Philomena


Philomena on hoidnud 50 aastat ühte saladust, mille tunnistuseks on tal must-valge pilt Anthonyst. Lapsest, kelle ta noorena sai ning juba idee, et tütar on kuidagi müstilisel viisil rasedaks jäänud, oli nii suur häbi perekonnale, kes pagendasid lapseootel tütre Iirimaa nunnakloostrisse. Aga klooster ja lapsed ja noored emad ei kuulu ühise nimetaja alla, seega lapsed tuli ära anda ning nende emad ei näinud neid enam mitte kunagi.

50 aastat on hiilgama pikk aeg ühte saladust hoida ning viimaks ikkagi tahaks teada, mis pojast saanud on ning ta usaldab oma saladusele tütrele, kes vanema venna olemasolust esimest korda oma elus kuuleb. Tütar pakub seda lugu BBC õnnetult kinga saanud ajakirjanik Martinile, kes küll algul väidab, et tema uus elusiht on kirjutada raamat Venamaa ajaloost, aga ajakirjaniku geenid saavad temast võitu ning algab üks huvitav seiklus.

Peale ebaõnnestunud katset midagigi kloostrist teada saada, läheb ta ja võtab õlle baaris ning siis baarmaniga juttu ajades tuleb välja, et klooster ajas Philomena päevil USA’ga lasteäri, üks laps – 1000 dollarit. Aga see uus niidiots, millest Philomena on nõus kinni haarama, viib neid USA’sse ning see, mida nad lõpuks leiavad, üllatab neid mõlemaid.

Film andeksandmise oskusest, kui sa taipad, et sulle on aastaid valetatud ja noorpõlves veel valesid sisendatud. Kuidas selle hirm raske taaga all ikka veel inimeseks jääda? Selles suhtes on Philomena ja Martin väga head näited, üks leebe ja teine õel, üks kuni viimse hetkeni heale lootev, teine mõistes maailma kurjust, tegutseb vastavalt sellele. Kumma elufilosoofia on õige valik?

Ja otseloomulikult ei saa üle ega ümber kloostrist. Olles ise seal tiba elanud, siis tegelikult on nunnade seas nii ingleid kui deemoneid ning seda on näha ka seal filmis. Üks nunn varastas toimiku vahelt Anthony pildi ja see oli ainuke, mis tuletas Philomenale iga päev meelde oma last. Samas nunnad väitsid, et kõiik adopteerimisepaberid on ära põlenud, va otsus, kus Philomena allkirjastas, et on  nõus pojast loobuma, oli nn vaatamata tulekahjule säilinud. 

 

 

Ja see Ryani nali, oli kohe kindlasti üle prügi 😉

Hr. Banksi päästmine



Kes meist ei oleks näinud filmi “Mary Poppins” ning ümisenud kaasa neid lõbusaid laulukesi, aga kui palju meist teavad, et Walt Disneyl läks selle filmiõiguse saamiseks aega 20. aastat ning ka siis oleks ta sellest ilma jäänud, kui autoril pr. Traversil ei oleks Inglismaal tõsine pankrot ohustanud. Mõlemal neist on Mary Poppinsist täiesti erinev arusaam, kui Disney üritab oma tütardele kunagi antud lubadust täita, siis pr, Travers peab oma minevikuga arveid õiendama ning igasugused liialdused filmis kriipsutab ta juba eos maha. Tundub, et sellest kahe nädalasest Los Angelosis olemisest saab peaaegu asja, kui mängu tulevad animeeritavad pingviinid ning tundub, et enam ei ole mitte midagi parata, see film jääb kinoni jõudmata, kuid saatusel on omad keerdkäigud.

Rõõm on kuulata filmist tuntud meloodiaid, näha kahte erinevat maailma ühte filmi kokku jooksmas ning otseloomulikult on imetlusväärne Emma Thompsoni ja Tom Hanksi näitlejate duett. Positiivne, samas sügavamõtteline film.

Kes selle saatana sinna tassi peale graveeris?


Kuna mu kohver oli ju täitsa nimekirja alusel kokku pakitud, mis võttis küll pool päeva aega mõõtmist ja veelkord mõõtmist ning tõdemist ega ka parima sikutamise korral enamus mu seelikuid ikka põlvini ei ulatu ning allapoole põlve on juba väga palju tahetud, siis nüüd Bahreinis olles, oli aeg kohvri sisuga uuesti tutvust teha, sest saabumas oli rahvariidevooruga avatseremoonia. Põlle ja tanu seekord kaasas ei olnud ning setu rahvariided jäid ka lisapagasi puudumise tõttu kodumaale. Ivo Nikkolo kleidist hakkas kahju, kui aus olla, ikka ei raatsinud seda haaknõela sinna sisse suruda, et natukenegi kombekamaks seda kleiti muuta. Eks ma kõnnin selle kleidiga mõnel teisel punasel vaibal, kus ei tule haaknõeltega vigureid teha, et kleidi moraalset palet tõsta 😉

Avatseremooniaks valitud kleidil oli täitsa palju triipe, küll tiba teistpidi me rahvariide kördiga võrreldes, aga triip on triip, ja iseenesest kui ei tea, andis täitsa Tommy Hilfigeri kleidi mõõdu välja.

1510778_10152175175057667_520428094_nDiscover Bahrain 3 avamine toimus traditsioonilises majas, kuigi seinad olid täis igasuguseid huvitavaid ja veelgi huvitavamaid kaunistusi, võin ma lausa mürki selle peale võtta, et enamuse pilgud olid algul naelutatud keset tuba poseerivale pistrikule – selline omapärane võimusümbol.

Kahjuks ei lastud kellelgil ennast tutvustada pikemalt kui öelda oma nimi, maa ja siis tõmmata 1614352_10152181657764337_1145614566_oicebreaker mänguna mõeldud küsimus mütsi seest. Minule sattus küsimus unistuste reisist ja siis ei pidanud isegi mõtlema, rääkisin oma ammusest südamesoovist minna Mekasse ja Mediinasse, kuigi ma tean, et kristlasena on see suhtkoht mission impossible ridades olev unistus, aga ise küsisite ning kui aus olla siis selle unistuse täideviimiseks ei ole mul plaaniski usuvahetajate ridadesse astuda 😉 Mul on soov tõesõna näha ja tunda islami kõige pühamat kohta – Kaabat, otseloomulikult puudutada oma väikse näpuga musta kivi ning külastada esimest mosseed Mediinas. Kuidas see teoks saab, sõltub veel mõnest pisidetailist, aga vähemalt mu peas on sellest mission impossiblist täitsa possible versioon ilmet võtmas. Kohe kindlasti see ei olnud vastus, mida minult oodati, oleks vist pidanud palmist, ookeanist ja võrkkiigest rääkima, aga ise te küsisite 😉

Nagu peole kohane, sai hästi süüa ja juua ning kingituse. Samas ka nimesildi, õnneks ilma pildita, aga1599655_10152200969662667_30817154_o ilusa Eesti lipuga, kas see ikka kingituse alla kvalifitseerub, on eriküsimus. Peale pastaka ja märkmiku oli veel üks salapärane karp ning ma ei teagi, miks ma kohe näppe sinna taha ei pannud ning karbi sisu ei uurinud. Aga võibolla oli põhjuseks see, et pistrik toodi keset külalisi ning karp oli olulise vastase saanud. Kahjuks pistrik keeldus Ebrahimi käelt minu käele tulema, väidetavalt oli ta nälga nõrkemas ja hakkas vaikselt vihaseks saama. Ma saaks ka vihaseks, kui kõik teised söövad ja mina pean ühe käe pealt teise peale ronima, et järjekordne facebooki pilt tehtud saaks 😉

Mingi hetk teatati, et kõik peavad andma intervjuu teises toas, oma siia tuleku ootustest ja lootustest ning ükskõik, kuidas ma ka ei jokutanud, saabus lõpuks ikka minu kord. Ega küsimused geniaalsusest just ei nõretanud, kuid siis sooviti, et ma lehvitaks veel kaamerasse, umbes nagu Leopold. Tundus kuidagi eriti kontekstist väljas olev tegevus ja ma hakaksin kauplema, et kas ma nt ei võiks Inglismaa kuninganna versiooni teha 😉

Läbi see lehvitamisega intervjuu sai ja siis tuli välja, et ma ei olnudki viimane, vaid itaalasel oli au lõpuintervjuu anda. Aga kogemata oli ta kingikott seal ning see salapärane karp oli avatud ja tuligi välja, et me saime nimelised termostassid. Lahe, seal peal oli ürituse logo, aga mingi kole sarvedega mees rikkus kogu tassi mulje ära. Ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud, isegi kui ma kuninga pilti ainult korra olin näinud, ei suutnud ma leida sellel sarvedega mehel ja kuningal mitte midagi ühist. Seega kuningas ta ei olnud, siis kes see kaadiumus tassi üldmuljet rikub ning mis tähendab ka seda, et see sarvedega mees on ka minu tassi peal. See veel puudus 😉 Nägin Abdullat ja küsisin, kes see satan siin tassi peal on ja miks ometi. Mis siis välja tuli, et ei olnudki saatan, vaid see oli itaalase pilt, mis nad neti avarustest leidnud olid. Mamma mia, see ennustas ainult katastroofi ja veelkord katastroofi, et minu tassi peal ei olegi pildid, mida mina saatsin, vaid netiavaruste üllatused. Ega ma eriti mööda ei pannud, see kohe kindlasti ei olnud minu saadetud pilt, mis uhkelt mulle tassilt ja brozüürist vastu vaatas. Ime, et mul tutimütsi peas ei olnud, sel pildil 😉 Nüüd tuli leida, kes see geenius pildivalija oli ning jälle jäi mulle Abdulla ette. Tuli välja, et saingi süüdlase kohe kätte, tema oli valiku teinud. Küsisin, kus sa selle pildi said. Sina saatsid. Ega ikka ei saatnud küll, mul ei ole seda isegi arvutis. Siis ma leidsin netist. Muidugi siis tekkis küsimus, et miks ma üldse pidin pilte saatma, tervelt kaks, kui sa ikka suutsid netist midagi uut googeldada 😉

Aga ega ma eriti kaua ei jõudnud naeratada ja igiseda, sest juba kostis group photo, group photo, millest sai mu järgmiste päevade suurim naeratamisprojekt.
1926807_10153876487770455_567613387_n

August: Osage County – Augustikuu


Mis juhtub siis, kui abielus on tehtud diil, et üks joob ja teine sööb tablette ning kumbki ei nääguta teise kallal sel teemal, seniks kui ühel päeval, enam Beverlyt koju ei ilmu ja tundub, et katastroof on saabumas. See on piisavalt heaks põhjuseks, et kõik kolm tütart koos oma meeste ja muude jamadega lapsepõlve koju meelitada ning ammu vaka all olnud perekonna saladused vaikselt juttude käigus välja ulbivad ning nagu sellisele jamale kohane suureneb see kõik mitmekordselt. Ja kui tablettide mõju vähenema hakkab, tuleb ilmsiks veelgi üks koletu saladus.

Natuke meenutab Eesti matust – kui juba kaklema minna, siis ikka täiega, kui läheb trumm, tühja neist pulkadest. Ja kui võimalik, siis enda tehtud jamad, lase kellelgi teisel lahendada, sest milleks ometi ise pead vaevata, kui on olemas neid heasüdamlikke, kes alati kõigile kõige paremat soovivad ning ei julge tõtt näkku öelda.

Väga tihe, vaimukas dialoog ja muljetavaldav näitlejate töö 😉 Kui ei ole draamateatri “Augustikuud” vaatamas käinud, tasub kindlasti filmi minna vaatama, muidu ka, aga siis tekib liiga palju võrdlusi alustades Ita Ever vs Meryl Streep.

Kuidas üks riiete nimekiri võib inimese hulluks ajada :)


Intro-page-001 (1)Paar päeva enne Bahreini minekut olin ma saanud nimekirja dresscode kohta, milles mainitud riideesemed kohe kindlasti pidid leidma oma koha minu kohvris ning otseloomulikult ei oleks ilus olnud teha nägu nagu ma ei teaks nimekirjast mitte midagi. Kuigi ega see eriti raske ei oleks olnud, milleks siis sinised silmad ja blond pea ikka loodud on, kui mitte naeratamiseks ja väitmiseks, et mina küll ei tea nimekirjast mitte midagi 😉

1000x1000Kui tavaliselt on nimekirja järgi asju kergem teha, siis seekord tänu selle nimekirjale muutus kohvri pakkimine üheks pikaks mõõtmis- ja proovimise kadalipuks, mis peaaegu pool päeva aega võttis ning ka siis ei olnud ma oma tulemuse õnnestumises 100% kindel. Ausalt öeldes, mul ei ole neid maani kleite, mis samaaegselt oleks pikkade varrukatega ja viis nr suuremad kui mina ning siiani ei ole ma näinud ka mõtet, et miks peaks ühe sellise iluduse endale kappi kolletama osta, teades juba eos ette, et ma niikuinii ei käiks sellega, mistõttu võtaks see lihtsalt asjatult ruumi 😉

Kui muidu päikese kätte minnes, ei ole kohvri pakkimine eriti teab mis raketiteadus, tuleb vaid kõik tenniseseelikud, topid, mõned kleidid, plätud ja kontsakingad kohvrisse visata ja siis võib käsi südamele panna ja öelda, tehtud, aga ürita sa kohvri pakkimisega sama kiirelt hakkama saada, kui tead, et päike paistab seekord islamimaal ning tagatipuks oled sa saanud delegaadina nimekirja, mis ainult peavalu tekitab.

Casuali pakkimine vist oli kõige kergem. Mu ainus maani kleit tuli kohvrisse toppida, aga jälle olin ma nokk kinni, saba lahti diili juures, mis sest et kleit ongi maani ning varbaotski ei paista kleidisaba alt välja, aga see-eest on õlad paljad ning nüüd oli vaja leida õiges toonis kampsun kuskilt. Õnneks ei ole jaanuarikuus seal veel suvi peale hakanud, muidu sulaks nagu jäätis esimese paari sekundiga. Ma veel mäletan päris hästi, kuidas õues oli eelmine suvi nii 30 kraadi, aga tuli kultuurikeskusesse Turath Edi pidustustele minna ning see taktjooks Ülemiste keskuse poole hiljem, oli muljetavaldava rekordajaga. Õnneks peale esimest sadat meetrit tuleb käänak, mis andis võimaluse kampsunist loobuda ning ma ei ole ammu ühegi kaubanduskeskuse nägemise üle nii rõõmus olnud, et plaksuta või käsi, sest see andis võimaluse õiges pikkuses kleit selga panna ning kõik maani ja pikkade varrukatega riided südamerahuga kotti tagasi toppida.

Plastic_tape_measureSportliku riietusega oli jälle juba tiba jama majas, heameelega läheks lühikeste pükstega, aga minu lühikesed püksid ka parima sikutamisega ei ulatu põlvini ja kui aus olla siis põlveni on 8×2 sõrme pikkust maad. Peaks pakkima kaasa pikad, aga 20 kraadi on Eesti mõistes südasuvi, kus igaüks võidu ranna poole silkab päikest võtma ja kuidas ma ometi eestlasena Eesti rahvusmängust osa pikkades dressides võtan, olgu või Bahreinis 😉 Kompromissina pakkisin mõlemad kohvrisse, et pärast südat lõhestavalt ei uluks, käies pikkades, et miks ma ometi lühikesed koju jätsin. Ennem ma tassin, kui päikse käes talvevarustuses ringi käin 😉

Business casual clothes/shoes – jalanõudega oli kõige kergem, kontsakingad ja veel kord kontsakingad ning ühed muhu sussi meenutava olematu kontsaga kingad. Aga business casual clothes, tee mis tahad, minu kostüümiseelik jälle ei ulatu maani, hea sikutamisega jääb kaks näppu ülespoole põlve, aga olgem ausad, see on ka kõige pikem neist kostüümiseelikutest.

Aga nüüd tuleb päeva kirstunael – national dress. Seda tingimust lugedes oli mul täiesti hämming, kas 44746_466878322666_7847614_nnad ikka aimavad, et seda nõuet saan ma ainult sel juhul täita, kui ma lisapagasiga tulen. Ka maailma parima asjade kohvrisse toppijana, kui ma ikka setu rahvariideid nt tahan kaasa võtta, siis kogu see kupatus ainult parima pitsitamisega ja natuke kohvri peal hüppamisega, mahuks mu lisapagasisse ning kohe kindlasti mitte lubtud 23 kilo hulka. Järgmisena tekkis küsimus, kas nad ikka teavad, kui kallis on Eesti rahvariie, kui ma näiteks tõsise fännina seda ostma hakkaks. Uuenduslikku versiooni rahvarõivast ma Hiiu folgil nägin, selle kleidi omamiseks oleks ma pidnaud välja käima 120 eurot, aga originaali maksumust vist ei tahakski teada või siis ainult huvi pärast. Muidugi alati valmis facebooki 1sõbrad pakkusid, et võta siis ainult põll või tanu kaasa. Samas oma tanuga oleks ma tõsiselt jaba lennujaamas laineid löönud, sest ega ta mul ometi kohvrisse ei oleks mahtunud, ikka pähe ning au ja uhkusega kuni sihtkohani seda kandnud. Aga keset ööd ei olnud tanu ka kuskilt välja võluda ning ega see nagu Aafrika rahvariide peakate ei ole, et keera aga käterätik õiges toonis ümber pea ja tehtud. Vahepeal mõtlesin, et panustaks Eesti suverahvarõivale ehk miniseelikule, aga kui ma sellega avatseremooniale oleks ilmunud, tundus, et ka teise päikena särades ei oleks suutnud ma ära päästa pahameeletormi ning kas ma ikka oleks suutnud Araabiamaal eestlaste päikse armastust ära tõestada, kui teiste jaoks on vihmasadu ainuke, mida oodata ja nautida tasuks. Seega tuli mingi muu alternatiiv leida ja ainus, mis tundus natukenegi kuidagi sobivat oli Ivo Nikkolo kleit. Mitte et see oleks oma shokolaadivärviga kuidagigi mingit Muhu mustrit immiteerida suutnud, aga Made in Estonia. Aga selle kleidiga uus häda, sügav dekoltee ning varrukate puudumine. Kui aus olla, ega ma nii väga vabatahtlikult haaknõela ei oleks kleidi sisse tahtnud pista, isegi selle püha ürituse nimel. Aga igaks juhuks pakkisin kohvrisse koos mustade varrukatega, et järsku ikka tekib rahvariie sellest, mis sest et 21. sajandist pärit.

Jäänud oli veel Business formaloutfit – õnneks veel kleite oli, selliseid klassikalisi, nibin nabin ka põlvini.

Läks küll pool peäva, aga pakitud sai ning sellest nimekirjast oleks heameelega teinud lennuki ja aknast välja lennutanud.
klassikaline

Kaks meest, kaks kaarti ja tósiselt eksinud


Vaatamata sellele, et ma eelmine õhtu olin Abdulla käest, ma arvan nii et 10 korda küsinud, et mis on järgmise päeva plaan, olin ma suure pommimise peale saanud kätte ainult ühe sõna – suprise. Sellised suprised on kuidagi kurjakuulutavad ja samas mitte midagi ütlevad. See suur üllatus võib ka see olla, et sa istud terve päeva hotellis ja suprise, suprise, mitte midagi ei juhtu. Seega kui ma hommikulauas iirlast kaarti nägin laua peale laotamas, olin ma ta suurim sõber nr 1, sest kui ta kodupubi asukoha oli juba kodutöö tulemusena suutnud kindlaks määrata, siis tundus igati hea päev tulemas. Otseloomulikult asus me kampa ka itaallane ning kui teised alles oma “suprise” hotelli ees bussis ootasid, võtsime meie suuna vanalinna poole või vähemalt nii me arvasime.

Kaardilugejaks määrasime kaardiomaniku ehk iirlase, kes suurest halastusest andis meile mingid kakavärvi kaardid, kus kogu pealinn oli kahtlaselt pruuni värvi, iseendale jättis ta otseloomulikult ilusa värvilise kaardi. Esimesel ristmikul teatas ta, et tema kaardi järgi tuleb pöörata vasakule, kuna foorid olid ette nähtud ainult autodele, siis meie pidime kes kuidas sealt üle saama. Sel ristmikul nägi me tee ületus välja nii, et itaallane pistis ees punuma, mina suutis auhinnalisele teisele kohale tulla ja iirlane näost rohelisena venitas end auväärsele kolmandale kohale.

966510_10152198865192667_1225581197_oSelle reisi alguses saime me ka oma esimesed kaameliristsed ning otseloomulikult kui oli vaja pilti teha, oli iirlase kaamera aku üleöö tühjaks saanud ja tundus, et kogu kaameliilu nii mööda meist läkski, aga õnneks oli tal selline Mary Popinsilt päritud seljakott, kust põhimõtteliselt kõike pahna võis leida, mõnikord ka midagi väärtuslikku. Õnneks patakad olid olemas ja kaamelid said jäädvustatud.

Mida kaugemale me jõudsime, seda murelikumaks muutus iirlane, sest vaatamata ponnistustele ja tema 994737_10152175185852667_1989669338_nkaardi detailsusele võrreldes meile jagatud kakavärvi üllitistega, teatas ta mingil ristmikul, et tema ei suuda seda tänavat oma kaardi pealt tuvastada. Asusime sellise appikarje peale siis oma imeilusaid värvilisi kaarte kotkapilgul puurima, kuni üks kohalik mees me ees peatus ja küsis, kas me vajame abi. Kuna iirlane ei suutnud me asukohta reaalsuse ja kaardi vahel kuidagi ühtima panna, ei jäänud tal muud üle, kui väita, et seda tänavat kaardi peal lihtsalt ei ole. Tundus, et meil kohe oma imeilusa jalutuskäigu alguses oli võimalus tuvastada kaardil viga, vähemalt me ise iirlase jutule toetudes seda uskusime. Võõras teatas, et ta on taksojuht ja haaras iirlaselt kaardi ning mis selgus, tänav oli täitsa olemas, aga teises kaardi otsas ehk me ei olnud mitte ühtegi sammu vanalinna suunas läinud vaid kuhugi kõrbe suunda rõõmsalt iirlase juhtimisel tatsanud. Mis sitasti see uuesti, nüüd me vähemalt teadsime, kus me selle ilusa värvilise kaardi peal oleme. Tuli vaid üle tee minna, paralleeltänava peale ja uuel ringil vanalinna poole suund võtta. Teed ületades kuulsin seljataga iirlast pomisemas, ma ei ole reisijuht, vaid reisikirjanik. Sellest oleks võinud ju alustada 😉 Üle tee minnes, tundus, et ma olen jälle üksi, sest mu kaks abikaasat olid millegipärast teisele poole teed jäänud, sest näita mulle meest, kes sõidab üle kleidis kõndiva blondi, aga mis küll aitaks mu kaht abikaasat üle tee. Ei midagi muud, kui ainult kiired jalad 😉

Kuidas me edasine orieteerumine välja nägi? Kuigi minul ja itaalasel olid need kaka värvi iirlase poolt lahkesti jagatud kaardid, siis mina seda ühtegi korda enam kotist välja ei võtnud, vaid näitasin käega suunda ja jalutasin sinnapoole. Minu kaks abikaasat, tavaliselt jäid keset autoteed seisma kaardid käes ja me asukohta tuvastama, mis mulle tundus suhtkoht mõttetu tegevus, sest ükskord olime juba kaarti lugedes täitsa vales suunas punuma pannud, siis milleks sama viga uuesti korrata 😉

Kui Tallinn kaardi peal on vanalinn, kõgepealt ilusti õige nimega, et isegi tõsiselt pooletoobine saab aru sõnast vana linn või old city, siis Manama – Bahreini pealinna kaardi peal on tegemist tõsise bingo mänguga. Kuskilt punast ringi ei ole, et see on vanalinn. Õnneks oli itaallane ju araabiakeelt studeerinud, nii et meil oli spioon omast käest võtta, kes kaardl kohanimesid lugedes, pani näpu keset kaarti ja ütles sinna me lähemegi, sest tuli ju algsest hommikusöögilauas kokkulepitud plaanist kinni ju ikkaagi pidada ning emmem ööd turuni jõuda.

Mingi hetk oli hästi varustatud iirlasel suitsud otsas ning meie järgmine sihtkoht oli supermarket. Kui poodi sisenedes käis koti kontroll, siis võis ainult aimata, kes edasi jalutas ja kes kotti näitas. Muidugi iirlase Mary Poppinsi kott läks kontrolli alla. Mina olin ammu poes, kui mu kaks abikaasat alles kotte kuhugi kotihoidu sokutasid. Igatahes me misjoon sai täidetud ja ma võtsin suuna läbi meeste massi turu poole. Ajades juttu itaalasega, kuulsin ma küll selja taga iirlase pobinat – l dont know her, kas ma sellest hoolisin, eriti mitte ja mis tal muud üle jäi, kui meile järgi lonkida, sest pidi ta ikkagi minu suunda sammuna, sest tema kaardilugemisega oleks me ei tea kus jälle, aga kindlasti mitte turul. Järsku ma kuulsin, et keegi jooksis meile järgi ja kõnetas iirlast ning küsis, kas me oleme eksinud. Iirlane oligi oma kaardita totaalselt eksinud, kuigi ma nii ei arvanud, aga ta vastas – jah. Võõras mees palus meil tagasi tulla ning mitte enam edasi minna, sest asi võis ohtlikuks muutuda. Ega meil eriti valikut ei olnud, kui tagasi pöörduda ja järgmise umbes sama suunda suunduva tänava valida. Muidugi hiljem selgus, et arvatavasti meid hoiatati shiiade (siitide) eest, kes aeg-ajalt üritavad muidu rahumeelses Bahreinis mingit jama kokku keerata, olles ise Iraani poolt rahastatud. Aga seda kõike meie õnneks veel ei teadnud.

1801389_10152198870907667_982066895_o (1)Uus suund, mis pidi meid lõpuks ometi sinna turuni juhatama, viis kõigepealt meid kullaturuni, mis meenutas natuke Harry Potteri päkapikkude kullapanka, aga kahjuks oli reede, mis islamiriigis püha päev ning ukse vahelt sisse kiigates tuli tõdeda, et töötas ainult teise korruse üks pood. Tundus, et ei olnud meie päev kulda ostma hakata. Alles viimasel päeval sain ma kullaostu triki teada, et kõigepealt tuleb teha kodutöö ehk avada hommikune ajaleht ning uurida selle päeva kullagrammi hinda, mis annab sulle umbes teada, kui palju sa petta saad esmasest sulle pakutavast hinnast ja mis on su kauplemisruum. Tavaliselt ei tasu tõepähe võtta juttu, kui hakatakse rääkima kõrgesti tasustatud käsitöö hinnast, kuld on kuld ja sinu kõrge käsitöö hind kaob kohe, kui sa kulla eest maksnud oled ning järgi jääb ainult grammihind.

Lõpuks ometi paistis see kaua otsitud turg, kuid millegipärast ei olnud seal näha ühtegi nais, ainult 1899158_10152199305984337_1179094842_nmeeste massid ja mu kaks abikaasat nagu tõrksa taltsutus jäid sünkroonselt seisma ning ei teinud nägugi, et nad sammu võrragi oleks nõus edasi liikuma. Hämmingus vaatasin neile otsa, kui lõpuks itaallane teatas, et minu julgeoleku nimel, tasuks hotelli tagasi minna. Mis mõttes, ma olen iirlase järgi ära eksinud ja lõpuks turu üles leidnud ning nüüd me keerame otsa ringi ja lähme koju tagasi? Ei mõtlegi sellisele provokatsioonile alluda ning võtsin suuna turule. Peale paari haledat palvet, mis neil muud üle jäi, kui mulle järgneda. Aga miks on ainult mehed ja meeste riided, kuhu naised ja naiste riided kadunud on? Ei ole võimalik, et turg ainult meestele mõeldud on. Jälle mingi trikiga tegemist, mis Sherlock Holmesilikku lähenemist vajas. Kogemata paremale vaadates nägin tänavat, kus olid värvilised asjad, araabia mehed ometi roosat ei kanna ning voila, oligi mu naistemaailm üles leitud. Me küll mitte keegi sealt midagi ei ostnud, lootuses, et mingi päev saabume siia tagasi, aga sellegipoolest oli ilus ja värviline ning võis auga väita, et me mission impossible oli täitsa possibleks saanud 😉

Kojumineku ajaks oli kergem kui iirlane oma kaardi kotti paneb ja annab oma kohustused mu teisele abikaasale üle. Pealegi kahte asja ta niikuinii korraga teha ei saanud – kaarti jälgida ja üle tee tulla, sest kui iirlasel oleks võimalik olnud valida, oleks ta järgmise reede peapalvust oodanud, kui linnas liiklus korraks totaalselt seiskub, sest kõik on moseedes või kodudes Allahit palumas ning siis võib iirlane ilma näost roheliseks minemata üle tee jalutada 😉

Õnnelikult kohal, aga ilma ettehoiatamata kaotusseisus


Juba poolel teel pagasini oli mul vastas mees sildiga Discover Bahrain ning sildil minu ja Andrea nimi. Kuna mina olin esimene, siis kuskil mu selja taga pidi olema itaalane, minu arusaamist mööda NAINE, sest ükskóik, mis nurga alt vaadates, ei tundu Andrea just ilus poisslapse nimi olevat, aga kui üks mehine mees samuti sildi juures naeratades seisma jäi, siis tundus, et mu nimeteoorias peab mingi loogikaviga sees olema. Tuli välja, et Andrea pidi täitsa tüüpiline Itaalia mehe nimi olema. Ei kõla see nimi just nii mehiselt, aga võibolla pean ma rohkem pizzat ja pastat sööma, et see loogika omaks võtta. Aga kõik, kes te oma tütardele Andrea nimeks panete, teadke, et Itaalias peetakse neid poisteks ja vist isegi roosad tüdrukute riided ei päästa last kiirest kohapealsest soovahetusest 😉

7-KB 0702291-page-001 Kuna meid rohkem selle lennu pealt nimekirja järgi ei paistnud tulevat, suundusime viisakontrolli. Enamusele meist olid viisataotlused ette ära tehtud ja skännituna meilitud, pidime need vaid välja printima ja kaasa võtma. Juba Tallinna lennujaamas hakkas varahommikul selle imeilusa ja tähtsa paberiga nalja saama, sest tehes kohapealset Lufthansa check-in, oli küsimus viisa kohta ja ma ausalt vastasin, et see on mul täitsa olemas, kuskil ei olnud küsimust, kui loetav see on 😉 Prinditud paberil oli selline ühtlaselt hall araabiakeelne sigri-migri ning kui seda tähtsat dokumenti vastu valgust vaadata, võis aimata, et seal vasakul pool nurgas oli ka ladina tähtedega midagi kirjutatud. Oma nime alguse suutsin ma välja veerida, aga siis kotkapilk nagu ähmastus ning eriti palju rohkem tuvastada ei olnud võimalik. Igaks juhuks panin ma selle nii oma meilile kui ka e-lugerisse ning kui mul oli veel kotkapilt ja kujutlusvõime, et seal kuskil on mu nimi ja passinr, siis kella poole viie paiku hommikul, oli seda palju nõutud check-in töötajalt. Me lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ma edastan ta vahetusevanemale selle udukogu meiliga, nii et järjekordselt sinine unistus päästis mu hädast välja ning mis ma küll ometi teeks ilma oma sünnipäevakingiks saadud nutitelefonita. Aga nii me siis seisime ja ootasime vastust, õnneks oli vist vahetusevanem luubiga varustatud ning ta suutis mu nime sealt udukogu seest tuvastada. Igatahes peale kontrollkõnet, lubati mul edasi minna.

Vaatamata sellele udukogu viisale ning poolikult täidetud viisataotluse paberile, sest kõige tähtsamale küsimusele, kus me elama hakkame, ei teadnud ma ühtegi aimatavadki vastust, saime me viisa põhimõtteliselt kohe, kui meie vastuvõtja passidega viisapunktini jõudis ja siis oli tõsiselt uhke tunne nina püsti kõrvalolevast pikast järjekorrast mööda tuhiseda, endal passis viisa olemas, teised alles seda templit ootamas.

Samal ajal pidi ka Turkish airline maanduma, seega meil paluti kohvreid ja teisi oodata. Kuna selle ülilühikese lennureisi ajal ma enamjaolt magasin, siis tuli ju kohe kui kohver käes on, jälle maha istuda, ei olnud ju ammu istuda saanud. Minu suureks rõõmuks oli Andrea islamiteadlane, spetsialiseerunud kui ma ei eksi Iraanile, ja juttu jätkus meil kauemakski. Mingi hetk purunes mull me ümber ja ringi vaadates tõdesime, et koht, kus me algul üksinda istusime oli musta traditisoonilisse islami rõivastesse riietatud naiste poolt hõivatud, kõigi pilgud meil, kes me nagu photoshopitud tulnukad selle musta massi keskel kätega vehkisime. Seda kontrasti märgates, mainis Andrea, nad vist arvavad, et me oleme abielus ja üritame milleski väga olulises kokkuleppele jõuda.

Aga siis oli kaugelt juba teisi näha. Osad noormehed tulid ja ütlesid, et nad on minuga ennem facebookis suhelnud, sel hetkel tundsin ma ennast tõsiselt blondi ja sinisilmsena, aga ma oleks võinud käe südamele panna ja vanduda, et mina näen neid tõepoolest esimest korda oma elus. Nimed küll tundusid tuttavad, kuid sellegipoolest hetkel oli facebooki ja reaalsuse kokkuviimine küll tõsine raketiteadus. Esiteks olid nad üleöö kõik poolpead vähemalt lühemaks jäänud, kui Facebooki kontol olevate piltide järgi aimata võis ning mulle tundus, kas facebooki kontopildid oli tõsise tuuningu üleelanud või lihtsalt oldi lennureisist loppis, igatahes mina kedagi iseseisvalt ära küll ei oleks tundnud, ma oleks puzzlet tükk aega kokku pannud ja siis ka lahenduses kahelnud. Kust mina pidin ära tundma, kui üleöö on habe ette kasvatatud, pildi järgi tundus hoopis keegi teine olevat 😉

Bussiga hotelli poole suunda võttes, tundus mulle vahepeal, et ma vist ei olegi eestlane või õigemini keset karget põhjamaad pärit, sest kõik l safirpeale itaalase olid tõsiselt vait nagu mingi salapärase tormi ootuses. Muidugi ega see mind eriti ei morjendanud, ma võisin ju ka islamist rääkida. Poolel teel teatas iirlane, et tema tegi kodutööd, ja kuskil meie hotelli lähedal, tema suureks rõõmuks, peaks olema Iiri pubi. Hotelli ette kohale jõudes selgus, et kodutöö oli iirlasel super hästi tehtud, see pubi asus otse maja all ja kohvreid bussist välja venitades selgus ega itaalaselgi halvemini ei läinud, teiselpool paraadust oli itaalia restoran, et käi pastasid ja pizzasid millal iganes söömas. Ja mis oli minul vastupanna, MITTE MIDAGI. Kohvrit toa poole venitades, ei olnud ka ühtegi geniaalset ideed silmapiiril virvendamas, tuli kurbusega tõdeda, et ma olin kaotanud ennem kui tõsiseks võistluseks üldse läks 😉

Monumendimehed – The Monuments Men



Monumendimehed, vähemalt pealkirjast tundub, et võiks tegu olla ühe monumendi ja selle ümber tiirlevate meestega, peaaegu nii ongi. Ehk tegu II maailmasõjaga ning Hitleri geniaalse ideega luua füürerimuuseum, kuhu kogutakse kokku kõik kunstiteosed või – taiesed juba vallutatud või läbi trambitud maadest, kus need konfiskeeritakse muuseumitest ja erakogudest kokku, pildistatakse ülesse ja saadetakse kataloogide kaupa Hitlerile. Kes, oh seda imet, oli kunagi kunstitudeng olnud ja nüüd ainuisikulisena teeb otsuseid, mis klassifitseerub kunstiteose alla, mis tema muuseumisse on tere tulnud ja mis mitte. Osa kunstist läheb ka SS ohvitseride kodudesse, kuid nt Picasso, kes on liiga modernse kunsti vileleja, siis tema loomingu saatus on olla osa hoovi peal tehtavast lõkke materjalist.  

Age et maailma ajalugu ja kunsti päästa, pannakse USA’s kokku erimissiooniga rühm, kuhu kuuluvad kunstiteadlased, muuseumi kuraatorid ja -direktorid, kes võib-olla elu sees ennem ei ole püssigi käes hoidnud, tehakse neile kiirdessantõpe ja saadetakse täitma missiooni, millele juba alguses ei lubata mingit edu.

Seitse  meest ja kogu Euroopa kunst ning sakslaste kavalus seda peita või siis hävitada, kes jääb peale ja kas õnnestub midagigi päästa. Praegu muuseumites ja kirikutes ringi jalutades, võib tõdeda, et missioon oli edukas, kuid sellel oli ka oma hind ja päris kõrge. 

Loo väike moraal, et lapsi ei tasu ikka fanaatikuteks koolitada, sest nad võivad Pavlovi refleksi peale väga valel ajal reageerida ning siis ei anna enam mitte midagi eitada ja väita, et me ei tea mitte midagi sellest.

Hoogne seiklusfilm, kus parasjagu üksteise nöökamist, mõnusat huumorit, sõpruse sügavust, kunsti armastust ning väga hästi valitud näitlejate plejaad, kusjuures isegi pisara saab paaris kohas silmanurgast pühitud.