Surm Dordogne’is. Politseiülem Bruno juhtumid

Selle raamatu kohta võiks öelda, et algul ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama. Algul loen ja loen ning mõtlen, et miks seda raamatut ometi soovitati. Midagi olulist ei juhtu. Aga selleks, et midagi juhtuma hakkaks tuli jõuda idüllilise maakoha kirjeldustest 5 peatükini, kui politseiülemale Brunole saabus Karimilt kõne, et ta eraklik vanaisa on jõhkral viisil tapetud. Tegemist on Alžeeriast sisserännanud kodumaa kangelasega, kes isegi sõjasangari medali saanud teenete eest uue kodumaa ees. Midagi ei ole mehe majast kadunud, välja arvatud see medal ja seinal olnud kunagi pilt, temast kui jalgpallurist. Kõige kurioossem asja juures on mehe kehale lõigatud svastika märk. Miks selline vihaõhutus ja veel vana mehe peal välja elatud?

St Denise on väike linn, kus igaüks tunneb igaüht ja ega seal midagi saladuses hoida ei saa, kuid seekord on tegemist hästi varjatud saladusega. Kui veel appi ruttab Pariisi kõrged ametnikud, siis segadust on mitme eest ning kas välja tulnud saladust tasub ikka suure kella külge panna või ei.

Vahetu, mõnus lugemine. Täpselt üheks ranna päevaks 😉

Ma jälgin Sind. Teresa Driscoll

Mida teha rongis, kui raamat, mida sa kaasa ostnud oled, on surm igav ja telefonis scrollida ka enam ei viitsi? Hakkad ju vaatama, kes on kaasreisijad ja tahtmatult jääb midagi kõrvu, kui nad üle rongi kõva häälega räägivad. Nii juhtus ka Ellaga, kõigepealt nägi ta rongis kahte noormeest mustade prügikottidega. Ei tea, mis seal kotis küll olla võib? Poisid aga nägid kerget saaki, kahte maatüdrukut. Jutu käigus kuuleb Ella, et poisid on äsja vangist vabanenud ja teel Londoni poole, kuhu ka tüdrukud esmakordselt kahekesi trippima lähevad. Ella tahaks tüdrukuid nii väga hoiatada, et need noormehed ei ole õige seltskond, aga mingi hetk tundub talle, et see ei ole ikka see õige tegu. Nii lähevadki nende teed lahku, kui järgmine hommik ilmub ühe tüdruku pilt meediasse teatega teadmata kadunud.

Mis tegelikult öösel baaris juhtus, kes kellega lõpuks kuhugi läks ja mis edasi sai? Maine purunemist kartes valetab Sarah algul, et kadunud Anna rikkus reegleid ja ei tulnud kokku saama, aga kas ta ikka rikkus? Kas Sarahil tegelikult ei ole oma saladused, mida kiivalt varjata.

Ella, kes on tundud aasta aega süümepiinasid, sest tema oli see salajane tunnistaja, kes ei teinud suud lahti ja kelle nime on suutnud meedia kuidagi välja nuhkida. Kuid nüüd hakkab ta saama saladuslikke musti postkaarte ja talle tundub, et keegi jälitab teda, keegi, kes soovib teda hävitada.

Raamat, mis on kuni viimse leheni täis põnevust ja kui juba on tunne, et nüüd on kõik teada, segatakse kaardid laua peal uuesti ära ning kadunud Anna lugu saab uue suuna.

Tunnistaja. Katrin Laur

Tunnistaja annab ülevaate Eesti kultuuriloost aastatel 1930-40 läbi kahe inimese pilgu. Raamatu peategelane on Saksamaalt saabunud jesuiit tulevane Eesti Katoliku Kiriku piiskop Eduard Profittlich ning kõrvalosa täidab sotsialist ja tulevane Nõukogude Eesti välisminister Nigol Andresen. Nende esimene kohtumine toimub rongis teel Tallinna. Edaspidi nende elukäigud aeg-ajalt põimuvad – kohtudes erinevatel vastuvõttudel, ka tänavatel. Mõlemad mehed on aatepõhised, aga samas nende väärtushinnangud on väga erinevad. Kui piiskopi ajendab tegutsema armastus ja halastus, siis Andreseni pigem viha läänemaailma vastu ja võrdsus inimeste vahel. Piiskop ilma küsimata laenab Andresenile raha, kui viimane temalt seda palub, küsimata milleks seda kasutatakse ning loodab, et üks päev saab ta võla tagasi. Siis kui piiskop abi vajab, ei mäleta tulevane välisminister ei seda heategu ja hiljem isegi mitte ta nägu, sest rahvavaenlane on rahvavaenlane, olenemata tema teenetest.

Kuidas on vaja tulla Eestisse juhisega, ehitada siin üles idariitus ehk teisisõnu ületada katoliiklaste ja õigeusu vaheline sild ning luua üks kirik, siis see missioon juba eos märätatud läbi kukkumisele. Aga käsk on ülem kui meie ning jesuiidi kohustus on püha isa sõna kuulata. Ei ole kerge tulla teise riiki, oskamata keelt ja teadmata inimesi, aga tulevane piiskop kohandub kiiresti ja ehitab oma kiriku üles, vaatamata ka aeg-ajalt sisestele vastuoludele.

Põnev on lugeda tausta, mis sel ajal Eestis toimus, kuidas võimu jõujooned olid jaotatud, kes kellega mestis oli ja mida milleski arvati.

Selle kõige taustal on aeg-ajalt sõna võtmas Andresen, kes sotsialistina enamjaolt vireleb vaesuses, unistab nõukogude liidust, tõlgib Karl Marxi ning külma südamega võtab osa juuni küüditamisest. Temagi puhul käsk on ülem kui meie, kui tema käskijaks on Pika tänava saatkond. Võrreldes oma võimukaaslastega jääb tema ellu, käib ära vangilaagris ja saabub Eestisse tagasi. Seda küll raamatus mainitud ei ole, aga nii tahaks teada, kas lõpuks jõudis kohale, et tema unistuste nõukogude liit ei olnudki loodetud paradiis.

Piiskopi kirjeldades on toodud välja ta kõhklused-kahtlused ja inimlik külg. Mida lõpu poole raamatuga jõuda, seda õõvastavam see on – Eesti sunduslik astumine nõukogude liitu ja samas piiskopi kahtlused, kas peaks Eestist ära minema või siia jääma. Saksa saadik mitmeid kordi käib teda veenmas, kuid lõpuks saabub rahu piiskopi südamesse ja ta on valmis minema vastu oma saatusele Eestimaa katoliku piiskopina.