Kui ma oleksin teadnud, et sa tuled – oli ühe loendatava kommentaar, kui me trepi peal kokku põrkasime, mina tulin ülevalt ja tema alt ning mõlemad jäime ühe ukse juures seisma. Ma küll küsisin, et kas ta oleks Tõnisoni moodi soovinud kodunt ära olla, aga sellele ta enam ei vastanud.
Esimene nädal on edukalt läbi, isegi nii edukalt, et juba mitmendat päeva ma tegelikult isegi ei tohi kedagi loendama minna. Nimelt täidame me %, et mingiks kindlaks päevaks, peab teatud hulk tehtud olema, ja minu % on kahtlaselt suur võrreldes selle tabelis oleva numbriga. Ikkagi on tegemist ju numbreid armastava ametiga, seega agar ei tasu olla. Oleks ma seda teadnud, oleks kindlasti oma loendamist natuke lebomalt võtnud ning mitte tatt kurgu laes kinni ukse tagant ukse taha lipanud 😉
Samas ma mõtlen, kui ma oleks vaid teadnud, et enamus mu loendatavatest on venelased, kas ma oleks seda väljakutset julgenud nii kerge südamega vastu võtta. Vist mitte. Mul ei ole midagi venelaste vastu, aga oma geniaalse keeleoskusega on ikka nalja saanud. Ma täidan ankeete eesti keeles ja osad küsimused on mul vene keeles vihikus olemas, seega nad loevad ise ja siis vastavad. Aga siis kui tuleb oma ametit kirjeldada või seda nimetada, siis hakkab alles teatrit saama. Mul terve perekond etendas pantomiimi pealkirjaga “Keevitaja” ja lõpuks sain ma ikkagi aru, mis pereisa amet on. Või kui ma olin terve laupäeva hommikust saadik loendanud ning tegin järjekordselt üht venekeelset intervjuud, küsiti minult – teed või kohvi ning juba oli vesi ka sooja pandud, nii et ei õnnestunud ära ka öelda. Kohvi mitte joojana valisin ma tee ning täitsin eluruumiankeeti edasi üpris oma mõtetes olles. Kui armeenlane küsis minult – butterbrod – mis mulle seostus millegipärast sõnaga moos ning ma olin ju tee valinud joogiks, siis täiesti mõtlematult vastasin ma – jah. Alles siis kui ma nägin, et mees hakkab agaralt võileibu vorpima, sain ma aru, et butterbrod ei olegi moos, nagu ma uimase peaga arvasin. Aga kui teine neid nii ennastunustavalt tegi, ei saanud ju ometi öelda, et ma mõtlesin ümber. Vahepeal saabus teisest toast pärleid tikkinud naine ka küsimustele vastama ning peale võileibade pakuti mulle ka salatit. Kui aus olla, oligi kõht juba sellest jooksmisest tühjaks läinud 😉
Ühe omapärasema komplimendi sain ma ka venekeelt rääkides. Kõik algas sellest, et lasin all ukse juures kella ja rääkisin ära eesti keeles, kes ma olen ja mida ma tahan, sest loendataval oli eesti perekonna nimi. Aga nimed võivad mõnikord petlikud olla ja vastuseks sain möhh. Selgitasin talle tükk aega vene keeles, mis ma tahan ja siis saabus ta järsku õue. Ikka ma üritasin vene keeles selgitada, et kuidas süsteem töötab jne. Ja kogemata ütlesin midagi eesti keeles ja siis vaadati mind suurte silmadega ja küsiti:”Kas te tõesti oskate eesti keelt? Teie venekeelel on selline inglise keele aktsent juures, et ma olin kindel, et te olete ameeriklane.” Siis oli minu kord sattuda hämmingusse, et on alles fantaasia, tulla selle peale, et ameeriklane tuleb siia ei kellegi maale rahvaloendajaks 😉
Ühel hommikul kui ma pidin intervjuule minema ja kandma 10 cm kontsa, ei saanud ma algul aru, miks ma nii ebakobedalt liigun, nagu lehm libedal jääl. Aga juba bussis olles, suutsin välja mõelda, ma ju jooksen päevas mitmeid kümneid kordi viiendale ja tagasi ning mingi hetk hakkas see põlvetõstejooks mulle uusi ja seni tundmatuid lihaseid tekitama ning algul oli päris raske kabedalt kontsaga käia 😉
Kui öeldakse, et koer on omaniku nägu, siis kuidas näeksin mina välja, kui võtta arvesse need, keda ma loendanud olen, siis ma oleksin nii umbes 70aastane, kohe kindlasti mingi segarahvusest – hea juhuga isegi sündinud Eestis. Kokkuvõtlikult kobe pensionär, haridus oleks mul keskeri. Elaksin ma viiekordse maja kahetoalises. Vaatamata sellele, et mul võib mingi ime tõbi olla, leian, et saan hakkama endaga küll. Minu rõõmuks oleks ma naissoost ja kohe kindlasti õigeusklik.
Aeg-ajalt on uksekellade juhtmed läbi lõigatud, ma küll seda imekoputit ei ole veel kasutanud, sest mul on tunne, et see plastmass toru ei suuda mingit heli metallukse peal tekitada, välja arvatud see, kui ta katki läheb ja seegi ainult – plõksti 😉
Mida ma veel olen ära õppinud? Et jalanõud peavad väga lihtsalt jalga minema ja jalast ära tulema. Seega minu paeltega vabaaja jalatsid on niimoodi seotud, et kõndides nad just jalast ära ei tule, aga väga kiirelt saan ma neid jalga ja jalast ära, ilma suuremate pingutustega. Ja oma jaki nööpe oskan ma ka käigu pealt trepist üles minnes väga kiirelt lahti teha ja kinni nööpida.