Automaatuksed, striptiis ja kahe mehega wc istumine ehk meie kolmas võttepäev

Tänane filmine oli meil eriti tegus ning seda nii mitmes mõttes.

Alustasime oma võttepäeva lennujaamas filmimisega, kuhu oli kokku lepitud, et me saame endale check-in laua ja võime oma inimese tooli peale jalgu kõigutama panna. Meie jala kõigutaja, aga oli tava check-in töötajast vist mõned kasulikud cm lühem, sest kui Ave toolile istus, kadus ta tõsiselt laua taha ära. Õnneks andis tooli nuppe näppides kõrgust lisada, muidu oleksime Ave toolile jopedest külakuhja tekitama hakanud 😉

Meil oli selline tegija mikrofon, mida üks lastest  laua peal olevast kastist  suunaga Ave poole hoidis, ma isegi ei tea, mis ime kast see oli, aga meenutas vägisid teatrilaval olevat kasti, kus etteütleja kunagi oli, kes etendusel hämmingusse sattunud näitleja õigele rajale tagasi aitas.

Kui algul jäi mulje, et me filmiksime Kärdla lennujaamas, sest peale meie seal inimesi ei olnudki, siis hiljem hakkas Egipti charter mineku valmis end seadma vist, sest mingist hetkest lihtsalt oli mass kõige otsemas mõttes meie international Kärdla lennujaama suutnud ära vallutada.

Ma algul mõtlesin, et peaks kohvri kapi otsast kaasa tassima, aga see imeilus ilm eriti mind ei toetanud selles otsuses, nii et kohapeal laenasime me publikult kaks kohvrit juurde. Ma küll algul võtsin musta, aga kuna keegi noormeestest väitis, et tema näeb lilla kohvriga eriti imelik välja, siis hoopis mina tuusasin lilla kohvri ja oranzi käekotiga, nagu tõsine värvilaik kogu ootejärjekorra seltskonnas. Kuna Tomi pidi minu taga musta kohvriga seisma, aga enamus ajast oli ta kaamera taga, siis mina venitasin ka oma WC oleva abikaasa kohvrit.

Vaadates, kuidas me meeleheitel ärimees üle kohvrikäru hüppas, olen ma kindel, et kooliajal oli ta üks lemmik tundidest kehaline kasvatus, kus tuli üle kitse ja hiljem ka üle hobuse hüpata. Muidugi tehniliselt seda lõpu kätesirutust ei olnud, aga üle käru ta lendas, kui aus olla ja väga kiirelt.

Kui saabus stseen, et turvamees viskab ta uksest välja, siis oli see viskamine nii reaalne, et lennujaama automaatsed uksed läksid katki, vist sõitsid ruulikutelt maha, aga igatahes kinni nad automaatselt enam ei läinud. Kuna ma nägin kõike seda pealt ja mäletasin, et mulle saadetud kirjas mainiti, et mis iganes juhtub, vastutan mina kõige kahjude eest. Jäin ma tõsiselt totaka näoga ust vaatama ja numbrid hakkasid jooksma silme ees ülevalt alla megakiirusega, ega ei jäänudki  paigale, et ma aimaks, mis see materiaalne kahju võiks olla. Null arvega filmi eelarvest annab ju nii mõndagi kinni maksta 😉 Seega Tomi idee, et teeks kaadrid kiirest ära ja võtaks suunda kuhugi, ei tundnudki kuigi halb mõte olevat, sest numbrid jätkuvalt jooksid aina kiiremini silme ees. Õnneks  kohaliku remondimehega koostööd tehes, lahenes asi positiivselt ja numbrid jäid mu silme ees nulli juures pidama.

Millega me veel lennujaamas hakkama saime? Meie guru, kui ta just mingit iidset tarkust ei kasutanud, peaks homseks haige olema, sest ikkagi oli õues lumetorm, kui ta poolalasti vinget nõu andis 😉 Me saime väga laheda sõiduki peale meeleheitle ärimehe sokutada ja väga osavalt kõik pangautomaadid ühe korraga streikima panna 😉

Järgmisena võtsime suuna rongijaama ja mingi ime läbi jõudsime just selliseks ajaks filmima, kui rongid vuhasid siia ja sinna nagu elaks me tõsises metropolis. Mõni oli neist eriti agar, sõitiski ühes ja teises suunas, vahepeal mitu vagunit taga, siis ilma nendeta, jäi mulje nagu rongijuhtidel oli tõsiselt igav meie sealoleku aja. Kuna nad vuhasid küll eest ja tagant, siis jooksime  kaameratega ühele ja teisele poole perooni, et meeleheitel ärimeest rongi taustale saada. Muidugi need rongile järgi jooksud meenutasid selliseid aegluubis ponnistusi, sest enamus ronge ju saabus, seega nagu nt Moskva rong, mis umma kilomeeter pikk on, jäigi viimaste vagunitega peaaegu meie juurde seisma. Ürita sa siis filmida, et ta rongile järgi sprindib, kui tegelikult peab teosammul liikuma, et mitte rongi edestada.

Järgmiseks filmivõttekohaks oli hotel Meriton ehk lõpuks ometi hakkasime me filmi algust filmima. Me saime sinna toa endale, mida me stsenaariumi kohaselt pidime totaalselt segamini ajama ja seda ei olnud üldse raske teha. Samal ajal kui filmigrupp asju mööda tuba laiali pildus, jõudis peategelane kui ma ei eksi dussi alla või vähemalt leotas ta ühte rätikut vee all. Kahjuks esimene striptiis jäigi nägemata, sest ta juba jalutaski meil boxeritega mööda tuba ringi, aga see eest teisi striptiise ma maha ei maganud. Aga mitu neid oli, ma tõesti ei mäleta. Enamus ajast kui mina toas olin, käis riiete ära võtmine ja laiali pildumine. Kuna tuba oli väike, siis kahe kaameraga ei saanud sees filmida, seega tuli osadel meist ehk minul, Tomil ja Eskol, aegajalt wc istuda, kui action pihta hakkas. Muidugi tahtsime me magic buttonit kogu aeg vajutada, sest kuulis ju väga hästi läbi seina ja mõtle kui lahe oleks, et ärkad selle peale, et keegi sinu wc istub. Seega kui ma just striptiisi ei vaadanud, istusin ma kahe mehega wc, elu ju täitsa lill ses mõttes 😉  Aga nüüd kui ma järgi mõtlen, jäin ma vist wc’s istudes mingist actionist ilma, sest kui me hiljem tuba enam-vähem korda seadsime ja voodit tegime, oli ju lina verine. Magasingi kahe mehega wc olles, midagi olulist jälle maha 😉

Edasi filmisime me liftis, kui aus olla ei ole ma ammu nii palju jalga kuskil ukse vahel hoidnud, sest lift vägisi tahtis ju meiega ära sõita ja meeleheitel ärimehe, kus see ja teine jätta. Aga kuna me filmisime kõige ülemisel korrusel, siis otseloomulikult teel alla, suutis turist valida õige hetke ja meie teekonnal alla lift kinni pidada. Näod, kui nad liftiukse vahelt kaamerat märkasid, oli juba omaette koomiline, aga isa koos tütrega julges ikka lifti astuda esimesest hämmingust hoolimata. Eestlane oleks jummala vait olnud, aga soomlane tahtis ikka oma tütrest moviestaari teha, käskis tal kaamerasse naeratada, väites et tehakse ju filmi.

Ja jälle oli meil võimalus filmida uksi ja ka seekord need automaatsed uksed armastasid meid täpselt sama palju kui lennujaama omad ehk meeleheitel ärimees jäi pöörlevate uste vahele lõksu kinni ning tal tuli neid lükkama hakata, et uuesti vabadusse pääseda. Ei saa üldse kahelda, et täna oli meie uste päev 😉

Viimasena filmisime vanalinna hostelis, mis oli meie meeleheitel koduperemehe kodu. Iseenesest, kes ei tahaks vanalinna kahekordses majas elada. Mina küll tahaks, kui aus olla. Millegipärast just filmimise ajal hakkasid hosteli elanikud kas koju jõudma või kööki tungima. Nii et keegi võõras mees oli meie meeleheitel ärimehe kööki ennast lukustanud, imelik kas pole – kus ta veel sinna sai, kui nainegi oli kodunt läinud 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s