Hunter Killers. Operatsioon “Hunter Killer”

Sõjafilmid ei ole tavaliselt minu teema, aga see film mulle tõsiselt meeldis, juba avakaader, kus sa näed üüratut jäämerd, veealuseid veepanku ja allveelaeva. Sisu nii väga utoopiline ei olegi  – tegu Usa ja Venemaaga. Alati leidub egomaniakke, kes tahavad maailma valitseda ning armeejuhina, tühja sest presidendist, kui mina tahan sõda, siis saagu sõda. Kui vaja selle nimel omasid tappa, siis teeme ära, sest sõda on ju ülimeesmärk.

Enamus filmi on vee all USA allveelaevas, kus uus komandör on pardal ning tegevus toimub venemaa territoriaalvetes, kuss ellu jääda ei olegi nii kerge. Kassi-hiire mäng, aga millegipärast rollid ei vahetu ning elu on kogu aeg ohus. Ülimeesmärk on sõda ära hoida ning kui seda ei suudeta, siis tuleb süüdistus Venemaa poolt, et teie varastasite me presidendi ja tapsite ta ära. Põhimõtteliselt ükskõik, mis käigu teed, väikegi vääratus ja pihtas-põhjas.

Väga palju on küsimus lojaalsuses – kas meeskond kuulab oma komandöri ning kuidas on kuulekusega siis, kui käsk tuleb vee alt eks komandörilt.

Klassikokkutulek 3: ristiisad

Meenutab saagat naabrist parem ja ükskõik mis moel, võtted ei loe, loeb tulemus. Seekord on nn naaber Andrese exi kuju võtnud, kes on endale uue, targa ja rikka mehe leidnud ning temaga ka lapse saanud, kelle ristisaks Andres palutud on. Reaalselt minna ei taha, aga pojaga peibutatakse ära, sest kui exi ja tema abikaasaga midagi juhtub, võtab ju Andres Vikotri ja Ida enda kasvatada. Läbi kokku pressitud hammaste tuleb see, jah. Isegi kui läheks ristiisaks, kuidas sa ilmub kohale nagu luuser, ilma naiseta. Ja kui naisega, siis see peab parem välja nägema kui ex.

Kus häda kõige suurem, seal tulevad alati mängu abivalmis sõbrad – Mart ja Toomas. Seega ülilahe plaan – leiame Andresele naise – tantralaagrist. Seal ju kõik vabad ja vallalised koos või vähemalt selleks hetkeks vabad ja vallalised. Et ikka kindlam lantida oleks, võtab Andres sõbrad ka kaasa. Ei taha küll, aga peab ka ratastoolis halvatud isa kaasa võtma, sest hooldekodusse on kuuajane järjekord. Kas naise sebimine alati nii ladusalt läheb, kui algul plaanis, selgub filmi jooksul. Samuti, kes siis, keda sebima hakkab.

Sebimise kõrval on ka kõrvalteemad – isa ja poja suhted, mis ei ole üldse nii ilusad ja lillelised kui võiks ning eks need lapsepõlve traumad jälitavad mehi kogu elu. Kas on võimalik üldse andestada isale tema tegemata töö?

Hunnik keskea kriise, kellel ei ole kodus naisega kõik nii korras kui võiks, kes ei suuda otsustada, kas ta tahaks ikka isaks saada või mitte ning isegi kui tahaks, kas spermadoonor tuleks kõne alla. Mis teha siis, kui iga 5 minuti järel tahaks jälle wc minna.

Film täis äpardusi, musta huumorit, vahelduseks ka nats labasusi, aga vähemalt on tegelaskujud reaalsed inimesed oma reaalsete muredega ning ei ole tegemist  photoshopitud superkangelastega.

Mul kästi tulla üksi. Minu teekond dzihaadi tagalasse. Souad Mekhennet.

Seekordne valge raamatu sarja teos oli hoopis teisest vallast. Nii palju kui ma neid varem lugenud olen, on nad kellegi kurb elulugu, või vähemalt keskel on kurb ja lõpp on happy end. Siis seekordne teos on hoopis kõrgemast klassist, rääkides moslemi naisajakirjaniku elust. Souad on ühelt poolt siid ja teiseltpoolt sunni ning ta kajastab peamiselt dzihaadi võitlejate tagamaid, üritades jõuda selgusele, mis on need inimesed selleni viinud. Teda pikemaks ajaks jäänud kummitama peale 11. spetembrit õhku rippuma jäänud küsimust, miks nad meid nii palju vihkavad? Miks vihatakse idas läänt? Miks minnakse siit itta, et võidelda lääne vastu? Miks me lapsed radikaliseeruvad? Kas islam radikaliseerub inimesi või inimesed pigem islamit? Kas alati on õige oma seisukohti ülistada ning väita, et maailm nii ringlebki? Kas selline must-valge suhtumine annab võimaluse dialoogile?

Souadi kasuks on alati rääkinud ta päritolu Maroko -Türgi juurde, Saksa kodakondsus. Teda on aktsepteeritud dzihaadi tagalates, et ta edastaks nende sõna. See ei tähenda, et ta pooldab dzihaadi või õigustab uskmatute tapmist. Ta lihtsalt on vahendaja.

Suurimad terrorirünnakud Lähis-Idas, Aafrikas ja Euroopas kajastatud läbi tema mõtete ning kindlasti mõni küsimus saab vastuse, kuid palju jääb ka õhku rippuma.

Ei saa küll küsida, kas sellist maailma me tahtsimegi, aga võib-olla paneb see raamat natukenegi mõtlema, mida meil annaks teha, et see maailm vähemalt meie ümber ei torma kuristiku poole täiskäigul edasi.

Tuhk lumel. Ashes in the snow

Kui sul on unistus minna õppima kunsti, isegi kui sa ise kahtled oma andes, on sul isa, kes julgustab Kaunase kunstikooli sisse astuma. Kui kõik kardaks ja arvaks, et nad on andetud, siis ei oleks kunstikoolis kedagi. Ühel pärastlõunal saabki Lina kirja Kaunase kunstikoolist ning ta lubab emale, et õhtul koos isaga nad avavad selle. Kuid seda õhtut ei tule, sest on alanud küüditamine ja nemad on nimekirjas. Isa, kes on aidanud sadu, on juba kinni võetud. Nüüd on perekonna kord. Kuhu nad lähevad, ei tea keegi, ainult pilk trellitatud rongiakna tagant annab sellele aimu.

Kuidas jääda ellu sellises ebainimlikus olukorras? Mis on ellujäämise hind? Linat aitab tema mälestused Palangast ja oskus joonistada ning kõik see ebainimlikkus jäädvustada paberile.

Kas kuulata oma südametunnistust või minna sellega vastuollu? Kas vangilaagris on võimalik säilitada oma inimlikus ning mis on selle hind?

Film, mis puudutab südant ja räägib loo. Ehedalt joonistab välja kahe maailma erinevuse ning annab mõista, et me vabadusel on olnud väge kõrge hind.