Marina


Ega ma ei olekski ise seda filmi valinud, kui Kanada vastuvõtul Belgia saatja ei oleks seda promonud ning uuesti treilerit vaadates tundus, et tasub vaatama minna ja tõsiselt tasuski vaadata.

Film noorest Itaalia immigrandist, kes järgib takistuste kiuste oma unistust saada tuntud muusikuks ning ootab aega, millal temast kui tühjast kohast saab keegi, keda imetletakse.

Tegemist on tõsielu saagaga Rocco Grenata elust ning kuulsa hiti Marina, Marina sünniloost. 

 

Palju muusikat, palju itaalia keelt, emotsioone, vääriti mõistmist, kuid ka au ja uhkus tulevad vargsi mängu 😉

Nebraska


Must-valge film vanast mehest, kel on kinnisidee minna USA teise otsa Nebraskale välja võtma oma kunagi  võidetud miljon dollarit. Vaatamata sellele, et tegu on tõsise petuskeemiga, ei taha Woody teisi uskuda ning oma põikpäisuses veenab nooremat poega seda hullumeelsust kaasa tegema ning algabki enamus filmi kestev road-trip. Jõutakse kunagisse kodulinna, kus kogemta poetatud sõna peale, hakkab tõsine rahapommimine pihta, sest üleöö on kõigile meenunud mõni poole sajandi vanune võlg, millele on aegapidi igasuguseid huvitavaid intresse juurde tiksunud, kuid nüüd on kätte saabunud aeg see miljonärilt välja nõuda.

Humoorikas film ühest unistusest, mis leiab väga omapärase lõpplahenduse 😉 

Gerontofiilia


18 aastase Lake’i ema saab tööd vanadekodus ning sokutab poja ka sinna tööle. Juba ennem on poeg avastanud erilise kiindumuse vanade meeste vastu, mis uuel jahimaal annab veelgi suuremaid võimalusi ja otseloomulikult süveneb. Eriline lemmik on 81 aastane vanahärra Mervin, kelle unistuseks on näha ükskord veel elus Vaikset ookeani. Nähes, et hooldekodus kasutatakse eriti tugevatoimelisi ravimeid, mis muudab vanurid totaalselt apaatseks, tekib Lakel plaan Mervin sealt mnema toimetada ning ta unistus teoks teha. Algabki seiklus, kus tuleb edestada surm, mis veelgi nende kahe mehe omavahelist suhet süvendab. 

Tunnistan ausalt üles, ühes kohas hakkas vaikselt selle poisi unistuse peale süda pahaks minema, õigemini selline õõvastav tunne tekks, kui ta kujutles ette, kuidas ta vanamehe lamatisest tekkinud haavu suudleb. Film ise on südamlik, otseloomulkult ei puudu sealt arukadedust, kuigi vaatamata parimatele kavatsustele on sellist suhet raske mõista 😉

Vabalangemine


Politseikarjäär, imeilus maja, peagi lapsevanemaks saamine, mida sa hing veel ihkad. Elu tundub kui lill, aga tulemas on politseikatsed ning kui ikka joosta ei jõua, tuleb harjutada ning kes see ikka üksi sörkida viitsib, kergem ikka kaaslasega. Kuid siis ühte suitsu tehes juthub midagi ettearvamatud, nimelt su treeningkaaslane täitsa juhuslikult suudleb sind. Kõik oleks täitsa ok, kui te kogemata ei oleks samasoolised. See suudlus keerab Marci elu pea peale. Ta on nagu kits kahe heinakuhja vahel, kodus on last ootav naine ning vastukaaluks on seksikas Kay. Kahjuks kaks kärbest ühe hoobiga ei olegi mõeldav nign tuleb hakata elama paralleelelusid, mis tekitab veelgi rohkem pingeid nii ühes kui ka teises suhtes. Pealegi suures õhinas ettevaatamatult vahele jäädes oma emale, muutub maailm kohe mitu korda keerulisemaks. Aga ikkagi on vaja lõpuks otsustada, keda võtta, keda jätta. Üllatavalt hea film 😉

Arabani


 

Isreali mägikülla saabub tagasi kadunud poeg koos oma lastega. Kahjuks on ta kogukonna seisukohalt teinud minevikus suure vea ning abiellunud mitte druze’ga vaid isrealiidiga, mistõttu ta lapsed ei ole enam druzed ega ei kuulu enam kogukonda ning seetõttu ei ole temagi oodatud saabuja. Vaatamata heast tahtest oma elu uuesti alata, on kogukonnas sajandi vanused reeglid kõige selle vastu paindumatud ja kalgid ning nagu imaam talle selgitab, kui neist loobuda, kaob küla ja druzed kui rahvus maamuna pealt. Seega ei jää muud üle, kui alla anda, sest iga sekundilises hirmus elada, et su maja põletatakse maha või kellegagi su perekonnast lihtsalt juhtub mingi õnnetus, ei ole just eriti positiivne tulevik.  

 

Kohtunik


Kõik, mida ma elust tean, olen ma õppinud jalgpallist – Albert Camus. Sellise avatsitaadiga film algabki. Aga kuidas muudmoodi sa iseloomustad saare elanikke, kes vabal ajal eranditult kõik palli taovad, missest, et osa neist on pimedad või lihtsalt joosta ei jõua ning need, kes võistkonda ei mahu, on platsi ääres hangude najal kaasa elamas. Kogu saare elu keerleb ümber jalgpalli, isegi matustel kirstu järgi kõmpides tuleb ulgumise vahepeal kiiremad ja kuumemad uudised ära vaielda.

Paralleelselt näitab noore andeka kohtuniku Printsi edusamme oma unistuste poole – saada valituks vilistama Itaalia meistriliiga finaalmängu ning kui saatus talle kaardid kätte mängib, on ta nõus kõigega, et ainult unistus täide läheks. Aga riskides kõigega, on võimalik ka kõik kaotada ning meistriliiga asemel neljandasse liigasse vilistama sattuda. Kuid kui liiga nr eest ära võtta, võib ka unistus seal kolka saarel kaugel tsivilisatsioonist ja tõelistest proffidest täide minna 😉

 

Veel kolm pulma


Kolm eksi suudavad nädala jooksul kóik erineval viisil sind oma pulma kutsuda ning heast sydamest lubad kóikjale kohale minna, ikkagi oli ju teil ühine minevik. Aga kelle vótta kaaslaseks, et eriti luuserimuljet ei jätaks, sest aimata vóib, et sind nendes tänukónedes ära märgitakse, kui tähtsat eluetappi ilma kelle abita nad altari ees parasjagu ei seisaks.

Hunnik segadusi, palju alkoholi, mystiliselt imelikud eksboyfriendid, kuidas muud moodi iseloomustada rastapatsidega surfarit, transvestiidist naist ning kihluse vastu alergilist jobu, otseloomulkult ei puudu filmist ka romantika. Õnneks isegi ükski neist jobudest boyfriendidest ei sure ära nagu mu eelnevates romatilistes filmides pahatihti juhtus 😉

Wajma, Afgnistani armastusugu


Ma vist jälle sain sóna romantikast valesti aru, kuid vaatamata sellele tormasin ma kino poole, oleks vóinud kyll poole tee peal móelda, et tegemist on ikkagi Afganistaaniga, kus au, kokkulepitud abielud on siiani osa ühsikonnamudelist ning sellises kontekstis tähendab romantika ainult salasuhet, mille lópp ei tóota midagi fantastiliselt head.

Tundus väga sterotüüpne film – noored armuvad, kohtuvad salaja, mingi hetk teatab tüdruk, et jäi rasedaks, tekib küll küsimus mis imetrikiga kui sa enne selle põrutava uudise teatamist filmiversioonis kutiga isegi mitte ei suudelnud, aga see aus ülestunnistus algatas tõsise triangli. Kutt, kes oma vanusele vaatamata, oli ikka tósiselt äsja puu otsast alla kukkunu, teatades, et laps on kellegi teise oma, sest miks ometi vahekorra ajal verd ei tulnud, kuigi neiu väitis, et ta neitsi oli.

Sellise kanaajuga ei anna ju diile teha, kuid kui murekoorem emale saab usaldatud, siis antud olukorrale ainuke lahendus on helistada miiniväljal töötavale isale, kes tulist valu kodu poole tóttab, et perekonna au päästa vahendeid valimata, mistõttu peale seda viimnegi romantika piisk filmist kadus ning asendus vägivalla ja alandamisega. Kuidagi abitu oli istuda ja vaadata ning haduda, et ma mitte midagi ei saa teha, kui vaid tänada õnne, et auküsimus on meie ühiskonnas ammu taandunud ajaloo hämarustesse, õnneks.

Ego


Lópuks ometi romantiline film, millel on happy end, keegi ei sure, keegi ei hala, kellegi kallal ei kasutata vägivalda, nagu siiani kõigi minu valitud romantiliste filmidega juhtunud on ning peale filmi on garanteeritud naeratus näol.

Kas tóesti on selleks vaja pimedaks jääda, et móista, et elul on rohkem mótet kui ilusad riided, blondid naised, kallid kellad ja igaóhtused peod, mis lõppevad hommikuste nägude tuvastamiste ja  “vanaema äkksurmaga”? Aga kui muud moodi ei saa väärtused paika, siis on ka õnnetus üks võimalustest.

Glamuuris elav plaadilepingut ootav noor muusik jookseb öösel otses mõttes peaga vastu posti ning asjade kokkulangemise tõttu pimedaks jääb, muutub ta elu kardinaalselt. Appi palgatud noor tüdruk, aitab tal elu uuesti mõtestada ning on inspiratsiooniks muusikalise hiti loomisel, aga kui nägemine tänu edukale operatsioonile taastub, kas elu on ikka sama mis enne või tuleb uus suund võtta. Tüdruk, kes on ta südame võitnud, ei olegi blond nagu ta väitis end olevat, vaid kóige tavalisem tumedapäine naabritydruk, kes vóix oma väljanägemise tóttu elada teisel planeedil. Kui tuleb teha valik, millist elu edasi elada, kas minna tagasi vana elustiili juurde või alustda millegi uuega, ei olegi valiku tegemine nii lihtne, kui algul tundus 😉

Mandariinid



Kuigi ma olen enamjaolt Eesti filmide suhtes skeptiline, ei saa ma “Mandariinidele” sellegipoolest kiidulaulu laulmata jätta. Fantastiliselt hea töö kahasse grusiinidega ja muidugi vana kaardivägi vähemalt Eesti poolel mängimas.

Nii pihta póhja on saadud eestlase loomuse välja toomisel, kui arvesse võtta selle filmi populaarsust Gruusias, siis tundub, et ka nende avalale hingele on jälile jõutud. Siin kodumaal küll mandariine ei ole, aga maa on sellegipoolest igati tähtis meie jaoks ja oma potipóllumajanduses oleme me tegijad ning saagist ei ole me tóesti nóus loobuma mitte mingi hinna eest. Jonnakusest ei ole me kunagi puudust tundnud, seda on jagatud meile kohe mitme eest ning samamoodi uhkust, mis ei luba lähisugulastega vähemalt vabatahtlikult ära leppida, kui juba vaenujalal olla, siis ikka lõpuni. Samuti oleme me harjunud mitme sójaleeri vahel laveerima ning olenevalt vajadusest valetama, et päästa inimelusid. 

Film on väga väikse ala peal filmitud, kuid vaatamata sellele tundub, et sinna on kätketud kõik – usk, lootus, armastus, uhkus, sõprus, hoolimine, inimlikkus sõjakoleduste keskel.

Mandariinid on hinge pugev film, millele elad kuni lópusubtiitriteni kaasa. Geniaalne näide sellest, et sóda on propaganda ja kui see ära vótta ehk näidata selle idee mõttetust, siis tekib vóimalus inimlikule palele ka vaenlaste seas.