Praeguseks on Reset juba pankrotis, siis ma võin tõdeda, et mul tõsiselt vedas. Jah, kaamerat mul ei ole, aga ma sain raha tagasi ja seda ainult idiootse järjekindluse tulemusena. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest ehk kõiges on süüdi töötukassa äriplaani kirjutamine, kus tuli mõelda välja, millega võiks töötukassa minu alustavat firmat toetada. Toodaks ma midagi, no mida saaks käega katsuda ja kasvõi kodus riiulile panna, siis oleks kerge, vaja oleks taotleda selle vidina tootmiseks masinaid. Turismifirma reaalselt ei tooda midagi, mida saab riiulile panna, tolmu pühkida ja imetleda, kui ma just giidina ise seal riiulil jalgu ei kõigutaks. Nii ma leidsingi, et üks asi ilma milleta ma kohe ära suren, on fotokaamera ning õnneks arvas äriplaani toetuse taotluse läbilugeja täpselt sama. Kuna ma tegin firma eelmine aasta ennem hooaja algust ja käis tõsine ettevalmistus hooajaks, siis ei olnud mul aega seda kaamerat tellida ning mingi hetk tuli töötukassalt kiri, et aruandlusaeg hakkab pihta. Siis ma viimasel hetkel tellisin kõik ära ja ka kaamera Sony XR10 Resetist. Ainuke kord, millal nad ise mulle kirjutasid oligi hetk peale tellimuse vormistamist, kus tänati tellimuse eest, mille peale mina kirjutasin, et ma soovisin firmale arvet ja vastus tuli, et see tellimuspaber oligi te arve. Ok, kui nii, siis nii.
Kui kaks nädalat oli läbi saanud ja kaamerast ei kippu ega kõppu, saatsin uue kirja, millele sain automaatvastus, et saime te kirja kätte ja vastame esimesel võimalusel. Millegipärast seda esimest võimalust ei saabunudki. Automaatvastuses mainiti, et kodulehel saab täita tagasiside lehte, siis ma kirjutasin oma murest sinna, et kus mu kaamera on, tulemus oli sama, et vaata peeglisse ja küsi, kus mu kaamera on. Tundus, et kirjutamise taktika ei töötanud. Muhv nõudmiseni on ilus küll, aga kui keegi ei suhtle minuga ja kirjad kaovad kuhugi muti auku, siis hakkab endal imelik, et kaua ma saadan info meilile kirju, millele saan ma automaatvastuseid, et saime kätte. Ilus on, et kätte saite, aga võiksite vastata ka ju.
Tundus, et et aeg oli helistama hakata. Algul olin ma viisakas ja viie kutsumise peale panin telefoni ära, aga siis saabus valgustus, et tuleb lasta kutsuda, kutsuda, kutsuda ehk minust hakkas vaikselt telefoni terrorist saama. Kui ma lõpuks kellegi kätte sain, uuris naishääl teiselt poolt, olen ma üldse kindel, et ma olen kaamera eest maksnud. Tema küll seda linnukest kuskil ei näe. WTF? Kas sa tõesti unistasid, et ma kingin teile 750 eurot. Ma ei ole küll telliskiviga vastu pead saanud, et nii heldeks üle öö muutunud oleks. Saatsin meiliga panga ülekandest koopia. Kas midagi muutus? Nope. Kas nad vastasid mulle meilitsi? Nope. Mul hakkas tõsine hasart tekkima. Kuidas see reaalsuses välja nägi? Mina helistasin, kuni lõpuks keegi vastu võttis, siis ma istusin ooteliinil, peale seda, kui ma olin oma tellimusenumbri öelnud. Enamjaolt oli see nii 5 minutit ja peale seda mulle tundus, et vaadati kalendrisse ja leiti, et see kuupäev on ilus nr, lubame, et siis saadame. Mis see minu jaoks tähendas? Mina ju sinisilmselt uskusin, et saabub kaamera selleks päevaks. Kas saabus? Otseloomulikult, mitte. Ainuke, mis saabus, oli minu järgmine kõne, millal ma kaamera saan ning nende uue kuupäeva lubadus. Millalgi oktoobris leidsin ma, et ma jalutan neile külla Lakisse. Ausalt öeldes oli suur kontor, neid telefoni vastuvõtjaid oli kolm ja siis mulle jälle lubati, et mu kaamera saabub järgmine nädal. Ainuke, mis saabus järgmine nädal, oligi järgmine nädal. Mõnikord kui ma neile helistasin, tundus, et nad läksid kohvi jooma, kuidas muidu seda aina pikenevat ja pikenevat ooteliinil passimist selgitada. Kõige pikemalt ma ootasin 10 minutit, mille jooksul ma jõudsin kodus koti kokku panna, riided vahetada, bussipeatusesse jalutada ja bussi peale minna, kui mind ooteliinilt maha võeti ja lubati – järgmine nädal. Järgmine nädal saabus, aga kaamera mitte. Paar korda katkestati kõne keset seda ooteaega ja siis saadeti meil, et järgmine nädal saate oma kaamera. Tundus, et päkapikk otsib maja, ainus vahe multikaga oli, et seda maja, ei ole kunagi eksisteerinud või siis ainult tellimuslehel. Viimane kord, kui mulle kaamerat lubati oli ennem jõule ehk neli kuud oli möödas, kui ma olin tellinud kaamera. Kas ma sain selle kaamera jõuluks? Ega ikka ei saanud küll. Ausalt iga kord kui me detsembris lastele jõulutuuri tegime ja Rataskaevu kaevu juures jõulusoove röökisime, siis ma röökisin kaamera. Jõulud said läbi, kaamera ja jõuluvana ei saabunud ühel ajal, vaikselt hakkas asjast kopp ette saama. Saatsin neile kirja, et kui te ei suuda oma tellimust täita, soovin ma raha tagasi. Vastuseks tuli, kas te midagi muud ei taha meie veebipoest. Kui te ei suuda seda kaamerat mulle kohale toimetada, mis trikiga te millegi muu kohale toimetamisega hakkama saate? Vist oli see mõeldud jõulukingina, aga ma sain ka mööbli 10% sooduskupongi. Aitäh, ma siiski soovisin kaamerat. 27ndal tuli juba uut laadi vastus, et 30 detsember on hiljemalt raha mu kontol ja nad tõesti ei suuda mu tellimust täita. Võib ju küsida retoorilise küsimuse, kas ma nägin 30.12 raha oma kontol? Vastus on, et ega ikka ei näinud küll. Selles mõttes oli samm edasi, et enam me ei rääkinud kaamerast, mida ei olnud suudetud neli kuud mulle kätte toimetada, vaid tagasimaksest. Kuna seda tagasimakset ei olnud ka jaanuari alguses, saatsin uuesti meili, et millal ma tagasimakse saan. Siis tuli vastuseks, et vastavalt seadusandlusele 14 tööpäeva jooksul ehk mulle makstakse 13ndal päeval tagasi. Tekkis küsimus, et kes mulle siis 27.12 meili saatis, et saan 30.12 raha, ükskõik, kuidas ma ei arvuta, ei mahu 27 ja 30 vahele 14 tööpäeva. Mulle nende lubadused ju meeldivad ja nii ma hakkasin seda uut 13 päeva lugema. Kas lubatud tähtaeg kehtis? Otseloomulikult ei. Kuna raha ei olnud, mul vaikselt hakkas jälle sellest mängust kõrini saama, siis ma kirjutasin, et ma teen avalduse tarbijakaitsesse. Järjekordne lubadus saabus, 30.01 on raha minu kontol. 31.01 kirjutasin, et ma ei näe seda raha millegipärast oma kontol, siis tuli vastus, et nad kinnitavad, et raha pandi täna teele. Põnev, midagi uut me kirjavahetuses. Millegipärast raha ei olnud 31.01 õhtuks kohale jõudnud ja mina kui agar kirjasõber, saatsin uue kirja, et kui ma esmaspäeval raha ei näe kontol, siis tarbijakaitse avaldus läheb käiku. Saabuski esmaspäev – 03.02. ehk päev, mil sündis ime, raha kanti tagasi. Ja IME suurte tähtedega, sest nädal hiljem on firmale pankrot välja kuulutatud.
Kui ma mõtlen sellele saagale tagasi – siis kui ma ei oleks pain in ass olnud ja kogu aeg kirjutanud ja helistanud, ei oleks ma raha näinud. Iga kord kui nad lubatud tähtajast üle sõitsid, siis reaalselt nemad ei kirjutanud või ei helistanud mulle, et vabandame, vaid mina saatsin kirja ja uurisin, et mis toimub, millal ma saan kaamera või raha.
Nüüd loen rahageeniusest
https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/asi-ametlik-reset-laheb-pankrotti/
, et nad süüdistavad oma pankrotti minekuga avalikku survet, tänu millele nad kaotasid palju kliente. Oma saaga põhjal võin väita, et selliselt klienti koheldes, ei saagi keegi nende klient olla. Kui tavaliselt võiks klient olla kuningas, siis nendega suheldes jäi pigem mulje, et nemad olid kuningad ja mina ukse taga kaapiv narr, kes lõpuks muutus nii tüütuks, et tast lahti saamiseks, tasus see ülekanne ära teha.
Tsiteerides klassikat – niimoodi rallit sõita ei saa ehk niimoodi äri ei aeta.
Happy Days Traveli blogi 