The Lion, Lõvi

Kui palju lapsed mäletavad oma pärisema ja kodumaad, kui nad viieaastasena lapsendatakse teisele mandrile? Kas aja möödudes hakkab esimene elu teist mingi hetk kummitama ning mis saab siis, kui keegi ei tea sinus tekkinud küsimustele vastuseid? Ja kui järsku sa kohtud inimestega, kes uurivad, kust sa pärit oled ja tegelikult on samast rahvusest kui sina? Kui sa märkad midagi, millest sa unistasid väiksena, teiste köögis, ettevalmistatud söökide hulgas, kas on veel võimalus, et su hingerahu säilib või aeg on hakata otsima oma juuri? Kas juurte otsimine viib sind pigem segadusse või toob selgust su olemusse? Kas tasub hakata tegutsema või unustada see minevikust kostev karje?

Film Indiast ja Austraaliast läbi väikse poisi Saroo silmade, kes aastaid tagasi raudteejaamas vanemat venda öötöölt oodates, sattus paremat kohta otsides magama rongi ning kui uni silmist kadus, oli ta kodunt juba 1000 km kaugusel teadmatus suunas loksumas.

Südikas lugu noorest lapsest, kes põgeneb inimkaubanduse käest, nälgib, satub lastekodusse ning sealt edasi Austraaliasse oma uude koju ning 20 aastat hiljem, kui minevik ta kätte saab, hakkab uuesti otsima tänu mälestuskildudele, sõprade ja perekonna toele teekonda tagasi koju.

Embrace

Milline suhe on sinul oma kehaga? Kas sa armastad seda või vihkad? Dokumentaalfilm naiste teekonnast oma keha vihkamisest armastuseni.

Kui Taryn ühel päeval Facebooki postitas postituse oma kehast enne ja pärast, siis minutite uputas ta Facebooki postkast. Aga, miks? Tavaliselt enne on pilt, kus sa näed välja nii ebasportlik friikartulite sõber kui võimalik ja pärast pildil peale suurt enda ületamist oled sa jõudnud eesmärgini – ideaalne keha, ei  grammigi rasva. Tema pildid olid vastupidi, enne oli pildi peal tema fitness modelli aegne keha ja pärast, milline ta on praegu, kui ta üheski dieedist ei hooli ning rõõmuga mugib oma laste küpsetatud küpsiseid.

Talle saabunud kirjade laviin näitas, kuidas paljud teda hukka mõistsid, kuid veelgi rohkem, kui paljud naised ei ole oma kehadega rahul, sest parima tahtmise juures ajakirjas poseerivad photoshopituid kehi on reaalselt vähestel.

Filmi jooksul propageerib oma ideed üle maailma, kohtudes väga erineva väljanägemisega naistega, kes räägivad oma väga isiklikust suhtest oma kehaga, mida kõike nad on läbi pidanud elama ning kuidas nad lõpuks on jõudnud leppimiseni iseendaga.

Sul on ainult üks keha, kas sa armastad seda või vihkad, on sinu enda otsus, aga armastades on elu müstiliselt rõõmu pakkuv,  kui vihates võib selle põrguks muuta.

Suur võluvägi. Elizabeth Gilbert

Kuidas leida endas üles inspiratsioon ja teha seda, milleks sa loodud oled? Raamat räägib tema enda teekonnast, kuidas saada kirjanikuks ning milliseid takistusi me ise inimestena oma unistuste teele lükkame.

Idee püüdmine – midagi, mida iga üks on võibolla korra elus tundub. Tuleb kuskilt ja tegelikult ei tea kust, mõni geniaalne idee, mida tuleks ellu viia. See nagu pulbitseb su sees ja sul ei jää muud üle, kui see ära teha, isegi kui see tundub ebarealistlik või kohati lausa utoopiline. Kui sa mökutama jääd või kahtlema, siis idee võib mujale minna ja järgmist keha endale otsida ning varsti sa kuuled, et keegi tegi selle teoks.

Teine hea soovitus oli see, et kui sa oled langenud apaatiasse ja tundub, et midagi enam luua ei suuda, ühtegi head ideed ei tule, siis ei tasu lakke sülitama jääda, vaid teha midagi muud loomingulist, sest millegi muu loomingulisusega tegelemine, avab tegelikult kanalid ja sul on võimalus jälle luua.

Alati tasub uutele asjadele minna vastu kartuse ja õhinaga ning mitte mõelda, et õige looja peab kõigepealt märterlikult kannatama ning alles siis on võimalus midagi suurt luua.

• 

Queen of the desert

“Kes teab kõige paremini hõime? Nende tavasid?” uuris Churchill laua ümber istujatelt, et võtta vastu järgmised sõjalised otsused.

“Catherine Bell.”

“Kes see veel on?”

Ühe naise lugu, kes tundis kõrbe kutset ja soovis jäädvustada sealset elu, inimesi, suhteid, luulet, lugusid ning keda ei õnnestunud osta spiooni vaatamata pakkumise küllusele. Minnes vastuolu briti impeeriumi soovidele, reisis ta sinna, kuhu süda kutsus, astudes vapralt vastu oma saatusele ning üllatas beduiine oma julguse ja teadmistega, austades beduiine ja nende traditsioone.

 

Desert dancer

Iraanlasest tantsija  Afshin Ghaffariani lugu, kuidas ta oma unistuse täide viis, vaatamata sellele, et tema kodumaal on tantsimine keelatud ning vahele jäämise korral ootab parimal juhul vanglakaristus. Nagu filmis tema mentor ütleb, on Iraanis kaks maailma, mis omavahel on põimunud, üks on see reeglite maailm, kus igapäev elatakse, aga teine on loominguline maailm, mis eksisteerib samal ajal salaja kuskil kõrvalises turvalises kohas.

Kõik, mis on keelatud tekitab inimestes leidlikkuse seda eirata ja leida oma viis nn ellu jääda. Afshini unistus oli luua tantsukool ja esineda laval, aga kuidas seda teha, et ise ellu jääda ning mitte ohtu seada kedagi sinu armsatest, sest kombluspolitsei ei halasta seaduse rikkujatele.

Sa võid õppida tehnika iga viimse liigutuseni selgeks, aga kui sa sinna ei pane iseennast, siis see jääbki vaid tehnikaks ning sinu lugu hääbub selle kõrval.

The best of me.

Notebooki kategooriasse kuuluv film. Seal on kõike – armastust ja selle puudumist viha, vägivalda, andestamist, leppimist, tugevaks saamist ja endaga ära leppimist.

Filmis toimuvad sündmused suhteliselt paralleelselt, põige minevikku ja siis jälle olevik. Mingi hetk tahaks küll loota, et see kõik on vaid õudusunenägu, aga kust need perevägivalda kirjeldavad stsenaariumid ikka maha kirjutatud on, kui mitte elust enesest.

Kui palju me kannatame kooselusid, mille mõte on juba ammu kaotsi läinud ja ainult mugavus hoiab meid koos? Kas jätkub julgust see kõik pikalt saata ja alustada otsast peale, hakata uuesti ise elama, nägema elu läbi õnnelikkuse prillide? Kui palju me tegelikult kuulame üksteist ja oleme kohal teiste jaoks või märkame, mis meie jaoks tehakse suure südamega või võtame seda kõike, kui lihtsalt mingit osa igapäeva rutiinist?

Kui palju on meis viha? Kuidas me seda maandame? Kas me elame seda kellegi peale välja? Kui palju me mõtleme suheldes oma lastega, millise jälje me käitumine neisse jätab? Kui tihti me jätkame oma vanemate käitumismustrit?

Kas seda parimat osa minust julgen ma üldse kunagi kellelegi näidata, kui ma korra olen valusasti kõrvetada saanud? Kas selleks, et kulgemise asemel elama hakata, peab toimuma midagi katastroofilist või suudan ma ennast ise kokku võtta ja teha elumuutvaid otsuseid?

Hannes Võrno. MISSIOON. Ühe missiooni päevikud.

Kõik, kes on kuidagigi meie kaitseväega seotud olnud, siis neile on see raamat lausa taevakingitus. Mulle tundub, et lõpuks ometi julgeb keegi otse välja öelda, kuidas (sõjaline) bürokraatia jooksutab mõttetult inimest ja seeläbi vägistab inimlikkust ning aitab mõtiskleda teemal, kas paguneid on ikka jagatud tõeliste kodumaa teenete eest või on need ikkagi lehmakauplemise teel saadud, kus nn pabereid tootvad ajugeeniused ruulivad mitme eest.

Pannes kedagi suht kriisisituatsiooni, saadakse sõbraks või vaenlaseks iseendaga, sest ka parima ettevalmistuse saanud inimene ei ole valmis kohtuma oma tõelise minaga. Tavaelus on võimalik iseenda eest põgeneda, aga kui võtta inimese ümbert kõik see ära, tuleb lõpuks paratamatult endale silma vaadata ja olla valmis halvimaks, sest see, mis me hingesoppi on aastatega kogunenud ja sinna kolletama ja hallitama jäänud, ei ole just rõõmu pakkuv jõulukink.

Üdini aus raamat, suhetest, nii sealsetest kui ka siinsetest, unistustest, peaga vastu seina jooksmistest, saabastest pagunikarjeristidega (Paldiskis olles, küsisin ma oma kompaniiülemalt otse, kas sa said pagunid selle eest, et kui jagama hakati, sa lihtsalt jooksid kõige kiiremini kohale, sest ma ei saa aru, kuidas sa muidu võisid ohvitseriks saada. Õnneks oli ta nii saabas, et ta ei saanud aru, mida ma temalt suht otse ja oamdega küsisin ;))

Üllatusigi jagus raamatus, nii mõnigi nimi oli tuttav ja nii mõnegagi neist olen ma koos asju ajanud, see muutis selle raamatu veelgi lähedasemaks.

Muidugi Hannese suhtlus Taevaisaga, oli mulle suureks kuid samas väga meeldivaks üllatuseks.

Selliseid memuaare on rõõm lugeda, kust kellegi korrektuurpliiats ei ole poliitiliselt ebakorrektsed kohad maha tõmmanud.