Ongi varahommik, 8. september ja aeg on alustada palverännakuga. Kuna ma eile leidsin, et võiks ka septembris ujumas käia, eriti siis kui Kihnus olen, siis tagajärgi ei olnud vaja kaua oodata. Terve öö oli hooleta, täidetud ainult köhimisega. 05.28 tundus juba mõttetu teha nägu, et ma ikka magan ning oli viimane aeg ennast üles ajada. Vaikselt hakkasid ka kõik teised üles tõusma. Olin ma juba lubanud, et 06.20 saab kohvi.
Mille peale ma ei osanud tulla, olid sääsed. Ausalt öeldes hullem kui üks seitsmest Egiptuse nuhtlusest. Tundus, et terve suve oli neid näljas hoitud ja nüüd vabadusse lastud. Kui korrakski koha peale seisma jäid, tulid nad halastamatule rünnakule. See oli tõsine hommikune kannatlikkuse proovikivi. Kuna õues oli soe, siis ma olin seelikuga, kuid mu jalad meenutasid sekundiga sääskede lennuvälja ja kuppelmaastiku segu. Hiljem peeglist vaadates oli üks neist isegi mind otsaette suutnud nõelata. Õnneks, ei olnud ma ainuke, kes rahvatantsu harrastas, küll kätega ja jalgadega vehkides, et ometi sellest nuhtlusest lahti saada.
Meil oli kolm ikooni ja eelmisel päeval valmistatud rist. Mingi hetk tabas mind teadmine, et saarelt ei olegi võimalik risti leida, siis õnneks Pille märkas potentsiaalset ristipuud ja ma küsisin Vallolt, kas on võimalik kuskilt ka risti latt leida? Mulle toodigi kõik vaja minev materjal ja tööriistad. Mis see naela puusse löömine siis ära ei ole? Kindlasti saaks ma sellega hakkama, aga mul oli vaja samal ajal midagi muud teha, nii et ma palusin Ahtil meie risti kokku lüüa.
06.30 kui päike vaikselt tõusma hakkas, leppisid papid alles kokku, mis palveid täpselt lugeda, sest ühel oli raamat ja teisel oli net. Mingi hetk küsis isa Aleksander minult ka palverändurite nimekirja, et ka kõigile palveränduritele paluda õnnistust. Kui kõik see tehtud sai, oligi kord avasõnadel ja rännaku alguspalvusel ning aeg oli teele asuda Veera ja Annely juhtimisel.
Kuna risti hoidis Urmas, oli mul kohe hea kaubelda, et hakkame laulma. Me pole ühelgi palverännakul nii palju laulnud kui seekord ning arvesse läksid peaaegu igaühe soovilood.
Varsti me keerasimegi metsa vahele ning olime mere ääres vanal kirikuplatsil. Ausalt öeldes ise ei oleks osanud aimatagi, et selline püha koht just siin asub. Legendi järgi peale Põhjasõda, kui katk möllas mööda Eestimaad ja ka saarele jõudis, siis sellesse puukirikusse koguti kokku kõik laibad ja pandi tuli otsa ehk niimoodi puhastati saar katkust. Teine variant oli, et mereröövlid saabusid ja kogusid küla elanikud kokku siia kirikusse, millele tuli otsa pandi. Mulle isiklikult sümpatiseerib legend nr 1. See oli ka paik, kus Kristel luges katoliku traditsiooni järgi palve, laulis Neitsi Maarjale ja me kõik koos lugesime Meie Isa palve. Igas peatuses peale valitud inimese palvet, lugesime koos Meie Isa palve.
Järgmine peatus oli Nordi kivid, kus asus vanasti Soeru sadam. Need kivid pidis laotud olema tähtkujuks, mis on meremeeste austuseks ja mälestuseks rajatud. Seal oli Rando kord lugeda 3D kogudusele omase palve.
Õnneks vahepeal olid need sääsed kadunud ja sai uuesti hingata. Kui aus olla, siis nende ligiolu ei olnud midagi meeldivad. Teel olles ühines meiega Ella tütar Anneli ja nii me Kihnu kiriku raudvara Ella juurde jõudsimegi, kes juhendab liturgiate ajal koorilaulu kirikus. Kui veel ära mainiti, et enne igat liturgiat kirjutab ta ka sõnad kõigile lauljatele käsitsi paberile valmis, jäi mul imestusest suu lahti.
Ella hoovis laulis Rakvere koor ja luges oma koori palve.
Vahepeal laulsime ka Kihnu hümni. Ilma neti abita oleks vist suutnud teistele järgi laulda, sest oli see ju ikkagi VLÜ repertuaar, mis aja jooksul on ju pähe kulunud. Edasi liikusime juba Kihnu Jõnni sünnikohta, kus kuulsime metskaptenist nii mõndagi – oli ta oma nelja klassi haridusega sõitnud laevadega sama hästi kui diplomeeritud kaptenid ning tal olla olnud paber, mil kirjas, et võib igat laeva kõikidel meredel juhtida või oli seal hoopis kirjas, aidake seda vana meest siin sadamas. Kes seda täpselt enam mäletab, mis seal tegelikult kirjas oli. Aga inimeste mällu on ta ka ilma selle paberita süübinud.
See oli paik, kus Tarmo luges metodistide traditsioonikohase palve.
Lõpuks ometi oli hommikusöögi aeg kätte jõudnud. Samal ajal jõudis kohale ka hommikuse praamiga tulnud Vändra koor ning Tiiu oma perega. Ma peaaegu oli viimasena end saba lõppu seadnud, kui tuli kõne Annikalt, kes küsis, kus me oleme, mille peale ma uurisin, aga kus sina siis oled? Tuli välja, et tema on kiriku juures. Me teistepalveränduritega kohe kindlasti ei olnud kiriku juures. Aga igaühel on omad teed. Andsin ruttu telefoni kihnu naise kätte, et ta juhataks Annika meieni ning ennem söömise lõppu oligi kadunud hing meite juures.
Foto Pille Roosileht
Vahepeal oli isa Heikki mulle meelde tuletanud, et tema tahab ikka igaühega tuttavaks saada, teada nime, kogudust ning sel juhul soovisin mina teada, miks nad siia tulid. Aega läks aga saime oma kaasteelistega tuttavaks.
Foto Pille Roosileht
Mul oli algul ikka plaan, et me võiksime kõik koos jalutada, aga tundus, et see jäigi plaaniks. Kui ma esimestel palusin aeglasemalt jalutada, et tagumised järgi jõuaksid, siis pigem reageerisid sellele tagumised, kes veelgi aeglasemalt jalutama hakkasid. Selleks hetkeks oli mulle kohale jõudnud, et tegelikult me palverändurid jagunevad kolmeks – kõige ees on need, kes laulavad, siis tuleb hulk mõtisklejaid ja saba lõpus need, kes tahavad üksteisega juttu ajada. Kõik see töötas, igaüks leidis midagi enda jaoks.
Majaka juures saime teada, et selle imeilusa katte all olev majakas on koopia Vormsi omale, ainult natukene lühem. Mul ei jäänud muud üle, kui lihtalt uskuda, sest midagi selle halli katte alt näha ei olnud.
Huvitav oli teada saada, et esimene tellimus uppus teel Kihnu ära, nii et siin on silmailuks majakas nr 2. Kätlin luges Harri Haameri ühte palvet tema palveraamatust “Seitse palvet elatunud teekäijale” ning kirjakoha Vennastekoguduste loosungiteraamatust.
Järgmine punkt oli Metsamaa pärimustalu, kus meid vastu tuli võtma perenaine Mare Mätas, kes tutvustas meile talu.
Kaks populaarset asja oli, et sai ometi istuda
ja keegi avastas poest Elly isetehtud jäätised. Mul ei olnud algul plaaniski jäätis osta, sest raha ju enda teada kaasas ei olnud, aga kätt taskusse pannes, jäi näppu viie eurone ja kadaka jäätist oligi minu nagu naksti. Väga hea oli.
Kuna jäätised vajasid sulamist, siis isa Aleksander luges Vana Testamendi psalme vaheldumisi Jeesus palvega. Juba ennem oli isa Heikki minu juurde tulnud ettepanekuga, et me võiks lugeda Meie Isa palvet nii mitmes keeles, kui me kõik kokku oskame. Kui aus olla, neid keeli ei olnud mitte vähe.
Mulle endale meeldis pärimustalu maalilaagri näitus, mille üks nurk oli pühendatud Kihnu Virvele.
Vahepeal vaatasin kella ja arutasime Annelyga, kas ma ei peaks helistama ja ütlema, et ka parema tahtmise juures me ei jõua kiriku juurde kolmeks. Jäigi kokkulepe, kui me surnuaial jõuame, helistan toitlustajale.
Ja vaikselt hakkasimegi lähenema Kihnu Virve kodu poole. Kokkulepe oli, et viimase sirge peal ootame ka kõige viimasemad järgi ning alustame kõik koos minekut Virve juurde Kihnu hümniga. Kohale jõudes läks Annely Virvet tuppa otsima.
Vändra koor laulis seal, lugesime koos palve ning siis juba oli aeg kas peast, paberilt või telefonilt Mere pidu kaasa laulda. Vastutasuks meie mitmekümne häälesele laulule soovis Virve meile midagi vastu laula.
Edasi läksime läbi metsa vana rahvamaja poole, millest küll ainult plats ja mälestusmärk alles jäänud on, aga see on oluline koht kohalikele, sest just siin peetakse aasta suurimat pidu ehk jaanipäeva.
Palve luges baptistide traditsioonide kohaselt Ruudi.
See oli ka koht, kus oli võimalik neil, kes enam eriti ei jõua, kiriku juurde teisi ootama minna. Ainult 400 meetrit lõpuni, kuid mõni vaatas seda uudist kuuldes mind väga suurte silmadega ja teatas, et tema ei jõua nelja meetritki edasi, aga hiljem oli ikkagi rõõm neid kirikuplatsi pealt leida.
Nüüd haaras enda kätte risti isa Aleksander ja kõige otsemas mõttes pistis punuma. Algas tõeline kiirrännak, osad püsisid kannul, kuid osad andsid alla. Ma küll ei tea, mis või kes teda hammustas, aga tuline kiire tal igatahes oli.
Võib öelda, et need mõisa pärnad saabusid ootamatult äkki. Seal luges Urmas vanast luterlikust raamatust veel vanema palve.
Millegipräast jäi see rist isa Aleksandri kätte, õnneks suur kiire sai läbi ja lõpuspurt oli juba palju arvestavamas taktis kui algus. Jõudsime surnuaeda, kus ootas meid isa Justinus, luges hingepalve luteri koori palvel Ilmarile ning oligi veel vaja ainult kirikuni jõuda.
Kuna me olime ajast igatpidi üle läinud, siis jooksvalt tuli otsus, et sööme kõigepealt ja siis lähme kirikusse lõpupalvust koos kontserdiga kuulama. Peale kontsertpalvust oli minul võimalus tänada neid kihnlasi, kes aitasid kaasa palverännaku õnnestumisele – Veerat, Annelyt, samuti isa Heikkit ja isa Justinust. Kuna Vallo ei olnud nõus tulema kirikusse, siis teda ma tänasin õues ning Maiet järgmine päev muuseumit. Vallavanemat mul ei õnnestunudki kätte saada, siis temale mõeldud tänukiri läks Annely kätte. Ma soovisin ka anda tänukingi Ellale, kes inspireeris olema igavesti noor. Ja siis tuli see osa, mida keegi ei oodanud. Ma olin üritanud terve päev teha nägu, et reaalselt ma ei tea, et Triinul on juubel. Nüüd oli mul võimalus teda kirikus õnnitleda, tema nägu vaadates, tundus, et see üllatus läks igati korda. Ma olin spetsiaalselt talle tellinud Kihnu Puukoist laheda puidust märkmiku.
Siis oli veel isa Heikki 33 aastat preestriks olemist. Talle ma leidsin kingituse muuseumist, sellise mõnusa Kihnu järi, sest ega mu lubatud 15 km pole siiani ju täppi läinud, ikka rohkem tuleb lõppkokkuvõttes. Lubas selle järgmine aasta Muhusse kaasa võtta, et vahepeal jalga puhata, kui vaja.
Rännaku ajal oli mulle teatatud, et luterlaste kooris saab Merike 65. pühapäeval. Temale oli see tõsine üllatus ning sama ka Costinile ja Hildale, keda ma õnnitlesin nende ühise elu alguse puhul, olid nad ju palverännakule mesinädalaid pidama tulnud. Otseloomulikult, mis pidu see on, kui torti ei saa, seega kõiki ootas õues ka tort.
Õhtuks olid Kihnu muusikakool mängima tellitud, nii et me saime nii mõnegi uue tantsu võrra rikkamaks ning kolme paari tantsiv „preester“ ehk diakon Ignatius, jättis nii mõnelegi kustumatu mulje, aga piiskop Aleksander ütles, mine, mine ja kas tal oli võimalus, öelda mulle, et ta ei tule. Suht nulliring.
Hommikul ootas meid piiskoplik liturgia, kus oli kohal nii metropoliit kui piiskop Aleksander. Sellega saigi palverännak selleks korraks läbi.
Kui statistikast rääkida, siis kohal oli 78 palverändurit. Esindatud oli nii Eesti kui ka Soome õigeusklikud, vanausulised, katoliikalsed, luterlased, baptistid, metodistid, kui ka oli neid, kes lihtsalt on teel.
Aga palverännaku ajal kirjutati mulle Muhust ja tehti uuel ringil ettepanek. Mina vaatasin kalendrit, tegin kuupäevalise pakkumise, nii et nüüd on aeg avada kalender ja teha punaseks 6.-8. september 2019, sest just siis toimub järgmine aasta palverännak Muhus, kuhu sa oled väga oodatud.