Milline on tavaline Tallinna inimene?

Workshopid olidki läbi saanud ning aeg oligi lavale astuda. Kuidas kogu etendus välja nägi, kui vähemalt harjutamise ajal meile balleti poose ei õpetatud?  Me olime tund või paar ennem etenduse algust saanud endale oma osa, millest ei tohtinud naabrile kõssatagi ning samasuguse variandi oli keegi teisest rühmast saanud, keda me ei olnud seniajani näinud. Nii et me saime alles lava peal kokku ja tegime seda, mis paberitel kirjas oli, teadmata, kuidas naaber ennast ülesandega suhestub ja milliseid nüansse ja üllatusi minu jaoks tema paber sisaldab ning kuidas temal on ajatajuga, sest iga tegevuse järgi oli kirjutatud sekundite või minutite hulk. Lugedes oma esimest ülesannet, siis võisin rahulikult hingata ja tõdeda, et tõsiselt on vedanud, ma ei pidanud kelleski üle ronima, maas püherdama aja riided jäid ka selga. Mis mu paberil siis kirjas oli? Mind viiakse pimedana sisse, pannakse seisma kohakuti oma pimeda paarilisega, siis ma esimesena aeglaselt tõstan oma käe ja üritan ta üles leida. Katsun kätt, võin võtta appi ka teise käe, katsun lisaks veel nägu ja keha, et saada aru, kes vastas on. Siis mingi hetk järgi jätta, oodata tema liigutust, mis peaks mind survestama ja kirjas oli, vaata, et pikali ei käi. Siis võis silmad lahti teha, ennast tutvustada ja ära minna. Muidugi oli ülesannete juurde kirjutatud ka sekundid, kui palju ma mida tegema pean. Tundus, et seekord olen ma fortuuna käest eriti kergelt pääsenud. Kui minu kord saabus, talutatigi mind pimedana lavale, muidugi ma kuulsin kui samal ajal toodi ka teine. Pandi seisma ja kui jah öeldi, võis tegutsema hakata. Ma  ei olnud oma kätt isegi 10 cm naabri poole liigutanud, kui tema haaras minu omast. Kuigi ei tohtinud rääkida, siis see oli küll aeg, millal tõelise eestlase bitchi veri välja lööb ja ma sisistasin, mis sa teed, minu kord oli esimesena teha. Mingi ehmunud möhh tuli vastuseks, aga sellest piisas, et ma teada saada et vastas on mees. Aga ega see ei tähendanud, et missioon oleks poolikuks jäänud. Otseloomulikult tahtsin ma teada, kui pikk ta võrreldes minuga on, kui palju muskleid on ja milline see soeng on. Kui ma arvestasin, et see jõud, mis mind pidi pikali lööma, kui ma vastu ei hakka, tuleb käe tõukest, siis selleks olin ma valmis. Selle asemel pani ta oma pea mu õlale ja survestas õlga, aga kuna mul oli ju kirjas, et pikali lennata ei tohi, siis mul oli parem positsioon vastu hakata ja pealegi kontsasaabaste asemel oli mul maastiku omad, mis tõsiselt hästi haakusid põrandaga, nii et ma kuulsin, kuidas paarilise jalad käisid ringi ratast all. Mingi hetk kõik jälle leebus ja ma võisin silmad lahti teha. Ma hakkasin laginal naerma, kui ma nägin enda paarilist, ennem me olime ju ukse taga panustanud, kas kellelgi õnnestub printsiip valgel hobusel laval kohata,  tundub,  et ma olin kõige lähemal sellele eesmärgile. Ütlesin, et rõõm oli tutvuda ja marssisin minema. Sõbranna sõbranna, kes oli seda etendust vaatama oli tulnud, ütles, et noormees jäigi mulle hämmingus järgi vaatama.

***

Järgmise päeva ülesande kõige raskem osa oli see, et ma olin kõige viimane ehk kolm tundi tuli oodata, kui üldse lavale sai minna. Seekord oli osa veelgi kergem. Tuli lavale marssida, silma nurgast vaadata, kuidas teine tuleb, kuskil keskel seisma jääda, lugeda 10 sekundit, siis naabri peale karjuda 30 sekundit, järgi jätta, suu lahti teha ja oodata, mis ta teeb. Ja sellega saigi me kaheminutiline etteaste läbi. Sellel korral sain ma enda paariliseks noore naise, kohakuti jõudmisel, jõudsin ma juba 20 sekundit vait olla, kui oligi tunne, et kui ma nüüd ei hakka röökima, siis jäämegi üksteisega igavikuliselt tõtt vaatama. Kui ma juba alustasin, siis hakkas tema ka kisama, aga ausalt ma ei viitsinud 30 sekundit röökida, seega ma jäin varsti vait ja tema kisas ise aja täis. Kui ta lõpetas, siis ma lihtsalt tegin korra suu lahti ja ütlesin selle kõige peale lihtsalt – a. Pealegi tuli mul ju suu lahti teha, šokolaadi ta mulle just ei andnud, aga suutis huulte kontuuri ära joonistada. Ja oligi seegi ülesanne tehtud.

***

Kui ma järgi mõtlen, et mida see kõik mulle andis? Ja mida ma üldse õppisin sellest kogemusest? Piirid võõra inimesega kontakti astumisel kohe kindlasti laienesid. Ma ei ole ammu nii palju võõraid inimesi pidanud käppima või lasknud ennast käppida, aga ma ei saa öelda, et workshoppidel oleks tekkinud mingi kramp, pigem oli see meeldiv ja ergastav kogemus.

Kui mõelda esinemise peale, kas mul tekkis rambipalavik või ärevus. Ausalt öeldes, ei. Esimest korda viidi mind ju pimedana lavale ja ma ei näinud paarilist, publikust rääkimata ning ma keskendusin ülesandele, mis mulle antud oli ja publik oli kuskil kaugel ära, ma isegi ei kuulnud nende hingamist ega tunnetanud nende vaatamist. Teine kord oleks ju olnud võimalus kiigata rahva sekka, aga siis vist mängis kolm tundi oma osa lava taga istumisel, et suht ükskõik oli, kes on publikus ja kas seal üldse kedagi enam on. Teeks lihtsalt ära ja läheks koju 😉

Ärevust mul ei olnud, võib-olla olen ma viimasel ajal suht palju rambivalguses olnud. Mulle endale tundub, et minnes loenguid islamist pidama täiesti võõraste ette ja rääkida 1,5 tundi või rohkemgi, siis see on selline mõnus adrenaliinilaks, mis tundub, et teistel tekkis lavale minnes.

Siis kui piirid muutuvad eriti ahtaks

Meie järgmiseks workshopis oli meid juba hulgimalt rohkem, sest grupid hakkasid ühinema ja massi moodustama. Seekordne esimene paarisülesanne oli, et sa lood võimalikult palju kontakte lugemise peale naabriga ehk algul paned käe tema peale, tema sinu peale, siis võid painutada oma küünarnukki, kuid algne kontakt peab säilima. Lõpuks oledki inimkehade pundar. Ja jälle on pandud proovile su piirid, sest ega sa teist inimest ju tunne reaalselt, kes tõsiselt su intiimväljas sind puudutab ja sa ei saa öelda, et tead, tegelikult sa mulle ei meeldi ja mis sa üldse siin võimled 😉

Üks ülesannetest oli, et sa pidid leidma kokkuleppeliselt naabriga, mis poosis te üksteist hakkate survestama. Meie leidsime, et kõige kergem on, kui mina panen käe naabri puusa peale ja tema surub puusa ja mina kätt. Tundus teoorias kerge ülesanne, aga minutit mingis ebaloomulikus asendis kellegi puusa suruda, oli lõpuks vaatamata kõigele, suht väsitav.

Kes meist ei tahaks kujur olla ning see võimalus meil tekkis. Nimelt paariline pani silmad kinni ja nüüd oli sinul vaba voli temast keegi luua. Ükskõik kuhu sa ta käed või jalad panid või teda painutasid, sellisesse poosi pidi ta jääma.

Marjonettnuku oma oli vist üks minu lemmikuid ülesandeid. Et sa seisad oma nuku taga, kes vaatab tõtt teise nukuga ning siis sa üritad tema käsi liigutada, et teisele teha selgeks, mida sa temast tahad. Järgneva ülesandega läksime teise nuku haarde ulatusse ja üritasime koostööd teha, teadmisega, et me pidime oma nukuga tekitama teise nukuga füüsilise kontakti ja siis seda natukene hoidma. Kuna tuli vait olla, siis lihtsalt oli see kehakeemia nelja inimese vahel, üritades luua mingit stroorit, millest teine nukk ja tema liigutaja võiksid üheselt mõista minuga. Võib isegi aimata, et sõnatu dialoog tundus ühiselt mõistetav, aga siis kui suu võis jälle lahti teha ja selgitada, siis tuli ikka välja, et pigem oli tegemist kahe paralleelselt jooksva monoloogiga.

Siis tuligi kõige naljakam ülesanne, et jälle paariliste vahetus, õnneks minu paariline oli minust 10 cm pikem, kui öeldi, et nüüd tuleb jälle paariline sülle võtta ja selle, kes süles on, tema ülesanne on paarilisest üle ronida. Näidati ka näidis versioon, Jan roniski kelleski üle, mainis peale eduka katse sooritust, et võib ka kõrvalt ronida ja teha ringi ümber paarilise, et ei pea üle pea ronima. Kuigi ma olin ülesande kirjeldusest puuga pähe veel saanud ja paarilisele otsa vaadates tõdenud, et mina küll sind sülle ei võta, siis tema vastus oli, et hakkame pihta. No jah, mis ma ikka selle peale öelda oskan. Vähemalt strateegia oli paigas, mina üle pea ei roni, ma üritan ringi talle peale teha, tema lihtsalt haaras mu sülle. Poole peal hakkas mul nii naljakas, et ma lihtsalt kukkusin nagu ladva õun potsti maha, kui käed kaela ümbert lõdvemaks lasta, siis lihtsalt keha raskus läheb nii valeks, et suht võimatu on teha isegi nägu, et ma  ronin. Aga ega ma pääsenud ei olnud veel, sest mu paariline arvas, mis sitasti, see uuesti, järgmisel katsel suutsin ma tõesti talle ringi peale teha. Võin auga endale seina peale risti teha, olen tõesti roninud ümber mehe. Tehtud, ma küll ei väida, et prooviks seda veel ja veel, ennem peaks käte kõverdusi vaikselt kuskil harjutama, et suudaks nii palju ümber kaela kinni hoida, et ring peale tehtud saab ilma et, ma maaga vahepeal ühendusse asuks.

Lõpuks ometi tuli ka harjutus, kus sai häält teha, mitte ei pidanud sosistama salaja tuulde. Nimelt algul seisis üks vastu seina ja teine ta ees ning seina ääres seisjal ei tulnud teha muud, kui öelda lauseid või sõnu naabrile, kui ta kuulis seda, siis ta taganes sammu võrra. Mida kaugemale ta läks, seda rohkem pidi röökima. Strateegia nägi välja seda, et kergem on ühe sõna kaupa röökima, mitte lauseid ja oodata, kui röökimis ühislaine mööda läheb ja kõik teised uueks ringiks kopsudesse õhku koguvad ja siis oma sõna hõisata.

Järgmine ülesanne oli, et üks heidab meist pikali ja teine paneb nt oma käe ta peale ja heidab ka pikali ja kangestub siis surnuks. Sel hetkel esimene nn laip elavneb ja üritab end sealt peale pandud käe alt välja vingerdada, aga nii et käsi kolksuga vastu maad ei lendaks. Järgnevalt paneb ta ise midagi raskemat üle laiba ja kangestub ning teine üritab end sealt välja vingerdada. Minu selle ülesande paariliseks oli 20 cm lühem neiu. Mingi hetk minu püksirihma pannal haakus tema omaga ja osa ajast harutasime neid omavahel lahti, aga lõppes sellega, et mõlemad pidid üksteise alt ennast välja nii vingerdama, et teine kolksuga vastu maad ei käiks. Vähemalt vaba lava põrand sai selleks korraks hästi pühitud 😉

Minu ponnistused tantsustaariks saamisel

 

Lõpuks saabus kätte nn esimene tantsutund. Lootused, ootused ei olnud eriti kõrged, sest tundus, et etendus jõuab ennem kätte, kui ma mingigi uue sammu suudaks selgeks õppida, poosist rääkimata,  seega põnevusega ootasin, et mis saama hakkab. Meid oli jaotatud algul väikesteks gruppideks ja mida edasi workshoppidega läksime, seda rohkem väikseid gruppe omavahel ühines. Lõpuks oli meid 21 inimest ühes grupis ja umbes sama palju teises grupis, keda kiivalt meist eemale hoiti.

Alustuseks seisime paarilisest paari meetri kaugusele ja vaatasime temaga paar minutit tõtt. Ei olnud just konti murdev ülesanne. Minu järgmise paarilisega, aga oli see tõtt vaatamine nii intensiivne, et kui see aeg lõpuks ometi läbi sai, siis ma pidin korraks maha laadimiseks oma varbaid põrnitsema. Kolmandat korda tegime me sama, siis võis liikuda, edasi-tagasi ja ka naabriga tuli ka füüsiline kontakt luua.

Järgnevalt anti meile neli ülesannet, et oled kontaktis nii et käed on koos, jalad on koos, et üks tõstab ühe üles ja teine siis teise. Nendes poosides pidi teatud sekundid püsima, kui kõik on suutnud kokkuleppelise poosi ära teha. Vahepeal oli küll tunne, et oleks nagu rahvatantsutrennis, sest keegi tõstab sind järjepanu maast lahti ja hoiab süles, minu kohus on ainult naeratada. Muidugi, et kaarte veelgi segada, siis tuli loobuda oma paarilisest ning  ringi jalutada ja kui kuuled nr 1, 2, 3, 4 siis esimene, kes silmapiiril on, tekitada see poos, mis iganes kahe peale sel hetkel kokkuleppele jõutakse. Silmapilgu küsimus, kes kelle sülle haarab.

Järgnevalt me saime paarilisega ülesande, et üks on pime ja teine tema kaitseingel ehk ennem seda, kui ta peaga vastu seina jookseb, tuleb kaitseinglil pimeda trajektoori muuta ja lasta mujale jalutada. See oli kummaline kogemus, kuna tuled oli laes erineva nurga all, siis vahepeal silmad kinni jalutades tundus, et juba olen läbi seina minemas, miks mu kaitseingel ometi ei reageeri. Tänu valguse mängule tekkis algul  väga kummalistes kohtades hirmusähvatused, aga mingi hetk jõudis kohale, et kaitseingel teeb head tööd ja siis jaluta aga küll tema rabeleb sinu heaolu nimel. Kui minust endast sai kaitseingel, siis ütleme, et plusspunkte mu tegevus kohe kindlasti ei toonud. Ma lasin üpris lähedale seinale jalutada või nimme suunasin teise pimeda peale, et vaadata kumb kaitseingel ennem tegutsema hakkab, tema või mina, kui näha on reaalset kokkupõrke ohtu. Miks ma seda tegin? See andis omamoodi power feelingu, et sina juhidki maailma ja ausalt olles, oli tõsiselt naljakas ka. Aga sel ülesandele tekitati juurde veel ühe nüanssi. Nimelt pandi proovile, kui palju sa oma kaitseinglit ikkagi usaldad, kui sinu ülesandeks on sirge jala pealt taha poole kukkuda. Kokkuleppeliselt oli uus mängureegel, et nn pime, jalutab ringi, aga seekord on tal võimalus ka ise otsustada, kui ta ise seisma jääb, tuleb tal lugeda kolmeni ja loota südamest, et kaitseingel on positsioonidel. Et asi huvitavamaks teha, pidime me oma nn pimedast lahti ütlema ja taganema suurde ringi ning siis juba nagu hagijad kõiki neid korraga jälgima, et nad üksteise pihta ei jookseks ja kui nad seisma jäävad, siis meil oli aega 5 minutit, päästa, mis päästa annab teha, et ta ometi vastu põrandat ei prantsataks.

Mingi hetk olime me jälle ringis, üks paariline silmad kinni seesmises ringis ja teisele antud ülesanne, et sa pead talle võimalikult palju erinevate kehakontaktidega emotsioone tekitama,  haiget teha ei tohi, lüüa ka mitte, aga palun, käpi ja silita, kui palju tahad. Kusjuures kummaline tõdemus tekkis, kui see silmad kinni inimene oli naine, siis see läheduse kontakt oli suurem ehk need puudutused olid julgemad, kui sel juhul kui mu ees seisis kinni silmi mees. Samas tuli ka tõdeda, et mida inimene edasi, seda geniaalsemad ja julgemad ideed tekkisid. Me pidime ka kohti vahetama ning lõpuks pidid ütlema, kes su selja taga parasjagu on. Kaks inimest pakkusid, et mina olen nende selja taga, kuna ma poolduda ei oska, siis ühe selja taga ma olingi ja teise taga oli keegi teine. Kui ise see nn materjal olla, siis päris kummaline oli, et mingil hetkel oli tunnetatav, kes on see, kes sind puudutab, sest puudutused on erinevad, sa tunnetad, kui julge see inimene on, mida ja kuidas ta sind puudutada julgeb.

Lõpetuseks me harjutasime, kuidas sulada põrandale pikali, minu versioon pigem meenutas mitte lehe vaikset langemist vaid kastanimuna laks ja maaühendus versiooni. Ka parima tahtmisega ei arvanud vasak jalg, et nüüd on aeg painduda või mingis sumo asendis seista rohkem kui viis sekundit. Aga õnneks ei olnud ma esimene, kes kolksti põrandale ebagraatsiliselt langes, aga kõik ei ole ju sündinud balleriiniks, võin ma end lohutada, kui tuli lage passides tõeliste graatsiate langemist oodata.

Kui privaatne on mu kuldne kallike?

Kui ma lugesin etendusele “Tavalised inimesed. Tallinna versioon” vabatahtlike üleskutset, siis mina sain sellest nii aru, et minu olematut tantsuoskusest suudetakse, ma ei tea küll mis trikiga, paremaks tuunida. See oligi põhjus, miks ma kandideerisin, sest ma lihtsalt tahtsin näha, et kuidas see missioon inpossible reaalsuses kuju võiks võtta.

Õnneks saatsin ma selle geniaalse pakkumise ka sõbrannale ja ükskõik, kuidas me aegu ei klapitanud, ühte gruppi me ei suutnud ennast sebida, küll ühele ei sobinud üks aeg, siis teisele teine, seega leppisime kokku, et anname üksteisele teada, mis tema workshopid ette kujutavad, et mitte kohe esimeses proovis ära minestada.

Ta esimese kõne peale ma pikali ei kukkunud, aga suu jäi lahti küll, silmis tekkis kahtlane tuluke ja ma lõpuks suutsin kokku vormida sõnapaari, mis mõttes, kas nad ikka mõtlevad ka, mida nad minult tahavad. Vist lendas ka mõni tsensuuri vajav sõna õhku. Nimelt nende esimene workshop ei olnud graatsilised balleti liigutused, vaid kohe hakkas pihta selle projekti nn sotsiaalmeedia pool. Kõigepealt olid nad googeldanud igaühe kohta midagi ning siis suurel ekraanil presenteeriti oma leide, soovides teada, kas nende tõlgendus on vale või õige. Kui mina oma kokkuvõtet ekraanilt jälgisin, siis tulemus oli oodatust mitu korda nõrgem, aga arvatavasti kuna googeldajad ei oska eesti keelt, siis jäidki paljud nüansid seetõttu välja toomata.

Järgmine ülesanne oli see, et tuli oma telefon lukust lahti võtta ja anda naabrile, kes siis seal surfab paar minutit ja kannab hiljem kõigile ette, mida ta sealt leidis. Seda kuuldes, olin ma tükk aega vait, enne kui ma ütlesin jälle mitte kõige korrektsemaid ja eetilisemaid sõnu kasutades, mida ma asjast arvan. Kahju kohe sõbrannast, ei olnud mu kommentaarid just eriti lillelised selliste geniaalsete ideede kohta. Mu telefoni jooksevad kuus meiliaadressi pluss mitmed sotisaalmeedia kontod. Pealegi kuna mu eelnev telefon oli Nokia Lumia, mis oli Facebooki põhine, siis enamus telefoninumbreid on mul näopildiga ning Eestimaa on väike, ma ei oska aimatagi, keda mu kõrval istuv inimene reaalselt teab ja tunneb ning kas see on ikka hea mõte oma telefon vabatahtlikult surfata anda. Mul oli küll see eelis, et ma teadsin, et selline ülesanne tuleb ja mul oli võimalus, panna asju kinni või selleks hetkeks ära kustutada midagi. Aga ma lihtsalt läksin kergema vastupanu teed ja keeldusin, sest see on minu privaatsussee täiega sisse sõitmine ja minu valik on, kas ma lasen seda teha või ei. Kõik teised, kes ei teadnud, andsid oma telefonid naabrile surfata. Pärast kokkuvõtteid kuulates, mida keegi tundis seda ülesannet tehes, enamusel käis see ikkagi eetika pihta ja ei tahetud isiklikke asju lugeda ehk Messengeri lahti kitkuma ei mindud, meile ei loetud, pilte mõned vaatasid, mõni luges sms, mõni vaatas lihtsalt, mis äpid on. Vaatamata sellele, et tundus, et inimestel on ikkagi eetika reeglid paigas, ei tahaks vabatahtlikult oma telefonis lasta suvalisel inimesel surfata. Aga, miks me seda tegime? See oli osa etendusest, sest me pidime pool tundi ennem etenduse algust oma telefonid postamendile panema ning lukud ja koodid pealt ära võtma, ja kes iganes tuleb etendust vaatama, võib telefonides surfata, kustutada midagi ei tohi, juurde ja maha installida ka mitte. Otseloomulikult tundus see minu jaoks veelgi suurem privaatsuse rikkumine, pealegi kuldset kallikest on nii lihtne ära tunda, sest vähestel on kuldsed telefonid. Meist tehti ka polaroidfoto, mis taheti postamendile panna telefoni kõrvale, et veelgi lihtsustada telefoni omanikku. Ilusa foto vastu vist ei oleks kellelgi midagi, aga  see foto tehti kuskilt naba kõrguselt  suunaga üles ehk kui miski võis koledalt välja kukkuda, siis seda oli see foto. Lukas küll üritas mulle selgeks teha, et tema arvates on see peaaegu maailma kõige ilusaim foto, aga kes meist nüüd silmist pime on? Pealegi, kuidas sa ütled naisele, et sellel fotol näed sa nii kole välja, seega sul ei jää muud üle, kui kiita taevani koledaid fotosid. Kahjuks või õnneks, see kiidulaul läks minul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, nii et postamendil ei olnud ei telefoni ega fotot. Aga see ei tohtinud ka  tühi olla, siis ma kirjutasin kollastele märkmepaberitele, miks mu kuldne kallike minuga on ja soovitasin soojalt pigem enda omas surfata, kui teiste omi käperdada 😉