Life of Pi, Pii elu


Jutt ise väga lihtne, kuidas Indiast tõotatud maa poole sõitev laev, sattus merehätta ning ainsana pääsesid Pii ehk poiss ning temaga koos jäi ellu päästepaadis elutsev Bengali tiiger. Kuigi poiss oli selle tiigri omanik, oli teda õpetatud looma mitte usaldama ning kuidas sa usaldadki, kui su enda elu kogu aeg ohus on. Aga koos ellu jääda nõuab ka oskust lõpuks ühte paati jagada ning jääb mulje, et vähemalt mõnikord võib kasu olla, kui hakata lugema päästepaadi instruktaaži, mis muuhulgas soovitab rääkida üksteisele jutte 😉 Aga bengali tiigrid oskavad hästi ujuda ning näljane tiiger ei pea paljuks mõnda meetrit vett te vahel.

Tegemist sellise mereversiooniga Robinson Crusoest, kui meri ja ilusad öised vaated meeldivad, siis miks mitte, muidu kas sa peaaegu kaks tundi sooviksid paadi loksumist vaadata.

***

Pealegi usk on alati seatud kahtlustega, usk on mitmekordne maja paljude ruumidega, kus kahtlusel on igal korrusel on ruum ning ellu jääda sellises katastroofis mängib usk tõsiselt suur rolli.

This is 40 – mis juhtub siis kui 40 läheneb üleöö


Mis tunne võiks olla, kui su vanus hakkab lähenema 40’le ning võiks kätte saabunud olla aeg, kui kõik peaks olema juba saavutatud ning nüüd oleks aeg nautida eluvilju. Sul on maja, armas abikaasa, kaks last, aga tegelikult läheb mehe muusikaäri iga päev ainult vaevalisemalt, keegi on varastanud sinu poe kassast hunniku raha, su kaks inglikesest tütart arvavad, et nad on üksteise jaoks tõeliselt õudusunenäod, su armas abikaasa armastab muusikat, mis ajab kõik teised hulluks, vaatamata su ponnistustele armastab ta süüa kahe suu poolega koogikesi ja friikartuleid, kõik räägivad kodus karjuvas toonis ning kõike seda arvesse võttes sa ei ihka saada 40 vaid jääda igavesti 38 😉

Film on täispikitud lahedat huumorit  või selliseid omapäraseid tõekspidamisi nagu nt kõik naised tunnevad kaasa leskmeestele ning nad kogu hingest soovivad neid õnnetuid mehi õnnelikuks teha 😉

Miks ma tegin kolmikud, kui ma olin 60, sellepärast et muidu oleks mu noor naine mu lihtsalt maha jätnud – tõde missugune.

Hea põhjus, miks lastehoidmisest kõrvale hiilida – mul on kõrge vererõhk ja kui aus olla, siis ma ei soovi ka nende  järgi vaadata – vähemalt aus ülestunnistus 😉

Mõned hetked Mia jõulumaalt ;)


Kui ma  öö ennem jõulumaa algust  Mia muinasjuttu lugema hakkasin, tekkis aina rohkem küsimusi – et kus, millal, mida rääkida ning asi tundus kuidagi hoomamatu, vaatamata sellele, et ma olin ikkagi nädal varem kohapeal sekkamas käinud. Muidugi ei saa seda võrrelda esimese Samaria kuru retkega, kus ma kogemata koos Raheli ja klientidega mäest üles jalutasin, kui järsku meile tundus, et kõik teised grupid on kahtlaselt maha meist jäänud ning sissepääsu ei paista kuskil olevat. Mis meil muud üle jäi, kui naeratades teatada, et tegemist  15 km matka väikse eelsoojendusega ja sama targalt mäest alla jalutada sörkivad kliendid sabas 😉

***

Õnneks oli koerahaldjal Mial see aasta Taevataadiga õige diili tehtud ning lund oli jõulumaal mitme eest ning kraadegi parasjagu, mis tähendas kihiti ja veelkord kihiti riietumist minu jaoks, kes ma tõsiselt külma kardan. Esimese päeva õhtuks ma leidsin, et peale kahe villase soki mahub mu super-hüper matkasaabastesse veel üks paar sokke, sest ka parima ponnistusega mu jalanr 43 ei ole, nagu saabas on. Aga kui ma nad kunagi ostsin, leidsin, et üks sokk peab mahtuma jummala normaalselt saapasse, tegelikult mahub ka kolm sokki, kui aus olla. Kuigi esimene päev olin ma kindel, et mu 5 kihti riideid, millest kaks olid fliisid pluss veel sulejope, jätab minust tõsise kubujussi mulje ja ega ma käsi ka liigutada ei saa, siis kohale jõudes sain m vehkida mitme eest  ning minu rõõmuks peegleid jõulumaal ei olnud, nii et mind üldse ei huvitanudki kui suur ma välja nägin, peaasi et mul soe oli. Kui mõnel meist külmusid jalad juba enne jõulumaale jõudmist bussis ära, siis minul oli igati soe kogu aeg, bussiga sõites isegi palav 😉 Samas tegelikult õues oli miinuskraade ja mitte vähe, siis mõni lapsevanem oli aru saanud, et talveriided on teksapüksid, sokid ja suvetossud, mul juba vaadates seda kombinatsiooni hakkas külm 😉 Mõnel olid kindad kodus või mütsi ei olnud, tekkis küll küsimus, et lapsevanemad, kas te üldse vaatate, kuidas te laps riides on, kui nad toauksest välja lükkate : )

***

Kui tavaliselt inimesed ikka enne avamist kohale ei jõua, siis veerand enne kümmet, oli meil juba ummik ning esimesed soovijad tormasid päkapiku maja poole tormijooksu ega just ei saa väita, et me valmis oleks olnud, aga kas meil oli valikut, vist mitte. Kuna mina eriti agar päkapikk ei olnud, siis ma ei leidnud ka mõtet, miks ma peaks kaklema esimeste ekskursioonide pärast. Samas oleks võinud ju, sest kui ma lõpuks teele asusin, siis kõik kohad olid ülerahvasatud ja enamuse ajast ma kuskil naeratades ootasin koos grupiga järjekorras.

***

Õnneks olin ma raadiosaatjate jagamise ajal esimeste seas, kes said ka kõrvaklapid, seega mul walky-talky taskus ei kisanud, aga kõrvas küll ja otseloomulikult just siis kui ma jõulumuinasjuttu rääkisin, kisas keegi – kas sepa juures on vaba?  Sel hetkel mul täitsa ükskõik, kas sepa juures on vaba või mitte, palun, ainult ära karju mulle kõrva, sest ma ei saa rääkida samal ajal kui keegi paaniliselt kõrva kisab. Samas muidugi neist oli abi, samuti nagu ka tõrvikutest, sest vähemalt alguses oli näha, kas keegi on mängutoas või meisterdamas, sest maja ees olevad tõrvikud andsid aimu mitu gruppi kuskil on. Kuigi esimesel päeval tundus, et sepa juures oli eriti saladuslik koht, sest ükskõik kui palju soovisid infot, mitu inimest sepa juures ootamas on, oli eetris ainult vaikus. Eks siis tuli kohale kõmpida ja niikaua hernesuppi süüa ja vaarikateed juua, kui sepa juurest eelmine grupp läinud oli.

***

Alates teisest päevast ma päris teadlikult valisin endale puuetega inimeste gruppe, võibolla asi selles, et ma olen Hispaanias puuetega “laste” juures vabatahtlik olnud, aga igatahes on nad kuidagi väga erilised minu jaoks ja nende maailm on hoopis ilusam. Tead sa mõnda 50 aastast, kes sulle rõõmuga teatab, et eile käis tal jõuluvana või ta mängis etenduses kuuske ja üldse talle meeldib teha sporti, eriti aga suusatada ning siis ta juba immiteerib sulle suusatamist ette. Või keegi neist näitab, mida ta mõnele oma kallile inimesele teinud oli ja mis ta talle kinkida tahab 😉 Ja kui ma ennem ei uskunud, et ratastoolidega saab jõuluvana juurde, sest tee oli nii kitsuke, et niisamagi üksteisest möödudes pidi üks meist hange hüppama, siis mu 4 ratastooli olid täitsa vabalt jõuluvana maja äärde venitatud ning vanal ei jäänud muud üle, kui saapad jalga panna ning õue kinke jagama tulla 😉 Ma ei tea küll miks, aga meie jõuluvana nimelt kiikus oma kiiktoolis triibulised sokid jalas, võibolla oli tal tõesti palav, ma unustasin selle küsimata. Aga samas oli see väga hea, et ta ainult sokkis oli, sest poiss, kes millegipärast ei teadnud ühtegi luuletust lugeda või ununesid need järsku kõik ära, lasin ma hea päkapikuna lugeda sokitriipe üle, sest kuidagi pidi ta ju oma kingituse kätte saama.

***

Eriti rõõmsaks tegid mind isad, kes nii pool tundi ennem jõulumaa kinni panemist oma lastega kohale jõudsid või siis appi läksid lapse eest luuletust lugema, sest kink oli vaja välja lunastada.

***

Otseloomulikult meie missioon sai täidetud, Mia jõulumaad külastas, kui ma nüüd nr õigesti mäletan 2138 inimest, ja üle 600 tuli tasuta piletitega ehk siis need pered, kes olid vähe kindlustatud ning kelle jaoks kõik see jõulumaa tegelikult tehtud oli 😉

Gayby


Kui 30nes sünnipäev hakkab lähenema ja ikka veel ei ole last, sest tundub, et lihtsalt ei normaalseid mehi, kes võiks lapse isaks saada, tuleb käiku võtta plaan B ehk paluda appi oma parimat kolledžiaegset sõpra, et too iidsel moel aitaks last saada. Plaan ei olegi nii paha, ainult see parim sõber on tegelikult gei, aga kuna ta on alati soovinud isaks saada, siis üks taktikaline lapsesaamine võib alata. Aga et elu liiga üksluine ei ole, siis vahepeal käivad mõlemad agaralt kohtamas, kuid ega see ometi nende lapse tegemist ei sega. Mõnusa huumoriga tolerantsust avardav film 😉

Cloud atlas – pilveatlats


Kõigi elud on omavahel seotud ning mitte ainult olevikus vaid ka minevikus ja tulevikus. Üksainuke tegu võib muuta tulevikku ning me ei olegi iseenda peremehed, sest me sünnime, elame, sureme ja sünnime edasi. Samad inimesed on järgnevates eludes meiega uuesti seotud, ainult kas me tunneme neid ära ning oskame neid seostada oma minevikuga. Seega igal teol on oma tagajärg ning neid, keda me armastame, on meil võimalus järgmises elus uuesti kohata 😉

Flight – mis on aususe hind?


Kui sügavale peab kukkuma, et reaalsus kohale jõuaks ning tekiks julgus tunnistada, et ma olen alkohoolik? Kas piisab ühest lennukatastroofist, kus ainult 6 hukkus 102 inimesest, aga ühele surnud meeskonnaliikmele tahetakse pähe määrida, et just tema oli see, kes jõi need 2 viinapudelit tühjaks, mis leiti meeskonna prügikastist. Võimalus on 50-50, sinu verest leiti alkohol, kuid ühe hukkunud stjuardessi vereproov oli natuke kahtlane. Öeldes, et viimasel hetkel enne hädamaandumist väikest poissi päästma roomanud stjuardess on alkohoolik, pääsed sa ise kohtusaalist, võid täis peaga edasi lennata või tunnistades, et see ikkagi olid sina, kes küll ainsana suutis peaaegu lennuki täis inimesi päästa, olles ise samal ajal totaalselt täis, kuid see ülestunnistus läheb sulle maksma paar aastat vangla toidul olemist. Mida küll teeksid sin?

Tõeline kontsert ehk katastroofist palaganini


Mul ei ole aimugi, kui suur staar Stas Mihaylov olla võiks, aga tema tänane tase oli ikka üle prügi, nii huvitav ei ole ammu olnud 😉 Kui kontsert pidi pihta hakkama kell 19.00, siis inimesi hakati sisse laskma 17.30 ning busside viisi oli toodud venelasi kohale Ida-Virumaalt, kes juba enne õiget aega Saku suurhalli nagu talvepaleed vallutada üritasid. Ma olin üks neist, kes oli peamise trepi juures, siis peale pooleteist tunnist kätega vehkimist ja oma imevenekeeles suhtlemist, võis lõpuks õhata, et enamus külalisi olid oma kohad leidnud ning nüüd tuleb ainult jalga kõigutada ja infos lihtsalt juttu ajada kuni lõpuni, sest kahjuks vene estraad just ei ole minu maitse ning laulja ka oma vuntside ja päikseprillidega selline eriline silmarõõm ei tundunud olevat. Ega me eriti kaua juttu ajada ei saanudki, kui hakkasid saabuma esimesed inimesed ning küsima, miks kontsert kohe läbi saab ning nemad tahavad piletiraha tagasi. Mis mõttes saab kontsert läbi? Onu ainult kolm laulu laulunud, kaks tundi veel ees, kus see väärinfo veel tuleb? Kui algus tundus asi naljakas, aga kui massidena lauda ründama hakati, siis tuli välja, et staar lava pealt oli teatanud, et tema enam ei laula ning soovitanud soojalt – minge küsige piletiraha tagasi. Vot, see on juba tase 😉 Koridoris paanika missugune, kuid kaardina vahelt piiludes, vene mammid juba ründasid lillesülemitega lava ning voila, onu marssiski minema ja saabus asendus nägu – kaks korda noorem ja vuntsideta, kui mulle tundus, et vahetus oli täitsa aus ja õiglane, siis vene inimene ei tahtnud kuidagi nõustuda ning soovis raha tagasi. Kas nad tõesti lootsid, et me ka vabatahtlikult laua all raha juurde vorbime, aga nägusid vaadates, tunduski nii. Õnneks oli olemas plaan B, nimelt korraldaja orgunniti infosse venelastega rinda pistma ja meie hiilisime vaikselt minema. Tundus, et enam ei olnud kasulik ka punast vesti seljas hoida, sest see oli nagu punane rätik härjale. Õnneks mina sõimata ei saanud, sest alati tuleb ennetada katastroofi ning kui vene inimene infolaud ründab, jalutasin mina nurga taha garderoobi juurde juttu ajama. Vahepeal oli staar, aga lava taga vist oma kaotuse summad kokku suutnud lüüa, sest oli ju publikut 3000 ringis, vist ei tasunud ikka lavalt ära minna või teda lihtsalt ähvardati, igatahes mees oli laval kõpsti tagasi. Vähepeal oli osa publikust suurest vihast minema läinud, teadmisega, et saavad raha tagasi. Onul, aga tuli ju päästa, mis päästa annab ning siis hakkas alles parim osa kontserdist, sest ta pidi vähemalt kella 21 vastu pidama, et raha tagasi maksma ei peaks. Et rahva südamed tagasi võita, hakkas pihta karaoke, isegi sõnu näidati seinal ning onu turvakate saatel pressis end mammidele ligi, kes ausalt öeldes suutsid ikka nii mikrisse kriisata, et isegi soome laeval etlevad sommid peaksid oma kaotust tunnistama üpris vabatahtlikult. Aga aega jäi ikka veel üle, mida tuli kuidagi täita,  siis vahelduseks tsiteeriti luuletusi, räägiti ilusatest soovidest ning lasti lava peal olevatel pillimeestel soolopalasid esitada. Samas oli tal nii hea kvaliteediga taustalauljad, aga nende etteaste ajal pakkis solvunud  vene inimene  oma 7 asja kokku ja suurest vihast asus teed rajama esimese väljapääsu poole, sest miks ei laula staar, kuigi minu arvates olid taustalauljatel paremad hääled ja vuntse ka ju ei olnud. Koomiks missugune 🙂  Ega mehel muud üle ei jäänud, kui asus uuel ringil asja päästma ning algas igavene viimane laul – peale viiendat viimast laulu ja kui asi oli pool tundi üle aja tiksunud ning lõppu ei tundunud kuskilt otsast tulemas, sest iga laulu lõppu saatis sõnad, nüüd ma laulan teile viimase laulu ja hakkas jälle pihta üks ühiskaroke mammide kriisete saatel, põgenesime meie saalist, lootuses, et 25nda “Luikede järve” ajaks on need viimased laulud lõpuks ometi otsa saanud 😉

The mistle-tones ehk armas jõulumuusikal


Väga armas jõulumuusikal, sisust eriti sügavust ei tasu otsida, aga meeleolu loob sellegipoolest. Kui sul kass kogemata veesüsteemi segi lööb, traktor su auto kenasti lumme lükkab ja sa nibin-nabin jõuad linna populaarsema koori talendiotsingusse, siis kirss tordil on see, et vaatamata, et sa parim oled, ei valita sind uueks meeskonna liikmeks. Nii tekibki uitmõte, et ma loon parem oma bändi ja esinen 24ndal supermarketis kõigi kiuste. Nii algabki trall, kus kõigepealt on vaja liikmeid sinna üleöö tekkinud muusikute ringi ning pealegi keegi peab õpetama nad tantsima, et natukenegi tekiks võimalust võistlus võita 🙂

The hobbit – Kääbik – ootamatu teekond


Kunagi ole see raamat mu lemmikraamat, kui küsida miks, ma tõesti ei mäleta, aga ta oli ikkagi mu lemmik ning triloogia esimest osa vaadates hakkas vaikselt kohale jõudma, et miks nii küll oli …

Film oli mõnusalt irooniline ja heroiline ning läbi kumas lause, et teha kangelastegusid, ei peagi sa olema suur ja võimas vaid süda peab õige kohapeal tuksuma ning küll sa siis kangelastegudega ka hakkama saad ning sel juhul oled sa oma võimetest ise ka tõsiselt hämmingus.

Kõik ilusad kangelaslood algavad tavaliselt rahus ja õnduses, nii ka Bilbo Paunaste istus oma koduaias ja popsis piipu, kui lapsepõlvest tuntud ilutulestiku võlur Gandalf ta segadusse viis ning soovitas soojalt osa võtta ühest vingest seiklusest. Aga ilus pärastlõuna oli mitu korda ahvatlevam kui üks kauge seiklus, mis juba välja öeldes tundus ähvardav. Kuid alati ei ole võimalus ära öelda, kui sind on plaanitud osavõtjaks ühte seiklusesse ning su uksele ilmub märk, mida sina ei näe, aga kõik kutsumata või õigemini märgi poolt kutsutud külalised küll. Ning järsku sa avastad kõige imelisemat õhtusööki ennast võõrustaja rollist, kusjuures külalisi sa ei tunne, otseloomulikult ei ole ühel kääbikul midagi külaliste vastu, aga kui nad kogu sahvri on tühjaks söönud ja ei hinda su imelist emalt päritud serviisi, on kuskil midagi väga valesti.

Nii saabki alguse Bilbo Paunaste seiklused, mis viivad teda appi päkapikkudele, kelle eesmärgiks on taagasi võita oma kaotatud kodumaa. Otseloomulikult on mängus juba tuttavad näod ja tegelased “Sõrmuste Isandast” ning ei saa üle ega ümber Uus Meremaa maalilisest ilust;)

Lepingutes tuleb alati hoolega kõik läbi lugeda, sest kuidas sa muidu teaksid, et sul on võimalus tulel ennast praadida lasta või avastada, et keegi soovib sind nülgida, otseloomulikult vastu sinu enda tahtmist …

Kas mu silm mind pettis, aga minu arvates päkapiku kuningas oli kuidagi sõrmuste isanda triloogias rajaleidja nägu 😉

Kõigile, kellele meeldivad jõulud, võivad näha filmis, et saani ei pea alati põhjapõdrad vedama vaid metsas leidub ka muid vedajaid kui nemad 😉

Ja muidugi ei lugenud mina, et ka see film on triloogia ning olin tõsiselt hämmingus, kui hakkasid lõpu subtiitrid jooksma hetkel kui nad palju armastatud mäge silmapiiril nägid 😉

Ja see päkapikkude hümn, mis kostus Bilbao kaminatoas, oli ääretult võimas

Twilight Breaking dawn ehk videviku saaga – koidukuma


Pugejad ja pealekaebajad ei ole kunagi mu eriti suured lemmikud olnud, pealegi ei ole nendega midagi peale hakata, on sellised tuulelipu sarnased olevused, nii et tuleb ainult oodata, kui tuul suunda muudab ning juba nad läinudki ongi.

Iga ema kaitseb oma last viimse hingetõmbeni, eriti last, kes aitas sul enda unistus ellu viia ning kes on niivõrd müstiline, et keegi ei oska seletada tema olemust. Ürita aru saada, kui laps sul iga päevaga mitte ainult paar cm kasvab vaid ka aasta jagu vanemaks saab. Aga selliseid ei liha ega kala versioone tavaliselt e taheta usaldada, nii ka siin ehk kergem on tulla kohale ja omakohut täitma hakata. Õnneks on igas süsteemis ustavaid hingi, kes suudavad näha asju ka kaugemale kui oma kingaots ning ei ole nõus pimesi otsustama kedagi süüdi lihtsalt sellepärast, et keegi on kaebamas käinud.

Filmis lubatakse romantikat – tiba seda on. Mitte just nii palju, et heldimusest õhkama hakata, aga raamat, mille põhjal film tehtud on suunati ju  teismelistele, seega sellel tasemel romantikat kuhjaga olemas. Actionit leidub ka libahunte ulgumas ning hulgimalt on ülihelikiirusel liikuvaid ja lendavaid vampiire ning üks üüratu suur jäävali on ootamas elu ja surma peale käivat lahingut. Draame – Alice nägemus on draama, reeturi kaotus on omamoodi perekonna draama, aga siin draama saab otsa, ennem kui alatagi võiks.

Igatahes