Tunnistaja annab ülevaate Eesti kultuuriloost aastatel 1930-40 läbi kahe inimese pilgu. Raamatu peategelane on Saksamaalt saabunud jesuiit tulevane Eesti Katoliku Kiriku piiskop Eduard Profittlich ning kõrvalosa täidab sotsialist ja tulevane Nõukogude Eesti välisminister Nigol Andresen. Nende esimene kohtumine toimub rongis teel Tallinna. Edaspidi nende elukäigud aeg-ajalt põimuvad – kohtudes erinevatel vastuvõttudel, ka tänavatel. Mõlemad mehed on aatepõhised, aga samas nende väärtushinnangud on väga erinevad. Kui piiskopi ajendab tegutsema armastus ja halastus, siis Andreseni pigem viha läänemaailma vastu ja võrdsus inimeste vahel. Piiskop ilma küsimata laenab Andresenile raha, kui viimane temalt seda palub, küsimata milleks seda kasutatakse ning loodab, et üks päev saab ta võla tagasi. Siis kui piiskop abi vajab, ei mäleta tulevane välisminister ei seda heategu ja hiljem isegi mitte ta nägu, sest rahvavaenlane on rahvavaenlane, olenemata tema teenetest.
Kuidas on vaja tulla Eestisse juhisega, ehitada siin üles idariitus ehk teisisõnu ületada katoliiklaste ja õigeusu vaheline sild ning luua üks kirik, siis see missioon juba eos märätatud läbi kukkumisele. Aga käsk on ülem kui meie ning jesuiidi kohustus on püha isa sõna kuulata. Ei ole kerge tulla teise riiki, oskamata keelt ja teadmata inimesi, aga tulevane piiskop kohandub kiiresti ja ehitab oma kiriku üles, vaatamata ka aeg-ajalt sisestele vastuoludele.
Põnev on lugeda tausta, mis sel ajal Eestis toimus, kuidas võimu jõujooned olid jaotatud, kes kellega mestis oli ja mida milleski arvati.
Selle kõige taustal on aeg-ajalt sõna võtmas Andresen, kes sotsialistina enamjaolt vireleb vaesuses, unistab nõukogude liidust, tõlgib Karl Marxi ning külma südamega võtab osa juuni küüditamisest. Temagi puhul käsk on ülem kui meie, kui tema käskijaks on Pika tänava saatkond. Võrreldes oma võimukaaslastega jääb tema ellu, käib ära vangilaagris ja saabub Eestisse tagasi. Seda küll raamatus mainitud ei ole, aga nii tahaks teada, kas lõpuks jõudis kohale, et tema unistuste nõukogude liit ei olnudki loodetud paradiis.
Piiskopi kirjeldades on toodud välja ta kõhklused-kahtlused ja inimlik külg. Mida lõpu poole raamatuga jõuda, seda õõvastavam see on – Eesti sunduslik astumine nõukogude liitu ja samas piiskopi kahtlused, kas peaks Eestist ära minema või siia jääma. Saksa saadik mitmeid kordi käib teda veenmas, kuid lõpuks saabub rahu piiskopi südamesse ja ta on valmis minema vastu oma saatusele Eestimaa katoliku piiskopina.
Happy Days Traveli blogi 