Tantsutund


Kuni trepist üles sammudes, õigemini kiirustades, Küüni poole, ei aimanud, mida me vaatama läheme. Ja kui mulle öeldi, et Tantsutund, oli see sama sõna, kui laulutund, kabe poolminutid,  mitte üht ideed, mis  mind ees ootab.

Juba Küün iseenesest oli lahe koht, kuigi ma sattusin istuma täpselt sinna, kus oli võimalus kas piirde vahelt piiluda või kõikuda vasakule-paremale, kui ma soovisin piirdeta vaadet. Aga oluliselt parem kui kunagi Estonias, kus mu sõbranna sattus istuma täpselt posti taha, peale posti ta muud ei näinudki. Samas võib ju öelda, et kui sa lähed muusikat kuulama, ei peagi nägema, aga mina tahaks ikkagi näha, kui ma posti peaks passima, tundub mulle, et vahet ei ole, võin ka kodus raadiost kuulata. Ma loodan, et enam neid postitaguseid kohti Estonias ei ole.

Tantsutunni kokkuvõte oleks, et ühele autoõnnetuses raskelt kannatada saanud tantsijale teeb tema maja naaber aspergi sündroomi põdev professor ettepaneku, et ta õpetaks talle tunniajaga tantsimise selgeks. Tundub täitsa nonsenss ettepanek, aga summat kuulates, mis on tiba üle 2300 dol, naine nõustub. Nii algab kahe väga erineva inimese üksteise avastamine, kui algul on kõik suht must-valge, kes neist on teistsugune ja kes on normaalne, siis mida kauem nad suhtlevad, seda hägusemaks muutuvad piirid. Mõlemad on oma erilisel moel üksteisele toeks ja abiks ummikust edasi minna. Üks tahab õppida tunni ajaga tantsima ja teine tahab purunenud jalaga uuesti rambivalguses särada. Kaks utoopilist unistust, aga …

Kuidas mõista neid, kes on teistsugused? Alati ei saa ju loota, et kõik järgivad samu loogikamustreid, et nende tulemus, tuleb samu mõttejada pidi. Selles mõttes väga põnev etendus, andmaks ninanipsu neile, kes arvavad, et peab ainult nii mõtlema ja ei kuidagi teistmoodi. Samuti on see võimalus, piiluda sisse aspergi sündroomi omava inimese mõttemaailma.

Harvjuhus, kui minu jaoks on eesti komöödia naljakas. Labastest naljadest ma aru ei  saa. Sama lugu b- kategooria filmidega, kõigil on naljakas, mina kõlgutan jalgu ja mõtlen, kus see nali veel oli. See tükk on täispikitud mõnusat musta huumori ja otseloomulikult need tantsuliigutused.

Pildiotsingu tantsutund tulemus

Foto: Gabriela Liivamägi

Kuidas oli kardina tagant paavsti piilusin?


Tegelikult sinna kardina taha ei olnud üldse plaanis minna. Ma koostasin õigeusu kiriku laste ja noorte nimekirja, tublisti 50 inimest sain kokku, ennem kui tingimused saabusid ehk noor on 15-35. Kust ma sellist vanust võtan? Meie kiriku reaalsus on, et enamus nn noori on lapsed kuni 13 aastani ja siis hakkab järgmine rida pihta sealt 35 juurest. Minu überpikk nimekiri kahanes 5 inimese peale. Siis ma saatsin uue meili, kas kuidagi ei õnnestuks sinna lisada inimesi, alustades noorteliidu juhatusest. Tuli vastus, et nüüd tuleb erakordselt kiirelt reageerida ja uus nimekiri teha. Lõpptulemusena oli meil kaks nimekirja, mida kotkapilgul läbi vaadati ja tehti omad korrektuurid, kuid sellegipoolest osad meist said Kaarlisse paavstiga kohtumisele. Jõudsin ka ennast missale regada, sest kui paavst juba saabub, võiks ju kohale minna, kogemuse ja elamuse pärast. Plaan oli mul igati vinge.

Aga siis ma sain fb kirja naabrinaiselt, et kas ma ei tahaks neile ikka appi vabatahtlikuks tulla ja kuidas ma saaksin katoliiklastele ei öelda. Otseloomulikult ma ütlesin, jah. Pidin saatma oma pildi ja isikukoodi lausega, et ma olen pressivabatahtlik. Esimese koosoleku eel tuli kiri, et siin on tabel, jaotasin teid kõiki ära ning mida kirjas ei olnud, oli see jaotustabel. Sellel kokkusaamisel sain ma teada, et ma olen Kaarli kirikus ja missal pressivabatahtlik. Kõik tundus algul lilleline, kui mulle saabus kohale reaalsus, et missa ajal tuleb hulgimalt õues olla ja Kaarlis ei ole ilus köhida pressile kõrva. Miks ma nii väga köhida tahtsin? Tegelikult ei tahtnudki, aga kui Eestimaal oli kõige soojemad ilmad, siis sain mina köha ja mul ei ole õnnestunud sellest lahti saada Nii ma käingi ringi veepudel ühes käes ja hallsi pakk teises. Tundus sel hetkel parem variant saada bussi vabatahtlikuks, sest bussis on ju suva kui ma köhin ja sel juhul kui hoog tuleb kirikus peale, saan ma õue värsket õhku minna hingama ning kõik on happyd. Lõpptulemusena õnnestus mul Lindaga kohad vahetada.

Sain ka teada, et ma olen VAMP1 ehk Vatikani ajakirjanike suurbuss, mis sõidab otse Kaarlisse. Algul oli kahju, et miks ma ei ole väikse bussi peal, mis presidendi juurde läks. Hiljem tuli välja, et sealne saatja seisis bussi juures 1,5 h ja lihtsalt ootas. Siis tundus, et uuh, joppas.

42249826_10156532431327667_6902290642588663808_o.jpg

Järgnevalt oli mul kaelakaart kätte vaja saada. Kuna ma reedel viisin osa turiste Katariina käiku, mis asub Peeter-Paulist vähem kui kiviviske kaugusel, siis läksin sealsesse infokeskusesse kaardile järgi. Oli küll tuttava näoga vabatahtlik, aga ma ei viinud algul seoseid kokku, kuni ta ütles, et tegelikult ma tean sind ammusest ajast, siis kui Oleviste veel ruulis. Ok, nüüd ma tean ka, kes sa oled.  Kõrvaloleva läpaka tagant tõusis pea ja vaatas mu käesolevat giidi mikrofoni, ütles, ta on mind näinud  Tallinna tänaval gruppidega vastu tulnud, et ta ise on ka giid. Jälle tõdemus, Eestimaa on ikka nii väike.

Instruktaaž oli, et 7.45 tuleb 25nda hommikul Palace ees kohal olla. Paavst ei olnud veel õhkugi tõusnud, kui me täiskoosseisus teda lennujaamas ootasime.

42432252_10156541071327667_5966906512809918464_o (1).jpg

Kui räägitakse valgest varesest, sain ma täna täitsa hästi aru, mida see tähendab. Mul oli ka algul plaanis tulla musta kleidi ja – mantliga. Kui ma eile õhtul Saaremaa bussi pealt maha tulin ja õues oli üheksa kraadi, siis ma sain aru, et suvi on ikka totaalselt möödas. Vahepeal ma mõtlesin, et panen siis paksema mantli, aga õnneks talupoja mõistus võitis ja koju jõudes otsisin ma oma punase parajumpri suvekorterist välja. Mind üldse ei kõigutanud, et ma ainus värviline laik selles mustade armees olin. Mul oli vähemalt soe, seda ei saa kõikide naised-mehed mustas kohta öelda, hammaste plaginat just kuulda ei olnud, aga sinised need vastuvaatavad näod olid küll.

42549000_10156541032572667_4096602277224120320_o.jpg

Vahepeal keegi kotkasilm hõiskas, et Vatikani lipp on valepidi, kohe tormati viga parandama, aga siis selgus, et algul oli ikka õigepidi ja nüüd oligi valepidi, nii et tuli uuesti lipp masti otsast alla sikutada.  Keegi äpist vaatas, kus lennuk on, luges ette, mitme jala kõrgusel ja oligi aeg nina taeva poole pöörata ning jälgida vip tsooni aia tagant, kui airbaltic oma kõige olulisemat külalist meie maale toob. Teisel pool aeda oli ERR, kes mingi hetk avastas, et ups, lennuk tuleb teisest suunast, mitte sealt, kus nende kaamerasilm teda ootamas on  ning siis tuli röögatus, nüüd, nüüd. Ja lennuk saabuski ja jäi lennujaama teise otsa seisma. Meie aga ootasime, lennuk ei liigutanud end. Lõpuks majesteetlikult raudlind saabus, sai ka osalise põhjuse teada, riigilipud tuli ju lennuki nina otsa lehvima panna. Ei ole ju usutav, et need terve lennuajal seal sähvisid. Tekkis kohe mõttevälgatus, et ah nii saidki taanlased endale 1219 riigilipu, mis taevast alla langes, aga sel ajal ei olnud ju veel lennumasinaid ega paavstivisiite me maal, aga paavst oli vähemalt olemas. Tundub, et ikka sündis ime, mitte paavst ei lennanud üle pea neil.

42474021_10156541071437667_309548304591486976_o

Igatahes jõudsime ära oodata, kui paavst lennukist väljus, ennem kui busside ette positsioonidele asusime rohelised teetööliste vestid seljas. See oli ainus ja viimane kord, kui me neid kandsime, ülejäänud aja olid need iludused lihtsalt kotis. Minu arvates oleks võinud vabatahtlikel temaatilised sallid olla, ei oleks tekkinud seda tunnet, et hakakme mehed kaevama. Samas Tallinn on kogu suve kaevanud, nii et miks mitte oma saavutusi vestide näol ka paavstile sümboolselt demostreerida.

Igatahes, tundus, et minu buss ei olnud üldse nii populaarne kui pressikeskuse oma. Mingi hetk oli kõik jaotatud, mina sain endale pinginaabriks naise mustas ja sõit politsei konvoi saatel võis alata. Ma ei teagi, mis inimestele oli öeldud, aga tee ääres oldi, lehvitati, kuigi paavst oli teel Kadrioru poole hoopis mustas autos.

42549774_10156541109192667_7101364773350014976_o.jpg

Kaarlini jõudes juba sissesoovijate saba lookles, õnneks meie läksime sisse kõrvaluksest ja kohe pressiboxi. Kirik oli poolenisti täis, vaikselt harjutati ühislaulmist ja loeti sõnad peale, mida tohib ja mida ei tohi teha ning harjutati plaksutamist, küll Kirikute Nõukogu liikmetele, küll teistele tähtsatele inimestele. Mul oli mitu korda võimalik käia lugemas üle, mitu VAMP ikka seal ajakirjanike poodiumil on, et broneeritud oli kuus kohta, eriti palju ülerahvastada seda platvormi turvalisuse huvides ei tasu. Ennem paavsti tuli külguksest sisse ka president, aga rahvas ootas ju paavsti, nii et kogu emotsioon hoiti selleks ajaks. Suurtelt ekraanidelt oli näha lives, kus ta on ja mis toimub ning saabuski aeg, kui oldi valmis ja alustati laulmisega. Ühislaulmine on midagi võimsat ja ägedat, Mu süda ära üles, ja nii süda ärkaski üles. Paavsti kõne oli itaalia keeles, ma algul lugesin pressile mõeldud ingliskeelset tõlget. Kahjuks olid telekad liiga madalal, nii et viimased read jäid peade varju. Mingi hetk ma nägin, et eestikeelne tõlge on suurel ekraanil, aga kuna paavst kannab valget, siis oli minu jaoks suhteliselt raske seda tõlget heledalt taustalt  lugeda. Kuna oli nii tähtis ja püha hetk, siis tuli mul ka köhida, nii et pisar silmis, sel hetkel tuli fokuseerida hoopis ellujäämisele ja nii see kõne mu jaoks väga lünklikuks jäigi. Saigi kell 12.50 ja aeg oli Vampidega koos pressikeskusesse minna. Seal lihtsalt pidi kuskil nähtaval olema, sest paberite järgi tuli alles peale missat nad kokku koguda, õigemini poole pealt ja lennujaama kiirustada.

42513346_10156541302747667_539564934531383296_o.jpg

Kuna Linda oli poodiumi vabatahtlik, siis me nii 14.25 paiku hakkasime positsioonidele minema, sest algul oli kirjas, et esimene grupp jõuab 14.30. pressipoodiumile. Reaalselt oli õues külm, ja sel kellaajal nad alles jõid kohvi ja kirjutasin oma uudiseid pressikeskuses.

Sinna pressialale tuli peaaegu rinnaga sisse tungida. Vabatahtlike kaart on oranž, pressi oma kollane. Algul saadeti meid kutsete juurde, kutsed saatsid tagasi pressipääsu, trügid aga massis ühte ja teise suunda ning lõpuks sai meeskond valgustatud, et pressivabatahtlik ei peagi omama pressikaarti, vaid me olemegi pressi saatjad. Poodiumilt oli hea vaade, nägi kes tuli, kes kus on, ei pidanud trügima, sest isegi kui enamus pressi oli kohal, oli ruumi ühest nurgast teise tormata, oleneb, mida paavst tegi.

Mina ei tea, kust minul on jäänud meelde pilt, et paavstil on kuulikindla klaasiga vinge auto, sest see millega teda siin sõidutati, oli pigem golfikäru, samas võib-olla ei mahugi suur auto keset ajakirjanikke täis lennukit.

Jah, sealt taevapiirilt ei olnud võimalik paavsti käega katsuda, kui ta oma auringe tegi. Selleks olime me liiga kõrgel ja kaugel temast. Aga ega seekordki aeg tiksus ja poole kõne pealt tuli liikuma hakata, sest vampidel saabus aeg lennuki peale kihutad. Kahju oli neist katoliiklastest vabatahtlikest, kes südamest soovisid või vähemalt lootsid minna armulauale, polnud veel seadmissõnugi loetud, kui oli juba aeg minna. Kahes kohas ju korraga olla ei saa.

Iseenesest kahju oli, et osad inimesed jälgisid missat aia tagant. Reaalselt oleks võinud nad sisse lasta, ruumi ju oli. Ehk see oleks võinud olla plaan B.

Mis tunne siis oli? Oleks kuidagi väga plass olnud kristlasena sellest suurüritusest kõrvale jääda. Vabatahtlikuna, jah ma ei saanud kuskil lõpuni olla, aga nii oli hoopis erilisem ja põnevam. Nii et naabrinaine aitäh pakkumast sellist võimalust.

42495078_10156541743152667_999127672153964544_o.jpg

Foto: Raigo Pajula

Walking out


Teismeline poeg käib harva isal mägedes külas.  Kuid seekord on kõik teisiti, ta on saanud 14 ja on aeg minna oma esimesele jahile. Teha oma esimene lask, tappa põder. Poeg on pigem hellitatud linnalaps, kelle tähtsamad otsused seni on tehtud videomängudes ehk kõike muud kui mägede poeg. Kuid mägedes juhtub nii mõndagi ja tuleb vastu võtta suuri otsuseid, millel on omad tagajärjed. Mäed, lumi, metsik loodus, enam ei ole võimalik petta reaalsust ning ilmsiks tuleb inimese tegelik loomus. Kes on need kaks meest – isa ja poeg? Mis puust nad tegelikult tehtud on?

Oranz on uus must. Minu aasta naistevanglas. Piper Kerman


Ühe naise tõesti sündinud lugu, kuidas üks vale tegu nooruses toob 10 aastat  hiljem kohtukutse Pipers Kermanile. Tundub, et minevik, mis siiani on hästi varjatud perekonna ja lähedaste eest, on ta ikkagi lõpuks kätte saanud. Aga milles teda süüdistatakse? Ta oli narkoraha kohvriga riiki toonud ja hetkel, kui öeldi, et sina oled järgmine narkomuul oli ta tuhat nelja põgenenud, aga ta selleaegne nn boss ja girlfriend Nora, oli ta vahele jäädes sisse rääkinud, lootes kergemat karistust saada.

Kuidas edasi? Mis aitaks vangla aastaid vähendada, üles tunnistus või eitamine? Kuidas kõigest sellest rääkida oma lähedastele, kel polnud ta pöörasest minevikust aimugi? Kuidas nad temasse peale seda ülestunnistust suhtuvad? Kas saabub süüdistuste laviin või teda toetatakse? Milline on elu naistevanglas? Kui palju see sarnaneb naistevangla seriaalidega? Mille eest üldse inimesed satuvad vanglasse? Mida teha vanglas, et katus sõitma ei hakkaks?

See peaks olema kohustusliku kirjanduse hulka kuuluv raamat, et noortel tekiks aim, kui keegi teeb pakkumise lihtsalt raha teenida, mida see reaalselt tähendab ja mis on sellise teo riskid ja tagajärjed?

Samas meenutab, et ükskõik, kus me ei ole, tuleb jääda inimlikuks ja teise nn kaaskannatajasse suhtuda kui samaväärsesse inimesse ning võimalus aidata ligimest.

Oikumeeniline rahvusvaheline palverännak Kihnus 07.-09 september 2018


Ongi varahommik, 8. september ja aeg on alustada palverännakuga. Kuna ma eile leidsin, et võiks ka septembris ujumas käia, eriti siis kui Kihnus olen, siis tagajärgi ei olnud vaja kaua  oodata. Terve öö oli hooleta, täidetud ainult köhimisega. 05.28 tundus juba mõttetu teha nägu, et ma ikka magan ning oli viimane aeg ennast üles ajada. Vaikselt hakkasid ka kõik teised üles tõusma. Olin ma juba lubanud, et 06.20 saab kohvi.

41427759_10156507636802667_5926986664399339520_n

Mille peale ma ei osanud tulla, olid sääsed. Ausalt öeldes hullem kui üks seitsmest Egiptuse nuhtlusest. Tundus, et terve suve oli neid näljas hoitud ja nüüd vabadusse lastud.  Kui korrakski koha peale seisma jäid, tulid nad halastamatule rünnakule. See oli tõsine hommikune kannatlikkuse proovikivi. Kuna õues oli soe, siis ma olin seelikuga, kuid mu jalad meenutasid sekundiga sääskede lennuvälja ja kuppelmaastiku segu. Hiljem peeglist vaadates oli üks neist isegi mind otsaette suutnud nõelata. Õnneks, ei olnud ma ainuke, kes rahvatantsu harrastas, küll kätega ja jalgadega vehkides, et ometi sellest nuhtlusest lahti saada.

Meil oli kolm ikooni ja eelmisel päeval valmistatud rist. Mingi hetk tabas mind teadmine, et saarelt  ei olegi võimalik risti leida, siis õnneks Pille märkas potentsiaalset ristipuud ja ma küsisin Vallolt, kas on võimalik kuskilt ka risti latt leida? Mulle toodigi kõik vaja minev materjal ja tööriistad. Mis see naela puusse löömine siis ära ei ole? Kindlasti saaks ma sellega hakkama, aga mul oli vaja samal ajal midagi muud teha, nii et ma palusin Ahtil meie risti kokku lüüa.

41530607_10156507639927667_8840534199870947328_n.jpg

06.30 kui päike vaikselt tõusma hakkas, leppisid papid alles kokku, mis palveid täpselt lugeda, sest ühel oli raamat ja teisel oli net. Mingi hetk küsis isa Aleksander minult ka palverändurite nimekirja, et ka kõigile palveränduritele paluda õnnistust. Kui kõik see tehtud sai, oligi kord avasõnadel ja rännaku alguspalvusel ning aeg oli teele asuda Veera ja Annely juhtimisel.

41465033_10156507641917667_3849220141023756288_n.jpg

Kuna risti hoidis Urmas, oli mul kohe hea kaubelda, et hakkame laulma. Me pole ühelgi palverännakul nii palju laulnud kui seekord ning arvesse läksid peaaegu igaühe soovilood.

41396918_10156501566117667_7082645948664381440_o.jpg

Varsti me keerasimegi metsa vahele ning olime mere ääres vanal kirikuplatsil. Ausalt öeldes ise ei oleks osanud aimatagi, et selline püha koht just siin asub. Legendi järgi peale Põhjasõda, kui katk möllas mööda Eestimaad ja ka saarele jõudis, siis sellesse puukirikusse koguti kokku kõik laibad ja pandi tuli otsa ehk niimoodi puhastati saar katkust. Teine variant oli, et mereröövlid saabusid ja kogusid küla elanikud kokku siia kirikusse, millele tuli otsa pandi. Mulle isiklikult sümpatiseerib legend nr 1. See oli ka paik, kus Kristel luges katoliku traditsiooni järgi palve, laulis Neitsi Maarjale ja me kõik koos lugesime Meie Isa palve. Igas peatuses peale valitud inimese palvet, lugesime koos Meie Isa palve.

41511998_10156507646712667_3943545852001255424_n.jpg

Järgmine peatus oli Nordi kivid, kus asus vanasti Soeru sadam. Need kivid pidis laotud olema tähtkujuks, mis on meremeeste austuseks ja mälestuseks rajatud. Seal oli Rando kord lugeda 3D kogudusele omase palve.

41505185_10156507648017667_5252986521903955968_n.jpg

Õnneks vahepeal olid need sääsed kadunud ja sai uuesti hingata. Kui aus olla, siis nende ligiolu ei olnud midagi meeldivad. Teel olles ühines meiega Ella tütar Anneli ja nii me Kihnu kiriku raudvara Ella juurde jõudsimegi, kes juhendab liturgiate ajal koorilaulu kirikus. Kui veel ära mainiti, et enne igat liturgiat kirjutab ta ka sõnad kõigile lauljatele käsitsi paberile valmis, jäi mul imestusest suu lahti.

41440925_10156507648652667_4768763181579370496_n.jpg

Ella hoovis laulis Rakvere koor ja luges oma koori palve.

41447964_10156507650117667_4654658716707061760_n.jpg

Vahepeal laulsime ka Kihnu hümni. Ilma neti abita oleks vist suutnud teistele järgi laulda, sest oli see ju ikkagi VLÜ repertuaar, mis aja jooksul on ju pähe kulunud. Edasi liikusime juba Kihnu Jõnni sünnikohta, kus kuulsime metskaptenist nii mõndagi – oli ta oma nelja klassi haridusega sõitnud laevadega sama hästi kui diplomeeritud kaptenid ning tal olla olnud paber, mil kirjas, et võib igat laeva kõikidel meredel juhtida või oli seal hoopis kirjas, aidake seda vana meest siin sadamas. Kes seda täpselt enam mäletab, mis seal tegelikult kirjas oli. Aga inimeste mällu on ta ka ilma selle paberita süübinud.

41484401_10156507651242667_2286525612115886080_n.jpg

See oli paik, kus Tarmo luges metodistide traditsioonikohase palve.

41543126_10156507651447667_8885300145780948992_n.jpg

Lõpuks ometi oli hommikusöögi aeg kätte jõudnud.  Samal ajal jõudis kohale ka hommikuse praamiga tulnud Vändra koor ning Tiiu oma perega. Ma peaaegu oli viimasena end saba lõppu seadnud, kui tuli  kõne Annikalt, kes küsis, kus me oleme, mille peale ma uurisin, aga kus sina siis oled? Tuli välja, et tema on kiriku juures. Me teistepalveränduritega kohe kindlasti ei olnud kiriku juures. Aga igaühel on omad teed. Andsin ruttu telefoni kihnu naise kätte, et ta juhataks Annika meieni ning ennem söömise lõppu oligi kadunud hing meite juures.

41448766_1496289340514877_8897074592464502784_o.jpg

Foto Pille Roosileht

Vahepeal oli isa Heikki mulle meelde tuletanud, et tema tahab ikka igaühega tuttavaks saada, teada nime, kogudust ning sel juhul soovisin mina teada, miks nad siia tulid. Aega läks aga saime oma kaasteelistega tuttavaks.

41462141_1496289637181514_592274710218145792_o.jpg

Foto Pille Roosileht

Mul oli algul ikka plaan, et me võiksime kõik koos jalutada, aga tundus, et see jäigi plaaniks. Kui ma esimestel palusin aeglasemalt jalutada, et tagumised järgi jõuaksid, siis pigem reageerisid sellele tagumised, kes veelgi aeglasemalt jalutama hakkasid. Selleks hetkeks oli mulle kohale jõudnud, et tegelikult me palverändurid jagunevad kolmeks – kõige ees on need, kes laulavad, siis tuleb hulk mõtisklejaid ja saba lõpus need, kes tahavad üksteisega juttu ajada. Kõik see töötas, igaüks leidis midagi enda jaoks.

41509679_10156507652042667_3163336498330206208_n.jpg

Majaka juures saime teada, et selle imeilusa katte all olev majakas on koopia Vormsi omale, ainult natukene lühem. Mul ei jäänud muud üle, kui lihtalt uskuda, sest midagi selle halli katte alt näha ei olnud.

41445865_10156507737692667_4007835001251954688_n.jpg

Huvitav oli teada saada, et esimene tellimus uppus teel Kihnu ära, nii et siin on silmailuks majakas nr 2. Kätlin luges Harri Haameri ühte palvet tema palveraamatust “Seitse palvet elatunud teekäijale” ning kirjakoha Vennastekoguduste loosungiteraamatust.

41512473_10156507738717667_3365541668840275968_n

Järgmine punkt oli Metsamaa pärimustalu, kus meid vastu tuli võtma perenaine Mare Mätas, kes tutvustas meile talu.

41440055_10156507739652667_2188296059334164480_n.jpg

Kaks populaarset asja oli, et sai ometi istuda

41435154_10156507739462667_7425781644834897920_n.jpg

ja keegi avastas poest Elly isetehtud jäätised. Mul ei olnud algul plaaniski jäätis osta, sest raha ju enda teada kaasas ei olnud, aga kätt taskusse pannes, jäi näppu viie eurone ja kadaka jäätist  oligi minu nagu naksti. Väga hea oli.

41425613_10156507741567667_3950628905907388416_n.jpg

Kuna jäätised vajasid sulamist, siis isa Aleksander luges Vana Testamendi psalme vaheldumisi Jeesus palvega. Juba ennem oli isa Heikki minu juurde tulnud ettepanekuga, et me võiks lugeda Meie Isa palvet nii mitmes keeles, kui me kõik kokku oskame. Kui aus olla, neid keeli ei olnud mitte vähe.

41516598_10156507741392667_2684219045191876608_n.jpg

Mulle endale meeldis pärimustalu maalilaagri näitus, mille üks nurk oli pühendatud Kihnu Virvele.

41501574_10156507740037667_6106098568852930560_n.jpg

Vahepeal vaatasin kella ja arutasime Annelyga, kas ma ei peaks helistama ja ütlema, et ka parema tahtmise juures me ei jõua kiriku juurde kolmeks. Jäigi kokkulepe, kui me surnuaial jõuame, helistan toitlustajale.

41420736_1496310047179473_4269307623775404032_o.jpg

Ja vaikselt hakkasimegi lähenema Kihnu Virve kodu poole. Kokkulepe oli, et viimase sirge peal ootame ka kõige viimasemad järgi ning alustame kõik koos minekut Virve juurde Kihnu hümniga. Kohale jõudes läks Annely Virvet tuppa otsima.

41533876_10156507742152667_4461787888815702016_n

Vändra koor laulis seal, lugesime koos palve ning siis juba oli aeg kas peast, paberilt või telefonilt Mere pidu kaasa laulda. Vastutasuks meie mitmekümne häälesele laulule soovis  Virve meile midagi vastu laula.

41465001_10156507742322667_276412777931735040_n.jpg

Edasi läksime läbi metsa vana rahvamaja poole, millest küll ainult plats ja mälestusmärk alles jäänud on, aga see on oluline koht kohalikele, sest just siin peetakse aasta suurimat pidu ehk jaanipäeva.

41298105_10156507742687667_3468459371699109888_n.jpg

Palve luges baptistide traditsioonide kohaselt Ruudi.

41617447_10156507743047667_591600086820061184_n.jpg

See oli ka koht, kus oli võimalik neil, kes enam eriti ei jõua, kiriku juurde teisi ootama minna. Ainult 400 meetrit lõpuni, kuid mõni vaatas seda uudist kuuldes mind väga suurte silmadega ja teatas, et tema ei jõua nelja meetritki edasi, aga hiljem oli ikkagi rõõm neid kirikuplatsi pealt leida.

Nüüd haaras enda kätte risti isa Aleksander ja kõige otsemas mõttes pistis punuma. Algas tõeline kiirrännak, osad püsisid kannul, kuid osad andsid alla. Ma küll ei tea, mis või kes teda hammustas, aga tuline kiire tal igatahes oli.

41445129_10156507792957667_3898852405139210240_n.jpg

Võib öelda, et need mõisa pärnad saabusid ootamatult äkki. Seal luges Urmas vanast luterlikust  raamatust veel vanema palve.

41644138_10156507743617667_6832165075164332032_n.jpg

Millegipräast jäi see rist isa Aleksandri kätte, õnneks suur kiire sai läbi ja lõpuspurt oli juba palju arvestavamas taktis kui algus. Jõudsime surnuaeda, kus ootas meid isa Justinus, luges hingepalve luteri koori palvel Ilmarile ning oligi veel vaja ainult kirikuni jõuda.

41469737_10156507793997667_5926649711330066432_n

Kuna me olime ajast igatpidi üle läinud, siis jooksvalt tuli otsus, et sööme kõigepealt ja siis lähme kirikusse lõpupalvust koos kontserdiga kuulama. Peale kontsertpalvust oli minul võimalus tänada neid kihnlasi, kes aitasid kaasa palverännaku õnnestumisele – Veerat, Annelyt, samuti isa Heikkit ja isa Justinust. Kuna Vallo ei olnud nõus tulema kirikusse, siis teda ma tänasin õues ning Maiet järgmine päev muuseumit. Vallavanemat mul ei õnnestunudki kätte saada, siis temale mõeldud tänukiri läks Annely kätte. Ma soovisin ka anda tänukingi Ellale, kes inspireeris olema igavesti noor. Ja siis tuli see osa, mida keegi ei oodanud. Ma olin üritanud terve päev teha nägu, et reaalselt ma ei tea, et Triinul on juubel. Nüüd oli mul võimalus teda kirikus õnnitleda, tema nägu vaadates, tundus, et see üllatus läks igati korda. Ma olin spetsiaalselt talle tellinud Kihnu Puukoist laheda puidust märkmiku.

DSC_0168_large.JPG

Siis oli veel isa Heikki 33 aastat preestriks olemist. Talle ma leidsin kingituse muuseumist, sellise mõnusa Kihnu järi, sest ega mu lubatud 15 km pole siiani ju täppi läinud, ikka rohkem tuleb lõppkokkuvõttes. Lubas selle järgmine aasta Muhusse kaasa võtta, et vahepeal jalga puhata, kui vaja.

Kihnu Koi puust tootepildid JPEG Trykk (1 of 13)_large.jpg

Rännaku ajal oli mulle teatatud, et luterlaste kooris saab Merike 65. pühapäeval. Temale oli see tõsine üllatus ning sama ka Costinile ja Hildale, keda ma õnnitlesin nende ühise elu alguse puhul, olid nad ju palverännakule mesinädalaid pidama tulnud. Otseloomulikult, mis pidu see on, kui torti ei saa, seega kõiki ootas õues ka tort.

41421572_10156507794087667_7767114605792329728_n.jpg

Õhtuks olid Kihnu muusikakool mängima tellitud, nii et me saime nii mõnegi uue tantsu võrra rikkamaks ning kolme paari tantsiv „preester“ ehk diakon Ignatius, jättis nii mõnelegi kustumatu mulje, aga piiskop Aleksander ütles, mine, mine ja kas tal oli võimalus, öelda mulle, et ta ei tule. Suht nulliring.

41515157_10156507796042667_5380787955310788608_n

Hommikul ootas meid piiskoplik liturgia, kus oli kohal nii metropoliit kui piiskop Aleksander. Sellega saigi palverännak selleks korraks läbi.

Kui statistikast rääkida, siis kohal oli 78 palverändurit. Esindatud oli nii Eesti kui ka Soome õigeusklikud,  vanausulised, katoliikalsed, luterlased, baptistid, metodistid, kui ka oli neid, kes lihtsalt on teel.

41440064_10156504855202667_5639386729317138432_o.jpg

Aga palverännaku ajal kirjutati mulle Muhust ja tehti uuel ringil ettepanek. Mina vaatasin kalendrit, tegin kuupäevalise pakkumise, nii et nüüd on aeg avada kalender ja teha punaseks 6.-8. september 2019, sest just siis toimub järgmine aasta palverännak Muhus, kuhu sa oled väga oodatud.

 

Veel on aega Kihnu palverännaku alguseni


Mida lähemale Kihnu jõudis, seda suuremad vangerdused pihta hakkasid. Meenutas kaudselt  Bingo mängu see ööbimiste paika panemine. Otseloomulikult ei olnud toad kahesed ehk mul oli kõike – kolmeseid, neljaseid, seitsmeseid ja kaheksasi. Tuli välja mõelda mingi loogika, mille alusel jagada tube. Üle poole palveränduritest ma ikkagi tundsin isiklikult, see otseloomulikult kergendas  jaotust. Mida ma arvestasin inimesi tubadesse jagades – otseloomulikult, kes on abielus, kes mitte (eelistus kahest tuba saada oli vanematel abielupaaridel), kui vana palverändur on, mis soost ta on. Kooridega oli lihtne, need ma lihtsalt paigutasin rahvamajja. Kuna algul Tiiu ütles, et ta tuleb üheks ööks koos tütrega, siis oli ka nemad rahvamajas. Soomlastega oli ka lihtne, isa Heikki ütles, et kõik noored võivad ühes toas ööbida. Mul läks umbes kaks tundi Exceli tabelis nimedega mängimise peale ning ööbimine oligi paigas. Vähemalt selleks korraks. Mida lähemale Kihnu jõudis, seda rohkem tuli kõnesid või meile, et kas mõni laastav tõbi tabas kedagi või mõnel muul põhjusel, a’la vaja matustele minna või lapsehoidjat ei leitud, seeõttu tuli  ööbimise paigutus kogu aeg ümber mängida. Viimase selle sisulise meili sain ma neljapäeva öösel, nii et ei tasunudki seda ööbimistabelit endale printida, sest ma olin aru saanud, et laastavate tõbede vastu võitlemine on võimatu missioon. Muidugi ega sellega muudatused majutuses veel ammendatud ennast ei olnud.

Teel Kihnu tuli kõne Rakverest, et neil ei saa üks tulla. Teisel suri lähedane inimene ära.  Kuidas sellise juhtumi korral on mul ette nähtud toimida? Kohe mõtlen välja strateegia, sest midagi sellist ei ole mul ennem juhtunud. Õnneks Kihnus on õigeusu kirik ja meil on olemas spetsiaalne surnute nurk, kus loetakse hingepalvet. Ainult ma ei osanud öelda, kuidas toimub see palve lugemine kui kadunuke ei ole õigeusklik ja millal me täpselt seda teeme, aga ma lubasin Kihnu jõudes sel teemal preestriga rääkida.

Kuidagi traditsiooniks on muutunud, et mingil x põhjusel jääb keegi praamist maha. Nii juhtus eelmine aasta ja ega seegi aasta teistmoodi olla ei saanud. Tuli Tiiu kõne, et nemad jäid maha ja ööbivad Munalaiul ja tulevad hommikusega.

Kui peaaegu oli majutus paigas, siis teine suur küsimus, millega tuli tegeleda,  oli  transport Munalaiule.  Tuli välja, et millegipärast ei olegi võimalik tpiletist osta piletit Pärnust- Munalaiule, aga kui Pärnu bussijaamas kassasse minna, siis pidi targaks saama ehk siis antakse teada, millal see nähtamatu buss sadama ja suvepealinna vahel vurab. Ei tundunud just parim võimalus, mida promoda. Seega tuli järgida eelmise aasta varianti, et küsida kõigilt, kes on autoga minemas, kas neil on vabu kohti  ja sokutada siis neile need, kes ise transporti ei leidnud Munalaiule. Samuti tuli pabereid vaadata ja mõelda, kui palju mul kastiautot läheb saarel vaja.

41420261_1846493912132323_2138248385981841408_o.jpg

Foto Haldi Leinus

Ja oligi kätte jõudnud aeg, sõita Kihnu. Mul on alati rõõm, kui Triin on nõus tulema, siis tähendab see ka seda, et EELK LNÜ punane buss stardib palverännakule ja mul on võimalus osad transpordita palverändurid ka sinna bussi paigutada. Kuna ma kõiki bussi peale minejaid teadsin, siis ma ütlesin, et start on 11.00, aga peab varem kohale tulema konsistooriumi juures. Kui ma ise jalutasin 20 minti varem kohale, siis juba luuras ümber maja Pille, nii et reaalselt olime me kõik juba 11.00 Triinu suureks üllatuseks bussis ja valmis palverännakule minema.

Vahepeal oli oluliselt vähenenud nende arv, kes lõunase laevaga tulid ning selle võrra suurenenud õhtuse laevaga tulijate arv. See tähendas seda, et vajadus tellida kastiautot jäi ära.  Kui magamiskohad kätte olid jaotatud,  oligi aeg minna muuseumi, kuhu ma olin tellinud meile giidi. Ma ei ole ise ammu kellegi teise ekskursioonil käinud, aga ikka vahe on suur, kas ma jalutan muuseumis niisama ringi või keegi räägib, mis saarel tegelikult toimus ja siiamaani toimub.

41250526_10156500703777667_559587453590044672_n

Kuna ilm oli ilus, aegatiba õhtusöögini oli, siis tekkis mõte, et lähme ikkagi ujuma ning kõik, kes me teele ette jäid, võtsime endaga kaasa. Tõeline kiirreageerija oli Hele, kellele me hõiskasime auto aknast, kas sa ujuma tahad tulla ja juba ta jooksiski autosse. Kuna ma olin eelmine Kihnu reis ujumas käinud, siis umbes ma mäletasin, kuidas läbi metsa randa saada ja voila jõudsimegi kohale. Vesi oli imeliselt soe ja ma ei saanud vastu panna kiusatusele, et läheks ka ujuma. Mõte ja teostus oli hea, aga ega ma selle peale ju ei mõelnud, et öö tuleb veelgi ilusam. Siis kui päälinnas oli 30 kraadi, suutsin ma rannas endale köha saada. Ära küsi, kuidas, aga ma sain. Ükskõik, mida ma ei ole proovinud, jätkuvalt on mul köha. Kindlasti ei aita giidiks olemine kaasa, sest ilma ei saa ekskursiooni läbi viimiseks valida ja häält peab ikkagi tegema nii tuulte tallermaal kui vihmasajus. Tagasiteel õnnestus meil mingi plastmass osa autopõhja all ära sõita. Hele läks välja ja korjas selle üles, väites, et seda tükki vaadates, on näha, et see juba ammu oli murdunud ja ainult väikse osaga oli veel auto põhja küljes kinni. Pealegi see plastmassist ehk nagu ma aru sain, pointless osa niikuinii. Võrreldes Hiiumaal juhtunuga, oli see suht väike kadu.

41410640_10156500704397667_4790083970467364864_n.jpg

Jõudiski kätte aeg minna õhtusele laevale vastu ja kuidagi õnnestus nii, et meie auto jäi esiautoks ning otseloomulikult sõitsime me õigest tee otsast mööda ja avastasime end  saare keskelt poe juurest. Lohuseks oli pime ja mis saab järgi sõitvatel autodel ikka selle vastu olla, kui avastada ööpimeduses Kihnut. Mingi hetk sain ma kõne, et keegi oli ka jõudnud poeni ja enam ei tea, kuhu tulla. Õnneks see tee Tollini oli  mul juba täitsa selgeks saanud.

Omamoodi challenge oli keset ööpimedust ööbimiskohti välja jagada. Me olime paigutatud nelja majja ja see öö oli ikka kottpime. Puhkemaja oli kollane, reaalselt, kui keegi just tuld põlema toas ei pannud, polnud seda maja nähagi. Kirjeldasingi, et kuskil seal on maja, mida sa praegu ei näe ja seal on sinu tuba.

Oligi kell peagu 22.00 saamas ja aeg minna kirikusse, alguspalvusele. Autode juures tuli välja, et ühe auto kaasreisija on kadunud. Ehk saatsin teised ära ja läksin sinna imeilusasse kollasesse majja teda otsima. Alustasin taktikaliselt kõige kergema variandiga, hüüdsin ta nime. Nulliring. Siis hakkasin toast tuppa käima, see taktika tõi mingi hetk edu. Leidsin ta magamast. Algul ta ütles, et ta ei tule, aga see ei olnud valikutes seekord. Peale palvust, oli mul võimalus kõiki tervitada neljanda oikumeenilise palverännaku avapalvusel.41155269_10156500704472667_4229485803698388992_n.jpg

Tagasi jõudes turismitallu, jäi  taluõu suht kiirelt tühjaks, sest tuli ju hommikul kell 06.30 valmis olla rännakuks ning need, kes kohvi soovisid, siis nemad pidi veelgi varem üles tõusma.

keset seda pimedust, oli selline päkapikk otsib onni tunne, sest need, kes varem jõudsid, valisid endale toad ja võimalus oli, et oldi kolmeses toas ning üks toanaabritest saabus hilisema laevaga. Kuna ma ei küsinud, kuhu nad oma toa valisid, siis kui nr 3 saabus, läksin majja ja mis mul muud üle jäi, kui toanaabrite nimesid hüüda, vaikus. Jäi kokkulepe, et siis kui avapalvus on läbi, ma otsin toanaabrid üles. Tuleme palvuselt, seisan toanaabriga maja ees, keda ei ole, on toanaaber nr 3. Palun talle helistada, telefonile ei vasta. Hakkab juba naljakaks, et nüüd kui tuba leitud, ei ole palverändurit, keda sinna panna. Kui ma juba mõtlesin, et ma annan alla, jalutas ta mulle pimedas vastu ja teatas, et ta oli otsustanud dušši alla minna. Saab ka nii, igatahes oli tal nüüd ööbimiskoht olemas.

Muidugi ei tähendanud, et kõik magama läksid, igatahes oli neid, kes tee rituaalist tulid osa saama. Selleks oli Annika isegi kaalu Hiiumaalt kaasa võtnud, et õige hulk ingverit ikka tee sisse riivitud saaks. Tee nr 1, oli tõsine tuld sülgama panev tee, ega Hannesse tee nr 2 eriti parem ei olnud, sest sinna oli lisatud mitme eest rohelist teed. Kuidagi me need ära jõime keset sääskede rünnakut. Ma mõtlesin, et see rünnak on ajutine anomaalia, siis hommikul sain ma aru, et see oli köömes sellega võrreldes, mis siis pihta hakkas.

Ühe paiku tasus mõtlema hakata, et võib-olla on aeg magama minna, aga see oli geniaalne plaan, mille teostus väga nadiks jäi. Kindlasti mängisid ka need imeteed oma osa, aga enamjaolt päevase ujumise tagajärjed tuletasid end terve öö meelde.

Kihnu ei ole enam kaugel ehk kuidas ette valmistada palverännakut


Kihnu palverännaku idee sai kindlasti alguse Ruhnust. Vähemalt Ruhnu palverännaku lõpus ma pakkusin, et järgmine aasta kohtume arvatavasti Kihnus. Ennem kui ma ise mandrile tagasi jõudsin, oli isa Heikki juba agaralt lobitööd teinud, sest tema oli tagasi saabunud laupäeva õhtul ning oli isa Justinust näinud, kellele ta oli teatanud, et järgmine kord tuleme Kihnu. Kui ma nii kaugele jõudsin, et Justinusele helistada, ei jõudnud ma teisest lausest kaugemale, kui ta juba ütles, et ma tean, miks sa mulle helistad. Igatahes, väga hea lobitöö, isa Heikki.

41520196_10156507740272667_2582098552687689728_n.jpg

Tavaliselt algab palverännaku ettevalmistus vaimulikuga suhtlemisest, kui talle idee ei meeldi, ei olegi rohkem midagi teha, tuleb uus sihtkoht leida. Siiamaani on kõik ideega nõusse jäänud. Mina teadsin, et Justinus on Vändra ja Kihnu preester, aga ma ei tulnud selle pealegi, et sel väiksel saarel on kaks preestrit ja nr 1 on hoopis isa Viktor Setomaalt. Mis siis ikka, järgmine kõne sinna. Vaatamata kahe preestri olemasolule, ei ela neist kumbki saarel ning seetõttu tuli leida aeg, millal kindlasti üks neist on saarel. Õnneks pühasid on õigeusu kalendris kohe mitme eest ning isa Justinus pakkus välja 6.-8. september, sest just siis on Jumalaema sündimise püha.

Kaks eelmist aastat olen ma tikutulega me preestreid otsinud, kes võiks tulla meie enda kirikut esindama palverännakule. Muidugi alati aitab mind hädast välja isa Heikki, sest tema on palverännaku raudvara, igakord kohal koos paari auto täie soome noortega. Seekord jäi see otsimisrõõm ära, sest Kihnu on õigeusu saar ja vähemalt liturgia jaoks olid mul vaimulikud olemas. Muidugi rõõm oli, kui isa Aleksander teatas, et tema tuleb ja teeb kogu palverännaku kaasa. Pühapäevasele liturgiale saabusid nii metropoliit kui ka piiskop Aleksander, seega võib öelda, et kõik olid kohal.

Kui vaimulik on nõus, siis järgmiselt läheb kõne vallavanemale, kelle abi on kindlasti vaja sellise ürituse organiseerimisel, sest üks asi on vaimulik nõusse saada, kuid samuti on mul vaja toitlustust, majutust, transporti. Minu rõõmuks vallavanem saatis meili laiali ja Tolli turismitalu võttis pakkumise vastu. Üldplaanis oli kõik olemas, detaile leppisin jooksvalt kokku, aeg oli paluda Lisettel palverännaku poster ära teha ja seda levitama hakata, sest teada ju on, eestlane plaanib oma puhkust pikalt ette.

KIHNU_palverannak_FB_FB event_FB event (1)

Ühel ilusal kevadisel päeval tuli peale liturgiat mu juurde Annely ja ütles, et kui mul midagi vaja on seoses Kihnuga, on tema alati nõus mind aitama. Kui tagantjärgi vaadata, oli mul seda abi ikka mitme eest vaja. Ilma tema abita oleks seda palverännakut tiba raske olnud organiseerida.

Justinuse soovitusel hakkasin ma juulis kihnlastega aega klapitama, et minna saarele rada paika panema ja detaile arutama ehk nemad arutasid, mina kribasin kõik üles, sest polnud ma ju ennem Kihnus käinud. Ma võin ju Google map vaadata ja arvata, et tee läheb siit või sealt, aga see ei ole ikka see, kohalik ikka teab, kus õige rada läheb. Pealegi suudaks ma mõne saarele olulise punkti lihtsalt kahe silma vahele jätta, mitte tahtlikult, aga kui seda  Google mapis ei ole ära märgitud, siis pole minul aimugi selle olemasolust.

Kohtumine sai kokku lepitud hommikul kell 10.00 Kihnu muuseumis, mis tähendas, et laev läheb Munalaiult 8.30. Ükskõik, kui hästi ma tpilet.ee ei põrnitsenud, põhimõtteliselt jõudis Pärnust sinna buss täpselt siis, kui laev Kihnu poole juba teel oli ja kui ma hilisema praamiga Munalaidu tagasi jõuaksin, siis polnud üldse bussi lootust. Tundus, kui ma kedagi endale autojuhiks ära ei räägi, siis mina sinna koosolekule lihtsalt ei jõua. Kuna see Tallinnast startimine tundus eriti varajane, siis geniaalsem plaan oli sõita õhtul sadama lähedale, telkida ja minna õigeks ajaks praamile.

Kui päev ennem Kihnu minekut oli imeilus, siis Kihnu mineku hommikul sadas vihma. Kihnu palverännaku plaan sai kolme tunniga valmis tänu Annelyle, Veerale ja Maiele, taustal täiendamas neid ka Vallo, kes kõik arutasid, kuidas mu etteantud 15 km ja 10 peatust teoks teha. Minu ainus ülesanne oli kaasa noogutada ja kõik kiiruga paberile kribada, mida otsustati. Kui plaan oli paigas, tuli mõelda, millal ja kus on hommikusöök. Kui minult küsida, kui kiirelt palverändurid liiguvad või kui kaua igas punktis aega läheb, on see selline raketiteaduse valdkonda pürgiv küsimus. Ma võin ju eelmiste palverännakute põhjal mingeid aegu oletada, aga kas me neid ka seekord järgime, pole õrna aimugi.

41326692_2207172022829476_5234973094057082880_n

Kuna oli tulemas kaks laulukoori – EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja EAÕK Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse, siis oli plaan, et nemad võiksid laulda peatuspaikades. Koore oli kaks ja valikuid oli kaks –  Kihnu kiriku laulukoori eestvedaja Lohu Ella ja Kihnu Virve juures. Kui juba Kihnu Virve juurde minna, siis võiks talle ka tema enda laulu laulda. Ma ei jõudnud isegi küsimust esitada, mis see laul küll olla võiks, kui juba ma kuulsin vastust – Mere pidu.  Kui Mere pidu, siis Mere pidu. Ma lihtsalt saadan kõigile palveränduritele laulusõnad laiali ja palun ära õppida.

Vändra koor oli avaldanud soovi laulda Neitsi Maarjale kirikus. Nüüd tuli mõelda, kas on võimalik ja kui on võimalik, millal siis. Tundus hea variant laupäeval peale palverännakut ja söömist. Selleks et seda plaani kinitada, läksime Annelyga pärast koosolekut Lohu Ella juurest läbi, et temalt uurida, mida tema, kui kiriku laulukoori eestvedaja, sellest arvab?

Mul oli kaks soovi veel. Kui ma juba Kihnu palverännakut korraldan, võiks ju ka Kihnu pidu olla. Algselt oli mul plaanis Väliharf mängima saada, aga nagu nimme, oli neil USA tuur samal ajal. Laua taga arutades tekkis idee, et miks mitte muusikakooli lapsed?. Tundus, hea plaan olevat.

Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et tema

toitlustust, majutust, transporti. Minu rõõmuks vallavanem saatis meili laiali ja Tolli turismitalu võttis pakkumise vastu. Üldplaanis oli kõik olemas, detaile lepin jooksvalt kokku, aeg oli paluda Lisettel palverännaku poster ära teha ja seda levitama hakata, sest teada ju on, eestlane plaanib oma puhkust pikalt ette.

Ühel ilusal kevadisel päeval tuli peale liturgiat mu juurde Annely ja ütles, et kui mul midagi vaja on seoses Kihnuga, on tema alati nõus mind aitama. Kui tagantjärgi vaadata, oli mul seda abi ikka mitme eest vaja. Ilma sinu abita oleks seda palverännakut tiba raske olnud organiseerida.

Justinuse soovitusel hakkasin ma juulis kihnlastega aega klapitama, et ma tulen kohale ja paneme raja paika ehk nemad panevad paika, mina kriban kõik üles, sest polnud ma ju ennem Kihnus käinud. Ma võin ju Google map vaadata ja arvata, et tee läheb siit või sealt, aga see ei ole ikka see, kui saare elanik ise raja paika paneb. Pealegi suudaks ma mõne saarele olulise punkti lihtsalt kahe silma vahele jätta, mitte tahtlikult, aga kui seda  Google mapis ei ole ära märgitud, siis pole minul aimugi selle olemasolust. Kuna kohtumine sai kokku lepitud hommikul kell 10.00 Kihnu muuseumis, mis tähendas, et laev läheb Munalaiult 8.30. Ükskõik, kui hästi ma tpilet.ee ei põrnitsenud, põhimõtteliselt jõudis Pärnust sinna buss täpselt siis, kui laev Kihnu poole juba teel oli ja kui ma hilisema laevaga Munalaidu tagasi jõuaksin, siis polnud üldse bussi lootust. Tundus, kui ma kedagi endale autojuhiks ära ei räägi, siis mina sinna koosolekule lihtsalt ei jõua. Kuna see Tallinnast startimine tundus eriti varajane, siis geniaalsem plaan oli sõita õhtul sadama lähedale, telkida ja minna õigeks ajaks praamile.

Kui päev ennem Kihnu minekut oli imeilus, siis Kihnu mineku hommikul sadas vihma. Kihnu palverännaku plaan sai kolme tunniga valmis tänu Annelyle, Veerale ja Maiele, taustal istumas ka Vallo, kes käik arutasid, kuidas mu etteantud 15 km ja 10 peatust teoks teha. Minu ainus ülesanne oli kaasa noogutada ja kõik kiiruga paberile kribada, mida otsustati ning Kihnu kaardile teekonna peatuspaikade riste tegid ju nemad ise. Kui plaan oli paigas, tuli mõelda, millal ja kus on hommikusöök. Kui minult küsida, kui kiirelt palverännak liigub või kui kaua igas punktis aega läheb, on see selline raketiteaduse valdkonda pürgiv küsimus. Ma võin ju eelmiste palverännakute põhjal mingid ajad öelda, aga kas me neid ka seekord järgime, pole õrna aimugi.

 

Kuna oli tulemas kaks laulukoori – EELK Rakvere Kolmainu koguduse ja EAÕK Vändra Apostlite Peetruse-Pauluse koguduse, siis nemad võiksid laulda kuskil punktis. Selleks oli olemas kaks kohta – Kihnu kiriku laulukoori eestvedaja Lohu Ella ja Kihnu Virve juures. Kui juba Kihnu Virve juurde minna, siis võiks talle ka tema enda laulu laulda. Mere pidu oli kohene vastus minu küsimusele. Seega Mere pidu, siis Mere pidu. Ma lihtsalt saadan kõigile laulusõnad laiali ja palun ära õppida.

Vändra koor oli avaldanud soovi laulda Neitsi Maarjale kirikus. Nüüd tuli mõelda, kas on võimalik ja kui on võimalik, millal siis. Tundus hea variant laupäeval peale palverännakut ja söömist. Selleks me Annelyga pärast koosolekut läksime Lohu Ella juurest läbi, et korraks arutada, mida tema, kui kiriku laulukoori eestvedaja, sellest arvab?

Mul oli kaks soovi veel. Kui ma juba Kihnu palverännakut korraldan, võiks ju ka Kihnu pidu olla. Algselt oli mul plaanis Väliharf mängima saada, aga nagu nimme, oli neil USA tuur samal ajal. Laua taga arutades tekkis idee, et ma võiksin saada muusikakooli lapsed mängima. Tundus, hea plaan olevat.

Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et temal on samal ajal ehk 8ndal septembril 33 aastat preestri pühitsusest. 8ndal oli ka Triinu 30 juubel. Seega mul on vaja torti. Tuli välja, et Vallo vend on kondiiter ja ma saan oma tordi. Nüüd olin ma kõigile oma soovidele ammendavad vastused saanud.

Veel tuli Tollisse turismitallu sõita ja kaardistada, kuhu mul õnnestub palverändurid ööbima panna. Kui kõik see tehtud sai, hakkas ka päike paistma ning oli aeg randa minna, sest laevani oli tiba veel aega.

Ja jäigi ainult mu viimane soov. Olin sügisel olnud EYCE aasta koosolekul Hispaanias ja ajanud seal isa Heikkiga juttu ning jõudes palverännaku kuupäevadeni tuli välja, et temal on samal ajal ehk 8ndal septembril 33 aastat preestri pühitsusest. 8ndal oli ka Triinu 30 juubel. Seega mul on vaja torti. Tuli välja, et Vallo vend on kondiiter ja ma saan oma tordi. Nüüd olin ma kõigile oma soovidele ammendavad vastused saanud.

Veel tuli Tollisse turismitallu sõita ja kaardistada, kuhu mul õnnestub palverändurid ööbima panna. Kui kõik see tehtud sai, hakkas ka päike paistma ning oli aeg randa minna, sest laevani oli tiba veel aega.

37731716_10156397246962667_2112306736269361152_o.jpg

Jaht Eichmannile. Neal Bascomb


Adolf Eichmann, kes dirigeeris ja järjekindlusega viis ellu lõpliku vaatust Saksamaa rassi poliitikas ning selle tulemusena jäi maailm ilma 6000 juudist. Kui II maailmasõda lõpule hakkas jõudma ning Saksamaa oli seda kaotamas, õnnestub Eichmannil õhku haihtuda. Tema plaani teostuse kasuks rääkis see, et ta oli alati käske tagaplaanilt andnud, saatnud viimastes riikides juutidega kohtuma oma alluvad, mitte kunagi üritanud meediasse sattuda, mistõttu pilte temast ei olnud isegi ta perekonnal ning seetõttu u alguses ei olnud ta püütavate sõjakurjategijate nimekirjas. Olid küll olemas juudid, kes holokausti üle elasid ja teda mäletasid, kuid tema mängu kõrgejoonelise ja tähtsuse tõestamine võttis aega ning andis talle võimaluse põgeneda. Kasutades erinevaid nimesid maabus ta lõpuks Argentinasse ja temast sai tehase tööline Ricardo Klementi. Võib-olla ei oleks jõututki kunagi ta jälile, kui ei oleks toimunud üht olulist apsakat. Nimelt järgi tulnud laste perekonnanimed jäid Eichmannideks. Argentiina ei olnud maa, kuhu ainult natsid põgenesid vaid seal oli ka juute, kes olid holokausti üle elanud. Üks valesti uhkusega öeldud lause oma isa mineviku kohta alustas uuesti klaperjahti nign nagu Eichmann oma vangistajatele ütles, 15 aastat ei ole võimalik kogu aeg olla valvas.

See raamat on kirjutatud nagu põnevusromaan, kirjeldades Eichmanni otsuseid ja tegusid, mille tulemusena hukati miljonid juudid. Samuti tema teekonda vabadusse ja tema püüdu ehitada uuesti üles oma elu ning kuidas kõik hakkas muutuma, kui tuli Argentiinast vihje, Eichmann on elus.

Võib-olla on raske täielikult mõista, mida tähendas juutidele ta leidmine ja ta üle kohut mõistmine. Samas võib-olla ei olegi seda nii raske aimata, sest me enda lähiajaloost leiab samuti sellist võigast põhjendamatut  vägivalda me enda rahvuse vastu. Kurjuse kehastust ja võikust võib aduda me uue memoriaali juures, kus on nimed, nimed ja veelkord nimed.

download