Kuidas üllatada peapiiskoppi tema sünnipäeval?

Sellel palverännakul oli veel üks üllatus mu jaoks varuks. Nimelt kui ma Torrimiga suhtlesin, siis ta küsis, kas sa ikka tead, et peapiiskopil on sünnipäev palverännaku ajal. Nüüd siis tean. Hea vähemalt, et kohapeal teada ei saanud 😉

Mida küll kinkida peapiiskopile? Esimesena tekkis idee – komboskini (palvehelmed), aga peapiiskop vist palvetab ilma nende abitagi ööd ja päevad. Järgmisena tekkis idee ikoon. Aga milline neist? Vähemalt suurust ma teadsin, see väike puust, mis mahub igasse reisikotti ja ei kaalu peaaegu mitte midagi. Kes on reisijate ja meresõitjate kaitsepühak? Otseloomulikult, püha Nikolaus. Kas meil on seda kirikus müügil? Vist peale Jumala ei tea vastust keegi. Aga ma olin ju seda kunagi näinud seal laual, kus meil on nunnade valmistatud ikoonid müügil. Pühapäeval ei olnud seal ühtegi püha Nikolaust, aga ma nägin nunnade suurt sõpra Sirjet, kes hoiab neid ikoone, mis ei mahu lauale, eraldi panipaigas. Seal see ikoon mind ootaski.  Vahepeal jõudsid ka minuni kuuldused, et konsistoorium plaanis lillekimpu saata, aga talupoja loogika väidab, et sinna tuleks kirjuta ette liide, närtsinud lillekimpu, sest erilaev küll tuli tagasi 19:30 Pärnust saarele ja jõuaks kohale enne südaööd, aga kimp ju oleks ikka valmistatud tunduvalt varem ja üleandmisega oleks ikka pidanud tunni või paar ootama.

Kimbust tekkiski idee, et me võiks tordiga hiilata. Kui ma algul selle ideega Luise juurde läksin, et kas on saarel olemas kohalikku pagarit, kellelt kas kringel või tort tellida, siis ma jäin täpselt tund aega hiljaks, sest saare pagar oli just mandri poole teele asunud. Mulle tehti küll ettepanek, et ma saan 2,5 kg tordi tellida Pärnust, kellegi tütre käest, aga selle eest taheti 70 eurot saada. Me küll arutasime, mis võiks tordi peal olla,  ma lubasin selle pakkumise peale natuke mõelda ja siis teada anda, kas ma seda torti tellin Pärnust või mitte. Õnneks, kui nii saab öelda, rääkis Torrim mulle tormist ja sellest, et sellised suured üllatused tavaliselt ikka ei jõua saarele kohale. Sellega ma seekord riskida ei saanud. Läksin siis uue jutuga Luise juurde, kas me saaksime ise teha küpsisetorti ja seda kuskil hoida üleöö. Tundus, et me isegi mahume ühte tema köökidest oma ideed teostama, seega ladusime korvi küpsisetordi materjali täis.

Vahepeal tutvustasin ka teistele ideed ning uurisin, kas on vabatahtlikku, kes sooviks minna metsa mustikale. Meil oleks neid vaja tordi kaunistamisel järgmisel päeval, aga ma ise kahjuks ei jõua metsa neid korjama. Me kohe alustame tordi tegemist koos Ehaga ja siis ma lähen järgmisele laevale vastu. Õnneks leidub alati vabatahtlikke ning Aile oli nõus metsa mustikale minema.

Enne Munalaiu laeva kohale jõudmist hakkasime torti tegema, sest selleks ajaks olin ma suutnud oma majutuse peaaegu paika saada. Meil oli  kokku ostetud 8 pakki küpsiseid, millest sai 40 tükiga tordi teha. Viimast kihti jäi Eha üksi lõpetama, sest mina juba sõitsin sadama poole järgmistele inimestele vastu.

Kuna torti oli vaja alles laupäeva öö vastu pühapäeva, siis me kaunistama hakkasime alles laupäeva õhtul. Peale mustikate oli meil ka me endi magusavaru kaasa haaratud, sest palverändur on tõsiselt näljane ju. Seega magusat meil Ehaga kahe peale puudu ei tulnud.

Valget torti vaadates tekkis idee, et me saame sinna südame mm’s kommidest peale teha ning siis hakkas inspiratsioon jooksma ja tort oligi varsti valmis ja tagasi keldris.

Üllatussünnipäeva plaani esimene osa oli täidetud, sest mis sünnipäev see on, kui torti ei ole. Nüüd oli veel jäänud teine osa. Nimelt oli plaanis peapiiskopile teha üllatusõnnitlemine südaöösel kirikus. Kõik palverändurid teadsid, et tuleb tulla uude kirikusse umbes pool kaksteist. Torrim oli näidanud mulle, kus on kirikuvõti, me lähme sisse, keerame ukse lukku ja jääme õiget aega ootama. Torrim, kellel niikuinii on palju vaja peapiiskopiga arutada, jalutavad südaöö paiku kiriku poole, Torrim teeb pakkumise, et läheks loeks öise palve, keeravad ukse lahti ja voila, üllatus.

Aga peale õhtusööki tuli Torrim minu juurde ja ütles, et kõik asjad on peapiiskopiga juba läbi arutatud ning kuna me palverännakul läbisime 20 km, on peapiiskop väsinud ja tahab magama minna. See küll ei olnud hea uudis. Tuli siis käiku lasta plaan B ja minna peapiiskopi abikaasa jutule, et peapiiskop ikka tuleks südaööl kirikusse, me tahaks nii väga teda üllatada. Egle ütles –  tulevad.

Sellega oli nüüd korras. Kuna mina olen orthodox ja tundus, et luterlastel ei ole ühtegi spetsiaalset sünnipäevapalvet ja kergemat laulu, läks käiku õigeusu oma. Õnneks Ignaatius soostus mulle saatma sõnad, mida pidi Torrim, kui diakon ette lugema, sest mul ei olnud enam ühtegi õigeusu vaimulikku jäänud saarele ning peale seda laulame meie Palju aastaid. Seal laulus ongi ainult kaks sõna, seega jääb ikka kõigile meelde küll.

Plaan B muutus plaan C vahepeal. Kui me torti ja kõige muud kirikusse transportisime, siis selgus, et just sel ööl proovitakse esmakordselt kiriku välivalgustust, kus see õige nurk oleks parima tulemuse saamiseks. See mängis meile veelgi paremad kaardid kätte. Ütlesin Torrimile, et kutsugu peapiiskop kirikusse vaatama kuidas valgustatud kirik seestpoolt välja näeb.

Me olime kirikusse ka kõik küünlad põlema süüdanud. Nüüd oli ainult natuke veel vaja oodata. Algul oli idee, et me jääme altari juurde ootama, aga käigupealt nagu ikka tekkis hoopis parem plaan. Me lähme koori peale ja istume seal vagusi nagu saksa salaluure ning ootame oma saaki ehk seda õiget hetke, kui Torrim palve lugemise lõpetab ja siis tõuseme ja hakkame laulma. Tuli vaid loota, et keegi ei taha just enne seda köhida või aevastada, rikuks kogu üllatuse ära.

Kell hakkas 00.00 lähenema, üleval koori peal jäi täitsa vaikseks. Oligi kuulda, kuidas Torrim räägib peapiiskopile ja ta perele  kiriku valgustusest ning nad jalutavad altari poole. Ja siis tulidki need oodatud sõnad – Mul paluti ette lugeda see:

Anna, oh Issand, armu, elu, rahu, tervist, pääsemist, armulikku külastamist, pattude andeks andmist oma sulasele peapiiskop Urmas Viilmale ja et Issand annaks talle palju armurikkaid aastaid.

Need viimased sõnad olid märguanne, et me tõuseme ja laulame Palju aastaid. Ega me ühtegi korda ju kokku ei laulnud, lihtsalt ei olnud laulukooriprooviks aega olnud, seega kõlas 20nel erineval häälel kolm korda palju aastaid.

Oli aeg tulla ülalt alla, soovida õnne ja lasta sünnipäeva lapsel lõigata lahti tort;)

 

Natukene teistsugune palve Kuriste perelaagrist.

Püha Kolmainu perekond – Tarassius, Aabraham ja Helena!

Täname Teid laagri nimekirja lisamise eest!

Heitke armu meie peale ja andke meile rohkem magustoitu (mitte et me näljas oleks).

Täname sääskede ja muude hammustavate katsumuste eest.

Oma igaaastase laagriliste nimekirja täitke ikka meie nimedega ja ärge arvestage intresse meie tekitatud segadustele.

Peakohtunik Anastasia – anna boonuspunkte meie võistkonnale ja ära jäta meid viimaseks.

Õnnistage järgmise aasta metsmaasika saaki (ja olge usinad nende korjamisel meile)

Teid austab Supertähestik 😉

Aamen

Oikumeeniline rahvusvaheline palverännak Ruhnus 12.08.2017

Varahommikul, kui ma jõudsin kokkusaamiskohta Buldersi hoovi nii 05.30 paiku, jõid varasemad ärkajad juba ammu kohvi ning kivi peal oli puust rist meid ootamas. Tuli välja, et vallavanem oli hommikutundidel selle valmis meisterdanud.

Palverännuraja oli vallavanem igati hästi läbi mõelnud ja ette valmistanud. Kokku oli retke algseks pikkuseks paberite järgi 15,530 km. Kokku oli 12+1 (kiriku surnuaial Harry Reinu haua juures) peatuspaika, mis olid saare jaoks kas ajalooliselt, kultuuriliselt või mõnel muul põhjusel olulised ning neid saarele tähtsaid paiku tutvustas kõigepealt vallavanem ja alles siis lugesime peatuspaigas palve. Igas peatuspaigas oli erineva kiriku ja konfessiooni esindajaga kokkulepitud, et ta loeb emakeeles oma traditsioonikohase palve, mis lõppes ühise Meie Isa palvega. Nagu keegi hiljem mainis, ta ei ole elus ennem nii palju Meie Isa palveid nii lühikese aja jooksul lugenud. Iga peatuspaiga juurde oli vallavanem ka palvesoovi kirja pannud, seda võis palvetaja kasutada, aga see ei olnud kohustuslik. Vallavanem ise oli raja kaks korda läbi käinud ning loodetavasti tähistatakse märgistustega see varsti ära, tulevad peatuspalvepaikadesse informeerivad infotahvlikesed ning siis on juba igaühel võimalik see rada omal käel läbi teha.

Alustasime oma palverännakuga Buldersi hoovist avapalvega, mille pidas EELK peapiiskop Urmas Viilma. Võtsime risti ja ikoonid ning vallavanema  järgi suundusime järgmisesse peatuspaika.

Esimene palvepeatus oli Ruhnu rahvamaja, kus  õigeusu palvuse eesti-soome keeles pidas isa Heikki Huttunen. Piiblikoha lugemise hetkeks neti Piibel minu telefonis ei hakanud tööle, aga õnneks oli Janel Piibel kotis kaasas. Palvesooviks – palve kultuuri, seltsielu ja koostöö arenguks.

Teine peatuspaik oli 144 aastase Ruhnu koolimaja juures, mis paegi renoveeritud saab. Siin luges Jane Vain Jaakobitee palverändurite teele minekupalveid. Palvesooviks – palve hariduselu arenguks

Vahepeal jõudsin ma Urmas Oraseni, kes rõõmsalt oli nõus olema eeslaulja ning kõik, kes soovisid võisid laulda taize laule või kui oli mõni palverännu soovilugu, sai ka see lauldud.

Edasi suundusime metsa ja jõudsime peagi randa, kus asub Korskirke kabelikoht, kus kabel veel 17. sajandini püsti oli. Abiõpetaja Oona Huttunen luges mere ääres rannavallil luteri traditsioonikohase palve. Palvesooviks  – palve hävinenud külade mälestuseks.

Suundusime uuesti metsarajale ning jõudsime peagi Korskirke kabelikohale, mille vanuseks pakutakse ca 5000 aastat.  Siin lugesin ma ise õigeusu palveraamatust palve armastuse kasvamiseks ning viha ja kurjuse kaotamiseks. Palvesooviks – palve esimeste Ruhnu asukate-hülgeküttide mälestuseks.

Peagi jõusime  Ruhu tuletorni juurde, mis juba on töötanud 140 aastat. Haldi Leinus luges baptistide traditsioone järgides palve. Palvesooviks – palve tulele kui tee näitajale ja koju kutsujale.

Siia jõudis kohale ka meie hommikune omlett.

Kõik, kes ei olnud juba päev varem tuletornis käinud, siis nüüd tekkis neil see võimalus.

Ülesse minekul, loodetavasti sellest ringiratast trampimise tagajärjel, oli tunne, et torn kõigub ja mitte vähe. Vaate üle ei saanud üldse kurta, vaatamata pilvisusele, oli ikka ilus, mis sest, et mõni meist eelsitas seinast kasvõi hammastega kinni hoida, mitte aga vaadet imetleda 😉

Mis tornis käik see on,  kui ühist tuulest viidud grupipilti ei teeks 😉

Kui kellelgi jäi arusaamatuks, kus see Läti ikkagi on, siis tuli appi peapiiskop, kes nutitelefoni abil suuna kätte näitas.

Kui ilmateadet jälgida, siis palverännuaegne ilmateade kõikus kiiremini, kui ma silma suutsin pilgutada. Kord pidi paistma päike, siis sadama pussnuge ja sa siis aru, mis sind ees ootamas on. Traditsiooni kohaselt oleks tulnud panustada teisele võimalusele, sest kaks eelnevat korda on sadanud pussnuge. Ennem palveränud diakon Torrimiga juttu ajades, ütles ta, et ega saarele tulek või siit äraminek ei peagi kergete killast olema, sest sellel saarel enam inimtahe eriti ei loe, pigem Jumala tahe. Pealegi palved pidi saarel uskumatult kiirelt täide minema ning tema sooviks oli, et peapiiskop saaks enda nahal tunda tuleku-mineku raskusi. Kuna tuleku ajal oli vesi klaassile, siis tundub taevasse vaadates, et Torrim oli palveid lugema asunud. Keegi tuli juba minu juurde ja ütles, et tema tundis esimesi  vihmapiisku. Ütleme, et seekord oli kogu vihmavarustus mul kaasa, ok, kummikud jäid mandri peale, aga seal oli üks väike aga, kogu see vihmavarustus oli ju ööbimiskohas voodi peal, mitte seljakotis. Mingi hetk tundus, et Torrim kas väsis või halastas, aga taevas hakkasid toimuma väikesed muudatused ning oli esimest päikselaiku näha.

Kui oli söödud, tornis käidud, jätkasime oma rännakut. Överkirke kabelikohas pidas palve Soome kiriku kaplan Juhana Sihvo. Siin jagati meile kätte isegi laululehed. Soovipalveks – palve rannakabeli mälestuseks, kus käidi enne merele minekut ja merelt tulles.

Selle rännaku tõsise,a takistusega – hästi suure maha langenud puuga, tegime tutvust rannas – kes suutis, ronis üle, kes nägi võimalust, puges alt, kes ei viitsinud kumbagi teha, kahlas veest läbi.

Järgnevalt saabus selle rännaku üks huvitavam lõik, pilliroosalu, kus jalgu lohistades, oli võimalik laulvat liiva kuulda.

Jõudsimegi nelja hukkunud Ruhnu noormeeste mälestuspaika, kes 30.10.2001  Roomassaarde paadiga metalli müüma suundusid, kuid kunagi sihtkohta ei jõudnud. Siin lugesid Poola õigeusu noorteliidu 4 noort palve. Palvesooviks – palve noormeeste mälestuseks

Ennem järgmist punkti tegime vahepeatuse vallavanema juures, kus oli eriti popp pikas järjekorras seista  😉

Teel järgmisesse peatuspaika möödusime Ruhnu muuseumist, kus talukompleksi peamaja on 42 m pikk.

Samuti möödusime saare ainsast liiklusmärgist.

PS. Karumärk metsas ei lähe arvesse 😉

Jõudsime katkusurnuaia juurde, kuhu oletatavasti maeti 1710. aastal  213 katkuohvrit ning ellu jäi vaid 80 ruhnlast. Säilinud on ka umbes kolmesaja-aastane elus künnapuu,  mis võis olla katkusurnuaia väravapost.

Siin luges mu pinginaaber Andres Kapp medotistide päevasõna ja palve.  Palvesooviks – palve katkuohvrite mälestuseks.

Järgmisesse kohta me reaalselt kohale ei läinud, sest päike lõõskas ja me oleks pidanud minema üle kellegi heinamaa, aga me kaugelt piilusime Ulrike kabelikohta, see pildil olev väike küngas, kus asus kuni 17. sajandi alguseni Ulrike küla kabel.

Siin isa Heikki Huttunen luges neitsi Maarjale palveid ning nii soome kui poola õigeusklikud toetasid teda lauluga. Samal ajal peapiiskop hoidis neitsi Maarja ikooni. See kõik moodustas väga ilusa sümbioosi kokku.

Edasi läksime Ruhnu vallamaja juurde, kus Laura Haarlaa luges nelipühilastele omase palve. Soovipalveks – palve 1919.a. loodud Ruhnu valla arenguks.

Oli vaid viimane peatus ennem lõppsihtkohta, Ruhnu raamatukogu, mis pidi olema populaarne nii kohalike kui ka saart külastama tulnud inimeste hulgas. Kuna ma olen arvutamises väga kõva käsi, siis siin luges palve nii luterlaste traditsiooni järgides Urmas Oras

kui Jako Kull õigeusklike seas tuntud Vaga Süüria Efraimi palve.  Palvesooviks – palve Ruhnu vaimuelu arenguks.

Tuligi teha kõne Torrimile, et nüüd me hakkame saabuma ehk aeg on kirikukellasid lööma hakata.

Ja varsti paistiski kaks kirikut, üks ehitatud 1644 ja teine 1912.

Kuid veel ei olnud rännak läbi, läksime esmalt Harry Reinu haua peale ja Torrim luges seal hingepalve talle.

Alles siis sammusime kõik koos uude kirikusse, et pidada oikumeeniline lõpujumalateenistus. Ajaliselt me mahtusime graafikusse, kell oli umbes natuke enne 15.00. Pooled meist  ruttasid 16.00 lahkuva laeva peale.

Ei saanud mitte traditsiooni eritata ning nagu Vormsis, pikenes ka siis teekond. Lõppkokkuvõttes läbisime umbes 20 km. Võib öelda, et arenguruumi on, võtab veel paar aastat aega, ennem kui km paberil klapivad reaalsete kilomeetritega.

Pildid Triin Salmu ja minu tehtud.

Arvutamises olen ma tegija ehk Ruhnu palverännaku viimased ettevalmistused enne algust

Kui lõpuks tundus, et nüüd vist on kõik kontrolli all, siis oli vist oli jälle ennatlik aeg rõõmustamiseks. Ma arvan, et kokku vahetasin ma laevapiletitel tegin ma muutusi nii 20 korral ning kui laevafirma oleks iga liigutuse eest raha sisse kasseerinud, oleks ma silmagi pilgutamata 1/3 piletitele juurde pidanud maksnud. Viimased ümber korraldused tegin ma Ruhnus, kui reede hommikul tuli Pireti kõne, et kahjuks me ei jõua Munalaiu laeva peale, sest nende auto läks hommikul katki. Sellise loodusseaduse vastu vist ei saa. Aga mulle meenus, et päev ennem seda oli isa Andrei mulle saatnud teate, et just nüüd ja praegu oli imeviirus teda jalust rebinud ning tal ei jää muud üle kui haigust nautida ning Ruhnusse tuleku unistuse täitumine jääb seekord teostamata. Tema kaks kohta oli üle, mitte küll õiges nimekirjas, aga vallavalitsuse erinimekirjas. Tagasisõiduks oli aga pakkuda mul ainult üks pilet kahe asemel, aga õnneks oli vallavanem nõus ühe oma pileti mulle loovutama. Nii et ka see viimase hetke vangerdus sai teostatud.

Järgmine oli majutusküsimus, sest kui sul ei ole kahesed toad, vaid hoopis 14, 6 ja 7 toad või siis üks lai voodi ja neli tavalist voodit ühes toas, siis tuli hakata kõrgemat matemaatikat kasutada, et inimesed kuidagi jaotatud saaksid, nii et keegi ula peale ei jää. Kuna paare oli suhteliselt palju ja parima tahtmisega neid ei olnud võimalik kokku jätta, siis kalkuleerisin eraldi, kui palju mehi on ja kas neid kokku elama pannes õnnestub, järsku kuidagigi majutusnumbrid paika saada. Mingi hetk oli peaaegu kõik ok, aga sel juhul tuli isa Heikil magada põrandal ning see ei olnud hea plaan, seega tuli uuesti planeerima hakata, võttes veel arvesse, et kõik saaks peaaegu koos nendega olla, kellega nad soovivad. Ennem Munalaiu laeva kohale saabumist olid kõik tubadesse jaotatud, aga teel sadamasse teatas Luise, et natuke tuleb vangerdada ning kõik minu suures ponnistused lendasid  sama kiirelt hetkega vastu taevast ning tuli jälle otsast peale hakata. Aga arvutada mulle meeldib, mis seal salata 😉

Munalaiult saabujatega oli enamus meist kohal ning kui isa Heikki avaldas soovi, et võiks ka see aasta teha tutvumisringi, et kes keegi on ja mis ootustega on tuldud. Kuuldes, et paljude jaoks on see esimene palverännak ja ootused on suhteliselt taevakõrgused, hakkasin vaikselt mõtlema, kas neid ootusi on võimalik üldse inimlikul jõul täita. Õnneks selle koorma andis sokutada Jumalale, et mina annan Tema kaasabil endast parima, aga edasi on Tema teha. Tutvustusringi lõpus mainisin, et peapiiskoppi ja tema perekonna tunneb vist igaüks ära ning see järgi jäänud eestlane on Hannes, ülejäänud on kas poolakad või soomlased, aga nendega on homme rännaku ajal võimalik tutvust teha.

Mingi hetk oligi õhtu käes ja saabunud viimane laeva täis palverändureid. Kell hakkas vaikselt 22.00 saama. Nimelt Ruhnu saarel on see eriline kellaaeg, sest just siis algab iga õhtu vanas kirikus õhtupalve. Puukirik, küünlad, hinge puudutavad palved, imeline laul – selline tähendusrikas punkt igale päevale ja vastuminek ööle. See päev seekord punkti ei saanud, nimelt peale seda oli nn ametlik avamine. Vallavanem ütles kõigile tere tulemast, natukene tutvustas ka enda kokku pandud palverännurada ning oligi minu kord teatada, et ma soovin kõiki näha alates 05.30 õue peal, sest 05.44 päiksetõusu ajal algabki palverännak. Kui keegi sinnani oli mõelnud, et see varahommikune algus on nali, siis oh seda ebaõnne, ei olnudki. Igaks juhuks mainisin, et ma tean täpselt, kus keegi ööbib ja tulen ajan isiklikult üles, kui ise silma lahti teha ei suuda. Ja neile, kes hommikul kohvita ei suuda ennast liigutada, ootab kohvi termoses alates 05.30.

Mul oli ka mure, olime ennem vallavanemaga käinud kirikus palverännule kaasa võetavat risti vaatamas (loe: oma käega katsumas), sest kirikuõpetaja Harry Rein’u matusteks oli kogemata tehtud naiste rist, mis praegu seisis kiriku eeskojas, aga kui ma seda korraks liigutada üritasin, siis ma sain aru, et viis sammu on maksimum, mis me sellega teha suudame. See rist oli ikka tõsiselt raske, muidugi, mis palverännak see on, kui raskusi ei ületata, aga 15 km me seda raskust sikutada ka parima tahtmisega ei jõuaks. Seega oli meil puudu palverännaku rist. Mis mul muud üle jäi, kui mainida, et kui keegi tunneb kutsumust, võiks ta minna metsa risti tegema, kuigi suht pime on, aga ma oleks väga tänulik. Piret tagareast pakkus mulle enda kaasa võetud väikest risti, mille oleks saanud mingi pikema kepi otsa naelutada ehk  see oli reaalne hommikune plaan, tuli vaid see kepp leida. Peaaegu lahendatud mure, seega tuli vaid head ööd soovida kõigile soovida ning kell 05 ei olnud enam kaugel.

 

Kui 50. Ruhnu broneeritud palverännu laevapiletist jäi alles 16.

Eelmine aasta Vormis palverännakul uurisin, kas kellelgi on ideid, kuhu võiks järgmine aasta palverännakut korraldada, siis kaks inimest – Ellen ja Regyta, pakkusid välja Ruhnu. Ruhnu minu jaoks tundus, midagi tõsiselt kättesaamatut. Jah, ma teadsin, et kaarti vaadates, see on kõige kaugemal mandrist asuv saar, aga reaalselt ma ei teadnud mitte kedagi, kes oleks Ruhnus käinud. Kaardi järgi küll Eestimaa, aga muidu nagu ikkagi välismaa ehk otseloomulikult mitte Läti.

Idee iseenesest tundus väljakutse, et miks mitte proovida ning kui Ellen mainis, et tema teab vallvanemat Jaan Urvetit läbi näitlejate ringkonna, siis oligi plaan juba ilmet võtmas. Leppisime kokku, tema helistab esimesena ja peale seda tuleb minu kõne koos pakkumisega ja nii kogu see korraldus alguse saigi. Panime Jaaniga paika palverännu toimumiseaja, tutvustasin milline on oikumeenilise rahvusvahelise palverännu kontseptsioon, kui pikk võiks palveränd olla ja miks meil nii palju peatuskohti on – et iga kiriku ja konfessiooni esindaja saaks oma traditsioonide kohaselt lugeda palve.

Põhimõtteliselt oli täitsa elujõus plaan juba koos, nüüd oli vaja kõige suurema takistusega rinda pista ehk muretseda vajalik hulk laevapileteid. Ega Ruhnu ju nii kerge saada ei olegi, sest nende piletite saamine meenutas tiba vene aega, kui sul oli vaja kas tutvusi või olla sa essa pikas järjekorras. Mina panustasin esimesele variandile ehk kokkulepitud ajaks saatsin vallavanemale nimekirja 50 palveränduri nimega, täpselt nii palju laev inimesi mahutab. Nimekiri täitus hämmastavalt kiirelt, mistõttu hilisematele regajatele pidin teatama, et kahjuks neile kohti enam ei jätku, soovi korral panema nad ootelisti, sest Ruhnu oli väga populaarne palverännu sihtkoht.

Kui eelmine aasta Vormisse tuli piiskop Salumäe, siis tema soovitas teha kutse peapiiskopile, kes oma valitsemise ajal ei ole Ruhnut külastanud. Ennem helistasin ma ka kohalikule vaimulikule Jaanus Torrimile, kes telefoni vastu võttes teatas, ma juba ootasin, millal sa mulle helistad. Ausalt, läks natukene selle numbri saamisega aega. Peapiiskopile kutse saatmisest rääkides, mainis ka tema, et tal oleks rõõm oma kauaaegset sõpra saarel vastu võtta. See tõik andis veelgi inspiratsiooni peapiiskopile kutse saatmiseks ja minu suureks rõõmuks tuli positiivne vastus.

Nüüd tuli ka leida õigeusu preester palverännakule. Eelmine aasta Vormsis oli isa Markus, aga millegipärast ta seekord otsustas mitte tulla. Ega meie kiriku preestri meelitamine saarele ei ole kergete killast ülesanne. Mõnega olin ma rääkinud, aga kedagi kindlat veel ei olnud. Kui regajate nimekirja üle vaadates nägin isa Andrei nime. Preester tekkis nimekirja iseenesest. Kohe kirjutasin isa Andreile ja uurisin, mis küll ajendas teda osalema. Vastuseks tuli, et Ruhnu on olnud tema unistuste saar ja nüüd peaaegu kandikul tuuakse pakkumine koju kätte.

Isa Heikki Huttuneni võib pidada oikumeenilise palverännu „raudvaraks“, iga kord on kohal. Kuna seekord oli registreerimine detsembrini, siis tema jaoks oli see ikkagi liiga vara ning ma pidin tõdema, et kahjuks vist ei ole võimalik tema osavõtt. Aga Jumalal olid teised plaanid, mis tõi palverännaku korraldusse hoopis uusi tuuli, algul küll ehmatavalt jahedaid, kuid ka tuulesuund aja jooksul muutus soodsaks.

Aprillis saabusid suured muudatused projekti, kui selgus, et mul ei olegi 50 laevapiletit vaid need on pandud vabamüüki ja alles on ainult 16. See oli löök allapoole vööd, mida isegi õudusunenäos ei osanud oodata. Lugesin mulle vallavanema poolt edastatud laevafirma meili, et mind ei olnud võimalik kätte saada. Vaatasin kõik oma meilid üle, ma ei olnud ühtegi meili laevafirmalt saanud ja ühtki tundmatult numbrilt tulevat kõne, ei olnud mu telefoni logis. Huvitav oli veel tõik, et kõik palverännu ajal  piletid siia-sinna olid üleöö tavamüügist kadunud. Poolakatel olid juba piletid Eestisse ostetud ning ikkagi oli ju kutsutud peapiiskop, kuidas ma teatan, et palveränd jääb ära. See oleks ju olnud otsene vee peale tõmbamine oikumeenilisele palverännakule, sest järgmine aasta ei oleks mul mingi trikiga õnnestunud järgmist palverändu korraldada, sest Eestimaa on selliste ämbrite jaoks liiga väike. Õnneks oli saadetud meilis juhatuse liikme telefoninumber ja mis mul muud üle jäi, kui teha kõne ja uurida, miks küll mu projektist niimoodi põhjagaasiga üle sõita soovitakse. Juhatuse liige andis mulle büroojuhi telefoni numbri. Tuli välja, et oli märgatud, et midagi on nihu kommunikatsioonis läinud ja kõik  vabad piletid olid mulle igaks juhuks kinni bronnitud. Vaatamata sellele oli siiski ainult 16 inimesel võimalik sõita läbi Pärnu, ülejäänusid tuli veenda, et võiksid ikkagi tulla kas  Munalaiu või Saaremaa kaudu. Plaanis oli veel üks väike aga, nimelt pühapäeval nii Munalaiu kui Pärnu kõiki vabu laevakohti kasutades, jäi ikka mul saarele 22 inimest. Tundus kahtlane, et kõik oleks nõustunud teisipäeval Saaremaa kaudu tagasi sõitma, seega tuli mingi muu lahendus leida. Vallavanemaga konsulteerides, tuli välja, et võimalus on tellida erilaev, aga selle tellimine sõltub suve jooksul ära jäänud sõitudest ning see just ei ole kõige kergemini teostatav soov. Juba oli ta kirjutanud ministeeriumile. Helistasin uuesti laevafirmale ja ka nemad lubasid kirjutada, aga võimalust laev saada oli suhteliselt nutune.

Kuna minu teada avamereujujaid palverännu seltskonnas ei olnud, tuli leida alternatiive, kui erilaeva ei ole võimalik saada, kuidas maismaa palverändurite jaoks ikkagi pühapäeval paistma hakkab. Küsisin hinnapakkumise Pärnu jahisadamast, nr, mis ma sain oli antud olukorda arvesse võttes, suhteliselt normaalne, aga 22 palverändurit isegi pressimismeetodit kasutusele võttes jahile ei oleks mahtunud. Meenus kristlaste puulaev Jenny Kruse, kelle kapteniga ma eelmine aasta Vormsi sõitu arutasin. Tema olid nõus 22 inimest saarelt ära tooma, aga see oleks mu eelarve suhteliselt kiiruga pankrotti tõmmanud ja see sõit oleks 10 tundi kestnud. Ei tundunud eriti ahvatlev pakkumine. Ma ise oleks sellest seiklusest küll heameelega osavõtnud, aga kas ma leian veel 21 entusiastlikku palverändurit kaasseiklejaks, oli küsitav. Seega ükskõik kuidas ma ka ei kalkuleerinud, tuli panustada selle lisalaeva tellimisele. Vahepeal oli ööistungite aeg kätte jõudmas ning mul paluti uurida, kes on see inimene, kes vastab laevafirma meilidele, et teaks kellega öösel juttu minna puhuma. Kõik võimalused sai ära kasutatud, sest erilaeva oli ikkagi vaja ning lõpuks tuli ka see positiivne vastus, me saime teile erilaeva. Väljub laupäeval kell 16.00 Ringsult Pärnu poole. See oli rõõmustav teada, nüüd sain ma kõik inimesed saarelt tagasi mandrile, aga palverännu enda ajakava läks tiba nihkesse. Kui algselt oli plaanis, et oikumeeniline jumalateenistus toimub pühapäeval, siis uue plaani kohaselt teenistusega lõppes palverännak.

Edasi-tagasi laevapiletid olid mul olemas, nüüd tuli vaid saata laiali meil, teatega, et palverändurid kahjuks ei saa seilata Ruhnu poole Pärnust, vaid stardipositsiooniks tuleb valida kas Munalaid või Roomassaare.  Selle kirja kirjutamine ei olnud just kergete killast, arvestades, mis võib olla reaktsioon. Reaalselt sain ainult ühe sõimukõne ja kümnele rändurile see uus plaan ei sobinud. Samas see uus plaan tekitas kohti palverännakule juurde, nii et tipphetkel oli nimekirjas 59 inimest, lõpuks palverännakule saabus 53 neist. Samuti andis see võimaluse teha uuesti pakkumine isa Heikkile, kelle tihedasse ajakavasse Ruhnu palverännak seekord ära mahtus ning ta võttis endaga kaasa veel 4 soome noort.

Osad palverändurid, kes minu ja Triinuga Saaremaa kaudu tulid, mahtusid EELK bussi. Õnneks Roomassaarde sõitis ka kohalik liinibuss või tegelikult see sadam ei olnudki Kuressaarest nii kaugel, võis ka takso võtta. Munalaiuga olid natuke kurvemad lood. Kui laev läks välja kell 11.00, siis ainuke Pärnust tulev buss jõudis kella 08 paiku juba sinna ja mida sa teed 3 tundi väikses sadamas. Õnneks, kui ma saatsin meili, et kas kellelgi on autos kohti ja kas keegi soovib küüti, siis pakkujate ja soovijate arv klappis ja minul tuli ainult kontakte saata, et nad ise kokku lepiks oma tulekud.

Üks väike mure oli veel, nimelt kuidas EELK buss Saaremaalt Pärnusse saaks. Võimalus oli, et keegi sõidab meiega kaasa, toob bussi Pärnu ja siis sõidab ise liinibussiga koju. Suhteliselt nigel plaan, aga isegi üks sõber oleks olnud nõus selle üleskutse vastu võtma, kui tal just samal päeval ei oleks sünnipäev olnud ja mitte mingi trikiga ei oleks ta Tallinna jõudnud kella 18.00, kui meie laev alles kell 16.00 Roomassaarest startis. Veel oli viimane panus ehk kõikvõimas Facebook aitab hädast välja. Ma suhteliselt kohe sain saarlaselt küsimuse messengeri, kes sa ikka õigete inimeste käes oled küsinud abi. Tundus, et nüüd küsisin ja nii Igor toimetaski meie bussi Saaremaalt Pärnusse. Teades, et kõik see laevapiletite ümbermäng arvatavasti viib ürituse eelarve totaalselt miinusesse, uurisin, et tahaks kohe teada, mis ma maksma pean. Algselt oli kokkulepe, et praamipiletid ja et piisavalt bensu bussis oleks. Lõppes sellega, et tegelikult ma ei maksnud midagi, aga vähemalt väikseks tänutäheks sain ma üle anda EKN3 meene. Samuti sain ma pakkumise oma kursaõelt Marilt, kelle abikaasa töötab politseis, et ma võiksin ühendust võtta Lääne prefekti kaplaniga, kes on saarlanna ja küll mu buss ikka Pärnusse saabub. Nagu näha alati tasub abi küsida, kui ise ei oska lahendust näha, küll keegi teine oskab seda sinu asemel.

Nii et vaatamata viperustele ei jäänud Ruhnu oikumeeniline rahvusvaheline palverännak ära 😉

Pearahakütt. A family man

 

Igipõline küsimus, mis on tähtsam – kas pere või töö ja raha?

Dane, olles pearahakütt, teeb otsuseid ka teiste elude üle – mis hetkel võiks rääkida tõtt ja mis hetkel tuleb hoida kellegi ootusi üleval, teades, et sa ei kavatsegi neid kunagi täita. Firma omanik, tõeline rahahai, seab üles võistluse, pakkudes välja juhataja koha, aga ainult sellele, kes suudab enim raha firmale sisse tuua. Võitja saab olla ainult üks – kas Dane või Lynn. Algab tõsine võitlus, sest auhind on ahvatlev. Aga Jumalal on hoopis teised plaanid ning Dane pojale Ryanile diagnoositakse vähk. Mis on sellisel juhul tähtsam – kas pere või uus ahvatlev töökoht? Kas see on sündmus, mis  paneb elu üle järgi mõtlema ja väärtushinnanguid ümber hindama?

Võib lühidalt võtta kokku Mäejutluse lausega – Tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse.

 

 

Vatikani päevikud: võim, poliitika ja saladused. John Thavis

Põnev lugemine Vatikani müüride taga toimuvast läbi kohaliku pressiajakirjaniku pilgu läbi. Mis see Vatikan ikkagi endast kujutab? Kas kõik on ikka nii püha kui kaugelt paistab või on ikkagi tegemist tavaliste inimestega, kel vaatamata Vatikani pühaduseloorile on omad saladused, soovid, tahted. Kirjeldab, kuidas on olla paavsti reisidel tema lennukis kaasa reisiv ajakirjanik, kas see on privileeg infole ja võimalus paavsti lähemalt näha või pigem istud infosulus, ajakirjanikele mõeldud busse ei ole kuskil ja paavsti kõnesid pead ikka telekast jälgima. Raamat räägib ka pedofiiliast, homoseksualismist ning mis on kiriku seisukoht antud küsimustes. Millised olid ootused ja lootused Benedictus XVI ning kas need üldse täitusid? Kuidas on võimalik paavsti pühakuks kuulutada? Milliseid tiitleid tuleb kasutada? Igati põnev lugemine reaalsete inimeste elust Vatikani kaitsva müüri tagant.