Paberlinnasid – Paper towns


Kui palju on reaalselt paberlinnasid –  linnu,  mis on kaartidele kantud ainult selleks, et tuvastada võltsijaid? Linnu,  mis tegelikult ei eksisteeri,  kus kogu rahvastik on ei rohkem ega vähem kui 0 inimest.

Kas kaugelt vaadates on kõik ilusam ja reaalsem,  kui lähedalt märgatakse asjade ja inimeste inetust?

Kas meie kõigi jaoks on elul varuks ainult üks ime ja kas me suudame seda tabada või elul on varuks hulgimalt imesid,  tee ainult silmad ja süda lahti ning märka neid?

Selline äge noortekas,  kus ei ole labaseid nalju,  aga kuhjaga armastust,  unistusi,  nohikud,  road-trip,  paar head nalja.

Little boy – väike poiss


Kes on sinu kõige parem sõber? Kes usub sinusse tingimusteta? Kes on sinu kangelane? Kes küsib sinult, ennem järgmist kangelastegu, kas sa usud, et sa saad sellega hakkama?

Väike poiss, nagu teda kodulinnas kutsutakse, sest ta ei ole juba pikemat aega cm kasvanudki ning kes tänu sellele teiste laste kiusata on, tema jaoks on tema suurimaks iidoliks tema isa , kelle moodi ta kangesti tahab olla.

Filmi sündmustik toimub Pearl Harbouri  järgses Ameerikas, kus nähakse Jaapanit ja jaapanlasi kõige hädade algallikana, mistõttu propagandamasina idee kohaselt, peab iga perekond ühe mehe sõjaväkke andma, et maksta kätte tehtud ülekohtu eest. Kuna vanim poeg ei sobi vaatamata suurele soovile sõjaväe koosseisu, peab tema kohta täitma minema väikse poisi isa. See käsk võtab väikse poisi elust tema ainsa sõbra ja kaitsja.

Väiksel poisil on veel üks kangelane – müstik Ben Eagle, kelle show ajal kogu vabatahtlike käte mere taga osutatakse just temale, kes lavale mustkunstniku ja kõigi saalis olijate silme ees, peab triki sooritama – laua teises otsas oleva pudeli oma käte jõuga enda poole tõmbama. Suht võimatu ülesanne, läbi kukkumine on ilma proovimatagi garanteeritud. Aga  mängu tuleb maagiline küsimus – kas sa usud, et sa saad sellega hakkama ning see pudel liigubki väikse poisi poole, kui too seda kätega mõjutama hakkab. See trikk annab poisile tagasi lootuse ja usu, et saab isa enda poole tagasi tõmmata. Pealegi kirikus kuuleb ta jutlust, kus noor kirikuõpetaja mainib, et kui su usk oleks hernetera suurune, suudaks sa liigutada mägesid. Kuidas oma usku suurendada? Selleks saab väike poiss vanalt kirikuõpetajalt iidse nimekirja, millele lisatakse üks punkt veel. Väike poiss on nõus tegema kõik, et saada oma isa sõjast tagasi. Isegi linna äärel elava põlatud jaapanlasega sõbrunema, kui see vaid talle ta isa tagasi tooks.

Südamlik film usust, tahtest, kuidas seda kasvatada; kuidas saada paremaks inimeseks; kuidas astuda ülekohtu vastu; kuidas ujuda vastuvoolu  ning kuidas see läbi kasvada nii suureks, nii et kõik, sinust lugu peavad.

Muidugi kajastab ka tänases kontekstis populaarset pagulasteemat. Kes ikkagi on see pagulane ning kas inimene on süüdi oma sünniriigi tegudes?

The age of Adeline, Adeline’i aeg


Üks talvine öö võib muuta su elu totaalselt ning sa oled tänu erinevate asjaolude koostoimele saavutanud alkeemikute unistuse, sinu veres voolab igavese elu eliksiir. Peale seda ööd ei ole sa päevagi vanemaks jäänud ning püsid jätkuvalt 27, kuigi sünnist on möödas enam kui sada aastat. Kas see on õnn või õnnetus? Kellele ei meeldiks olla igavesti noor, aga sellel on ka oma miinuspool, kui vaid teadlased aimaks su olemasolu, siis … Aga, et seda siis ei tekiks, tuleb sul pidevalt olla liikumises, muuta elukohti ja identiteeti. Teadlikult vältida igat foto tegemist, mille järgi annaks sind juhuslikult aastaid hiljem identifitseerida ja kohe kindlasti ei tohi, sa mitte kellesegi armuda, sest see tekitaks ainult komplikatsioone sinu identiteedi varjamises. Aga mis siis juhtub, kui sa üks päev kohtad kedagi oma sajandipikkusest minevikust?

Oikumeeniline rahvusvaheline palverännak Setomaal 03.08.2015.


Kui päev enne palverännakut oli tõsine dilemma, mis ometi selga panna, sest igaühel meist oli järgmise päeva jaoks oma, teistest totaalselt erinev, ilmateade välja googeldatud, siis esmaspäeva varahommikul, kämpingus silma lahti tehes, oli siililegi selge, et riietuse üle ei pea enam pead vaevama. Vastu katust oli kuulda ühtlane vihmasabin ning ukse vahelt taevast kiigates oli niikaugele kui silm seletas ühtlaselt hall ja veel hallim ehk tuli leida kotist ja põrandalt kõik vähegi vihma pidavad riided, jalanõud, igaks juhuks ka vihmavari kaasa haarata, sest Eestimaa suvi on üllatuste rohke ning päike on meid vähemalt see suvi totaalselt maha jätnud.

Setomaa palverännak, Palverännak algas Obinitsa kirikust, kus isa Viktor koos isa Afratiga viisid läbi lühikese palvuse, peale mida isa Viktor tutvustas kiriku ajalugu ning  mainis, et vaatamata sellele, et on kahest rahvusest (eestlased ja venelased) kirikuliikmeid saavad kõik omavahel hästi läbi. Isa Afrat rääkis ristist, mis ta oli koos sõbraga eelmine õhtu teinud ning mainis ära, et see rist on kõver, kuna tee Kristuseni on käänuline.

Vahepeal oli suurem kallamine järgi jäänud ja ka kõik, kes osa tahtsid võtta, alguspunkti ka kohale jõudnud. Kuigi tagareast käis läbi sosin, et järsku sõidaks mingi osa teest autodega, kuniks vihm järgi jääb, siis sama kiirelt kui sosin tekkis, see ka kadus ning laudate dominumi lauldes algaski palverännak.

Esimene peatus oli Obinitsa tsässona, kus küünlavalgel isa Heikki luges soome 20150803_110036keeles palveid. Vihm oli küll vahepeal natuke vähemaks jäänud, aga vihmavarju kaasa võtmine, tundus ikka veel väga geniaalne idee olevat ning südametunnistus isegi ei kriipinud mõtte peale, et tõeline palverändur ei tea vihmavarjust midagi. Tundub, et mul on pikk tee veel palveränduriks saamiseni, aga vabatahtlikult märjaks ka saada ei taha, olgu eesmärk kui püha tahes 😉

20150803_133704Aga mida samm edasi palverännu teel seda sinisemaks hakkas taevas minema ning ainult rõõm oli, et Ruudi meid bussiga jälitas, sest kõik ülearused (vihma)riided sai vähehaaval autosse sokutada, sest Eestimaale jõudnud päikest ometi ei saa vihmavari pea kohal tervitada.

Vahepeal käis meid tee ääres lehm uudistamas, aga kui isa Afrat talle rohututti talle
pakkus, taganes lehm heinamaale tagasi, ju vist oli vale menüü seekord 😉

Kuna plaanid olid üpris viimasel hetkel muutunud, mistõttu Rokina ja Tobrova 20150803_122607tsässona ei jäänud me teele enam, vaid me võtsime suuna hoopis Härma tsässona poole, kus meid isa Viktor paari küla elanikuga tervitades ootamas oli. See tsässona oli küll uus, ainult kahe aastane, aga seal kohas oli ennem tsässona olnud juba aastaid. Tsässona taga oli umbes 200 aastane täies nooruses mänd, mis pani mõtlema, et vanus on ikka suhtumise küsimus.

Kuigi kunagi juunis olime me koosolekul paika pannud, kes mis tsässona juures palvust peab, aga nagu ma mainisin, olid plaanis vaikselt sassi aetud, siis tuli palverännaku jooksul loovalt asjasse suhtuda ja uues kokkulepped käigu pealt teha.

20150803_123004Eelmise päeva konverentsil olid ungarlased ungari keeles teinud ettekande, kus vaatamata me keelte sugulusele, ma mitte ühtegi natukenegi eesti keelele sarnast sõna ei suutnud tabada, siis tundus ülilahe, kui nemad ühe palvuse läbi viivad ja peale konverentsi ma tulisjalu neile järgi tormasin ja nõusoleku kätte sain. Luteri vaimulik Vilmos tsisteeris ungari  keelsest piiblist kahte kirjakohta. Luges palve ungari keeles ning nagu juba traditsiooniks saanud oli, lugesime me kõik oma emakeeles Meie isa palve.

Ja rännak jätkus.

Vahepeal oli küll hämming, kuhu edasi, sest gps näitasid ainutl rohelisi laike ja isa 20150803_131358Afrat teatas, et talle ei tule mitte midagi tuttavat enam ette ning ta ei ole kindel, et me enam õigel teel oleme, aga nagu tellitud sõitis meist Setomaa maavanem mööda, pidas väikse tervituskõne ja teatas, et me oleme õigel teel.

20150803_141656Järgmise peatuse palvelugejaks tundus mulle, et sobiks geniaalselt hästi episkopaalkiriku preester Thomas, ristiga mees ja puha. Kuigi mu pakkumine tuli üpris ootamatult, aga meie õigeusu punane palveraamat aitab alati hädast välja, kui nii võib öelda ning Ulaskova tsässonas pidas preester Thomas palvuse ning tema perekonna eesvedamisel lauldi ning loeti juba traditsiooniks saanud Meie isa palve.

Tundus, et olime kuhugi poole peale jõudnud ning oli aeg pikem paus teha ja 20150803_142847hommikul valmis vorbitud võileivad, mis tegemishetkel tekitasid küsimuse, no miks me neid veel kaasa pakime, maitsesid kõigile ränduritele imehästi.

Kell oli ummasoodu kulgenud ning tuli tõdeda, et ükskõik, kuidas kella ei vaata, üks silm kinni või teine, pidi ikkagi tõdema, et olime totaalselt oma planeeritud graafikust maha jäänud, mistõttu ei jäänudki muud üle, kui kaks meist – Kati ja Pille, tuli transportida oma jalgrataste juurde, et nad õigeks ajaks jõuaks Võrru vändata. Aga teistel teekond jätkus ja mul oli võimalus täiesti uuele inimesele Tartu hooldekodu kaplan Urmasele teha ettepanek Meremäe vaatetornis pidada palvus.

20150803_151823Meremäe vaatetorn paistis varsti üle põlla ning jälgides isa Afratit, oli ainult aja küsimus, millal ta õkva jalutama hakkab ja ma ei pakkunud üldse valesti. Esimese maja juures jäime seisma ja isa Afrat läks luuresse, kas me võime üle nende õue otse tornini suunda võtta või peame ikka mööda teed ringi tegema. Kuna kedagi ei olnud kodus, siis vaikimine tähendab ju nõusolekut ning nii me hanereas järgmise peatuspaigani suundusimegi.

Juba pühapäeval promos Haldi mulle hernepõldusid, kus ainult söö ja naudi, tundus20150803_153333 tollal bussi Haanjamaal ringi kimades suht utoopia, aga torni juures saigi see tõeks. Küll oli hea neid herneid süüa.

20150803_152928Osad ehk parimad ja tublimad, kui nii võib öelda, läksid trepist üles torni, kui teised all hernepõldu rüüstasid ja Urmase vedamisel õigeusu palveraamatu ja googli abiga pidasime torni tipus palvuse.

Kuna autod ja mootorratas olid Obinitsa kiriku juurde jäetud, siis kõik juhid viidi oma kallikeste juurde ning alles jäänud palverändurid võtsid suuna Vana-Vastseliina poole. Nüüd oli üks ikoonidest minu kätte jõudnud ning kuna ikoonid ja rist läksid rivi ees, sai teha lõpuspurdi tempot, mis tähendas seda, et mingi hetk ootasime järgi 20150803_171722mahajääjad ja hetkel kui nad meieni jõudsid, tormasime edasi linnuse varemeteni, mis pidid künka tagant paistma, aga millegipärast iseenesest iga järgmise künkaga kaugemale taganesid. Aga lõpuks sai taganemise tee otsa ja me jõudsime kohale. Ennem kui palverännaku viimane palvus tuli, sõid palverändurid kõhud täis, osad kiirustasid kodu poole, kuid tublimad viisid ürituse lõpuni. Varemetes palvetas ja laulis meiega koos luteri Vastseliina pastor Toivo Hollo. Meiega kaasas rännanud risti andsime Vastseliina kirikule.

Tänud kõigile, kes kaasa palvetasid ja rändasid, ning loodetavasti tekib sellest palverännu traditsioon, sest juba on mõttes järgmine aasta korraldada oikumeeniline palverännak Vormsile, kus on nii õigeusklikke, baptiste ja luterlasi.

Samuti suurimad tänud kolmele mehele isa Heikkile, Ruudile ja Vilmosile, kes selle palverännaku idee ja korralduse taga olid.

Järgmine palverännak on tulemas 12.-14. august 2016. aastal Vormsil.