Kuidas ma aitasin Hiina robotil eesti keelt õppida?


Kui kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse detsembris, kui ma FB võtsin ühele juhtimiskonverentsile kaks pääset. See, kelle ma olin ära märkinud, leidis, et ta ei tea, mis ta jaanuaris teeb ning kohe kindlasti on ta omale uue töökoha leidnud, nii et ei saa terve reede kuskil koolitusel olla. Kuna mulle lubati kaaslane ära vahetada, siis ma nuputasin, kelle ometi ma võiksin kaasa kutsuda. Koolituse hinda vaadates, ühe pääsme hind oli tiba üle 200 euro, seega tuleks sinna kutsuda keegi, kes tõsiselt tahaks juhtimist õppida ning ei tuleks sellepärast, et ok, kui sa tõesti kedagi teist ei leidnud, ma siis tulen kaasa. Peale natukest mõtlemist, mulle meenus Antonio, kelle 2020. aasta üks eesmärkidest oli õppida paremini juhtima, nii et konverentsi kaaslane oli leitud.

Enamus koolitusest oli inglisekeelne videokonverents, aga viimane osa oli eestikeelne paneel, millest mu kõrval olev itaallane mitte ühtegi sõna aru ei saanud ja mul ei olnud pointi tõlkida, sest ei olnud, mida tõlkida. Nii ta mu kõrval fb ringi chillis, kui ühel hetkel tõstis oma telefoni ekraani minu nina alla ja ütles, et sinna sa peaksid minema. Ma algul ei saanud aru isegi kuhu. Kuna blondile tuleb mõnikord puust ja punaseks ette teha, siis ta koputas näpuga ekraanile, ja ütles, et talle pead kirjutama. Kui sa nii arvad 😉 Aga kuna pakkumine tundus täita põnev, ainus, mis tegema pidi, oli 400 eestikeelset lauset kõva häälega ette lugema. Mis see siis ära ei ole? Nii ma leppisingi projekti koordinaatoriga inglisekeeles kokku, et minu etteaste on pühapäeval.

Mis see etteaste endast kujutab, oli nyk suht nullilähedane ettekujutus. Aga kui nalja saab, siis miks mitte. Pealegi igaüks oskab meist ju lauseid emakeeles kõva häälega ette lugeda. Nii et see ülesanne tundus suht chill. Reaalsus nägi välja nii, et istusin üksi magamistoas, kaka telefoni nina all, üks backup, üks reaalne töövahend. Telefoni ekraanile tekkis lause, lugesin ette, mida nägin, vajutasin salvesta ja ekraanile tekkis järgmine lause ning nii 400 korda järjest. Vahepeal tuli mõnda lauset kohe mitu korda lugeda. Miks süsteem ei salvestanud? Võibolla lugesin liiga kiirelt või aeglaselt, võibolla lihtsalt neelatasin. Kui aus olla, siis sõna lõppude valesti lugemist ta tähele ei pannud. Peamiselt tuli lugeda jalgpalli ja majandus uudiseid. Kõik siis projekti hüvanguks, et robot saaks hiljem aru, kui ta kuuleb eestikeelt, et see ongi see imeilus keel. Kui ma lõpetasin oma püüdlikud ponnistused lausete lugemisel, uurisin, kuidas neil projekt siiamaani läinud on ja kas on leitud nii palju inimesi, kui vaja on. Tuli välja, et on rahvast puudu. Ma natuke mõtlesin ja pakkusin, et kui ta soovib, võin ma teda aidata. Mis ma tegin? Majast välja minnes tegin ma video, postitasin selle enda fb lehele ja tahan saada näitlejaks kodukale.

20200126_131435

Kui ma siiani oli arvanud, võibolla giidina olen ma näinud päris palju erinevaid inimesi, siis tänu sellele üleskutsele sain ma üleöö väga palju kirjasõpru juurde. Enamus olid väga viisakad, nendega oli lausa lust suhelda. Aga otseloomulikult oli ka neid nn tõrvatükke seal meepotis. Mõne puhul oli mul suur kahtlus, kas ta üldse saab eestikeelest aru, sest kui ma korduvalt sain samu küsimusi, millele ma vastasin, siis mulle lõpuks tundus, et ma sattusin suhtlema hoopis kirjutamisrobotiga. Mõni uus kirjasõber nõudis vastuseid, tahan teada nüüd, kõike ja kohe, mitu hüüumärki taga. A’ la saada tingimused!! Kohe kahju oli sellisest inimesest, et kust ometi see püha arrogantsus saabus, nii ei jõua ju kuigi kaugele. Hea meelega oleks pikalt saatnud, aga andsin info sellegipoolest edasi. Mõni oli kindel, et ma selle videoga pornostaari otsin. Ma pole ennem kuulnud, et porsnostaari kutsesobivust 400 lause ette lugemisega kontrollitakse. Samas jalgpalli uudised ja majanduspoliitika oleks täitsa arvestavad teemad, mida arutada, aga kas just siis, on juba eriküsimus. Kui ma mõnele saatsin kontaktid edasi, saatis ta selle peale oma nr mulle koos meili aadressiga ning leidis, et tegelikult ei pea tema kontaktile kirjutama vaid kontakt peaks talle ise helistama. Mõni kirjutas mulle inglise keeles ja kui ma mainisin, et lugeda tuleb neid lauseid ikka eesti keeles, tuli vastus, et ta tahtis näidata, et ta oskab inglise keelt ka. Väga tore, aga mis ma selle teadmisega küll peale hakkan, sa võid ju pea peal ka seista osata, aga seekord oli vaja eestikeele oskust. Mõnele saatsin ma kontakti edasi ja kirjutasin, et talle tuleb inglise keeles kirjutada, siis võib viis korda arvata, kelle reaalselt kirjutati. Mulle ju, aga seekord inglisekeeles. Siis ma saatsin uuesti, et ole hea, saada see kiri kontaktile, temal on graafik ja tema saab sulle aega pakkuda. Mina lihtsalt vahendan. Kuigi oli mu videost aru saada, et ma Tallinna vanalinnas olen, oli mõne jaoks üllatus, et projekt ei toimugi Kapa-Kohilas. Mõni arvas, et ei tasu kohale tulla, kui telekasse ei saa. Õnneks paari päevaga oli puuduvad 100 häält olemas ja loodetavasti suudab varsti ka robot eestikeelt tuvastada. Aga väga omapärane challenge oli ning Issanda loomaaed on ikka suurem, kui ma oskasin aimata.

Täna sain ma postiga tänu kingi, et aitasin otsida vajaminevaid hääli 😉

20200303_172510

 

Kuidas ma peaaegu kaamera omanik olin ehk minu Reseti saaga


Praeguseks on Reset juba pankrotis, siis ma võin tõdeda, et mul tõsiselt vedas. Jah, kaamerat mul ei ole, aga ma sain raha tagasi ja seda ainult idiootse järjekindluse tulemusena. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest ehk kõiges on süüdi töötukassa äriplaani kirjutamine, kus tuli mõelda välja, millega võiks töötukassa minu alustavat firmat toetada. Toodaks ma midagi, no mida saaks käega katsuda ja kasvõi kodus riiulile panna, siis oleks kerge, vaja oleks taotleda selle vidina tootmiseks masinaid. Turismifirma reaalselt ei tooda midagi, mida saab riiulile panna, tolmu pühkida ja imetleda, kui ma just giidina ise seal riiulil jalgu ei kõigutaks. Nii ma leidsingi, et üks asi ilma milleta ma kohe ära suren, on fotokaamera ning õnneks arvas äriplaani toetuse taotluse läbilugeja täpselt sama. Kuna ma tegin firma eelmine aasta ennem hooaja algust ja käis tõsine ettevalmistus hooajaks, siis ei olnud mul aega seda kaamerat tellida ning mingi hetk tuli töötukassalt kiri, et aruandlusaeg hakkab pihta. Siis ma viimasel hetkel tellisin kõik ära ja ka kaamera Sony XR10 Resetist. Ainuke kord, millal nad ise mulle kirjutasid oligi hetk peale tellimuse vormistamist, kus tänati tellimuse eest, mille peale mina kirjutasin, et ma soovisin firmale arvet ja vastus tuli, et see tellimuspaber oligi te arve. Ok, kui nii, siis nii.

 

download (1)

Kui kaks nädalat oli läbi saanud ja kaamerast ei kippu ega kõppu, saatsin uue kirja, millele sain automaatvastus, et saime te kirja kätte ja vastame esimesel võimalusel. Millegipärast seda esimest võimalust ei saabunudki. Automaatvastuses mainiti, et kodulehel saab täita tagasiside lehte, siis ma kirjutasin oma murest sinna, et kus mu kaamera on, tulemus oli sama, et vaata peeglisse ja küsi, kus mu kaamera on. Tundus, et kirjutamise taktika ei töötanud. Muhv nõudmiseni on ilus küll, aga kui keegi ei suhtle minuga ja kirjad kaovad kuhugi muti auku, siis hakkab endal imelik, et kaua ma saadan info meilile kirju, millele saan ma automaatvastuseid, et saime kätte. Ilus on, et kätte saite, aga võiksite vastata ka ju.

download (2)

Tundus, et et aeg oli helistama hakata. Algul olin ma viisakas ja viie kutsumise peale panin telefoni ära, aga siis saabus valgustus, et tuleb lasta kutsuda, kutsuda, kutsuda ehk minust hakkas vaikselt telefoni terrorist saama. Kui ma lõpuks kellegi kätte sain, uuris naishääl teiselt poolt, olen ma üldse kindel, et ma olen kaamera eest maksnud. Tema küll seda linnukest kuskil ei näe. WTF? Kas sa tõesti unistasid, et ma kingin teile 750 eurot. Ma ei ole küll telliskiviga vastu pead saanud, et nii heldeks üle öö muutunud oleks. Saatsin meiliga panga ülekandest koopia. Kas midagi muutus? Nope. Kas nad vastasid mulle meilitsi? Nope. Mul hakkas tõsine hasart tekkima. Kuidas see reaalsuses välja nägi? Mina helistasin, kuni lõpuks keegi vastu võttis, siis ma istusin ooteliinil, peale seda, kui ma olin oma tellimusenumbri öelnud. Enamjaolt oli see nii 5 minutit ja peale seda mulle tundus, et vaadati kalendrisse ja leiti, et see kuupäev on ilus nr, lubame, et siis saadame. Mis see minu jaoks tähendas? Mina ju sinisilmselt uskusin, et saabub kaamera selleks päevaks. Kas saabus? Otseloomulikult, mitte. Ainuke, mis saabus, oli minu järgmine kõne, millal ma kaamera saan ning nende uue kuupäeva lubadus. Millalgi oktoobris leidsin ma, et ma jalutan neile külla Lakisse. Ausalt öeldes oli suur kontor, neid telefoni vastuvõtjaid oli kolm ja siis mulle jälle lubati, et mu kaamera saabub järgmine nädal. Ainuke, mis saabus järgmine nädal, oligi järgmine nädal. Mõnikord kui ma neile helistasin, tundus, et nad läksid kohvi jooma, kuidas muidu seda aina pikenevat ja pikenevat ooteliinil passimist selgitada. Kõige pikemalt ma ootasin 10 minutit, mille jooksul ma jõudsin kodus koti kokku panna, riided vahetada, bussipeatusesse jalutada ja bussi peale minna, kui mind ooteliinilt maha võeti ja lubati – järgmine nädal. Järgmine nädal saabus, aga kaamera mitte. Paar korda katkestati kõne keset seda ooteaega ja siis saadeti meil, et järgmine nädal saate oma kaamera. Tundus, et päkapikk otsib maja, ainus vahe multikaga oli, et seda maja, ei ole kunagi eksisteerinud või siis ainult tellimuslehel. Viimane kord, kui mulle kaamerat lubati oli ennem jõule ehk neli kuud oli möödas, kui ma olin tellinud kaamera. Kas ma sain selle kaamera jõuluks? Ega ikka ei saanud küll. Ausalt iga kord kui me detsembris lastele jõulutuuri tegime ja Rataskaevu kaevu juures jõulusoove röökisime, siis ma röökisin kaamera. Jõulud said läbi, kaamera ja jõuluvana ei saabunud ühel ajal, vaikselt hakkas asjast kopp ette saama. Saatsin neile kirja, et kui te ei suuda oma tellimust täita, soovin ma raha tagasi. Vastuseks tuli, kas te midagi muud ei taha meie veebipoest. Kui te ei suuda seda kaamerat mulle kohale toimetada, mis trikiga te millegi muu kohale toimetamisega hakkama saate? Vist oli see mõeldud jõulukingina, aga ma sain ka mööbli 10% sooduskupongi. Aitäh, ma siiski soovisin kaamerat. 27ndal tuli juba uut laadi vastus, et 30 detsember on hiljemalt raha mu kontol ja nad tõesti ei suuda mu tellimust täita. Võib ju küsida retoorilise küsimuse, kas ma nägin 30.12 raha oma kontol? Vastus on, et ega ikka ei näinud  küll. Selles mõttes oli samm edasi, et enam me ei rääkinud kaamerast, mida ei olnud suudetud neli kuud mulle kätte toimetada, vaid tagasimaksest. Kuna seda tagasimakset ei olnud ka jaanuari alguses, saatsin uuesti meili, et millal ma tagasimakse saan. Siis tuli vastuseks, et vastavalt seadusandlusele 14 tööpäeva jooksul ehk mulle makstakse 13ndal päeval tagasi. Tekkis küsimus, et kes mulle siis 27.12 meili saatis, et saan 30.12 raha, ükskõik, kuidas ma ei arvuta, ei mahu 27 ja 30 vahele 14 tööpäeva. Mulle nende lubadused ju meeldivad ja nii ma hakkasin seda uut 13 päeva lugema. Kas lubatud tähtaeg kehtis? Otseloomulikult ei. Kuna raha ei olnud, mul vaikselt hakkas jälle sellest mängust kõrini saama, siis ma kirjutasin, et ma teen avalduse tarbijakaitsesse. Järjekordne lubadus saabus, 30.01 on raha minu kontol. 31.01 kirjutasin, et ma ei näe seda raha millegipärast oma kontol, siis tuli vastus, et nad kinnitavad, et raha pandi täna teele. Põnev, midagi uut me kirjavahetuses. Millegipärast raha ei olnud 31.01 õhtuks kohale jõudnud ja mina kui agar kirjasõber, saatsin uue kirja, et kui ma esmaspäeval raha ei näe kontol, siis tarbijakaitse avaldus läheb käiku. Saabuski esmaspäev – 03.02. ehk päev, mil sündis ime, raha kanti tagasi. Ja IME  suurte tähtedega, sest nädal hiljem on firmale pankrot välja kuulutatud.

download (4)

Kui ma mõtlen sellele saagale tagasi – siis kui ma ei oleks pain in ass olnud ja kogu aeg kirjutanud ja helistanud, ei oleks ma raha näinud. Iga kord kui nad lubatud tähtajast üle sõitsid, siis reaalselt nemad ei kirjutanud või ei helistanud mulle, et vabandame, vaid mina saatsin kirja ja uurisin, et mis toimub, millal ma saan kaamera või raha.

Nüüd loen rahageeniusest

https://raha.geenius.ee/rubriik/uudis/asi-ametlik-reset-laheb-pankrotti/

, et nad süüdistavad oma pankrotti minekuga avalikku survet, tänu millele nad kaotasid palju kliente. Oma saaga põhjal võin väita, et selliselt klienti koheldes, ei saagi keegi nende klient olla. Kui tavaliselt võiks klient olla kuningas, siis nendega suheldes jäi pigem mulje, et nemad olid kuningad ja mina ukse taga kaapiv narr, kes lõpuks muutus nii tüütuks, et tast lahti saamiseks, tasus see ülekanne ära teha.

Tsiteerides klassikat – niimoodi rallit sõita ei saa ehk niimoodi äri ei aeta.

download (5)

Läbi dzunglite pühaduse poole.


Mõnikord ma mõtlen, et see on lausa nuhtlus, et ma nii hästi kuulen ja kõik tänu akadeemiale. Seal oli ju teada, kui sa keset ööd kuuled, et keegi vaikselt avab toa ukse, siis tähendas see ainult üht – leotud sekundid ja käib röögatus ööhäire. Seega tuli kõik teised  toas üles ajada, vorm selga panna ja saapad jalga ning oodata seda öökulli hõiget, et siis nagu õige mees kunagi tormata ühika ette rivistusele.

70266362_10157402254322667_5004973923159244800_n.jpg

Kui seekord oli kokkulepitud 06.15 saame külakeskuse ees kokku ja lähme kõik koos Hellamaa õigeusu kirikusse, siis võib juba aimata, millal esimesed mobiilid alustasid leelotamist, ammu ennem seda kokkulepitud aega. 05.35 ei tasunud enam nägu teha, et ma ikka veel magan, sest isegi kui laulukoor oli enamjaolt wc’sse koridorist tormanud, siis kellegi mobiil mängis ikka ilusat minu ukse taga madratsi peal. Eks ma panin selle kinni ja läksin ka esimese korrusele järjekorda seisma.

69960502_10157402254407667_8258480468140228608_n.jpg

69838869_10157402254447667_3752481886786551808_n.jpg

Kuna me eile olime harjutanud õigeusu palvuse lugemist, siis hommikul ei olnud see enam kelelgi jaoks üllatus ning Issand, heida armu tuli seekord juba tuttavamas taktis.

69455857_10157402254537667_8741763094662873088_n.jpg

Jagasime risti, ikoonid ja kirikulipud kandjate vahel ära ning oligi aeg minema hakata. Ka peapiiskop oli vaatamata oma kiirele päevaplaanile meiega ühinenud.

69943916_10157402254697667_3564790218223517696_n.jpg

Esimene peatus oli Hellamaa kalmistu, kus Eda Maripuu tutvustas meile selle viimse peatuspaiga ajalugu ning isa Aleksander luges surnute mälestuseks palve.

Edasi võtsime suuna Muhu laulukaare alla. Kõik olid eelnevalt saanud laulusõnad – See on väike Muhu. Võis spikerdada, kui ei olnud pähe õppinud. Pealegi sõnad saatsin ma ju muhu murdes, isegi kui ma sõnu enamjaolt peast tean, sest see üks väheseid lugusid, mida ma oskan oma lõõtsal mängida, siis muhu murdes sõnu tuli ikka spikerdada.

70201034_10157402254947667_826872081693016064_n.jpg

Kuna peapiiskop on ametlikult poolt aastat muhulane olnud, siis kes veel, kui mitte tema ei võiks lugeda palve Muhumaa eest. Kõigi muhulaste üllatuseks luges ta oma palves üles kõik Muhumaa külad.

70359894_10157402266122667_2291741368860540928_n.jpg

Edasi võtsime suuna Tihuse turismitallu, kus meid oli vastu võtmas peremees Martin Kivisoo ja tutvustamas meile Muhu inglite kultuuri.

70021379_10157402255272667_7057033890447228928_n.jpg

Ta juba ise nägi välja nagu „Sõrmuste Isanda“ kaante vahelt välja astunud haldjate kuningas. Mul on rõõm, et selliseid inimesi on veel olemas, kes mäletavad-teavad me esivanemate uskumusi, sest kaudselt on need põimitud ikka veel me kultuuri. Lihtsalt mõni teab algset tähendust, teine lihtsalt teeb nii, sest vanavanemad on nii teinud.

70757706_10157402255442667_5395349462107291648_n.jpg

Inglite kultuur on seotud loodusega, siis siin lugeski luteri õpetaja Urmas Oras palve metsade eest. Juba eelmine kord Kihnus oli tal kaasas iidvana lõuna-eestikeelne raamat, kust me kuulsime mõtteteri ja loodetavasti toob raamat ta ka järgmine aasta Hiiumaale palverännakule.

69982062_10157402266362667_638592453581996032_n.jpg

Tihuse on ju hobufarmiga talu, kus pidi neid graatsiaid lausa 214 olema. Kui me neid üle kesa nägime, siis oleks lausa patt olnud, mitte neid tervitama minna.

70628715_10157402266557667_9060794927562096640_n.jpg

Aeg oli jällegi asuda teele, tagasi Hellamaa külakeskuse poole, kus meid oli ootamas hommikusöök.

69779918_10157402266952667_2966154403741958144_n.jpg

Aga ennem kui süüa sai, rääkis Tiina Jõgi meile külakeskuse olemusest, mis seal ennem oli ja mis seal praegu tehakse.

70458878_10157402267127667_4410897572944674816_n.jpg

Külakeskus on ju külasüda, siis see ongi kõige õigem koht, kus Lii Lilleoja luges palve – külaelu, ühistegevuse, kogukonna, koostöö, koolielu eest.

70800518_10157402267302667_881877680608247808_n.jpg

Kui siiani olime me ikkagi kõndinud teedel, mis olidki kas asfaltteed või külavaheteed,

70804499_10157402267502667_5444735409848320000_n.jpg

siis nüüd läksime sõna otseses mõttes džunglisse. Vaata ise kuidas sa sealt läbi saad. Kui vahepeal oli soov pilti teha, siis parim variant oli seisma jääma, et kui edasi kõndida ja mitte jalge ette vaadata, oli võimalus, et järgmisel hetkel suurest rõõmust suudled Muhumaad.

69830785_10157402267802667_3278376733497098240_n.jpg

Hakkame jõudma Soodna külla. Mulle ennem muhulased rääkisid, et hoovid on saarel seepärast nii ilusad, et oodatakse, et möödujad neisse kiikaksid ja seda ilu oma silmaga imetleksid. Kui juba Inna Sooäär oli meiega ja tema hoovist me ju mööda läksimegi, ei olnud mulle üldse raske hõisata palveränduritele, et nüüd on parim aeg seda hoovi kiigata, seda perenaine rändab meitega.

69775999_10157402267857667_7347475826864029696_n.jpg

Kohe varsti olime me Simmu talus.

69689173_10157402268567667_1324598661757272064_n.jpg

Perenaine Liilia Aulik rääkis oma kodukohast.

70164722_10157402272672667_3612389700087578624_n.jpg

Mõni meist oli vahepeal tiba väsinud.

69809401_10157402272832667_5463733188364861440_n.jpg

Mõni imetles Muhu mustreid.

 

70169192_10157402273362667_7385773483306778624_n

Näitas meile ka talumuuseumit.

70117687_10157402274237667_2310955648088539136_n.jpg

Siret Kirsipuu luges palve Muhu traditsioonide säilitamiseks.

69745439_10157402274832667_6692314076648833024_n.jpg

Kui ennem me olime võsas, siis nüüd peamiselt ületasime põlde.

69812829_10157402275292667_6385293613714112512_n.jpg

Ja nii me teise karjaga kokku saimegi, kel oli meid sama rõõm näha, kui meil neid.

70124589_10157402275477667_7899130527397969920_n.jpg

See küll ei olnud ette nähtud palvetamise koht, aga muhulase soovil, tuli eksprompt ja diakon Ülle Reimann luges palve loomade eest.

69880175_10157402276682667_6990353475204808704_n.jpg

Ma üritasime teha shortcuti lähi küla, lõppes sellega, et need kelle jalg tõusis piisavalt kõrgele ja said üle elektrikarjuse astutud, said ilusate päevalilledega pildid tehtud.

69889058_10157402276772667_4298240993087455232_n.jpg

Muidu tuli meil ümber pöörata ja Inna juhendamisel järgmist shortcuti otsida.

69982438_10157402277362667_8365929546179936256_n.jpg

Aga varsti jõudsime Mäla kalmetele, kus Eda Maripuu tutvustas sajandite vanust matmiskultuuri.

Haldi Leinus luges palve esivanematele. Tsiteerides oma ema kirjutatud luuletust.

69994949_10157402277652667_2304483003524448256_n.jpg

Edasi läks tee elektriliini alt ehk järgmisest džunglist läbi.

69901855_10157402277947667_3717598540365561856_n.jpg

Vahepeal jõudsime lubjakivi ahju juurde, mida mäletas Inna oma lapsepõlvest.

69911241_10157402278567667_2167706364074262528_n.jpg

Enam polnud kaugel ka Kantsi vana köstrikoht, Kaigu talus, kus Eda Maripuu rääkis natuke tutvustust. Talu perenaine jätkas tema juttu, aga kahjuks oli ta seljaga minu poole, nii et kuulsin üksikuid sõnu, aga hiljem Estrilt kuulsin, kes ta kõrval istus, et oli  väga muljetavaldav lugu.

70749791_10157402279262667_4396216631697604608_n.jpg

Meil oli võimalus kaeda ka tuba, kus kuangi jumalateenistusi peeti.

70121812_10157402278752667_2210366401619689472_n

Kotkasilmad märkasid ka kella maja katuse all.

Siin laulis Rakvere luterikiriku koor, juba laulupeol tuntud laulu – Üksi pole keegi. Nagu Külvi palus mind, üritasin ma saada videosse kohta, kus neil tiba teistmoodi läks kui noodis kirjas. Vähemalt ma suutsin selle koha ära tabada.

69902795_10157402278902667_2190867842801336320_n.jpg

Neil oli ka oma misjonär Liisa kaasas, kes see aasta esindas palverännaku rahvusvahelist osa, lugedes kahekeelse – soome-eesti, palve kiriku kaastöölistele.

69887275_10157402284307667_8875710750824333312_n.jpg

Muhu Katariina kirik ei olnud enam kaugel.

69940033_10157402284472667_1893862612240695296_n.jpg

Lühike palverännu lõpupalve tuli kirikumüüride ees, sest õhtuse vesperini, mis oli välja ametlikult kuulutatud, oli loetud minutid veel aega.

69929879_10157402284657667_1740595883944181760_n.jpg

Kirikus oli meid tervitamas nii kohalik õpetaja Hannes Nelis kui peapiiskop Urmas Viilma.

Britt-Marie oli siin. Frederik Backman


Kuidas sulle meeldivad üllatused? Vähemalt Britt-Mariele need üldse ei meeldi. Siiani oli kõik üheselt mõistetav, tema on kodus ja Kentil on oma äri, temale meeldib koristada, mehele, aga inimestega suhelda. Britt-Marie päevad mööduvad kodus, Kent aga suhtleb peamiselt Saksa klientidega. Kõik on õlitatult nii aastaid toiminud, kui üks päev, saab Britt-Marie kõne, et ta mees on infarktiga haiglas. Helistajaks ei ole keegi muu, kui abikaasa kõrvalhüpe. Enam ei ole võimalik teeselda, et kõik on ok. Nii haarabki Britt-Marie kohvri ja kolib kodunt välja. Aga kui enam ei saa koristada, tuleb sellele leida asendustegevus ja nii ta töötukassasse. Oma olematute töökogemustega on päris raske tööd leida, aga kuna ta on tüütu kui paha unenägu ja nõus kõigega, siis nii satubki ta Borgi. Kohta, kus elavad vaid lootusetud inimesed ja kus tööd on täpselt olematul hulgal. Veel ei ole jõutud kinni panna noortekeskust ning sinna Britt-Marie oma kohvri ja lillekastidega maabubki. Kuidagi kogemata saab temast jalgpalli treener. Kas ta teab jalgpallist midagi? Otseloomulikult ei. Sest seda vaatas ta armas eksabikaasa ja sõimas peaaegu kõiki eitedeks ning Britt-Marie arvates ei ole see üldse ilus sõna. Tal õnnestub sulanduda kinnisesse kogukonda, kus ta vaikselt loob korda ja annab inimestele tagasi lootuse, kui tal endal seda kõige vähem on.

Mõnusalt kirjutatud, musta huumoriga vürtsitatud lugu keskea kriisi jõudnud naisest, kes kogu elu on elanud kellegi teisele, kuid nüüd on tal endal võimalus elama hakata.

9789985345832

Mees nimega Ove. Fredrik Backman


Kui sa tahad reaalselt surra ja sind ei lasta, ajab ju närvi? Üritad hüpata rongi alla ja keegi edestab sind. Lihtsalt kukub kokku ja vajub raudteele. Ega koomas inimest ometi ei tohi rongi alla jätta. Tuleb oma plaanid jälle ümber mängida. Tahad ennast üles püüa ja läheb nöör katki. Mitte konks, mille sa lakke kinnitasid, vaid nöör. Mis materjalist neid küll tänapäeval tehakse? Iga päev tuleb, millegipärast see suremine edasi lükata. Naine ootab, kõik on makstud, viimased kirjad kirjutatud ja ikka keegi suudab selle idee ära rikkuda. Kellelgi on vaja midagi pakilist teha või tihti tuleb teda aidata ning kuidas sa ikka rasedale naabrinaisele ei ütled, kui ta idioodist mees on suutnud redeli pealt alla kukkuda ning keegi peab ju nad ometi haiglasse viima.

Ove on mees, kel on põhimõtted, mille vastu ta ei eksi ning ta ei saa aru inimestest, kel ei ole põhimõtteid ning kes ei lase tal surra. Aga see suremine lükkab aina edasi, sest kuidagi suudab kass end tema juurde elama sokutada. Ning ega ta ometi blondi beibe talvesaapal lase kassi ära tappa, alati tuleb õigluse eest võidelda.

Ove on mees, kes tegutseb ja enamjaolt tähendab see pöidlaga teisele vastu rinda surumist ja teda idioodiks sõimamist. Aga kogu selle tooruse all on hell süda, kui sa vaid suudad saada tema silmis inimeseks, kes ei ole täielik idioot.

Raamat täis musta huumorit.

Ja raamatu lõpus saab iga natukenegi mõtlev inimene, et ainuke auto maailmas, mis võib auto nime kanda on Saab

 

Pildiotsingu mees nimega ove tulemus

Kosmos ei ole enam kauge


Facebook suudab mind aegajalt üllatada ning seekordne võit oli EMS’i 4-kordne treeningkaart Justfit Exclusive Clubis. Mul polnud õrna aimugi, mida see lühend endast tähendab ja kui aus olla, ega ma eriti ei googeldanud ka. Korra sekkasin kodukat, et saaks aimu, kus see eksklusiivne klubi asub.

Täitsa puhta lehena ongi hea kohale minna, ei ole lugenud kellegi kogemusi, ei oska isegi midagi oodata. Teadsin, et võin kohale jalutada kaks kätt taskus, kogu varustuse saab sealt ning toimub individuaalne 20 minutiline trenning, mis esimesel korral on kogu sissejuhatava osaga nii umma tund aega. Inspireeriv oli kuulata, et  niimoodi treenitakse kosmonaute, et nende lihased ei kärbuks universumi avaruses hõljudes. Ma küll väiksena kosmonaudiks ei unistanud saada, aga kunagi ei ole liiga hilja. Vähemalt nüüd ma tean, millist fitnesstreeningut  kosmoses oodata.

download.jpg

Kõigepealt sain need mustad treeningriided, kusjuures selga pannes oma pesu alla jätta ei tohtinud. Ning siis ulatati mulle selline must vest (meenutas pommivest, aga oli kordades kergem), mis mu nina all poolenisti sooja veega märjaks pritsiti ja millel oli küljes 1001 juhet. Kui eest oli lukk kinni tõmmatud, siis hakkas pihta pingutamine. Ma tänasin õnne, et ma sajandeid varem ei elanud, kus naiste igapäevariietuse oluline osa oli korsett, mis tõmmati nii ümber sinu, et sa isegi hingata ei saanud. Kuidas korsetiga üldse süüa sai, on siiani täitsa müstika minu jaoks või nad tõesti ainult nokkisid tera tera haaval taldrikult sümboolselt midagi? Igatahes ma oleks tol ajal totaalselt nälga jäänud.  Samuti sain ma ümber käe muskli või olematu muskli, olenevalt kuidas vaadata, vöö, samuti ümber jalgade ja ümber puusa ning iga asi ühendati siis eraldi klemmidega ära. Nüüd ma olin peaaegu valmis kosmosesse minema. Veel tuli mind kaabli ja masinaga ära ühendada ning challenge võis alata. Peagi hakkas katseeksitus meetod pihta ehk minu treeningkaardile laeti impulsid, mida läbi selle vesti ja kogu muu atripuutika erinevatele keha piirkondadele andma hakati ehk ettevalmistus treeninguks. Muidugi ega ma eriti abivalmis ei olnud, sest ma timmimisel kaasa aidata eriti ei osanud. Impulsse alustati andmast jalgadele ja iga uue sissehingamisega järgnes uus lihasgrupp. Mulle tundus, et iga uue lisandumisel, ma eriti vana ei tundnud enam. Kui küsiti, et kas rohkem või vähem, olin ma hämmingus ja  vastasin ausalt – ma ei tea. Ma ei osanud aru saada, mis on see nn keksmine või kust läheb piir. Seega ma täiesti usaldasin treenerit ja tema nuppude keeramise oskust.  Kui kõik need impulsid olid paigas, algaski 20 minutine treening. Iseenesest oli treening kerge –  teatud intervallidega anti impullse kogu kehale ja samal ajal hingasin mina välja ja tegin harjutusi, a la pool kükke ja surud käsi kokku. 20190313_144030

Mis tunne siis oli? Kehas oli vahelduva eduga surin. Natuke meenutas seda, kui minna spasse ja istuda nende jugade alla, mis selga täiega sisse sõidavad.  Või siis, et sipelgaid treenitakse taktikaliselt  mööda keha   – kord andes käsu joosta, siis jälle seisma jääda.  Mingi harjutuste puhul tundsin, et käib maavõistlus mina versus elekter, kes suudab meelitada lihase enda poole.

Päris palju tuleb kontsentreerida, et selle trennitaktile pihta saada. Algul puhkehetkel hingad sisse ja siis kui välja hingad, siis samal ajal saavad erinevad lihased elektriimpulsse ja sa pingutad vastu sellele impulsile. Intervall, vähemalt minu hingamisega ei sobinud, ma tõsiselt pidin seda masinat vaatama, et nüüd hinga sisse. Kui ma oleks oma tempos hinganud, siis kui pidi veel sisse hingama, olin mina näost sinine ja tahtsin välja hingata, seega oli kavalam pikalt sisse hingata pausi poole pealt ja vahepeal omas taktis hingata.

20 minutit – mõtled, et mis trenn see veel on, pole reaalselt arugi saanud, mis toimub, kui juba kõik läbi on. Kuid vaatamata trenni lühidusele ja harjutuste lihtsusele, oli trenni lõpuks kogu see kosmonaudi varustus läbimärg.

Uurisin, mis põnevaid tagajärgi ma peaks ootama? Järgmise kahe päeva jooksul pidi imelik lihasvalu olema ning tunne, et uued lihased on tekkinud. Kuidas see mulle mõjus? Algul olin nagu elektrijänes ruudus. Kui ma tunni pärast koju jõudsin, oli tunne, et olen maratoni läbi teinud või poksisaalist saabunud. Tõsine läbipekstud koera tunne oli ja ma läksin kaheks tunniks magama. Ma muidugi ootan põnevusega homset.

Timm Thaler ehk müüdud naer.


Timm Thaler ehk müüdud naer. Võib-olla isegi hea, et ma ei olnud raamatut ennem lugenud, mistõttu mul ei olnud mul mitte mingisuguseid ootusi. Ainsana sõbranna lause, et see raamat muutis kunagi tema maailma. Kui midagi on muutnud kellegi maailma, siis kohe kindlasti on selle tõlgendust väärt minna kaema.

Harjunud selliste etendustega, kus lava dekoratsioonid suht paigas on, hea juhuga liigub laud edasi-tagasi etenduse jooksul, siis Timm Thaleris oli sekundite põhiselt paika pandud, kuhu üks-teine trepp, peegel, klaas liigub. Ma istusin veel loožis, sealt ülalt oli seda veel eriti hästi näha. Kõik oli viimse detailini paika lihvitud. Ja see pidev sigin-sagin mängiti väga hästi välja. Tõsine kummardus lavastajale ja ka dekoratsioonide meistritele, kes kogu selle kaadervärgi nii eriliselt toimima oli pannud.

Ma huvi pärast lugesin kellegi blogist raamatu kokkuvõtet, mis veelgi mõne detaili mu jaoks paremini lahti seletas. Sest mulle jäi hämminguks, miks see pühapäevane hipodroomil käik isa-poja suhtes nii olulist rolli mängis, aga blogist selgus, et isa käis kaugel tööl ja saabuski ainult selleks päevaks koju. Mul nagu üldse ei sidunud kokku, et Taruki näol oma maailma vürstina endaga tegemist. Isegi siis kui ta selle korra sinna seinale kuvas. Ma nagu tunnetasin, et see on see, aga pigem ma arvasin sellist kahestumist või keha ülevõttu.

Etendust läbivad teemad olid igavikulised – mis on naeru, sõpruse, rikkuse hind? Mida sa oled nõus tegema, et mõne oma materiaalse unistuse täide viia ning mida sa oled nõus selle nimel loovutama? Kui sa vahetuskauba ära oled teinud, kas sul on võimalus see tagasi saada või oled sa jäädavalt sellest ilma? Kui oluline on sina jaoks sõprus ja mida sa sõpruse nimel oled nõus tegema? Neid küsimuste variatsioone võibki jääda esitama, kuid lõpuks on oluline, mida sa ise oma elus hindad? Kes on olulised inimesed sinu elus? Mida sa oled nõus nende heaks tegema?

Kuigi etendus oli 2,5 h tundi koos vaheajaga, ei olnud seda üldse aru saada. See etendus tõmbas oma maailma mind endaga jäägitult kaasa. Oli väga vaatemänguliselt esitatud, seal oli kõike, nukuteatrit kõige otsemas mõttes, laulu, tantsu, akrobaatikat, põnevust.

Enamus publikust olid koolilapsed, siis see pikk aplaus ja püsti tõusmine, vist räägib enda eest etenduse headuse kohta.

Mees2. Minu kari. Jesper Parve


Olles lugenud nii „Minu Bali“ kui ka „Mees“, oli mul suur huvi, kas see raamat on sama hea, kui kaks eelmist või taandub, minu arvates mitte kõige õnnestunuma etteaste „Mida mehed tegelikult tahavad“ klassi. Aga ka see raamat on nn õigest klassist, suht otse ja omadega selgitamaks, kuidas mõista ja muuta ennast ning mõjutada seeläbi maailma.

Kõige kergem on kirjutada oma elukogemustest, väärtustest, ideedest või mõtetest, ühiskonna ja inimkonna kitsaskohtadest, mis sind ennast puudutavad. Ta oskab nendesse ideedesse, rõõmudesse, muredesse panna oma hinge ja energiat, mistõttu see raamat rääkis minuga ja pani kaasa mõtlema, tekitades erinevaid emotsioone – vau; nii ongi; võib ka nii, really?

***

Esimesena sümpatiseeris mulle kõige kõrgema maja ehitamise idee – sa kas lammutad kõik teised ja ehitad ühekordse või ehitadki kõige kõrgema maja. Kõige kõrgema maja ehitamine meenutab mulle endale Paabeli torni ehitamist ja olgem ausad, sellel küll Vana Testamendi järgi hääd lõppu ei olnud. Pigem näitas inimeste kõrkust ja egoismi, kes tahtsid jõuda taevani ning tulemus oli, et Jumalal sai neist pürgijatest kopp ette ning segas keeled ära. Ürita veel midagi ehitada, kui naaber müüriladujast aru ei saa ning sulle tundub, et ta teeb midagi totaalselt valesti. Kõige kõrgema maja ehitamine tänapäeval nõuab koostööd. Kergem oleks kõik hävitada ja siis oma ühekordsega lagedale tulla, aga kambakas on sel juhul loetud sekundite kaugusel.

Soovitav kirjandus neile, kes leiavad, et sooneutraalsus on järgmine etapp me ühiskonnas. Raamatus selgitatakse läbi oma loo, mis tunne on olla mees ja miks naine ei ole mees või vastupidi, isegi kui nad seda tahaksid. Muidugi raskuskese on mehe olemuse ja mõtete selgitamisel, aga samas on mõned universaalsed soovitused – kuidas oma vihaga toime tulla või miks on mõnikord viha hea, kui oskad seda kasutada; kuidas apaatsusest üle saada; mis peaks elus tähtis olema; miks meestele meeldib probleeme lahendada; mida me endaga kaasa toome suhetesse; miks on kasulikum rääkida, mida sa soovid kui loota, et teine loeb su soove silmist.

Esimest korda leidsin ma väga hea selgituse, miks meie rahvusloomaks valiti just hunt, kuigi siiani tundus mulle, et siil oleks asjakohasem, sest Kalevipoja vägiteod ilma siili kaasabita oleks olnud olematud. Tsiteerides E. H. Ragingeri on huntide elumoto – „Armasta oma karja, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast.“

***

Ma olen ühte mõtet, mis siin raamatus korratakse, lugenud ühest teisest raamatust „Abielupakt“, aga see teos oli nii üle võlli, rääkides ühest salajasest ühingust, mille ülemaailmseks missiooniks on hoida abielu teatud reegleid täites, mille vastu teadlikult või teadmatult eksides, ootavad räiged karistused  – a’la ühingu vanglasse sattumine, häbistamine jne. Aga üks seal mainitud reeglitest oli mõlema partneri ülesandeks on ennast nii füüsiliselt kui vaimselt vormis hoida. Seda väga lihtsalt põhjusel, et sa oleksid oma kaaslasele atraktiivne ning sul on õigus öelda oma kallimale, et ole hea, hakka trenni tegema, mitte sellepärast, et suvehooaeg saabub, vaid  Michellini mehike on ainult reklaamis midagi ahvatlevat. Sama kehtib ka vaimse arengu kohta. Ma täna kuulsin Põltsamaal ühte tunnistust noore mehe elumuutusest, kuidas ta telekamängude ja videote maailmast reaalsesse maailma tagasi tuli. Ta rääkis, kuidas ta üks õhtu teleka ees istudes sai aru, kuidas mängimine muudab ta tuimemaks ja tuimemaks iga päev ning ta kaugeneb reaalelust. Millegipärast ma arvan, et nii mõnigi meist on virtuaalelus lõksus, otsimas sealt meelelahutust, pingete maandamise võimalust või ongi see tavapärane viis päeva õhtusse tiksutada, aga kas niimoodi toimub areng  või mandumine? Kas see lähendab või tekitab pigem lõhet perekonnas?

***

Kui palju meile tegelikult vinguda meeldib, et kõik on nii halvasti. Mulle mõnikord tundub, et kui oleks haletsemise mm kuskil, pika puuga eestlased võidaks. Ega meil midagi reaalselt hästi ei ole, ikka naabril on parem. Me ei suuda keskenduda sellele tavaliselt, mis meil hästi on, ikka läheb fookus sellele, mis halvasti ning siis me imestame, miks seda paska meie ellu ikka juurde tuleb. Aga üks cool idee, et kui vinguda, et mis sul kõik hästi elus on, siis enesehaletsus kaob kus see ja teine.

***

Ma täitsa nõustun, et reisimine, seiklemine, avastamine on mitu korda vingemad kui puhkus. Mind eriti ei võlu basseini ääres päevitamine, kui on võimalus midagi lahedat teha, kuhugi minna ja avastada. Muidugi on hetki, kus basseini ees lamamistoolil lamamine ka ruulib, aga kogu aeg selle ees chillida, ei ole ka just see. Samas seiklus tähendab välja astumist juba tuntud maailmapiiridest. Kunagi kiiktoolis kiikudes ei räägi teistele, et tead, seal basseini ääres oli 30 kraadi sooja ning vesi oli kloorine ja sinine. Raske on sellise jutuga endale just fänne leida. Samas kui sa räägid oma seiklustest, kuidas sa kuhugi nibin nabin jõudsid, ära eksisid, mis inimesi ja kohti sa nägid, siis usu mind kuulajaskonda jätkub kohe kauemaks. Eks need seiklused ja kogemused rikastavad meid ja teevad meist parema inimese.

***

See on inspireeriv raamat – kuidas elada, viia oma unistusi täide ja olla rahul oma karjaga, neid inspireerides, juhtides ja koostööd tehes.

Ja viimane mõte – sa saad selleks, mida sa sööd, mida sa oma ajaga teed, kellega suhtled, keda või mida sa kuulad, see kõik vormid sind sinuks. Võiks võtta otsustamise enda kätte, mitte lasta kulgeda oma elul ja hiljem imestada, miks ma küll siin olen ja kuidas minust selline inimene sai.

Pildiotsingu minu kari tulemus

Mida mehed tegelikult tahavad?


Lühivastus oleks laupäeva, üksi olemist, mõistmist ning et naised nende kallal ei näägutaks. Vähemalt  mulle jäid need märksõnad meelde. Miks just laupäeva, aga mitte reedet? Kuidagi kujunes tekstidest välja, et laupäev on see päev, kui on võimalik naine rajalt maha võtta.

Mind tiba hoiatati, et selline haltuurakas, aga kui piletid on võidetud, siis mul hiljem rahast kahju ei olnud. Kui ma ise oleks ostnud, siis ma oleks tiba hambaid krigistanud ja mõtelnud, miks ometi ma siin olen. Koos pausiga kestis triangel kokku 3 tundi. Kohad, mis me saime, oli laud baari juures, nii et ma nägin lava kõrvalt vaates. Ettekandja lohutas, et kõlarid on kõikjal, kõik kuulevad. Kusjuures kõige paremini kuulis wc.  Muidugi häirib, kui sõnad kaotsi lähevad, sest lava peal olija nägu oli teises suunas. See, et ma ei näe kõike, siis ei lohuta mind, et kõlarid on kõikjal. Kohati oli tunne, et raadio kuuldemängu olen kuulama tulnud ja siis tekib küsimus, aga miks ma kohale tulin, oleks võinud ju kuskil mujal olla ja kuulata.

Mis žanri alla seda liigitada? Tundus hübriid – talk-shows, stand up comedyst ja lihtsalt ilus olemine. Talk-show puhul olid välja mängitud kolm tegelaskuju – vana elumehest ruun (Eero Spriit), abielumees (Jesper Parve) ja vallaline (Margus Vaher – tema puhul ma ei saanudki aru, kas oli keele vääratus  või oligi nii mõeldud, aga mingi hetk hakkas gei alatoon oma rolli mängima). Teema hüppas siia-sinna, tundus, et kunagi oli asjal kontseptsioon olnud, aga kuna niikaua laval üksteisega juttu aetud, siis tühja sellest. Stand-up comedy ei ole eesti stiil või ma lihtsalt ei saa naljadest aru, eriti kui need väga labased on, hakkab mul lihtsalt halb. Kuna osa saali elas kaasa ja neil oli naljakas, siis tuleb tõdeda, et ei olnud minu stiil. Mis mind südamest häiris, oli see mikrofoniga rahva sekka jooksmine ja eriti nõmedate küsimuste esitamine, a la kas eesti mees on voodis hea või teeb piisavalt häält. Kõigepealt tahaks küsida, mis see sinu asi on? Kas seekuidagi upitab laval olevate meeste ego, et olen parem, kui saalis kirjeldatu või mida see vastus annab? Peale selle, et vastaja on näost tulipunane ja vajub aina rohkem tooli alla. Väidetavalt üritati murda müüte, minu arust loodi juurde, juba oma kolme stereotüübi  etendamisega. Eero Spriit vananev elumees, pole kunagi temast nii arvanud. Jesper Parve, ontlik koduisa, raamatute ja blogi järgi hoopis keegi teine. Laval jättis suht eile sündinud mulje. Margus Vaher temast ei olnud ennem ettekujutust, mida purustada või täiendada annaks.

Muidugi on pealkiri intrigeeriv, aga sisu jäi vajaka. Poole mulinast oleks võinud välja lõigata. Seega mina ei ole see, kes ütleks, kui sa vaatama ei lähe, oled sa aasta tippsündmusest ilma jäänud. Mina soovitaks pigem raha kuhugi mujale panustada või loe Jesper Parve  raamatuid, mis on hulgimalt paremad kui see triangel laval.

download

Tantsutund


Kuni trepist üles sammudes, õigemini kiirustades, Küüni poole, ei aimanud, mida me vaatama läheme. Ja kui mulle öeldi, et Tantsutund, oli see sama sõna, kui laulutund, kabe poolminutid,  mitte üht ideed, mis  mind ees ootab.

Juba Küün iseenesest oli lahe koht, kuigi ma sattusin istuma täpselt sinna, kus oli võimalus kas piirde vahelt piiluda või kõikuda vasakule-paremale, kui ma soovisin piirdeta vaadet. Aga oluliselt parem kui kunagi Estonias, kus mu sõbranna sattus istuma täpselt posti taha, peale posti ta muud ei näinudki. Samas võib ju öelda, et kui sa lähed muusikat kuulama, ei peagi nägema, aga mina tahaks ikkagi näha, kui ma posti peaks passima, tundub mulle, et vahet ei ole, võin ka kodus raadiost kuulata. Ma loodan, et enam neid postitaguseid kohti Estonias ei ole.

Tantsutunni kokkuvõte oleks, et ühele autoõnnetuses raskelt kannatada saanud tantsijale teeb tema maja naaber aspergi sündroomi põdev professor ettepaneku, et ta õpetaks talle tunniajaga tantsimise selgeks. Tundub täitsa nonsenss ettepanek, aga summat kuulates, mis on tiba üle 2300 dol, naine nõustub. Nii algab kahe väga erineva inimese üksteise avastamine, kui algul on kõik suht must-valge, kes neist on teistsugune ja kes on normaalne, siis mida kauem nad suhtlevad, seda hägusemaks muutuvad piirid. Mõlemad on oma erilisel moel üksteisele toeks ja abiks ummikust edasi minna. Üks tahab õppida tunni ajaga tantsima ja teine tahab purunenud jalaga uuesti rambivalguses särada. Kaks utoopilist unistust, aga …

Kuidas mõista neid, kes on teistsugused? Alati ei saa ju loota, et kõik järgivad samu loogikamustreid, et nende tulemus, tuleb samu mõttejada pidi. Selles mõttes väga põnev etendus, andmaks ninanipsu neile, kes arvavad, et peab ainult nii mõtlema ja ei kuidagi teistmoodi. Samuti on see võimalus, piiluda sisse aspergi sündroomi omava inimese mõttemaailma.

Harvjuhus, kui minu jaoks on eesti komöödia naljakas. Labastest naljadest ma aru ei  saa. Sama lugu b- kategooria filmidega, kõigil on naljakas, mina kõlgutan jalgu ja mõtlen, kus see nali veel oli. See tükk on täispikitud mõnusat musta huumori ja otseloomulikult need tantsuliigutused.

Pildiotsingu tantsutund tulemus

Foto: Gabriela Liivamägi