Kääbik: Smaugi laastatud maa


Kui ainult märksónadega seda filmi iseloomustada, siis ämblikud, orkid, tünnisóit, vóitlevad haldjad, lohe ja kuld ning yleyldiselt kóik on nii pruun, nii pruun vói siis vahelduse mõttes hall. Kui haldjad vóitlesid orkidega, ega eriti aru ei saanud, kes kellele parasjagu äsas, sest nii tume oli kóik vói olid mu 3d prillid nii udused 😉

Ma saan aru, et venitada tuleb, et ka kolmanda filmi jaoks materjali jätkuks, aga mónes kohas tekkis küll tunne, et enam ei viitsi, et see situatsioon on ennast ammendanud, et keriks tiba edasi, sest neid ämblikke ja kullas püherdavat lohet küllalt juba nähtud.

Ja miks ometi kääbik oli nóus seda sinakalt kumavat kivi kulla seest otsima minema, teades, et seal kusagil on mitte just sõbralik lohe, jäi mulle tõsiselt arusaamatuks, jah ta lubas, aga milleks minna lohe peale talluma, lootes et järsku leian kivi ja järsku ma ei sure. Samuti jäi totaalselt mystikaks, miks ometi lohe seda Järvelinna póletama lendas, mis kana tal selle linnaga kitkuda oli, oli ta ju selle korra hävitanud, mis kasu ta uuest tiirust pidi saama, olex vóinud päkapikkudega hoopis yks null teha. Nemad olid ju nuhtlus ruudus, tulles oma kunagist kuningriiki tagasi vallutama ja pealegi kallasid lohekese kullaga üle, viimane aeg oleks sellise käitumise peale neile ots peale teha. Võin küll tunnistada, et ma “Kääbiku” suur fänn ei ole, raamatut tõesti peast ei tea, samas kunagi olen ma seda ikkagi lugenud, aga kogu selle hämmingu tõttu, hakka või uuesti lugema, et aru saada, et miks sellised ebaloogilised käitumismustrid 😉

Kuigi selles flmis ei tohiks ühtegi armastusloo niidiotsagi olla, sest tähtis on ju võim ja vabadus, siis on üks üliarmas nüanss sisse toodud – haldja ja päkapiku love-story, selline ehe ja kättesaamatu.

Frozen – Lumekuninganna ja igavene talv


Selle aasta jóulufilm Frozen on disneylikult armas, kuigi vist ei jõuagi jõuluks siinsesse kinno.

Kuningapaaril on kaks tytart, kellest vanimal  on vóime tekitada lund ja jääd enda ymber. Laste mänguhoos aga juhtub õnnetus, kus saab selgeks, et seda talenti ikkagi tuleb osata vallata ning alates sellest muutub tydrukute lapsepólv totaalselt. Sydmuste kokkulangemise tulemusel tuleb vanemal tytrel troonile astuda, aga kuidas seda teha nii, et kogu riik yhtlaselt ära ei jäätuks. 

Disney versioon lumekuningannast, hea ja kurja vahelisest võistlusest, et kõik ei olegi nii nagu algul paistab ning otseloomulikult armastus võidab kõik. 

Kes ei tahaks peale seda multikat endale ühte kodustatud lumememme või siis põhjapõtra, ainult porgandit on vaja nende enda juurde meelitamiseks 😉

 

Kannatuste kivi


Kannatuste kivi iidse legendi järgi on kivi, millele saab kóik oma mured ära rääkida ning mis viimast saladust kuuldes tükkideks mureneb. Noor naine kahe lapsega, koomas peaaegu 100aastane dzihaadi võitlejast abikaasa keset sóda yhes peaaegu mahajäetud Afganistaani linnas. Tänu religioonile, kommetele, olematutele naiste óigustele ei saa noor naine koomas meest maha jätta, isegi kui tolle ema ja vennad on sója eest juba ammu pógenenud, on tema ikka poollagunevas majas hooldamas oma meest. Et mitte hulluks minna vói igavusse surra, hakkab ta mehele pihtima oma elu ja arusaamist nende abielust. Varemalt ei olnud mehel aega kuulata, tuli ju sõdida kogu hingest ja kogu aeg, aga nyyd koomas olles, ei ole vóimalik kellegagi peale iseenda vóidelda. Aina huvitavamaks need saladused filmi lõpu poole lähevad ja seda parem pilt tekib Afganistaani naise igapäeva elust ja kui nii võib öelda ka kannatustest. Natuke aimatav lópp on, aga sellegipoolest nauditav film kuni lõpusubtiitriteni.

The Attack


Ma olen juba ammu seda filmi näha tahtnud, sest raamat jättis unustamatu mulje. Selles suhtes on mul väga kahju, et seda filmi meie kinodes ei ole seda näidatud.

Israelis elav araablasest tunnustatud doktor, hakkab kohalikus haiglas just tööpäeva lópetama, kui kuuleb linnas toimuvat pommiplahvatust ning varsti jouab kiirabi esimeste ohvritega haiglasse. Enesetaputerrorist on seekordseks sihtmärgiks valinud restorani, kus parasjagu tähistati lapse sünnipäevapidu. Mida ja kuidas küll peab mõtlema inimene, et just sellisesse kohta minna oma pommivööga?

Keset ööd aetatakse arst üles ja palutkse kiiruga haiglasse tagasi sõita, kui ta sisenedes soovib kitlit haarata, siis öeldakse, et selleks ei ole vajadust ning tegelikult tuleks tal tuvastada üks laip ehk ehesetaputerrorist, kes arvatakse olevat ta enda kristlasest naine. Laibalt katet kergitades ei ole kahtlustki, et see ongi tema naise pommiplahvatusest alles jäänud pool keha ning hetkega vriseb kogu maailm kokku. 

Südamlik film arsti otsingutest ja kannatustest tòeni. Annab enesetaputerrorismile natukene inimlikuma palge. Kuigi aus olles oli raamatul hoopis sügvam lõpp ku filmil.

Daniel ja Ana


Film póhineb tósielulool, kus mulle tundub, et veel sõitvast autost röövitakse õde ja vend ning sunnitakse relva ähvardusel võtma osa pornotööstusest, mis muudab nende mõlema elu igaveseks. Materjali on, millest vóiks väga head filmi teha, aga see, mis välja kukkus on midagi sürri ja hämmingu vahepealset, sest see film meenutab tósiselt tsensori kääride all kannatanut, see mõtekam ehk 1/3 osa filmist on kuhugi ära lõigtud. Enamus steenide ühenduslülid lihtsalt puuduvad ning kes iganes montaazi on teinud, on jätnudki suured tühjad mustad stseenid sisse. Móne koha pealt tekib kysimus, milleks seda veel vaja näidata on, kas tõesti on vaja minutid täis saada?

Kui vótta nende röövimissteen, póhimótteliselt keset sóitu ilmus relv autoaknasse. Miks ja kuidas röövlid nende nimesid teatsid? Mida rohkem seda filmi vaadata, seda rohkem neid mixe tekib? Ja muidugi ei saa yhelegi neist vastust filmi jooksul vaid vaikselt süveneb hämming – wtf 😉

Muidugi ei anna mul asu, kas tóesti on vóimalik kaks inimest pagasnikusse panna, hollywoodi filmides toppida nibin- nabib yks 🙂

The broken circle breakdown


Ma ei ole ammu nii palju kinos nutnud, sest see film lihtsalt oli nii südamlik, jõuline, kurb, eriti kui nad kahe lõpu juures pillid välja võtsid ja hüvastijätuks mängisid. 

Filmtegevus toimub paralleelselt mitmes ajas, näidates ühe suhte algust, tipphetki, hääbumist, otsides põhjusi nii siit kui sealt, et miks ometi nende seitsmeaastane tütar Maybell vähki sureb või suri, kes oli selles süüdi ja miks ei õnnestunud last päästa.

Filmis tuuakse välja, kuidas selline katastroof mõjutab mõlemat vanemat, kuidas kumbki üritab sellega iseseisvalt toime tulla ja kuidas üheskoos üritatakse unustada ning mismoodi üksteist oma sõnadega hävitatakse keset seda suurt hävingut ning miks mõnikord on liiga hilja, et seda taibata.

Sai Pöffi publiku lemmikuks ja minu arvates on auga selle tiitli välja teeninud.

Aitab jutust


Kui sa peole minnes tunnistad kõva häälega, et ringivaadates ei  näe ühtegi ilusat ahvatlevat meest ning kui su uus tuttav täpselt samale järeldusele on jõudnud, et peol valitseb ka totaalne naistepõud, siis on võimalus, et teie maailmapildid võiksid klappida. Nii saavadki kokku kaks lahutatud inimest, hetkel kui nende mõlema tütred hakkavad teise linna ehk loe maailma otsa ülikooli minema, ja mõlemad peavad selle uue situatsiooniga vaikselt harjuma.

Aga sel samal peol, kuhu tundus, et kõik linna igavamad ja koledamad inimesed on kokkukutsutud, mängis saaatus Evale veel ühe võimaluse kätte, nimelt sai ta endale uue masaazi kliendi – luuletaja Marianne. Mida rohkem ta Mariannaga aega veedab, tema soigumist exabikaasast veidrustest kuuleb, seda järjekindlamalt ta taipab, et ta on sattunud keset hävingut, millest ta ei taha või ei julge enam välja tulla.