Upitaja mestritiitliga mäge vallutama

Ma ju teadsin, et me sinna mäele läheme, aga vaimustus oli algul null. Laajavouris ei tekkinud sellist ahvivaimustust, et oi ma nüüd tuusan. Võib-olla oli asi ka sellest, et ma olin enne teist korda mäele käinud maratonidistantsi läbi uisutanud ning kuulusin pigem sinna vigaste pruutide seltskonda ja ürita siis sellises olematus konditsioonis slaalomit sõita. Peale selle, et mats ja maaühendus juhtus, vähemalt korra, kui mitte kaks, sõitsin ma reaalselt ühe jala peal. Ei, see ei tähendanud, et ma graatsiliselt teise õhku tõstsin ja ühel jalal liuglesin, kaugel sellest, lihtsalt kõik see sõit toetus ühele jalale. Kuna kuskil poole mäe peal oli veel jää, siis pole palju arvata vaja, kas ma suutsin maaga ühendusse astuda. Otseloomulikult. Kiiruse kontroll edenes ka vales suunas, kui kõik teised nn valged varesed aeglased oma poognaid võtsid, siis minul nägi see välja ikka pigem kiirlaskumine mõningaste kurvide ja lumepilvega ümber minu.

Seekord oli valida kas mäepilet 3 või 5 tunniks. Teades, et viis tundi lõppeb ühe jala peal liueldes, oli algatuseks kergem võtta 3 tundi. Vaatasin seda mäge alt üles, tunnetades ennast mitte üldse suusaässana, pigem mõeldes, et sinna mäetippu võite te ise minna. Mulle tõsiselt aitab neist maaühendustest. Mitte et ma haiget saaks, aga selle püsti ukerdamise triki pole ma siiani selgeks saanud. Mõtled küll, et mis see siis ei ole, aga kui su jalad on kuhugi kipsi peaaegu topitud, kus paindumine on olematu, ürita kuidas tahad, neid jalgu sättida, tulemus ikka null. Upitamise maailmameistri tiitel küll tagataskus, aga kui püsti ei saa, mis sest tiitlist kasu on.

Miks küll mulle varustust andes ei öeldud, et tuleb oma suusa triipkood üles pildistada, sest kui plaanis minna vahepeal kuhugi mäekohvikusse sisse astuda, siis pärast kergem oma suusad teiste samasuguste seast üles leida. Võibolla teenindaja aimas, et kui ma juba mäelt ära tulen, siis ega seda teist ringi ei tule kuskilt otsast või minu soov, andke mulle suurem kiiver, et mu müts ka kiivri alla mahuks, pani teda unustama, et tuleb paluda pildistada laenatud suuskade triipkoodi.

Kuna vaimustus oli null, siis ega ma esimesena mäe poole ka ei tormanud, vaid jalutasin viimaste seas juhendajatega. Hanna pakkus, et ta võib minuga sinna kobedama laste mäe peale tulla. Mina muidugi nõus. Ja üllatus, üllatus, Levi laste mäel ei olnudki jääd ja täitsa lahe oli alla tulla. Läksime järgmisele ringile, kui sul juhendaja kaasas, siis alati tasub uurida, mis trikke veel võiks selgeks saada, sest sahka oskan ma sõita juba lapsest saadik. See vist oli suht esimene asi, mida lasteaias suusatunnis selgeks õpetati. Nii ta õpetaski mulle, kuidas kobedamalt mäel esineda ja neid poognaid võtta.

Ja siis me läksimegi juba tippu. Vaade oli ilus, ei saa selle üle kurta. Valisime raja, mida mina arvasin, et ei ole rada, sest see oli lahti ajamata. Aga mulle meeldis sõita lumes, kuna hakkas ka tuiskama, siis reaalselt ei näinud mitte midagi, ainult lund ja veel kord lund. Järgmisel ringil läks tema kohvi jooma ja mina üks seiklema. Kuigi algul öeldi, et tuleb paaris sõita, siis ma leidsin, et ma võin täitsa vabalt iseendaga paaris olla.

Ühe korra sõitsin gondliga ka mäetippu, vaade oli veelgi võimsam, aga selle raja vaimustus jäi väheseks. Nimelt raja algus oli jääs ja ma ei oska jääga muud teha, kui seal vaikselt sahka sõites alla kulgeda. Mingi hetk hakkaski mulle see kõik oma suureks üllatuseks väga meeldima ja kui ma parasjagu mõtlesin, et kuhu ja kuidas ma järgmine talv mäeni jõuan, siis reaalsus tõi mind lumisest taevast veel lumisem maapinna peale siruli. Vaatamata professionaalse kukkuja staatuse omamisest ja tagataskus olevast upitaja maailmameistri tiitlist, mina püsti ei saanud. Kõik aga sõitsid minust mööda ja mina ikka üritasin püsti saada. Vahepeal mõtlesin, et see oleks eriti hea kõne Hannale ja Timole, et minuga on muidu kõik ok, aga kas te saaksite siia tulla ja mind püsti aidata. Idee ajas ennastki naerma, aga püsti ikka ei saanus. Sea neid jalgu ükskõik, mis suunas, tulemus ikka null. Õnneks talupoja mõistus saabus, mis väitis, et kui ühe suusasaapa alt kätte saada, siis peaks ikka püsti saama. Muidugi ega see klambri lahti kangutamine just istudes maailma kergem asi ei olnud, aga lahti ta tuli, püsti ma sain ja suusa uuesti alla.

Kolm tundi sai kiiremini täis, kui ma arvasin. Ma hommikul ei uskunud, et ma oma olematu ahvivaimustusega nii kaua vastu pean, aga tegelikult mulle meeldis. Kas ma oleks tahtnud endale viie tunni mäepiletit? Arvatavasti ei. Mitte et ma ei oleks jõudnud, aga turvalisuse huvides. Kui viimasel  kahel laskumisel oli raske kontsentreeruda, siis see on märk, et suurepärane sõprus mäega on alanud, aga tänaseks aitab, sest ühe jala peal võib ka keegi teine sõita, see ei pea seekord mina olema. Järgmine talv ei ole enam kaugel, nagu jõuluvana mainis nii 9 kuu pärast.

Brooklyn

Väga hea lõpufilm, imeilus armastuslugu. Kes 50ndatele ei oleks iirlastest unistanud USA’sse ümber asumisest. Kui Eilisi saab võimaluse – viisa ja töökoha, siis miski ei hoia teda tagasi. Aga siis saabub ääretu koduigatsus, mis nii  ilusti võetakse ühte lausesse kokku, et koduigatsus on nagu iga teinegi haigus, algul on tapvalt valus, aga siis see läheb ja otsib järgmise ohvri. Sisse seadmine Ameerikasse ei ole kerge, kui sul ei ole sõpru ega sugulasi ees, aga kõigega harjub, pealegi kui sul on töö ning õpingud kolledžis. Tavapärasel üliigaval iirlaste tantsuõhtul kohtab ta kedagi erilist. Tulevik tundub nii ilus ja roosiline, aga siis tuleb kodunt kõne, et ta armastatud õde on surnud ja sõidab koju tagasi, et lohutada ema. Ta parim sõbranna tutvustab kohalikku ihaldatud poissmeest ning Eilise satub nagu eesel kahe heinakuhja vahele, kumbat meest valida – kas kodulinna iirlast või Ameerikas ootavad itaallast. Kahte korraga ei saa, tuleb teha valik, aga see ei osutu kindlasti kergeks, keegi saab haiget, kuhugi jääb ükskõik kumma valiku tehes tükike tema enda südamest.

Homaar – The lobster

Homaar, kas meeldib või ei meeldi, kedagi ta ükskõikseks ei jäta. Mina esindan seda teist gruppi ehk mulle see film üldse ei meeldinud. Liiga palju abstraktsust, sürri ja kui mulle lubati, et nalja saab, ega ei saanud küll.

Ja ma südamest loodan, et sellist tulevikku maailmas ei tule selline nagu filmis käsitleti seda, et vallaline olla on  täitsa out ja kui sa kogemata leseks jääd, pead minema hotelli, kus kõik inimesed kannavad ühesuguseid riideid ja sul on 45 päeva aega endale hingesugulane leida. Päevi saab juurde osta, kui sa jahile minnes, üksiklase leiad ja ta uinutad, see pikendab sinu võimalust saada endale paarile. Kui su missioon vaatamata kõigele vastu taevast lendab, siis kui su päevad otsa saanud on, siis sind muundatakse loomaks, kelle kehastuse sa enda jaoks valinud oled. Peategelane valis kavalalt endale homaari, kes elab vähemalt saja aastaseks. Kui aga sul õnnestub hotellist põgeneda, siis ei jää muud üle, kui liituda ükslastega, kes ei tohi kunagi flirtida, kellegisse armuda, sest sel juhul ootab neid ees karistus, mis ei ole midagi lillest.

Kokkuvõtlikult ei ole üldse minu film, üks suurimaid ämbreid, mis ma Pöffil filme valides tegin, seekord mitte treileri baasil, vaid mulle mitu inimest soovitas seda, aga nüüd ma olen näinud ja tean, millest järgmine kord hoiduda.

 

Võõrastele oma, omadele võõras – Inside the Cell

Pariisi äärelinn, kuhu on lavastatud nii ehe näide, kuidas toimub väikse rakukese äärmuslik islamiseerumine, kuidas õhutada võitlusindu, kuidas vaimselt terroriseerida endale alluma ning lõpuks kerkib õhku küsimus, kas on võimalus astuda juba alanud missioonist välja ja mis on selle hind. Kui saabub reaalsus ja enam ei lasta niisama märki, vaid hakkavad mängima inimelud, kas siis ollakse valmis minema lõpuni või lüüakse kartma? 

Kui islamisõdalast kirjeldatakse tavaliselt habeme ja pikkade rõivastega, siis filmis tuuakse välja, et sellist tähelepanu ei ole püha missiooni täideviimiseks vaja, vaid iga sõdalane peabki välja nägema ja käituma nagu su parim sõber, et sa mitte kunagi ei suudaks kahtlustada, et tegelikult ootab ta vaid märguannet, et tegutsema hakata.

Mis ikkagi motiveerib noori mehi sõdalasteks hakkama? Filmis tuuakse välja kättemaks, kellegi hea sõber on prantsuse sõduri poolt maha lastud sõjatsoonis või kellelgil on lihtsalt igav ja soovib tegutseda ning talle on räägitud paradiisist ja märtrisurmast. Tundub, et väärtused on vaikselt paigast nihkunud.

Vannutatud neitsi -Sworn virgin

Kui sa soovid ratsutada, siis sa ei saa seda, sest sa oled ju tüdruk. Kui sa soovid üksi jalutama minna mägedesse, siis sa ei saa seda, sest sa oled ju tüdruk. Sinu kohustuseks on abielluda mehega, kelle isa sulle valinud on ja mees saab isa käest kaasavara kingiks kuuli ehk kui ta sinuga rahul ei ole, võib ta isa ette antud õnnistusel sind maha lasta.

Sellele tupikteelt vabaduseni on tegelikult võimalus olemas, kuidas sa saaksid juua rakit, ringi kolada, ratsutada, püssiga lasta – kõige selle hinnaks on, sa loobud naiseks olemisest, annad vande, mitte kunagi armuda, säilitad igavikulise neitsilikkuse ja saadki meheks. Füüsiliseks sinuga midagi ei tehta, aga sa surud maha oma naiseliku identiteedi ja hakkad käituma nagu mees, võttes osa kõigist meestemaailma privileegidest. Saad endale uue nime ning kogu küla teab, et sa oled mees nüüd ja suhtub vastavalt reeglitele sinusse kui mehesse.

Aga kui Mark (Hana) kasuvanemad surevad, muutub ka tema staatus Albaania mägedes ning  viimane aeg on minna ja otsida üles oma kasuõde Itaaliast. Saabudes vabadusse, kus enam ei pea kinni pidama iidsetest kommetest ja vannetest, hakkab Mark oma tõelist sugu ja olemust avastama, kõige selle kohta võiks kääbiklikult öelda – sinna ja tagasi.

Võbelev tõde – A Flickering Truth

 

Ekraanil rullub lahti Afganistani ajalugu, kui hakatakse korrastama filmi arhiivi,  mida Taliban ajal on tõsiselt rüüstatud ja hävitatud.  Keegi ei tea  täpselt, mis on alles ja mis seisus.  

Filmide päästmine on nagu enda ajaloo päästmine ning et inimestele teadvustada, et riigil on ka olnud teistsugune ajalugu, hakatakse sõitma mööda riiki, piirkondades, kus Taliban ei valitse ning näitama inimestele, milline kodumaa kultuuririkkus ja pärand on säilinud.

On võimalik näha kuningliku perekonna visiiti USA’sse,  kus neid võõrustasid Kennedyd. Ma ei ole elu sees selle peale tulnud, et Afganistan, nii nagu me seda riiki tänapäeval teame, oli 20 sajandi keskel väga innovaatiline kuningriik, kus naised nägid oma riietuses väga Euroopalikud välja – põlvini seelikute, moodsate päikseprillide, kõrgekontsaga kingade, lühikeste varrukate pluuside ja ilma pearätikuteta.

Tuleb vaid loota,  et see on uus algus ja enam vähi tagurpidi käike ei tule.

 

 

 

Ta pani mulle nimeks malala – He named me Malala

Olles lugenud raamatut “Ma olen Malala” on mul võrdlusmoment ja vaatamata ponnistustele jääb dokumentaalfilm alla.  See on mingil moel raamatu lõpu  ja mis sai edasi ekraniseering.  Näidatakse pilte laosepõlvest,  joonisfilmi näol,  mis juhtus Swatis,  aga et seda kõike paremini mõista,  oleks ikkagi vaja raamatut taustaks lugeda.

Film keskne koht on Malala ja  tema perekonna elu Inglismaal,  näitab kaadreid,  tema kodust, perekonnast, avalikest esinemistest,  kohtumistest, tööd põgenike laagris ja Aafrikas lastega,  kuid kokku traageldamise niidid jäävad lõdvaks, midagi nagu jääb vajaka.

Samuti jääb vastamata küsimus, miks Taliban on nii jõhker, miks naistele hariduse andmine on eriline patt, miks selle eest inimesi karistatakse. nad ikkagi ei taha naistele haridust anda.  Samas teine liin,  Malala,  keda Taliban näkku tülistas,  andestab oma laskjale. Aga sügavamalt nende kahe teema dialoogi ei arutleta ning jääbki arusaamakuks, kuidas saab üks religioon nii kahestunud olla.

 

Film on üdini positiivne, jätab Talibanist väga kauge mulje, et Euroopa on terrorismist hoitud.

 

Must alpinist -Ghost Mountaineer

Grupp noori geolooge seltsiks kaks bioloogi ja arstiteaduse tudeng Nõuka aja lõpus Siberi mägedes poolvääriskivi – nefriidi jahil olematu must-valge kaardiga, mis näeb välja lapse joonistatuna. Karmid tingimused toovad esile inimeste tõelise olemused, mis tekitavad hulgimalt pingeid, lisada sinna veel üliinimlikud jõupingutused ja räige külma, siis romantikat ei tasu otsida. 

Kui aga lumelaviin matab ühe neist lume alla ja teine jääb kadunuks, muutub olukord veelgi pingelisemaks. Burjaatide külla abi otsima minnes, hakkavad sündmused veelgi kummalisemalt paranoilisemaks muutuma. 

Film, kus on kasutatud aastatagust dokumentaalfilmi sellest matkast, tänaseid inimeste meenutusi, mis neile endile tundus, et tegelikult juhtus ning tollaseid tulevikunägemusi. Kõik on see väga hästi kokku traageldatud üheks eriliseks looks.

Mis tekitab erinevaid küsimusi, paneb mõtlema väärtushinnangute ja sõprussuhete üle, kust läheb piir reaalsuse ja utoopia vahel, kas kõik see, mida sa näed, on tegelikult olemas?

 

Öine vahetus – Night shift

Kui su mees hakkab õhtuti hilja koju jõudma ja muutub sõnaahtramaks ja tujukaks, mis järeldusi sellest naine tavaliselt teeb, eriti kui abivalmid naabrid veel vihjeid rõõmuga jagavad. Kui mehe käitumismuster päevast päeva kordub, on esimene mõte, et mehel on teine naine. Aga tegemist on islami kultuuriga, kus sa naisena seda mehelt küsida ei saa, sest ta täidab oma kohust – maksab elamise ja toidu eest. Pealegi talle on lubatud polügaamia. Kõigele lisab veel paanikat iga hommikused vaikivad telefonikõned, kus keegi ainult torusse hingab, mis suurendab su kahtlust veelgi. Samas süda räägib, et midagi muud on valesti. Tänu headele sõpradele, hakkab vaikselt tõde kooruma, mis on hirmuäratavam kui kõrvalsuhe. Naisel ei jää muud üle, kui võtta ohjad enda kätte ja uurida kui sügavale ta mees langenud on, samas tahaks sellest mehega arutada, aga mees on loobunud rääkimast ning pigem kisub tüli.

Tõsine suhtedraama, kus partnerid ei ole võrdsed, naine teab, et midagi on valesti, aga ta ei saa mehelt aru pärida, sest see on islamitavade vastu. Kui vaikselt hakkab tõde välja imbuma, peab naine otsustavalt tegutsema, vaatamata sellele, kui kõrge on klaarimise hind.

Tegevus toimub islamiriigis, kus mehe sõna ja lubadused maksavad ning kus au ja häbi on tegutsemise motivaatoriks. Kui kaua sa suudad varjata saladust, kuna kardad üleüldist häbi ning millal saabub hetk kui sa murdud ja oled nõus abi vastu võtma? 

Hingerajad -Paths of the Soul

Milleks minnakse palverännakule? Läänemaailma idee kohaselt on see inimese enda sisemiste otsingute jaoks, et sa rajaks enda ja Jumala suhte uuele alusele/tasemele; leiaks vastuseid sees pakitsevatele küsimustele, mõistaks eluolemust.

Tiibetlaste palverännak nende pühasse linna on hoopis teisel eesmärgil. Nad ei võta seda ette nende endi pärast, vaid pigem teiste inimeste tervise ja õnne pärast, mida nad palverännakul paluvad.

Kui palverännak enamjaolt ikkagi tähendab rännakut, siis tiibetlased lisavad sinna oma alandlikkuse lisamõõtme, nimelt on neil ees loomanahast põlled ja käes puuklotsid, mida tuled kaks korda kokku lüüa, ennem kui liblikat hüpates  teele viskuda ja nägu vastu maad panna, samal ajal klotse pea kohal kokku lüües. Kahe sellise maha viskumise vahel tehakse paar sammu. Eriti avaldas muljet, kui nad olid suutnud oma käru kõige maise rännaku varaga mäe otsa lükata, siis kõik see mees tuli uuesti mäest all tagasi, et teha lükatud distantsil vahele jäänud maale viskumised järgi.

2000 km, võitlust loodusega, käies läbi koge elutsükli – sünnist surmani, taustaks maalilised vaated. Kuhugi ei ole kiiret, ükskõik, mis juhtub paanikaks ei ole põhjust, elu kulgeb oma ette nähtud rada.