Turismi trendide 2017/2018 analüüs

 

2017 aasta suvetrendiks eestlaste seas oli suvepuhkus Kreeka saarel. Selle kohta võib öelda, et tuli ikka kaua oodata, kui me Skandinaaviale, Saksamaale ja Inglismaale järgi oleme jõudmas. Suurematel Kreeka saartel nagu Kreeta ja Rhodos on olemas linnad-külad, mis on jagatud puhkajate päritolu maade järgi ära, nt siin puhkavad ainult sakslased, siin inglased, siin skandinaavlased.

Kreetal on olemas linn nimega Malia, mis on inglaste suvesihtkoht, ükski kreetalane sinna vabatahtlikult pidutsema ei lähe, kuna inglased ei pea joomisel piiri ning seetõttu on  Malia tuntud oma lokkava amoraalsuse poolest. Võib-olla kunagi koidab päev, kui võib öelda, et kui sa Kreekas ei ole käinud, siis sa ei olegi puhkamas käinud suvel. Võrdluseks võib tuua, et kui sa Soomes või Egiptuses käinudei ole, siis sa vist ei ole õige eestlane.

Minule täiesti üllatuslikult oli sihtkoht number kaks Bulgaaria. Kuhu siis kadus Türgi? Lihtsalt ebastabiilsed olud Türgis panid inimesi alternatiive otsima ning selleks said Kreeka ja Bulgaaria. Sellise kokkuvõtva statistika eelmise aasta suve kohta oli esitanud Go travel. Samas Bulgaariasse puhkusele sõites, on üks ekskursioonidest Istanbuli, selles mõttes ei kadunud Türgi kaardilt kuhugi, vaid tee sinna toimus läbi Bulgaaria.

Vaadates Eesti Panga statistikat III kvartali kohta 2017. aastal, siis sügise sihtkohaks number üks sai ikkagi Türgi. 74% külastati sealseid kuuordeid rohkem kui aasta varem samal ajal. Kui arvestamata jätta me lähinaabrid kuni Poolani ja Skandinaavia kaasa arvatud, siis mis olid need populaarsemad sihtkohad, mida külastati eelmise aasta III kvartalis? Ma jätaks ka Saksamaa ja Belgia välja, sest pigem on need Euroopa Liiduga seotud tööalased sihtkohad. Siis tulevadki Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Kreeka – massiturismi sihtkohad ning sa ei ole nn õige reisifirma kui sa sinna tuuri või puhkusereisi ei organiseeri.

Paar aastat tagasi oli reisibüroosid pealinnas kui seeni peale vihma, peaaegu iga nurga peal, siis tänast olukorda võib nimetada säästuajaks. Selliseid suuri jalust rabavaid kontoreid enam eriti ei ole, kus sisse astudes glamuur su jalust pikali niidab. Massireise müüvate firmade kontorid näevad välja nagu tootmisliinid, kus isikupärasus on viidud nullilähedale. Germale selles suhtes erineb. Kõigepealt nad kolisid Rottermanni ärikeskuse juurde, ennem olid nad Vabaduse väljaku juures. Uus kontor on suurem ja muljetavaldavam, kuid need samad pruunid toonid, massiivsed dekoratsioonid on säilinud ja isegi juurde tekkinud, tuues kontorisse idamaist hõngu. Kui ma määratleks, kuhu Germalo minu arvates kuuluks, siis massiturismi ta ei tee, tal ei ole mitme kuiseid kohapeal elavate giididega sihtkohti ja ta reisid on kallimad, kui massturismi omad. Ta saab seda hinda endale lubada. Ekskursioonid on eestikeelsed ja seal ei ole klauslit, et kui ei ole teatud hulk osavõtjaid, saadame teid venekeelsesse gruppi. Ta on valinud endale osaliselt nimega giidid, nt Hannes Võrno või Tallinna Ülikooli õppejõud, Martti Kalda.  Tuntus ja teadmised meelitavad ligiinimesi, kes puhkuselt ootavad rohkem kui palmi ja sooja päikest. Seetõttu võib öelda, et Germalo sihtgrupp on rikkam ja enamjaolt ka vanem eestlane.

Uurides Estraveli reisisoovitusi 2017. aastaks, võin ma uhkusega öelda, et ühele sihtkohale sain ma nimekirja eelnevalt teadmata pihta, nimelt käisin ma eelmise aasta suvel Ruhnus, kus ma korraldasin 11.-13. august oikumeenilist rahvusvahelist palverännakut. Vaadates nimekirja kuhu soovitati minna – Kanada, Küpros – Paphos (kunagi olen hooajaväliselt seal käinud), Taani – Arhus, Tšiili – Atacama kõrb, Dubai teemapargid, Odessa, Jamaica, Reykjavik, Usbekistan, Mehhiko – Merida, Tokyo, Essen, Austraalia veinimõisad, Šokolaadimäed, Rwanda, Šiauliai. Kes iganes selle kokku pannud on, minu austus, et  nende kaugete riikide vahele ka Ruhnu mahtus, aga sihtkohti vaadates on kokku panija arvestanud, et reisija eelarve on vähemalt tuhat eurot, kui mitte rohkem. Selline oletus kärbib oluliselt reisile minejate hulka ja kahjuks tavaeestlane võib ju kataloogist ilusaid pilte vaadata, aga enamik neist seitsmeteistkümnest sihtkohast jääb ka parima tahtmisega kättesaamatuks.

Kuna vahepeal on aastaarv muutunud, siis on ka aeg vaadata, mis võib kujuneda 2018. aasta turismitrendideks?

Ei tohiks olla eriti suur üllatus, et ikka veel otsivad inimesed autentseid kogemusi nii loodusest kui teistest kultuuridest. Samuti on populaarsed korraks linnast põgenemised loodusesse. Vaadates seda maailma trendi Eesti kontekstis, võin ma oma Facebooki sõprade jagatud info ja piltide põhjal öelda, et nädalavahetused matkarajal või looduses on aina populaarsemaks muutunud. Käiakse nii üksinda, sõpradega, perekonnaga. Praegu on eriti trendikas minna kas rappa või jäätunud Jägala juga vaatama.

Uueks trendiks on kujunemas, reiside broneerimine ja ostmine äpi või kodulehe kaudu. Tehes oma reisifirmale äpp, peaks see väike lüke oluliselt suurendama klientide arvu. Samuti toodi välja, et kõige enam ostetakse reise selliseid võimalusi kasutades kaks nädalat enne väljasõidu algust. Soovitatakse netis oma mainet hoida puhtana, sest rahulolematu turist kohe kindlasti üritab oma negatiivse kogemuse kuhugi netiavarusse kirja panna. Välismaal tehtud statistika järgi 9 reisijat 10 otsib netist firma kohta arvamust ja 95% usub, et kõik, mis on netis kirjas, on puhas kuld. Pole just saladus, et hea Tripadviceri soovitus ja hinne, aitab turismifirmal oma majanduslikke numbreid parandada. Kui varasemal ajal oli kerge sihtgruppide huvisid aimata, panustades, et vanem generatsioon + 65 pigem lähem palmi alla päikest võtma, siis tänaseks on neist saanud arvestatav seiklusturismi harrastajate grupp. Riikide põhiselt vaadates aina enam tuleb Araabimaadelt, Indiast ja Hiinast. Hiinlaste puhul on tasub teada, et kui neile sihtkoht meeldib, hakkavad nad tegema korduskülastusi, sest neile meeldib tagasi tulla kultuuri- ja keeleruumi mis neile on juba tuttav. Üks huvitav fakt on seegi, et hiinlannad reisivad rohkem kui nende vastassoo esindajad. Hiinlannadele meeldib avastada uusi sihtkohti, kas üksi või väikeste gruppidena. Kui üleüldiselt rääkida, siis turistidele pakutav kogemus peab olema hariduslik ja unikaalne, keegi niisama ilma piisavalt hea põhjuseta ei lenda ühest maailma nurgast teise.

Jätkusuutlik turism on muutumas populaarsemaks. Mida see jätkusuutlik turism tähendab? See väljendub mõtteviisis, et soovita ühte sihtkohta turistidega ülekoormata vaid kui tekitada pigem võimalusi juurde. Jätkusuutlik turist ei püüa iga talv Egiptusesse või Tenerifele palmi alla lennata vaid üritab leida neile sihtkohtadele alternatiive, mis võib tähendada, et sinna ei saa charteriga, aga palmi all on rohkem ruumi kui massturismi sihtkohtades. Asja idee on selles, et mass võib tappa sihtkoha unikaalsuse ja häirida kohalikude eluolu. See on eelmine aasta põhjustanud kohalike protestimarsse turistide vastu Barcelonas ja Veneetsias, sest massturism häirib nende igapäevast elu.

Kui ise teha reisipakette, siis mis võiks olla see, mis müüb? Pakkuda turistile unikaalset kogemust, seda mida teistel ehk naabril ei ole  või ta ei saa seda endale nii lihtsalt hankida. Kui keegi räägiks, et ta ujus Bahamal koos sigadega, oleks minu esimene reaktsioon, tõsine hämming ja ma arvaks, et ma sain asjast valesti aru. Aga kui tuleb välja, et ma olingi õigesti kuulnud, siis ma suudaks vau öelda ja mõelda lõpp äge, tahaks ka. Ma peaks tõsiselt pingutama, et konkureerivat kogemust vastu pakkuda. See on üks asi, mille peale peaks paketti luues mõtlema, kuidas minu kasvõi nn saaremaa piimatuur erineb teise giidi omast. Mida ma saaksin pakkuda, mis eristaks mind konkurentidest? Kuidas ma saaksin pakkuda Saaremaad nii, et siia aina rohkem turiste hakkaks tulema ning et sõna leviks – kui sa ei ole Saaremaal käinud, siis sa ikka ei ole kuskil erilises kohas käinud?

Huvitav oli ka märge, tasuta kohalike giidide tuurid on populaarsed. Ma olen Tallinnas käinud nii tasuta kui reaalse giidi omal. Kusjuures järgi mõeldes oli tasuta info mõttes parem. Alati kui ma reisin, ma vaatan netis, kas on linna tasuta tuure, sest ma olen nii Berliinis kui Lätis käinud, olid väga head, ma jäin rahule. Aga see on kaval kontseptsioon. Väga hea müügitaktika. Tavaliselt ostetakse ekskursioone läbi reisifirmade, kes maksavad giidile inimeste hulka arvestades suhteliselt vähe. Kui seda nn tasuta tuuri teha, siis tuuri lõpus öeldakse, et kui sulle ikkagi meeldis, mis ma rääkisin, siis oleks ilus kui sa meie tööd mõne euroga toetad ehk inimene ei anna talle ainult sente. Lõpptulemusena teenib giid seda kontseptsiooni kasutades rohkem kui reisibüroo nimekirjas giidina olles. Pealegi kohalik giid teab ju rohkem kui tark raamat lonely planeet.

 

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Pärmann, S. Rannajõe, E. 17 kohta, kuhu sõita aastal 2017. 30.11.2016. htt ps://www.estravel.ee/blog/17-kohta-kuhu-soita-aastal-2017/01.2018
2. Kow, N. 9 travel trends that will drive the tourism industry in 2018. 12.2017. https://www.trekksoft.com/en/blog/9-travel-trends-that-will-drive-the-tourism-industry-in-2018?utm_campaign=Nurturing_EN&utm_source=hs_automation& utm_medium=email&utm_content=59328776&_hsenc=p2ANqtz–o2Mxse6bUm-dNTZio5FvODxkvG3O8imgKFo7CtdnlZAnel6NAv37Q1OQhUdKPpBTyVtFxz7zAiW2EyEcw_qctpFiASg&_hsmi=59328776 20.01.2018
3. Snitsarenko, T. Kolmandas kvartalis reisisd Eesti elanikud välismaale enneolematult palju. 11.2017. https://www.eestipank.ee/press/kolmandas-kvartalis-reisisid-eesti-elanikud-valismaale-enneolematult-palju-09112017 18.01.2018
4. Eesti residentide välisreisid. 09.11.2017.

http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1410/r/1771/1620 17.01.2018

5. First Venice and Barcelona: now anti-tourism marches spread across Europe. https://www.theguardian.com/travel/2017/aug/10/anti-tourism-marches-spread-across-europe-venice-barcelona 21.01.2018
6. Kuhu eestlased reisivad? https://r2.err.ee/v/agenda/archive/0a0a92f5-c8ef-46e9-a5c0-ff82f7374bf8/kuhu-eestlased-reisivad 17.01.2018
7. Germaol reisid http://www.germalo.ee/01.2018
8. Travel trends report 2018 https://www.trekksoft.com/hubfs/website/resources/ TrekkSoft_TTR-2018.pdf 01.2018

Paks Margareeta – nagu uppuv vrakk meie muuseumite maailmas

Paks Margareeta on koostöös Lennusadamaga moodustanud ühise muuseumikett, nii et kui mina lahtioleku aega telefonist sekkasin, oli seal suurelt kirjas 19.00., seega tundus aega maailm olevat, kui ma 17.20. uksest sisse läksin. Aga aega oli ainult minul maailm, sest kassapidaja teatas, viibates seinal oleva kella poole, et muuseum pannakse kinni 18.00. ja ma võiks heaga järgmisel päeval tagasi tulla. Mind see idee just käsi plaksutama ei pannud, ei olnud see rekt üldse käkitegu muuseumisse ja nüüd kui ma lõpuks liibates kohal olen, öeldakse, et sorry, et täna enam sisse ei saa. Kas mu hale nägu  ja blond pea mängisid oma rolli, aga õnneks ühel muuseumi kuraatoritest (loe mehel) hakkas minust hale ja ütles, et küll te jõuate, minge aga kõige viimasele korrusele ja hakake sealt alla tulema, mahute oma külastuse väga hästi aja sisse.
Vist on palju loota, et kahuritornil lift võiks olla. Ei see ei tähenda, et laiskuse uss oleks mind hammustanud, aga lihtsalt üle aru palju sporti ka ei tasu teha nii et põlv paiste läheb nagu just nii minuga juhtus ja sa ürita siis sellises konditsioonis liibates kõrgustesse pürgida. Aga kui juba, siis juba, tuli ka ennast terrassile venitada, kus teada tuntud hommikuprogrammi tehakse ja otseloomulikult Tallinna vaateid klõbistada, sest ega iga päev ei paista meil päike ja ei saa selliseid pilte, kus on vaade ja päiksepaiste samal pildil.

Aga ku muuseumist rääkida, siis arenguruumi on. Au ja kiitus sellele, kes on näinud sellist vaeva, et kõik must-valged pildid stendidele kleepida ja jutud juurde kirjutada, aga kogu näitus jättis sellise väsinud mulje. Isegi  välja pandud krabi ei olnud oranž vaid beež. Võib-olla viga minus, aga tõesti mind ei huvita meie kalatööstuse ajalugu ja pikad kirjeldused. Reaks ma mõnda kalatööstuses töötanud inimesti, oleks kindlasti mu vaimustus mitu korda suurem.

Mingi hetk jäi silma Estoniast maal ja päästerõngas, sellest oleks võinud sellise huvitava näituse kokku panna, aga need olidki ainult kaks rekvisiiti, ei ühtegi lugu, ei ühtegi fakti. Tekkis vaid küsimus, mis ajal seda näitust viimati uuendati. Siit oleks sellise atraktsiooni kokku võinud panna, aga rõngas ja maal on ikka lõpp vähe selle katastroofi kajastamiseks.

Mõeldes, et me lennusadam on üks uudsem ja atraktiivsem muuseum, siis ketti kuuluv Paks Margareeta on nagu vaene sugulane, kuigi väikseid märke interaktiivsusest on märgata. Kast päästevestidega, mida oh imet võis selga proovida või teisel korrusel küsimuste vastuste sinised-valged ruulikud. Aga uut läbi raputavat lainet vajad see suurtükitorn väga kiirelt 😉 Kui ma laps oleks, ma arvan, et suurim rõõm oleks mul olnud, trepist üles alla joosta ja seda mitu korda järjest.

Kõige rohkem jäi silma sildid – palun ära puutu. Suht tüütu oli, oleks võinud kas loomingulisemalt läheneda või panna asjad mitte nii käe ulatusse, kui kogu aeg on hirm, et puudutades langeb kõik koost.

Ja müstikaks jäid ka sildid, et mida sina siin näha tahaksid. Sellise küsimusega valgeid pabereid oli ka nagu seeni peale vihma kõikjale välja jagatud..Ma ei tea, kas sinna pandavad ideed või märkused on realiseeritavad, aga lihtsalt neid märgates tekkis mõte. et oleks võinud selle nagu mängu teha, et pannud nr mööda muuseumi laiali, mille kohta oleks ankeedi peale pidanud numbrite järjekorras oma mõtteid kirja panema ning parimad ideid võiks auhinna vääriliselt premeerida. Kohe kindlasti oleks märksa asjalikumaid ja innovaatilisemaid ideid.

Pean ausalt tunnistama, et kiirliipamisega olin 17.50. muuseumist väljas. Ega ma eriti palju rohkem ei oleks ka seal aega veetnud, kui ma oleks sinna varem jõudnud.

Paks Margareeta on me au ja uhkus, mis paneb lootma, et üks päev on suudetud ka sealne näitus natukenegi atraktiivsemaks, innovaatilisemaks ja värvilisemaks teha, kui see, mis praegu seal üleval on.

Hoiak, Sveta Grigorjeva

Kui lava peal kolm tantsijat järsku keset hunnikut paberroose jala pealt pikali kukuvad ning kostub hääl, et nad tõusevad igavesest unest üles alles siis, kui keegi – kuna ei diskrimineerita, siis kas mees või naine, neid põsele suudleb ja kuna okasroosikestel on aega maailm, siis etendus ei lähe ennem edasi, kui keegi on neid laval põsele suudlemas käinud. Õnneks oli saalis kolm printsi olemas, kes uinunud kaunitare põsele suudlema ruttasid ja performance võis jätkuda. Sellise alguse puhul tõotab tulla midagi põnevat ning iga sketš oli vaatamisväärsus omaette, kusjuures vahepeal kombatakse ka publiku piire.

See on pilguheit naiseks olemisse ning mingil moel lammutatakse stereotüüpset mõtlemist, mis kõik kokku annab nauditava tunni ning nii utoopiline kui see ka ei ole, võib öelda, et peen huumor mängib selles etenduses oma tähtsat rolli. Ning lõpuks ometi sain ma teada, mis alal on eestlastel potentsiaalne võimalus olümpiamedal üle tüki aja koju tuua, aga selleks peab olema tallinlane ning armastama ühistransporti 😉

Hetk on igas mõttes Hetk (restoran-klubi, Roseni 9

Hetk, kui mul tekkis hämming.
Koht oli tõsiselt üle rahvastatud, kui me nii 23.30 paiku kohale jõudsime, ainus, kuhu istuda sai, oli pudelid täis laud teisel korrusel. Ok, istusime sinna, rohkem kohti lihtsalt ei olnud. Kui 10 minuti jooksul ei suutnud ettekandja ikka meid üles leida, arvasin ma, et hommikuni ei viitsi ma oodata ja marssisin trepist alla esimese ettekandja juurde ning palusin kahte menüüd ja et keegi tuleks me lauda koristama. Ülesse jõudes, tegime kokkuleppe, kui 15 minuti jooksul action toimuma ei hakka, siis bye-bye, me võime ka mujale minna.

Hetk, mil mul tekkis veel suurem hämming.
Saabus ettekandja, kes teatas, et ta on nii ilus, et teda tee peal mitu korda rajalt maha võeti ja seepärast ta meieni varem ei jõudnudki. Vat, sellise vabandava ülestunnistuse peale ei osanud me kohe reageeridagi. Mida rohkem ta meiega suhtles, seda enam mul tekksi kahtlus, et kas ma peaks ka alkoholikaardi avama, et tema tasemele  langeda, võ mis toimub. Keegi ei ole mulle ammu niimoodi sisse sõitnud. Oli kaks varianti, kas ma tõesti pidin teda tundma või ta oli laksu all.

Kuna koheselt soovis ta tellimust, siis me palusime natukene aega, et menüüd üldse avadagi jõuaks, aga siis kui ta ära purjetas, tundus, et see oli viga, sest kunagi ei tea, millal ta tagasi jõuab, senini tundus, et meie juurde tulek tähendas igavikulist ootamist. Õnneks seekord läks vähem kui pool ööd ja ta oligi tagasi.

Hetk, mil hämming kasvas.
Saabusid teed, kusjuures mulle tundus, et oli arvestatud, et me joome venepäraselt teed, sest ikka mitme eest oli teed ka alustassil. Aga mida, me ei saanud, oli suhkur. Kätega vehkimise peale saabus ta tagasi ja ma palusin suhkrut.

Hetk, mil ettekandja sai 12 punkti, oli siis, kui ta tuli küsima, kuidas meile külmsuitsulõheburgerid maitsesid ja siis me tee tasse vaadates, möönas, et ta ei jõudnudki suhkruga meieni. Tundub, et ei jõudnud jah, aga burger oli see-eest öömenüüst imehea 😉

Von Krahli 13

Ma olen 13 aastane on selle etenduse läbivaks teemaks, andes ülevaate, milline võib olla tänapäeva 13aastase maailm. On hetki, kus ollakse ülipopulaarne ja on hetki, kus populaarsus on kadunud teadmatus suunas ning siis ei jää muud üle, kui vaid lõpuni vapralt vastu pidada.

Väga osavalt on kasutatud ära Kultuurikatla aeda ja sealseid juba olemasolevaid dekoratsioone, tundub, et isegi trumm-it kanistrid on käiku läinud, et rohkem müra oleks.

Kuid juttu ei ole ainult õpilastest vaid ka õpetajatest, kes igaüks on oma kiuksuga ning mida etendus edasi, seda imelikumad õpetajad ilmuvad lavale ning siis tahaks küll pead kinni hoida ja mitte isegi mõelda, et tegelikult ju parodeeritaksegi hetke olukorda koolides.

Ei saada üle ega ümber kooli vägivallast, natukene meenutab üks stseen “Klassi”, sama jubedust tekitava efektiga. Otseloomulikult ei puudu ka lausropendamine – kohe kriipis kõrva, aga mis teha, jälle osa igapäevaelust. Oma rolli muidugi mängivad ka nutitelefonid, Facebook, tomatid, trenasöör, samas tahaks nii väga teada, kuhu jäid küll banaanid?

Mõned hetked Mia jõulumaalt ;)

Kui ma  öö ennem jõulumaa algust  Mia muinasjuttu lugema hakkasin, tekkis aina rohkem küsimusi – et kus, millal, mida rääkida ning asi tundus kuidagi hoomamatu, vaatamata sellele, et ma olin ikkagi nädal varem kohapeal sekkamas käinud. Muidugi ei saa seda võrrelda esimese Samaria kuru retkega, kus ma kogemata koos Raheli ja klientidega mäest üles jalutasin, kui järsku meile tundus, et kõik teised grupid on kahtlaselt maha meist jäänud ning sissepääsu ei paista kuskil olevat. Mis meil muud üle jäi, kui naeratades teatada, et tegemist  15 km matka väikse eelsoojendusega ja sama targalt mäest alla jalutada sörkivad kliendid sabas 😉

***

Õnneks oli koerahaldjal Mial see aasta Taevataadiga õige diili tehtud ning lund oli jõulumaal mitme eest ning kraadegi parasjagu, mis tähendas kihiti ja veelkord kihiti riietumist minu jaoks, kes ma tõsiselt külma kardan. Esimese päeva õhtuks ma leidsin, et peale kahe villase soki mahub mu super-hüper matkasaabastesse veel üks paar sokke, sest ka parima ponnistusega mu jalanr 43 ei ole, nagu saabas on. Aga kui ma nad kunagi ostsin, leidsin, et üks sokk peab mahtuma jummala normaalselt saapasse, tegelikult mahub ka kolm sokki, kui aus olla. Kuigi esimene päev olin ma kindel, et mu 5 kihti riideid, millest kaks olid fliisid pluss veel sulejope, jätab minust tõsise kubujussi mulje ja ega ma käsi ka liigutada ei saa, siis kohale jõudes sain m vehkida mitme eest  ning minu rõõmuks peegleid jõulumaal ei olnud, nii et mind üldse ei huvitanudki kui suur ma välja nägin, peaasi et mul soe oli. Kui mõnel meist külmusid jalad juba enne jõulumaale jõudmist bussis ära, siis minul oli igati soe kogu aeg, bussiga sõites isegi palav 😉 Samas tegelikult õues oli miinuskraade ja mitte vähe, siis mõni lapsevanem oli aru saanud, et talveriided on teksapüksid, sokid ja suvetossud, mul juba vaadates seda kombinatsiooni hakkas külm 😉 Mõnel olid kindad kodus või mütsi ei olnud, tekkis küll küsimus, et lapsevanemad, kas te üldse vaatate, kuidas te laps riides on, kui nad toauksest välja lükkate : )

***

Kui tavaliselt inimesed ikka enne avamist kohale ei jõua, siis veerand enne kümmet, oli meil juba ummik ning esimesed soovijad tormasid päkapiku maja poole tormijooksu ega just ei saa väita, et me valmis oleks olnud, aga kas meil oli valikut, vist mitte. Kuna mina eriti agar päkapikk ei olnud, siis ma ei leidnud ka mõtet, miks ma peaks kaklema esimeste ekskursioonide pärast. Samas oleks võinud ju, sest kui ma lõpuks teele asusin, siis kõik kohad olid ülerahvasatud ja enamuse ajast ma kuskil naeratades ootasin koos grupiga järjekorras.

***

Õnneks olin ma raadiosaatjate jagamise ajal esimeste seas, kes said ka kõrvaklapid, seega mul walky-talky taskus ei kisanud, aga kõrvas küll ja otseloomulikult just siis kui ma jõulumuinasjuttu rääkisin, kisas keegi – kas sepa juures on vaba?  Sel hetkel mul täitsa ükskõik, kas sepa juures on vaba või mitte, palun, ainult ära karju mulle kõrva, sest ma ei saa rääkida samal ajal kui keegi paaniliselt kõrva kisab. Samas muidugi neist oli abi, samuti nagu ka tõrvikutest, sest vähemalt alguses oli näha, kas keegi on mängutoas või meisterdamas, sest maja ees olevad tõrvikud andsid aimu mitu gruppi kuskil on. Kuigi esimesel päeval tundus, et sepa juures oli eriti saladuslik koht, sest ükskõik kui palju soovisid infot, mitu inimest sepa juures ootamas on, oli eetris ainult vaikus. Eks siis tuli kohale kõmpida ja niikaua hernesuppi süüa ja vaarikateed juua, kui sepa juurest eelmine grupp läinud oli.

***

Alates teisest päevast ma päris teadlikult valisin endale puuetega inimeste gruppe, võibolla asi selles, et ma olen Hispaanias puuetega “laste” juures vabatahtlik olnud, aga igatahes on nad kuidagi väga erilised minu jaoks ja nende maailm on hoopis ilusam. Tead sa mõnda 50 aastast, kes sulle rõõmuga teatab, et eile käis tal jõuluvana või ta mängis etenduses kuuske ja üldse talle meeldib teha sporti, eriti aga suusatada ning siis ta juba immiteerib sulle suusatamist ette. Või keegi neist näitab, mida ta mõnele oma kallile inimesele teinud oli ja mis ta talle kinkida tahab 😉 Ja kui ma ennem ei uskunud, et ratastoolidega saab jõuluvana juurde, sest tee oli nii kitsuke, et niisamagi üksteisest möödudes pidi üks meist hange hüppama, siis mu 4 ratastooli olid täitsa vabalt jõuluvana maja äärde venitatud ning vanal ei jäänud muud üle, kui saapad jalga panna ning õue kinke jagama tulla 😉 Ma ei tea küll miks, aga meie jõuluvana nimelt kiikus oma kiiktoolis triibulised sokid jalas, võibolla oli tal tõesti palav, ma unustasin selle küsimata. Aga samas oli see väga hea, et ta ainult sokkis oli, sest poiss, kes millegipärast ei teadnud ühtegi luuletust lugeda või ununesid need järsku kõik ära, lasin ma hea päkapikuna lugeda sokitriipe üle, sest kuidagi pidi ta ju oma kingituse kätte saama.

***

Eriti rõõmsaks tegid mind isad, kes nii pool tundi ennem jõulumaa kinni panemist oma lastega kohale jõudsid või siis appi läksid lapse eest luuletust lugema, sest kink oli vaja välja lunastada.

***

Otseloomulikult meie missioon sai täidetud, Mia jõulumaad külastas, kui ma nüüd nr õigesti mäletan 2138 inimest, ja üle 600 tuli tasuta piletitega ehk siis need pered, kes olid vähe kindlustatud ning kelle jaoks kõik see jõulumaa tegelikult tehtud oli 😉