Kui voodijalutsist saab kinnisidee

San Hordi – üks väga lahe turg, kus igaüks saab müüa, mida iganes pähe tuleb – alates riietest, mis enam selga ei lähe, kuni isetehtud asjadeni välja. Kusjuures väga lahedaid kleite võib täitsa ühe euroga kätte saada, ainult leia nad kogu pakutavast üles. Kui riideese maksab rohkem kui 15 euro, oled sa asjale tõsiselt peale maksnud ja mitte vähe. Millegipärast oli kõigidel asjadel, mis kasvõi kaudselt seotud Indiaga, müstiliselt kallis hind. Aeg-ajalt oleks tahtnud küsida, kas nad ujusid sellele kaubale Indiasse järgi või mille eest ma maksan?

Otseloomulikult mingil päevatripil tekkis ka meie Santa Faz’il idee, et peaks ikka turule kauplema minema, vist oli tal cash otsa saanud 😉 Mis aga tähendas seda, et kui me järgmisest prügikastist mööda sõitsime, siis leidis ta, et selle voodipeatsi peame me kindlasti endaga kaasa tassima. Esialgse idee kohaselt tahtis ta mingit imetasaarveldust teha Klausiga või siis äärmisel juhul see järgmine päev San Hordis maha müüa. Vaatamata ühisele tagarea protestile, jäi ta endale kaljukindlaks ja pressis selle voodijalutsi meile seltsiks. Algul kui ma õigesti mäletan kuhugi me jalgade juurde, mis tähendas seda, et kui ennem sinikat põlve peal ei olnud, siis selle sõidu järel oli sinikate kollektsioon igati suurenenud. Kui nüüd küsida, kas ta diili Klausiga teha sai, ma arvan, et suure kiiruga unustas ta selle ära või kas ta seda järgmine päev turul müüs, kus sa sellega. Aga sellest hoolimata tirisime me seda imekaupa terve päev endaga kaasas 😉

*****

Casita Verde – üle saare tuntud ökokeskus, kuhu ükski silt ei viita, nii et kui sa ikka teed ei tea, siis ega su navigaator ka eriti hädast välja ei aita. Meie planeerisime jõuda sinna lõunale, mida iga pühapäev kõigile külalistele sümboolse tasu eest jagatakse. Sümboolne tasu oli küll meie kohale jõudmise ajaks kahekordistunud ehk maksis 10 eurot. Selle raha eest  sain ma ka eluaegse liikmestaatuse, aga ma ei ole siiani suutnud lahti mõtestada, mida küll selle staatusega peale hakata. Kas see toit 10 eurot väärt oli – kui mul oleks olnud valik, et kohe mitte nälga surra, siis ma oleks ikka rohkem mõelnud ennem maksma hakkamist. Aga casita verde ise on lahe koht. Mina küll bioloogiks ei ole sündinud, seega erinevad taimeliigid mul silmi särama ei pane, aga need majad see eest küll. Kui olla majas, mis on ehitatud ümber elava puu või hoopis elamine asub kunagises ahjus või hoopis maa all, siis minu silm hakkab juba idee enese pärast särama.

*****

Kuskil ei ole kirjutatud, et Atlantist võiks kergelt üles leida. See laskumine sinna oli juba omaette ooper, mul vist olid lõpuks varbad krampis hoides oma varbavahedest kinni, et need iseseisvalt alla mäge ajama ei paneks. Atlantisest on muistsel all käidud kive raiumas, et Ibiza linna müüri ehitada. Tänapäeval seal keegi kive kangutamas ei käi, aga väikseid laotud kivimemmesid võib kohata ikka. Arvatavasti õnne sümbolitena. Igast koopast või urust võib leida Ibizal mõne alalise elaniku, enamjaolt küll mitte kohaliku 😉 Seekord küll kedagi kodus ei olnud, aga meie suveniiriks võetud soolatops, kadus Klausi juurest külmkapi pealt nagu niuhti ära, vist läks oma algesse kodukohta tagasi. Poolel teel ülesse oli jumalanna Taniti altar, mida kaugelt vaadates ei saanudki aru, sest keegi jumalanna vihkaja oli seina ilusti aerosoolvärvidega ära katnud, nii et kui vaadata ei osanud, polnud jumalannat olemaski.

Udusireen on tegijam kui kukk ;)

Kui ma Barcelona vanalinna ühes sisehoovis taskus olevaid sente purskkaevu pildusid ja soovisin, et tuleks üks vinge Ibiza reis, siis soovid läksid täide rohkem kui ma arvatagi julgesin. See reis ületas oma naljanumbritega kõik senised reisid ja uuesti tuli tõdeda, et Issanda loomaaed on ääretult suur ning suudab mind oma isenditega ikka ja jälle üllatada nii positiivses, kuid kahjuks ka negatiivses mõttes 😉

*****

Kui osa meist ärkas hommikul kukelaulu peale üles, siis minu poolest oleks see kukk vist kirema võinud jäädagi, minu äratus oli hoopis suurejoonelisem. Nimelt mu baldahiinvoodi ees hakkas nagu kellavärk tööle udusireen, mis oli aeg-ajalt segunenud paanikanootidega, isegi kui ma mõttes soovisin – mine ära nõiaudu, seisis roheline virvendus ikka mu voodi ees ja undas. Muidugi see kõrvust ja lihast läbi käiv pirin tagas ka selle, et ma väga kiirelt oma baldahiinvoodist üles sain ja särama hakkasin.

*****

Kes iganes kunagi selle maja vett oli timminud, oli vist poole töö peal magama jäänud, sest mõnusalt sooja vett duššist andis ikka välja võluda. Tavaliselt oli kaks võimalust – kas jääkülm või tõsiselt tuline, keskpäraselt mõnusat vee välja timmimine nõudis juba raketiteaduse oskusi. Mis tähendas seda, et teiseks päevaks olin mina alla andnud ning pesin juukseid külma veega, ennemgi seda tehtud ju 😉

*****

Ma ei teagi millega meie jäärapäist tigu – punast luxuslimusiini – võrrelda, esimesena meenub mulle, turvamehe osatäitja mu Valentines day filmis, kes kohe kõige otsemas mõttes jonnis, kui oli vaja lepingutele alla  kirjutada. Ma allkirja lõpuks sain, aga mis selle kõige hind oli 😉 Ma soigusin veel tükk aega, et kuidas ometi nii “lahedaid” inimesi siia maamuna peale loodud on. Meie jäärapäine tigu teadis kõiki olematuid võimalusi, kuidas näidata üles oma kangekaelsust. Mingi õhtu kui me kodu poole rallisime, hakkas järsku punane tuli ees näidikul põlema, mis just eriti rõõmu me nägudele ei tekitanud. Minule meenus kohe kunagine Saaremaa reis, kus aeg-ajalt me imeautole tuli vett juurde valada ning ükskord jäime tema nõudmiste täitmisega liiga hiljaks, igatahes järsku käis vinge pauk ja me kapotis oli auk sees, sest see veepaagi kork pani taeva poole ajama 😉 Et aga sellist lendu seekord ennetada, peatasime auto ja asusime paaki vett kallama. Kui aus olla kõik me joogivee tagavarad nii otsa saidki.

Mõnikord me jäärapäine tigu leidis, et mäest üles minna tema küll ei kavatse, meelita kuidas tahad. Õnneks otseselt lükkama me ei pidanud, aga palju puudu, ka ei olnud.

Aga otseloomulikult kui õues oli tõsine tornaado ehk vihma sadas ja tuul puhus, siis meie jäärapäine tigu küllasõidu ajal jäi seisma. Seekord me meelitamine ja keelitamine lõppes sellega, et me suutsime maximum kiiruse 12km/h temast välja pressida, ehk oleks kindlasti mõne aiatraktorite võistlustel esikoha vääriline kiirus olnud, aga kahjuks me luxlimusiin ei olnud aiatraktor. Lõpuks lõppes seegi jaks tal otsa ja nii me keset teed seisime ning vihma kallas ja kallas. Kaua sa ikka passid kõige kitsal teel ennem kurve lootuses, et keegi meile otsa ei sõida. Ega eriti muud üle ei jäänud, kui tuli auto kuhugi ohutumasse kohta lükata ja võtta ühendust Klausiga ning teatada, et ta punane iludus on otsad andnud. Otseloomulikult kohale jõudes kuulsime pika loengu – naine roolis, auto kraavis, peale selle tegi ta paar käbedamat ringi ümber auto, kallas bensu juurde sellise näoga, et oh neid põhjamaa blonde küll. Tema katsesõidu peale võttis jäärapäine tigu jälle kiiruse üles ja käitus täitsa korralikult, nii et me vist kõik tundsime sel hetkel, et me olemegi tõsiselt blondid ja ikka ei tea oma iluduse hingeelust midagi. Kui Klaus oli minema vuranud, asusime me jälle teele, aga õnn oli seekordki üürike, juba varsti olime tagasi aiatraktorite võistluskiirusel ja siis jäime sootuks seisma.  Viimases hädas helistasime Klausile ja teatasime üpris õnnetult, meie siin 😉 Kaua sa ikka istud autos, mis ei liigu siia ega sinna, seega geniaalse otsusena tundus, et võiks ta ikka lükata eesoleva baarini vähemalt ning las omanik ise süveneb oma iluduse hingeellu. Õnneks baarini ei pidanudki lükkama, vaid Klaus, kes meid jälle vahepeal üles leidnud oli, ei suutnud seekord jäärapäisele teole hinge sisse puhuda ja leidis, et me võiks ta sinnasamasse parklasse jätta. Hiljem tuli välja, et bensuvoolik oli katki ja me ei olnudki nii blondid nagu ta arvas.

*****

Millest ma tõsiselt puudust Ibizal tundsin – olid kõrvatropid  või tegelikult oleks võinud olla mobiili kõrvaklapid kaasas, siis oleks see pidev perekondlik maavõistlus lihtsalt kõrvust mööda läinud 😉

Koolivaheaeg Ibiza saarel (17. – 25. märts)

Tule meiega Ibizale koolivaheajal 😉 Otseloomulikult ei tähenda see seda, et see on ainult mõeldud õpilastele ja nende vanematele, kus sa sellega, reis on ikka mõeldud kõigile, aga toimub see lihtsalt laste kevadisel koolivaheajal.

Reisikkava on järgmine:

Laupäev – 17. märts

Külastame San Jordi hipodroomi, kus vaid sel päeval on võimalik võtta osa traditsioonilisest kirbuturust, mis avatud kella 9-14. Ja sealt võib juba leida kõike ja rohkemgi veel ning mis kõige tähtsam tõsiselt soodsa hinnaga, tuleb vaid ise olla agar otsija ja kaupleja. Muidugi on kohale tulnud ka saare kirju elanikkond, kes peab just seda turgu parimaks kokkusaamisekohaks, kus tegemiste, toimetamiste ja jutuajamiste vahepeal visatakse pilk peale ka turul pakutavale. Turult viib me tee edasi Salinase soolakaevandusse. Kuid juba peale seda seame sammud legendaarse puualuse poole, kus Kati 97. aastal elas ja eks ta seal puu all meilegi muljetab oma toonastest läbielamistest. Kuna Ibizal on ikkagi soojem kui Eestis, võtame ka meie rannas päikest, sest kuidas muidu me saaks koju jõudes oma uhke päevitusega sõprade ja sugulaste ees uhkeldada. 😉 Kui keegi on endas avastanud jääsupleja  hinge, on ta alati teretulnud lainetes sumpama. Külastame ka Es Cavalleti nudistide- ja geide randa, aga kas me ka seal päikest võtame, selgub juba kohapeal. 😉

Päev jätkub Cap des Falco looduskaitseala külastamisega, kus mõnikord peatuvad flamingoparved, mis kohe kindlasti on ka seekord meie auväärset seltskonda tervitamas 😉 Aga kui saabub päikseloojang, seame sammud juba Benirrasi trummipeole.

Pühapäev – 18. märts.

Kuna Eestis on ökoelu ikka tõsiselt populaarne, oma panuse on muidugi andnud ka presidendiproua, siis ei saa ka meie sellest üle ega ümber ning külastame ökokeskust – Casita Verde, kus meile tehakse keskust tutvustav ekskursioon ning pakutakse lõunasöögiks taimetoitu. Kui juba Ibizal olla, siis tasub kohalikele külla minna, uurida kuidas nende majapidamine ikka välja näeb ja kas see on niivõrd teistsugune sellest, millega meie oleme harjunud. Saame oma väikse näpuga puutuda Ibiza legendaarset vanameest Pepet ja ajada temaga juttu katalaani keeles 😉 Külastame Podenco koerte- ja tuvide kasvatust. Kuna me juba saare peal oleme, siis oma kiusatuse leevendamiseks läheme San Antonio imeilusaid randu kaema ning jõuame ka Punta Galera platoodele päikest võtma.

Esmaspäev – 19. märts
Tänase päeva märksõnaks võiks olla – salajaste paikade avastamine. Päeva alustame vanalinna ekskursiooniga ning nagu mööda minnes satume ka geide- ja mustlaste urgastesse 😉 Imetleme kauneid kirikuid ja otseloomulikult on igaühel võimalus pühakojas oma salasoovid küünalt põlema pannes Kõige Kõrgema ette tuua … Jalutame nii all- kui ka ülalinnas, otseloomulikult shoppame ja joome tassikese teed-kohvi mõnes armsas kohvikus. Aga siis saabub aeg, et üles leida vanalinna salarand…

Teisipäev – 20. märts

Meie päev algab San Jose küla külastamisega, kust edasi seame sammud müstilisse randa mägede vahele, millel veelgi salapärasem nimi – Atlantis. Avastame looduslikke koopaid, piilume sisse hipide salakoobastesse, kus 70ndatel elasid salaja Franco võimu eest põgenejad. Es Vedra kalju juures, mis tekitab silmapetet, üritame aru saada, mis on reaalsus ja mis lihtsalt illusioon. Pealegi arvatakse, et aeg-ajalt maanduvad siia  UFO’d. Ei või ju kunagi kindel olla, et järsku on seekord meie päev lõpuks ometi neid rohelisi mehikesi näha 😉

Kolmapäev – 21. märts

Kõik teed viivad Rooma, me küll saarelt Rooma poole ujuma ei hakka, aga külastame orgu, mida tuntaksegi roomlaste nime järgi. Vaatame üle nende poolt saarele pärandiks jäetud veekanalite süsteemi. Mind on alati huvitanud, kuidas tõelised miljonärid, mitte uusrikkad, elavad ning seetõttu olemegi ühele neist ennast ise külla kutsunud 😉

Neljapäev –  22. märts

Hommikul seame sammud Aguas Blancas’e, mida tuntakse valgete vetega ranna nime all, kus igaühel, kes arvab, et ta on piisavalt karastunud, on võimalus kõrgetes lainetes hüpata ja hullata. Juba Hemingway leidis, et igast maailma sadamast võib leida eestlast, siis selle lause kinnituseks, külastame ka meie kohalikke Ibiza eestlasi 😉

Reede – 23. märts

Kellele ei meeldiks pühapäevane väike jalutuskäik, mistõttu ka meie teeme ühe väikse mägimatka, aga seda mitte pühapäeval vaid hoopis  reedel. Kes meist küll ei ole unistanud Taeva Väravateni jõudmisest, seekord täitsa reaalselt ja veel siinpoolusel olles, jalutame me nendeni. Foniiklased, kes on pärit tänapäeva Liibanonist, olid agarad meresõitjad sajandeid tagasi, mistõttu on meilgi võimalus nende iidseid asulaid Ibiza saarel kaema minna.  Ibiza on tuntud enamjaolt oma ööklubide poolest ja kätte on jõudnud reede õhtu ning ega meiegi ei saa traditsioonile vastu seista ning läheme ööklubisid väisama.

Laupäev – 24. märts

Kätte on jõudnud laupäev ehk siis turupäev ning on viimane aeg oma kingituste laadungit täiendada või alles seda soetama hakata 😉 Jazzkittarrist Klausil, kelle juures me ööbime, on kindlasti meie seltskonnast ainult heameel olnud ning seetõttu tuleb täna üks vinge kontsert meie enda koduhoovis maha pidada. Ja kellel sellest veel väheseks jääb, siis ööhakul ootab meid Benirrasis trummipidu.

Pühapäev – 25. märts

Kätte ongi jõudnud pühapäev, kus tuleb kohvreid pakkida, süüa niipalju kui võimalik apelsinisalust apelsine, teha viimaseid pilte ning hakkabki otsa saama meie imeilus koolivaheaeg Ibiza saarel.

 

Ääremärkusena mainin, et

•       Hommikustel varajastel ärkajatel on soovi korral joogatunnid;
•       Peale hommikusööki on hispaania keele tunnid, kel soovi ja ei pea ennem hispaania keeles isegi hola oskama öelda;)
•       Õhtuti, neile kes kohe väsinult voodisse ei ole langenud, õpetame salsat 😉
•       Elame jazzkitarristi Klausi majas, kus on mitmeid kõrvalhooneid ja otseloomulikult nagu meie peale mõeldes, on ka puudega köetav saun olemas;
•       Kuna on ikkagi lastekoolivaheaeg, siis ootame Ibizale eriti alla meetri mehi. Pealegi Klausil on 7aastane tütar, kelle mänguasju jagub teistelegi ning keelepraktika missugune.

Rohkem informatsiooni saab:

armastaevas@gmail.com või 5208899