Kursk


Mis on tähtsam  kas sõjasaladus, rahvuslik uhkus või inimelud? Kursk nende kolme vahel laveeribki. Kas olla aus või valetada? Kas julgeda öelda, et läkski kõik vastu taevast ja tulge meile appi või lõpuni väita, et kõik on maailma parimas korras? Mida teha sõjavarustusega, kui tehakse hea pakkumine ja sul oleks raha vaja? Otseloomulikult müüa maha augu täiteks ning olemasolev lasta roostetada, sest varuosad on niikuinii USA’le maha müüdud, sest keegi peab ju raha teenima Titanicu näitamisega turistile.

Selles filmis on imehästi see rahvuslik uhkus välja toodud. Kuni lõpuni hoian sellest kinni, sest kuda sa näitad end nõrgana, kui üleüldine kuvand on superriik. Hägusalt meenub nõuka aeg, kus kõik oligi selline butafoor ja siis kui reaalset asja nägid, mõtlesid, kas see ikka töötab ka.

Nüüd ma vähemalt tean jääkaru nalja.

Kaks viimast stseeni oli küll maine päästmine ehk lootust ikkagi on. Ah, et mis seal tehti. Selleks tuleb kogu Kursk ära vaadata ning vaatamisväärt see film tõsiselt ka on.

Kosmos ei ole enam kauge


Facebook suudab mind aegajalt üllatada ning seekordne võit oli EMS’i 4-kordne treeningkaart Justfit Exclusive Clubis. Mul polnud õrna aimugi, mida see lühend endast tähendab ja kui aus olla, ega ma eriti ei googeldanud ka. Korra sekkasin kodukat, et saaks aimu, kus see eksklusiivne klubi asub.

Täitsa puhta lehena ongi hea kohale minna, ei ole lugenud kellegi kogemusi, ei oska isegi midagi oodata. Teadsin, et võin kohale jalutada kaks kätt taskus, kogu varustuse saab sealt ning toimub individuaalne 20 minutiline trenning, mis esimesel korral on kogu sissejuhatava osaga nii umma tund aega. Inspireeriv oli kuulata, et  niimoodi treenitakse kosmonaute, et nende lihased ei kärbuks universumi avaruses hõljudes. Ma küll väiksena kosmonaudiks ei unistanud saada, aga kunagi ei ole liiga hilja. Vähemalt nüüd ma tean, millist fitnesstreeningut  kosmoses oodata.

download.jpg

Kõigepealt sain need mustad treeningriided, kusjuures selga pannes oma pesu alla jätta ei tohtinud. Ning siis ulatati mulle selline must vest (meenutas pommivest, aga oli kordades kergem), mis mu nina all poolenisti sooja veega märjaks pritsiti ja millel oli küljes 1001 juhet. Kui eest oli lukk kinni tõmmatud, siis hakkas pihta pingutamine. Ma tänasin õnne, et ma sajandeid varem ei elanud, kus naiste igapäevariietuse oluline osa oli korsett, mis tõmmati nii ümber sinu, et sa isegi hingata ei saanud. Kuidas korsetiga üldse süüa sai, on siiani täitsa müstika minu jaoks või nad tõesti ainult nokkisid tera tera haaval taldrikult sümboolselt midagi? Igatahes ma oleks tol ajal totaalselt nälga jäänud.  Samuti sain ma ümber käe muskli või olematu muskli, olenevalt kuidas vaadata, vöö, samuti ümber jalgade ja ümber puusa ning iga asi ühendati siis eraldi klemmidega ära. Nüüd ma olin peaaegu valmis kosmosesse minema. Veel tuli mind kaabli ja masinaga ära ühendada ning challenge võis alata. Peagi hakkas katseeksitus meetod pihta ehk minu treeningkaardile laeti impulsid, mida läbi selle vesti ja kogu muu atripuutika erinevatele keha piirkondadele andma hakati ehk ettevalmistus treeninguks. Muidugi ega ma eriti abivalmis ei olnud, sest ma timmimisel kaasa aidata eriti ei osanud. Impulsse alustati andmast jalgadele ja iga uue sissehingamisega järgnes uus lihasgrupp. Mulle tundus, et iga uue lisandumisel, ma eriti vana ei tundnud enam. Kui küsiti, et kas rohkem või vähem, olin ma hämmingus ja  vastasin ausalt – ma ei tea. Ma ei osanud aru saada, mis on see nn keksmine või kust läheb piir. Seega ma täiesti usaldasin treenerit ja tema nuppude keeramise oskust.  Kui kõik need impulsid olid paigas, algaski 20 minutine treening. Iseenesest oli treening kerge –  teatud intervallidega anti impullse kogu kehale ja samal ajal hingasin mina välja ja tegin harjutusi, a la pool kükke ja surud käsi kokku. 20190313_144030

Mis tunne siis oli? Kehas oli vahelduva eduga surin. Natuke meenutas seda, kui minna spasse ja istuda nende jugade alla, mis selga täiega sisse sõidavad.  Või siis, et sipelgaid treenitakse taktikaliselt  mööda keha   – kord andes käsu joosta, siis jälle seisma jääda.  Mingi harjutuste puhul tundsin, et käib maavõistlus mina versus elekter, kes suudab meelitada lihase enda poole.

Päris palju tuleb kontsentreerida, et selle trennitaktile pihta saada. Algul puhkehetkel hingad sisse ja siis kui välja hingad, siis samal ajal saavad erinevad lihased elektriimpulsse ja sa pingutad vastu sellele impulsile. Intervall, vähemalt minu hingamisega ei sobinud, ma tõsiselt pidin seda masinat vaatama, et nüüd hinga sisse. Kui ma oleks oma tempos hinganud, siis kui pidi veel sisse hingama, olin mina näost sinine ja tahtsin välja hingata, seega oli kavalam pikalt sisse hingata pausi poole pealt ja vahepeal omas taktis hingata.

20 minutit – mõtled, et mis trenn see veel on, pole reaalselt arugi saanud, mis toimub, kui juba kõik läbi on. Kuid vaatamata trenni lühidusele ja harjutuste lihtsusele, oli trenni lõpuks kogu see kosmonaudi varustus läbimärg.

Uurisin, mis põnevaid tagajärgi ma peaks ootama? Järgmise kahe päeva jooksul pidi imelik lihasvalu olema ning tunne, et uued lihased on tekkinud. Kuidas see mulle mõjus? Algul olin nagu elektrijänes ruudus. Kui ma tunni pärast koju jõudsin, oli tunne, et olen maratoni läbi teinud või poksisaalist saabunud. Tõsine läbipekstud koera tunne oli ja ma läksin kaheks tunniks magama. Ma muidugi ootan põnevusega homset.

Minu Dubai. Klaasist linna kuldne süda. Susan Luitsalu


Harva, kui Minu sarja raamatud tekitavad tunnet, et ma tegelikult tahaks sinna minna. Kindlasti mängivad selles kutses oma rolli Bahrein, Maroko, natuke vähem Egiptus ja Türgi. Aga kui see erinev pealispind unustada, siis iidne araabia hõng hakkab vägisi pragude vahelt end välja pressima ja vaikselt meelitama. Kaudselt võib seda pidada ka kõrbe kutseks, nagu Susan seda kutsub.

Kohe kindlasti on täitsa erinev see Dubai, kui sa sinna pakettreisiga lähed ning kohustusliku programmi läbi teed, kui palju sa siis üldse kohalikke näed. Võib-olla mallis (ülisuurtes kaubamajades) jalutades, kui programm seda ette näeb. Aga et seda tõelist Dubaid näha, on sul rohkem aega vaja (loe võimalusel töötada seal) või mingi imekombel tekkinud kohalikke sõpru. Aga et natukenegi aimu saada, mis selles klaasist ja kuldses linnas tegelikult toimub, tasub seda raamatut lugeda.

Eks need Araabiariigid suht pudru ja kapsas me jaoks ole, kus kõik tundub haram ehk keelatud ning kindlasti tuleb enne sinna sõitu endale burka muretseda või veel parem kaks 😉

Kui sa hindad musta huumorit, siis see raamat kuulub kohustusliku kirjanduse hulka su jaoks.

Pildiotsingu minu dubai tulemus

Ben on tagasi. Ben is back.


Kui suur võib olla ema armastus? Kas sa emana suudab andestada, mida su poeg on teinud nii sulle, perele kui kogukonnale? Jõululaupäeval laste etenduse proovist koju sõites kõnnib kapuutsiga mees nende kodu õuel auto suunas ja Holly (Julia Roberts) tunneb oma võõrutusravil oleva poja ära. Jõulukink missugune, aga kas poeg suudab narkootikumidest eemale hoida või ongi korraks koju saabumine tõeline ahvatluste jada. Ainsa võimalusena poja jõulude ajal koju jäämise lubamist, tähendab 24/ 7 tema järel käia. Ka wc, garderoobis, kus iganes. Vaatamata 77 päevale puhas olemisele, narkomaan jääb narkomaaniks. Kas ema armastus suudab taluda neid musti saladusi, mida poeg avalikustab? Kas ema suudab poja elus hoida või on see lahing juba eos kaotatud?

Väga inimlik film, ema armastusest ja poja, mingis mõttes, ohvrimeelsusest.