste näole naeratuse, siis mind nähes vajub mõnikord suu lahti. Osaliselt sellepärast, et ma küsitlen ikkagi ka oma maja, teisalt aga oodatakse ju sellist 50 aastast ning siis saabun mina paarishüpetega mööda treppi üles, petekas missugune 😉

 

Automaatuksed, striptiis ja kahe mehega wc istumine ehk meie kolmas võttepäev

Tänane filmine oli meil eriti tegus ning seda nii mitmes mõttes.

Alustasime oma võttepäeva lennujaamas filmimisega, kuhu oli kokku lepitud, et me saame endale check-in laua ja võime oma inimese tooli peale jalgu kõigutama panna. Meie jala kõigutaja, aga oli tava check-in töötajast vist mõned kasulikud cm lühem, sest kui Ave toolile istus, kadus ta tõsiselt laua taha ära. Õnneks andis tooli nuppe näppides kõrgust lisada, muidu oleksime Ave toolile jopedest külakuhja tekitama hakanud 😉

Meil oli selline tegija mikrofon, mida üks lastest  laua peal olevast kastist  suunaga Ave poole hoidis, ma isegi ei tea, mis ime kast see oli, aga meenutas vägisid teatrilaval olevat kasti, kus etteütleja kunagi oli, kes etendusel hämmingusse sattunud näitleja õigele rajale tagasi aitas.

Kui algul jäi mulje, et me filmiksime Kärdla lennujaamas, sest peale meie seal inimesi ei olnudki, siis hiljem hakkas Egipti charter mineku valmis end seadma vist, sest mingist hetkest lihtsalt oli mass kõige otsemas mõttes meie international Kärdla lennujaama suutnud ära vallutada.

Ma algul mõtlesin, et peaks kohvri kapi otsast kaasa tassima, aga see imeilus ilm eriti mind ei toetanud selles otsuses, nii et kohapeal laenasime me publikult kaks kohvrit juurde. Ma küll algul võtsin musta, aga kuna keegi noormeestest väitis, et tema näeb lilla kohvriga eriti imelik välja, siis hoopis mina tuusasin lilla kohvri ja oranzi käekotiga, nagu tõsine värvilaik kogu ootejärjekorra seltskonnas. Kuna Tomi pidi minu taga musta kohvriga seisma, aga enamus ajast oli ta kaamera taga, siis mina venitasin ka oma WC oleva abikaasa kohvrit.

Vaadates, kuidas me meeleheitel ärimees üle kohvrikäru hüppas, olen ma kindel, et kooliajal oli ta üks lemmik tundidest kehaline kasvatus, kus tuli üle kitse ja hiljem ka üle hobuse hüpata. Muidugi tehniliselt seda lõpu kätesirutust ei olnud, aga üle käru ta lendas, kui aus olla ja väga kiirelt.

Kui saabus stseen, et turvamees viskab ta uksest välja, siis oli see viskamine nii reaalne, et lennujaama automaatsed uksed läksid katki, vist sõitsid ruulikutelt maha, aga igatahes kinni nad automaatselt enam ei läinud. Kuna ma nägin kõike seda pealt ja mäletasin, et mulle saadetud kirjas mainiti, et mis iganes juhtub, vastutan mina kõige kahjude eest. Jäin ma tõsiselt totaka näoga ust vaatama ja numbrid hakkasid jooksma silme ees ülevalt alla megakiirusega, ega ei jäänudki  paigale, et ma aimaks, mis see materiaalne kahju võiks olla. Null arvega filmi eelarvest annab ju nii mõndagi kinni maksta 😉 Seega Tomi idee, et teeks kaadrid kiirest ära ja võtaks suunda kuhugi, ei tundnudki kuigi halb mõte olevat, sest numbrid jätkuvalt jooksid aina kiiremini silme ees. Õnneks  kohaliku remondimehega koostööd tehes, lahenes asi positiivselt ja numbrid jäid mu silme ees nulli juures pidama.

Millega me veel lennujaamas hakkama saime? Meie guru, kui ta just mingit iidset tarkust ei kasutanud, peaks homseks haige olema, sest ikkagi oli õues lumetorm, kui ta poolalasti vinget nõu andis 😉 Me saime väga laheda sõiduki peale meeleheitle ärimehe sokutada ja väga osavalt kõik pangautomaadid ühe korraga streikima panna 😉

Järgmisena võtsime suuna rongijaama ja mingi ime läbi jõudsime just selliseks ajaks filmima, kui rongid vuhasid siia ja sinna nagu elaks me tõsises metropolis. Mõni oli neist eriti agar, sõitiski ühes ja teises suunas, vahepeal mitu vagunit taga, siis ilma nendeta, jäi mulje nagu rongijuhtidel oli tõsiselt igav meie sealoleku aja. Kuna nad vuhasid küll eest ja tagant, siis jooksime  kaameratega ühele ja teisele poole perooni, et meeleheitel ärimeest rongi taustale saada. Muidugi need rongile järgi jooksud meenutasid selliseid aegluubis ponnistusi, sest enamus ronge ju saabus, seega nagu nt Moskva rong, mis umma kilomeeter pikk on, jäigi viimaste vagunitega peaaegu meie juurde seisma. Ürita sa siis filmida, et ta rongile järgi sprindib, kui tegelikult peab teosammul liikuma, et mitte rongi edestada.

Järgmiseks filmivõttekohaks oli hotel Meriton ehk lõpuks ometi hakkasime me filmi algust filmima. Me saime sinna toa endale, mida me stsenaariumi kohaselt pidime totaalselt segamini ajama ja seda ei olnud üldse raske teha. Samal ajal kui filmigrupp asju mööda tuba laiali pildus, jõudis peategelane kui ma ei eksi dussi alla või vähemalt leotas ta ühte rätikut vee all. Kahjuks esimene striptiis jäigi nägemata, sest ta juba jalutaski meil boxeritega mööda tuba ringi, aga see eest teisi striptiise ma maha ei maganud. Aga mitu neid oli, ma tõesti ei mäleta. Enamus ajast kui mina toas olin, käis riiete ära võtmine ja laiali pildumine. Kuna tuba oli väike, siis kahe kaameraga ei saanud sees filmida, seega tuli osadel meist ehk minul, Tomil ja Eskol, aegajalt wc istuda, kui action pihta hakkas. Muidugi tahtsime me magic buttonit kogu aeg vajutada, sest kuulis ju väga hästi läbi seina ja mõtle kui lahe oleks, et ärkad selle peale, et keegi sinu wc istub. Seega kui ma just striptiisi ei vaadanud, istusin ma kahe mehega wc, elu ju täitsa lill ses mõttes 😉  Aga nüüd kui ma järgi mõtlen, jäin ma vist wc’s istudes mingist actionist ilma, sest kui me hiljem tuba enam-vähem korda seadsime ja voodit tegime, oli ju lina verine. Magasingi kahe mehega wc olles, midagi olulist jälle maha 😉

Edasi filmisime me liftis, kui aus olla ei ole ma ammu nii palju jalga kuskil ukse vahel hoidnud, sest lift vägisi tahtis ju meiega ära sõita ja meeleheitel ärimehe, kus see ja teine jätta. Aga kuna me filmisime kõige ülemisel korrusel, siis otseloomulikult teel alla, suutis turist valida õige hetke ja meie teekonnal alla lift kinni pidada. Näod, kui nad liftiukse vahelt kaamerat märkasid, oli juba omaette koomiline, aga isa koos tütrega julges ikka lifti astuda esimesest hämmingust hoolimata. Eestlane oleks jummala vait olnud, aga soomlane tahtis ikka oma tütrest moviestaari teha, käskis tal kaamerasse naeratada, väites et tehakse ju filmi.

Ja jälle oli meil võimalus filmida uksi ja ka seekord need automaatsed uksed armastasid meid täpselt sama palju kui lennujaama omad ehk meeleheitel ärimees jäi pöörlevate uste vahele lõksu kinni ning tal tuli neid lükkama hakata, et uuesti vabadusse pääseda. Ei saa üldse kahelda, et täna oli meie uste päev 😉

Viimasena filmisime vanalinna hostelis, mis oli meie meeleheitel koduperemehe kodu. Iseenesest, kes ei tahaks vanalinna kahekordses majas elada. Mina küll tahaks, kui aus olla. Millegipärast just filmimise ajal hakkasid hosteli elanikud kas koju jõudma või kööki tungima. Nii et keegi võõras mees oli meie meeleheitel ärimehe kööki ennast lukustanud, imelik kas pole – kus ta veel sinna sai, kui nainegi oli kodunt läinud 😉

Meeleheitel ärimehe saaga jahil, jääl ja olümpiarõngaste all

Kuna me meeleheitel ärimees ikka soovib kogu südamest koju naise juurde jõuda Valentinipäevaks, siis seekord me filmisime, kuidas talle uus sõber on oma jahti soovitanud, millega kindlasti annab õigeks ajaks koju naise juurde jõuda.

Aga et me jahi peale filmima saime, võin ma ainult ülistada Facebooki ja sealseid sõpru, sest kui ma mõtlesin, kus ma jahi võin leida, visualiseerus mu silme ette sõprade pildid, kes aeg-ajalt seilamas käivad. Saatsin oma soovi ehk palve, kas ei teata kedagi, kelle jahi peale me saaksime filmima tulla. Juba Eesti vanasõna väidab, et küsija suu pihta ei lööda ja nii ma üks päev jalutasingi sadama kapteniga jahtide vahel ja valisin jahti, mis võiks me järgmiseks võtteplatsiks sobida.  Jaht, mis valitud sai, kandis nime “Lotte” ja kui ma omanikule helistasin, oli ta minu rõõmuks väga aldis koostööd tegema ja nii me saabusimegi filmima. Ilusa punase redeliga ronisime jahi peale, hoidsime hammastega aeg-ajalt kõige otsemas mõttes mastinööridest kinni, et mitte pea ees alla lumme prantsatada ja palusime peategelastelt selg ees romantikat mängida;) Suutsime ka Titanicu stseeni filmida meeleheitel ärimees koos Hello Kitty’ga,.

Järgmine stseen oli jääpeal, nagu video päevikust näha maandus me meeleheitel ärimees nagu ämblikmees keset jääd ja kukkus uisutama. Ta ju tõesti soovis koju naise juurde jõuda, kahjuks ega seegi katsetus tal edukalt ei lõppenud.

Aga kui me juba seal jää peal olime, jäi meile otseloomulikult silma kuulsad olümpiarõngad 80ndatest ja nagu meie peale mõeldes oli seal üks kalapaat jää peal koos aerudega. Ma ei ole ammu kedagi nii ennastunustavalt paati tõukamas ja tõmbamas näinud ning kui mu kotkapilk mind ei petnud, siis minu arvates meeleheitel ärimees vajus seda tehes mitte just kõige soojemasse jääsuppi 😉

Muidugi minu kõrvad hakkasid kohe liikuma, kui ta veel jääsuplejaks oli nõus hakkama, aga seda peame me küll kõige viimasena filmima, sest muidu järsku me meeleheitel ärimees on kahtlaselt jääkujuga ühte nägu ja sellises olekus ei saa ju enam koju naise juurde rutata 😉

Sometimes angels wear highheals ehk kuidas tulevastest nunnadest tippkorvpallurid treeniti ;)

On tegemist aastaga 1970, kui Cathy Rush kandideerib katoliku kooli tüdrukute korvpalli treeneriks. Tasub ära mainida, et koolil ei ole võimlat, sest see põles  3 kuud tagasi maha, talle treenimiseks antud korvpall oli oma paremad päevad juba sajandeid tagasi mööda saatnud ning pealegi pidid tüdrukud võistlustele minema kleitides, sest võistlusdressideks lihtsalt ei ole raha 😉

Vaatamata sellele, et jätab sellise hollywoodliku filmi mulje, on tegemist tõsielu looga ning kui korvpall eemale vaikselt lükata ja hakata dialooge jälgima, tuleb välja päris põnev mõttemaailm.

Ma arvan, sel ajal oli väga uuenduslik idee: “Me peame õpetama naisi arstideks, mitte aga soosima neid ihaldama arstide abikaasadeks saama.”

Kui treener küsis nunnalt, tema kutsumuse kohta, et kas ta kunagi ei ole kahelnud oma kutsumuse õigsuses. Vastas nunn talle naeratades, kui ma ei kahtleks, ei jõuaks ma kunagi Jumala armuni. Väga sügavamõtteline vastus 😉

Olles ise mänginud erinevates võistkondades ja olles ka olnud kapten, tundus filmis lausutud lause kulda väärt olevat – et usalduse baasil meeskond võidabki. Ma ei ole seda kunagi enda jaoks selliselt lahti mõtestanud, aga tõetera on sees, üks proff, kes tahab võistkonnas särada ja kõik üksi ära teha, toob kaasa totaalse katastroogi ja suurejoonelise kaotuse.

Olles ise kloostris elanud, nägin ma nunnasid, kes kudusid ja heegledasid, aga mitte kunagi nunna, kes pingutaks trenasööril. Samas Kreekas olles värbasin ma nunna enda jalgpalli teami väravavahiks, kahju ainult, et me super-hüper võistkond ei saanud võistlustest osa võtta, sest mingil arusaamatul põhjusel jäid need ära 😉

Minu lemmikküsimus läbi aegade – kas sa magad? Ja eriti tobe on vastus – jah, ma magan. Kõigepealt, miks on vaja magavalt inimeselt küsida, kas ta magab ja kui just kuutõbine ei ole, kuidas saab vastata veel sellele 😉

Aga minu lemmik lause sellest filmist – sometimes angels wear highheals. Ja mõnikord kontsakingad toovad privileege mida muhu sussidega on peaaegu et võimatu saavutada.

Ja, et meil kõigil jätkuks julgust kriisiolukordades ülestunnistada oma valged valed – tegelikult ma ei olegi katoliiklane, vaid protestant ning teha seda kõike sel hetkel, kui nunna riietuses oodatakse lennujaamas armu, et neid ikka lennukile lubataks 😉

Igaüks loeb ehk kuidas minust sai rahvaloendaja ;)

Tsiteerides vene multifilmi klassikat – saabusin parajasti Indiast, ega te pole Indias käinud.

***

Aga saabusingi Indiast ja Eesti tööportaale lapates jäigi silma rahvaloendaja kuulutus ning nii ma oma cv ära saatsingi, tegelikult mõtlematagi, aga mis siis saab, kui ma tegelikult saangi rahvaloendajaks.  Sama kiirelt kui hiireklõps tehtud oli, unustasin ma oma kandideerimise ja ei mõelnudki selle peale enne, kui tuli telefonikõne Statistkaametist, kus rõõmsameelne naishääl teatas, et mind on valitud  6000 kandideerija seast  2000 õnneliku hulka ja nüüd oleks vaja tulla grupiintervjuule. Vist saabus kätte aeg, kui tuli oma viimased kaardid lauale käia ja ausalt üles tunnistada, et ega ma venekeeles virtoos just ei ole, ma võin ju aru saada, aga lausete kokkupanemine võib – “tule eile meile, võta homne ajaleht kaasa” stiilis välja tulla. Peale poolt tundi tuha pähe raputamist ja tema moosimist, jõudsime kokkuleppele, et ma ikka tulen intervjuule ja seal vaatab juba edasi, mis minu “imehea” vene keeleoskusega peale hakata annab.

Grupiintervjuul arutasime situatsioone, tegime exceli tabelit – ma ei ole selle ülesande mõtekusest siiani aru saanud, aga arvatavasti meeldivad Statistikaametile numbrid ja tuli meiega seda hobi ju kuidagi jagada ning uurisime kaarti ja arvutasime, kui kiirelt, kes kuhu jõuab. Muidugi paluti ette lugeda ka venekeelset teksti, ma võin ju kiiresti kõik paberilt ette vuristada, ilma et ma ise midagi aru saaks.

***

Koolitusega kõige esimesena meenub, et meie hotellis oli külm. Ma mõtlesin pausil käies, ei tea, kuidas nad seal hotellitubades küll vastu peavad või istuvad sealgi 10 teki all nina ots ainult teki alt välja paistmas.

Koolitusel enamus ajast tegelesime me arvutite sünkroonimisega, sest nii hästi loodud ja aretatud süsteemidel oleks lausa patt mitte kokku joosta.

Muidugi mina, kui suur küpsisesõber, pidin esimene päev peaaegu, et südameataki saama, kui kohvipausil ei pakutudki küpsiseid, isegi mitte kõige odavamaid, aga suurem üllatus ootas mind teisel kohvipausil, kui suhkur oli, teepakid olid, lusikad ja teetassid olid, aga mida ei olnud, oli tuline vesi. Kohvist ei tasunud unistadagi, seda ka ei olnud. Aga mida pakuti sellise külma ilmaga, jäävett ehk kui mul ennem külm ei olnud, siis prooviti seda probleemi igati lahendada aidata ning poolest päevast hakkas ka õhukonditsioneer pea kohal kahtlaselt kiiremaid ringe tegema. Tulemust oli juba järgmine päev näha, mina laua pool istusid nüüdsest rida kubujusse, sest ega ometi üks väike tuuleiil ei saa tulevast rahvaloendajat rivist välja viia ega kuidagi tema tuju morjendada.

Nagu eestlasele omane, tuli ka  söögi üle  nuriseda,  aga olgem ausad, kui sa ikka  liiga hilja tulid või seisid vales järjekorras, sai jah supipaksu asemel kõike muud. Aga tuli ju kaval olla, esimesse järjekorda ei tasu ometi kohe seisma jääda, sellest tuleb mööda jalutada ja võtta positsioonid sisse hoopis selle laua taga, kus kedagi veel ei ole, aga aeg-ajalt jäi küll mulje, et sabas seismine on eestlastel lausa veres ja isegi kui on näha, et kuskil mujal ei olegi järjekorda, seisab ta ikka kangekaelselt järjekorras nagu vankumatu tinasõdur, võib-olla saab selle lolli järjekindluse eest  auhinna, sai küll ilma supipaksuta supi 😉

Muidugi enim tekitas minus mõtteid meie “imeilus” sinine kohver. Nagu ma aru sain, on see pärit eelmise sajandi rahvaloendusest, aga sellegipoolest tundub mulle, et värvi ja stiili valides lähevad minu ja kohvri kavandaja ideed ikka 180 kraadi teises suunas.

Ma juba “Robbist ja Bobbist” mäletan lauset, et kõige tähtsam on vile. Kuigi meie vile ei tee sellist ilusat häält, rohkem käib see luust ja lihast läbi, aga selle vile peale peab ju ometi koer tarduma ja eest põgenev loendatav ka seisma jääma ja vabatahtlikult küsimustele vastama.

Taskulamp, mis meile jagati, on nii hightech, et mina blondina ei suutnud isegi patakaid kuhugi sisse toppida. Ükskõik, kuidas ma neid ei toppinud, peale nende kohale seadmist, taskulamp ka parima pressimise peale enam kinni ei läinud. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui asuda oma lemmik tegevuse juurde ehk tõsta käsi ja hõisata, mul on üks küsimus. Kui aus olla, oli mul nii palju küsimusi, et aeg-ajalt ei jõudnud ma enam oma kätt üleval hoida, vahelduseks ma vahetasin kätt või toetasin selle naabri tooli seljatoele 😉 Mis siis lõpuks selgus, et tuli hoopis taskulambist patakate hoidja välja võtta, patakad sinna sisse toppida, mitte peale nagu mina olin üritanud ja lamp töötas peale seda väga hästi. Selline tõsine gestaapo oma on ja kuna minu loendavad kortermajad asuvad ikka magalas ning ma ei pea metsas uitama ja uusi asustatud paiku otsima, siis mulle jääb rõõm selle taskulambiga  ainult oma keldris käia, aga asi seegi.

Minu lemmik vidin kogu Statistikaameti poolt antud asjade hunnikust oli valge plastmass toru, umbes 5 cm pikk ja 1,5 cm läbimööduga. Algul ma arvasin, et ma kogemata olen vale vidina saanud, aga kui teiste kottidest ka selline imeasi välja ilmus, tuli talle kuidagi funktsioon leida. Esimesena tundus mulle, et selle läbi on väga hea tahvlil kirjutatud jälgida, aga kui ma loendama lähen, keda ma siis läbi selle vaatan. Järgmisena arvasin, et järsku seda vastu kõrva surudes, annab kuulda neid vastuseid, mida vaikselt sosistatakse või kasutada seda miniruuporina küsimusi ette lugedes. Järgi katsetades, ei kuulnud ma kedagi eriti paremini ja mu hääl ei kostnud peagu üldse, kui seda ruuporina kasutasin. Mu naaber pakkus, et järsku tuleb läheneda meditsiiniliselt ja see imetoru kokku viia maskidega, mis meil kotis on (ega ma ei teagi millal need pähe tõmmata tuleb, nende kasutamise kohta instruktaazi ei loetud, aga eks siis, kui tundub, et mõni seagripp vaikselt hakkab lähedale hiilima, tõmban selle maski pähe;)). Seega selle imetoru jaoks peaks tegema kõri juurde augu ning läbi selle saaks inimene hingata, aga kes meist omab vastavaid oskusi ja skalpelli kotis ei olnud, et auk lõigata, millest see toru läbi pressida. Seega abi anda me kahjuks ei tohi!! Minul tekkis veel idee, et läbi selle toru annab hästi mürginooli sülitada, aga kelle pihta, vist põgeneva loendatava. Õnnetu loendatav, kõige pealt ma puhun seda luust ja lihast läbi käivat vilet ja siis sülitan mürginooli ta pihta 😉 Tundub, et jälle oli vale vastus. Aga õnneks on meil olemas telepurk, mis tõi sellele müstikale lõpuks vastuse – tuleb panna oma sõrm selle toru sisse ja sellega uksele koputada. Katse eksituse meetodil, võin väita, et loendatav peab ikka ideaalse kõrvakuulmisega olema, et sellist koputamist kuulda, aga mul on tunne, et ennem läheb plastmass toru katki, kui uks avatakse.

Meeleheitel ärimees kelgukoera jahil ja suuskadega piruette tegemas ehk meie esimesed filmivõtted;)

Meie esimene filmivõtted võisid alata ning nagu proffidele kohane, alustasime me ikka peaaegu viimastest kaadritest. Stseen ise kokkuvõtlikult kirjeldab seda, kuidas meeleheitel ärimees näeb keset küla soome kelku ja chihuahua koera ning tal tekib idee, et see imeväike koer on kindlasti kelgukoeraks loodud ja aitab tal lõpuks ometi valentinipäeva õhtuks koju jõuda.

***

Filmimise kohaks oli algul mõeldud vabaõhumuuseum, sest ma teadsin, et neil on olemas soome kelgud, mida laenatakse välja. Kahjuks selgus, et muuseumi territooriumil filmimise eest tahetakse raha ja mitte vähe, aga kuna meie film on täitsa null eelarvega ehk kõik on vabatahtlikult nõus oma aega, vahendeid ja tutvusi mängu panema, et midagi väga lahedat ja kvaliteetset ära teha, siis meil ei olnud võimalust ja soovi vabaõhumuuseumile maksta 😉 Seega tuli välja mõelda plaan B …. aga ega ma ilmaasjata nii mõneski ülikoolis õppinud ei ole, mistõttu on mul olnud läbi aastate väga palju ja lahedad kursakaaslasi. Ja nii mulle meenuski, et Külvi elab väga vinges kohas – Rootsi-Kallavere külas ning ma oletasin, et  kohe kindlasti kellelgi külaelanikest võiks olla soome kelk või selle võib isegi leida sealse muuseumi eksponaatide hulgast.

Seega kelk oli olemas, koht ka, aga võimalikult väikest koera – chihuahua veel ei olnud. Õnneks on mul isehakanud sugulasi, kellele just sellised koerad südamelähedased on. Esimene koeraomanik oli nõus tulema, aga kahjuks tema chihuahua on nii arg, et ta oleks meil lihtsalt suurest hirmust värisenud ja kui me ikka aru ei saa, et ta kardab, arvatavasti oleks vist ennast pikali visanud ja surnut teeselnud. Iseenesest oleks see väga vinge lahendus olnud, aga seal oli veel üks ületamatu raskus, nimelt ta ei ole nõus oma perenaisest kaugemal olema kui 5 cm  ja see väike tõik oleks meile komituskiviks saanud. Aga õnneks on mul  isehakanuid sugulasi täitsa trobikond ja nii saimegi filmi näitusekoera Harley.

***

Kui me lõpuks kõik kohale jõudsime, võiski filmimine alata. Õnneks Harley meeleheitel ärimeest ei kartnud ja täitis väga hästi oma perenaise käske ning ma oleks peaaegu, et uskuma jäänudki, et chihuahua võib täitsa hästi ka kelgukoeraks sobida.

Vahepeal mulle tundus, et me meeleheitel ärimees on kodus vabast tahtest soome kelguga sõitmist harjutanud, sest eriti need tõukeliigutused tulid tal imehästi välja. Ja lund oskab ta ka väga hästi pähe raputada, võib-olla tuli seda kuidagi eelmise laupäevaga seostada ning kuna tuhka ei olnud käe pärast, raputas ta lund pähe 😉

 

 ***

Järgmine filmimine toimus juba Maxima juures, kus meeleheitel ärimees suusad ostab ja tervisekõndija kepid ära pätsab. Kuna ei olnud kedagi terviskõndijaks sokutada, siis olin ma ise agar keppidega vehkija. Olgem aus, nagu nimme ei õnnestunud mul neid keppe Maxima ukse najale püsti seisma panna ja nagu kokkulepitult kaotasid nad tasakaalu just hetkel, kui ma oma kindad suutsin neist eemaldada. Aga meie meeleheitel ärimees suutis päris edukalt nende veneaegsete punaste minisuuskade uuemate versioonidega kohver kaenlas ennastunustavalt suusasamme teha, käia nii efektiivselt pikali nagu me oleks tema jalge alla banaanikoori sokutanud. Muidugi mul mingi hetk oli temast tõsiselt kahju, sest pikali käis ta vabatahtlikult ikka mitu-mitu korda ja vaatamata illusioonile, oli pehme lume all ju jää. Pealegi kuna me keegi eriti ei hiilanud oma mäluga, siis tal õnnetul ei olnud ka talvejopet seljas ja mina tema asemel oleks juba ammu Maxima ees olevaks jääskulptuuriks külmunud.

Aga lõpptulemusena jäin mina küll vaatamata vipertustele esimese päevaga väga rahule ning tundub vähemalt pilti vaadates, et Harley ja Piret nõustuvad minuga 😉