Kunstisaalis, kunstisaalis valge hiir ehk Avastamata šedöövrid

  Avastamata šedöövrid algasid linnateatri näitlejate etteastega, kus esitati Puškini luulet ja lauldi vene romansse. Kui tahaks natuke nuriseda, siis tegelikult oleks võinud nende kava pikem olla ning oma lõpulaulu, mis oli vaimulik laul, oleks võinud tegelikult selle kunstisaali programmi üldse lõpetada. Aga olles ise olnud giidile tahaks küll tiba nõu anda sellele verinoorele giidile. Ma saan aru, et algul on hirm rahva ees ja enamjaolt vasardub peas idee, et saaks ometi siit minema, aga seda ei tohiks mina kui kuulaja aru saada. Paberilt maha lugemine, jätab vähemalt mulle sellise mitteprofessionaalse mulje, need kaks kasutatavat aastaarvu oleks võinud ikka pähe õppida 😉 Viide, ja mitte ainult üks kord, Kölerile, kelle maale me ei näinud, kas see ikka oli kõige parem seostamine. Kui rääkida, et need portreedel olevad naised mängisid suurt rolli vene kultuurimaastikul ja kui ma siis kotkapilguga tahan nime tuvastada, kes need tegijad naised olid ning kui mulle vaatab vastu maali pealkiri – tundmatu daam, siis tekib ikka küsimus, kes need seal maali peal ometi ikkagi on. Oleks tahtnud natuke asjalikumat juttu, bla-bla-bla on ka ilus kuulata, aga ma tahaks fakte või teadmisi, millega pärast saaks kelkida, nüüd ma ei oska muud öelda, kui kujutati kõike rahvakihte ühel maalil, see küll eriti muljetavaldav teadmine ei ole ju 😉 Nüüd tagantjärgi tahaks küsida – miks enamus neist kunstnikest olid Konstantinoopolisse armunud, sest vähemalt kolmelt maalilt nägin ma tuttavaid minarette 😉 Ja miks ometi jäeti ekskursioonil mainimast kiriku osatähtsust, sest minu arvates üks võimsamaid maale väljapanekus oli just ikoonimaalija.

Kui me kunstisaalis valge hiire tagaotsimine lõppes, olime edasi palutud restorani, kus siis tutvustati vene kööki. Igaühele jagati viis loetud pelmeeni hapukoore (nahhaal nagu ma olen, olin mina otseloomulikult alati esimene j ka siis, kui neid juurde võis võtma hakata), mõnusalt küpsetatud ja röstitud leiba-saia oliiviõli ja maitseainetega, natuke seeni ja kisselli. Mina oleks menüüsse lisanud hapukurgi, pliinid ja pits viina – et kui juba, siis juba. http://www.kumu.ee/et/kylastajale/kalender?view=event&id=257

Elu nagu Piiblis ehk ühe mehe tagasihoidlik katse elada aasta nii piiblipäraselt kui võimalik

Selleks et elada nii nagu Piiblis ostis ta kokku hunniku Piibleid ja asus neid lugema, sest asja idee oli, elada võimalikult piiblipäraselt aasta aega nii nagu seda pühakirja kirjutamise ajal tehti. Kokku pani ta enda jaoks 72 lehekülge keelde ja käsku, mida ta üritas aasta jooksul täita. Et plaanis olla , jagas ta aasta kaheks ehk kaheksa kuud Vana Testamendile ja neli kuud Uuele Testamendile. Katse alustamisel ei uskunud ta Jumalasse, vähemalt mitte sellisel kujul nagu Piiblis on kirjas, Piiblist oli ta lugenud siit ja sealt midagi ning palve oli siiani tundunud mõttetu kauplemine Jumalaga, kel on ju paremadki teha, kui inimeste egoistlikke pobinaid kuulda 😉

Aasta jooksul kasvatas ta endal ette habeme, ostis saua, käis valges riietes, täitis juutide ohverduskäsku ehk üritas kombekohaselt kana ohverdada, mis otseloomulikult plehku pani, võttis osa juudi meestele mõeldud Taaveti tantsupidustustest, loopis abielurikkujaid kividega (algul korjas väikseid kive ja lihtsalt loopis inimesi, kuna see oli ikkagi nähtav, siis lõpuks poetas neid neile kinga peale), karjatas Iisraelis lambaid, üritas pesta teiste jalgu, aga keegi ei olnud nõus, ehitas endale lehtmaja keset elutuba, pidas sabatit ehk tegi mitte midagi sel ajal, hakkas taimetoitlaseks, üritas teist naist võtta jne.

Piibel käsib mul iga kuu alguses pasunat puhuda. Et olla kindel, puhun pasunat ka iga heebrea kalendri kuu algul. Leina juudi kogukonna kultuurikeskuse kingipoest oinasarve. Pole mingit kahtlust, et sarv pärineb oinalt. See haiseb nagu mitu päeva rookimata laut. Seisan elutoas ja puhun. Ei mingit heli. Lihtsalt valjult väljahingatud õhk. Neid oinasarci on ülltvalt raske mängida. Tegutsen ikka eeldusel, et piibel ei keelanud kompuutreid ja veedan pool tundi internetist näpunäiteid otsides:

• paotage huuli, nagu tahaksite puristada;
• hoide suu asendis, nagu püüaksite arbuusiseemet sülitada;
• niisutage huuli …
• … aga mitte väga
• kui te niisutate huuli liiga palju, saab sülge šofarist eemaldada kohvimasina puhastamise harja või akvaariumiharjaga

Lonksan klaasist vett, paotan huuled, sätin paika suu ja puhun uuesti šofarit. See kõlab nagu otsi andev faksiaparaat. Meenutan endale, et mul on jäänud veel 11 kuud.

Kusjuures raamatu lõpus tuli tal see pasunapuhumine juba päris hästi välja 😉

*****

Täna õhtuks kutsusin oma koju Jehoova tunnistaja. Mõistan, et juba ainuüksi see asjaolu liigitab mind äärmusvähemuse hulka.

Pange tähele, ma lihtsalt ei avanud niisama ust ega lasknud Jehoova tunnistajat tuppa. Ma jälitasin Jehoov tunnistajat agressiivselt. Helistasin nende peakorterisse ja nõudsin, et minu korterisse saadetakse jehoova tunnistaja. Pärast kolme kõnet ja mitte just väikest kimbatust nende poolel – see polnud just sageli esinev nõudmine – sain lõpuks oma soovi täidetud. 

Ta piinas seda jehoova tunnistajat kolm tundi ja oleks veelgi arutanud Jumala olemuse üle, aga õnnetu mehe naine helistas ja küsis, kas ta koju ei hakkagi tulema

*****

Põrgut pole olemas. Jehoova tunnistajad usuvad, et “põrgu” on valesti tõlgitud sõna “Gehenna”, mis kujutab endast iidest prügimäge. 

Sellega faktiga vist eriti endale järgijaid ei leia 😉

*****

Iiraeliitide neljakümne aasta pikkuse kõrberännaku lõpus käskis Mooses neil kirjutada jumala sõnad oma uksepiitadele ja väravatele. 

Mida sinna kirjutada? Mooses ütleb “ja need sõnad, mis ma täna sulle annan”. Kaalusin võimalust pressida piidale tillukeses kirjas kõik sajad käsud, ent jäin lõpuks kuulsa kümne juurde – need esinevad piiblis vahetult enne uksepiida-lõiku. 

Kogu see kribamine võttis ainult aega paar tundi.

*****

Blaise Pascal, 17. sajand Prantsuse matemaatik ütles, et me peaksime uskuma jumalasse, sest see maksab imevähe, kuid potentsiaalne taevalik kasu on hiigelsuur.

*****

 Miljon dollari teenimises pole midagi halba. Selle ainult enesele hoidmises on midagi halba.

*****

Armasta on ligimest nagu iseennast tuleks võtta kui – tee teisele seda, mida sa soovid, et sulle tehakse.

*****

Kas ma aitasin sellepärast, et piibel käskis seda teha, või sellepärast, et ma ise tahaksin seda?

Statistikaamet peidab end salapärase koormuse selja taha

Statistikaametile meeldib kirjutada ja mitte vähe. Tundub, et nüüdseks olen ma kõigilt hierarhiaastmetelt vähemalt mingisuguse hämava sisuga vastuse saanud 😉

Tere!

Veelkord tänud tehtud töö eest, see oli väga oluline panus rahvaloenduse õnnestumisse. Teine oluline panustaja oli Eesti rahvas, kelle osalus e-rahvaloendusel ületas kõik ootused. Ka võrreldes maailma teiste rahvaloendustega.

Koormused

65% osalus e-loendusel on peamine põhjus, miks rahvaloendajate koormused osutusid algselt planeeritust oluliselt väiksemaks. Kuigi mitmetel puhkudel tuli e-loendusel täidetud ankeete küsitlusloenduse käigus kontrollida (Järk 02), jäi ka pärast seda paljude loendajate töökoormus  väiksemaks kui esialgu planeeritud. Sellel on ka otsene seos lisatasudega.

Jaoskondade koormused olid erinevad. Nii oli loendajaid, kes lõpetasid töö tänu e-rahvaloenduse suurele osakaalule juba märtsi keskpaigaks. Kuna põhipalka maksti vastavalt töölepingus sätestatule, oli põhjendatud ülesannete andmine (nt Järk 02). Järk 02 enamasti vaid täpsustas e-rahvaloendusel täidetud ankeete – e-loenduseta pidanuks kogu jaoskonna elamispinnad ja elanikud panema kirja rahvaloendaja. See tähendab, et väga suure töö olid Eesti inimesed rahvaloendaja eest juba ära teinud. See ei vähenda mitte kuidagi rahvaloendaja töö tähtsust loenduse õnnestumisel, küll vähendas aga rahvaloendajate  üldist töökoormust.

Palk

Rahvaloendaja töösuhte aluseks on Statistikaametiga sõlmitud tööleping. Rahvaloendaja tööleping ütleb, et kuupalk on 600€. Lisaks annab leping tööandjale õiguse maksta lisatasu.

Lisatasu on õiglane maksta eristuvalt suurema töömahu ära teinud loendajatele.  Statistikaamet maksiski lisatasu just eeldatust suurema töömahu puhul (mahukas Järk 01+mahukas Järk 02). Kui loendaja koormus oli kõigest 60% või vähem normkoormusest, ei olnud teda võimalik arvestada lisatasu saajate hulka.

Statistikaamet on omalt poolt rahvaloendajaga täidetud lepingut täitnud. Praeguseks on makstud välja nii lepingus toodud kuupalk, transpordikompensatsioon kui ka lisatasu, kellele on see määratud. Kui lisatasu on määratud, kajastub see ka 20. aprillil väljasaadetud palgatõendil.

Lugupidamisega,

 

Sirli Niibo-Tamm

regioonijuht

 

Sellest salapärasest koormusest ei olnud koolituse ega tegelikult kogu töötamise ajal juttugi. Neid Statistikaameti üllitisi lugedes tekib  lihtsalt mõte, et müstiline koormuse arvutamine viimasel hetkel on nagu päästerõngas, et valesti planeeritud rahade liikumist kuidagi ära põhjendada. Miks mulle jääb ikkagi mulje, et planeerimises on hämmastavalt palju vigu tehtud ja katteta lubadusi antud. Koolitusel räägiti meile preemiatest ehk lisarahast ning seda toonitati ka kogu loendamise ajal, et kõik, kes täidavad graafikut, saavad preemiat. Nüüd tuleb välja, et Eesti elanik oli kahtlaselt agar vähemalt pealinnas olnud ja ennast e-loendusel kirja pannud ning millegipärast minu piirkonnas kohe nii agar, et kõik jäid preemiast ilma 😉

 

Kuhu kadus minu rahvaloendaja lisatasu?

Reedel Tartust Tallinna poole sõites lugesin ma oma meile ja juba siis mulle tundus, et midagi ääretult vinget on järjekordselt rahvaloenduse mail teoksil 😉 Kui ma juba mitu meili sain sisuga – kas sa said oma miljonid kätte, tekkis mul juba ääretu põnevus, ei suutnud kohe ära oodata, et näeks ometi, milline üllatus mind seekord ootamas on.

Ja voila, avasin oma meilid ja sain sellise imetoreda kirja –

Eesti 11. rahva ja eluruumide loendus on lõppenud edukalt. Statistikaamet otsustas lisatasuga ära märkida Sinu tööpanuse rahvaloendusel.

Lisatasu määramisel arvestati piirkonnajuhtide poolt esitatud ettepanekuid, lõplikud summad kinnitas Statistikaameti peadirektor. Tasu määrati ligi pooltele rahvaloendajatele.

Aitäh Sulle tehtud töö ja panuse eest 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusel!

 

Lugupidamisega,

Anni Vahtras

Polnud mul küll aimugi, kes see Anni Vahtras veel on, aga kui ma sain lisatasu, siis täitsa lahe 😉

Kahjuks ei olnud see ta ainus ja viimane kiri, vaid ta tahtis mulle veel kirjutada, ei tea kas suurest igavusest 😉

Hea kolleeg!

Vabandan väga, et saatsin just eksitava kirja kõigile rahvaloendajatele. Lisatasu saavad ligi pooled rahvaloendajad. See peaks olema praeguseks juba ka saajate arvele laekunud.

Veelkord vabandades segaduse tekitamise eest,

 

 Lugupidamisega,

Anni Vahtras

WTF – vist on veel hästi öeldud 😉 Kuhu kadus minu lisatasu? Mis imeloom selle küll nahka pistis ja miks? Kuna mu otsene juht vist suurest tarkusest oli oma mõlemad telefonid lutsuviskamise võistlusele annetanud, ei õnnestunud mul teda kätte saada. Arvatavasti ei olnud ma ka esimene, kes tahtis saada selgitust, mis siis seekord toimumas on 😉

Ja siis ma asusin kirjutama, sest ma tahtsin saada ikkagi selgitust, miks ma jäin lisatasudest ilma. Lubati, et kõik, kes täidavad normid ja on graafikus või siis sellest ees saavad lisatasu, siis mis imeloom minu lisatasu lihtsalt ära vitsutas. No nii näljane ka ikka olla ei või. Tegelikult oli ta veel näljasem, vitsutas kõigi minu grupi lisatasud ära – andnud talle midagi muud süüa, mitte meie lisatasud 😉

Ma üldse ei kobiseks, kui ma ei oleks rabelenud higipull otsa ees peaaegu ööd ja päevad. Õnneks mina küll unes kedagi loendada ei soovinud, aga see ei ole ka piisav põhjus, miks ma ei saa lisatasu. Minu kirjutamise tulemusena sain vastuse oma juhilt, et tema ka üllatunud ja ei tea, mis toimub. Mina ka hämmingus, aga siiski tahan teada, mis toimub!!! Järgneva päringu saatsin  Tallinna juhile ja kuna tema  vastusest kumas ka vastu ainult  teadmatus, siis enam ma ei viitsinud hierarhias näpuga järge ajada, vaid kirjutasin Stati peadirektorile ja soovisin saada selgitust, miks ma lisatasu ei saanud ning mille alusel seda üldse määrati.

Ja saingi vastuse –

Tere,

 

Otseselt mina individuaalseid lisatasude ettepanekuid ei teinud ja otsuseid ei langetanud,

küll aga kontrollisin lisatasude kogufondi ja lisatasude saajate osakaalu.

 

Me ei saanud graafikus püsimist lisatasu kriteeriumina kasutada. See selgus

hiljem. Tehnilised probleemid välitööde ajal oleks väga paljude jaoks ebaõiglase otsuse

põhjustanud. Sellise võimaliku vea eest hoiatasid mind näiteks Pärnu piirkonnajuhid.   

 

Tuleb võtta arvesse, et e-loenduse vastamismäär oli prognoositust palju kõrgem ning seetõttu

loendajate keskmine koormus jaoskondade moodustamise ajal eeldatust madalam.

Jaoskondade koormused olid erinevad ning osad loendajad on rõhutanud, et sellises

olukorras on isegi võrdne garanteeritud tasu (600 eur) ebaõiglane.

Oli loendajaid, kes lõpetasid juba märtsi keskpaigaks. Põhipalk jooksis aga märtsi

lõpuni nagu töölepingus sätestatud. Seetõttu oli põhjendatud ka lisaülesannete (nagu järk 2)

andmine.

Kokkuvõttes –lisatasu maksti eeldatust suurema töömahu puhul (mahukas Järk1 + mahukas Järk 2,

naaberjaoskonnast mahukate ülesannete saamine). Lisatasu on õiglane maksta eristuvalt

suurema töömahu ära teinud loendajatele.  

 

Tänu ja tervitusega

Priit Potisepp

 

Lihtsalt seda kirja kommenteerides – meil olid olemas ajagraafik, millal me kui palju peame tehtud saama. Ja pooleks märtsiks pidi enamus valmis olema, sest siis saabus see ülimahukas teisejärgu üllatus. Statistikaamet leidis, et me oleks üldse pidanud igaüks umma 400 objekti lugema, kui meil neid 200 ringis oli, siis põhimõtteliselt ei ole me üldse tööd teinud, missest, et enamus aja me siblisime me oma siniste kottide ja sallidega ühets suunas teise ning lugesime rahvast nii, et higipull otsa ees. Või siis oleks pidanud lihtsalt jalad seinale toetama ja alles viimastel päevadel rabelema hakkama, mis oleks näidanud, et ma ikka töötan, tõesti töötan. Tsiteerides eesti klassikat – seakari, mitte Tallinna raad 😉

Kokkuvõtlikult peaks nagu õnnelik olema, et üldse palka sai, oleks vist pidanud vabatahtlikult rahvast loendama 😉

Minus on peidus tõsine gestaapo ;)

Tänasega võib riigieksamite hooaja alanuks kuulutada. Avaeksamiks oli  eesti keel võõrkeelena. Kui aus olla, kui keelt ikka ei valda, siis see eksam küll kerge ei olnud. Alati on need kuulamistekstid olnud trikiga, aga seekord oli sinna neid kohe mitme peotäie eest pihustatud. Samas kui igiseda tahaks, siis võiks tekstid olla originaalile truumad. Kui juttu peab ajama 10 aastane poiss, siis miks ometi pannakse tema osa lugema 40 aastast meest ning sellist sõnavara ei kasuta küll ükski 10 aastane, kui ta just eelmise sajandi keskel ei ole sündinud 😉

Kuna tegemist oli ikkagi täiskasvanute gümnaasiumiga, siis minu kotkapilgu järgi vanim eksamisooritaja oli 40ndates. Ja minu välisvaatleja praktika ajal esimest korda, tegi rase eksamit, ja mitte ainult üks, mul oli neid isegi kaks tükki. Ilus on vaadata, kui lapseootamise ajal on aega ka eksameid käia tegemas 😉

Üleöö sain ma aru, et minust oleks saanud väga hea gestaapo, potentsiaali jagus kohe küllaga selleks. Ma ei ole ühelgi eelneval korral nii agar vaatleja olnud. Aga kui sa mu nina ees jäädki hommikuvõimlemist tegema, pööre vasakule ja paremale, ning sulle ei jõua kohale, ka hoiatuse järel, et ma ei taha seda keerutamist näha, siis oh seda ebaõnne, käkikeeramises olen ma osav 😉  Pausi ajal tekkis mul geniaalne idee ja ma asusin malemängus tuntud vangerdusi tegema. Kui ta lootis, et teises osas sama nali jätkuda võiks, siis ta sai tünga, sest mulle meeldib tekitada segadust ja nii ma kasutasin tõsist blondi vangerduskäiku ja tõstsin ta eksami alguses esiritta nurka istuma.  Aga ega ta ainuke ei olnud, keda me vangerdasime hoopis teise kohta istuma.

Tundus, et aeg on taktikat muuta ja tõsiselt “ülihea” olla, seega ei istunud ma laua taha enam, vaid toetasin lavaääre vastu, mis tegelikult andis hea ülevaate, mis saalis suulise osa ajal toimuma hakkas  ehk ma suutsin teha kindlaks, kus on järgmised nõrgad keerlevad kohad audikas ja saatsin õpetajad positsioonidele 😉 Kuna tagapingis olid kaks tibi, kes aeg-ajalt kahtlaselt tõtt vaatasid, siis otseloomulikult, et eriti “hea/vastik” olla, läksin ma seisin täpselt nende selja taha ja hingasin kuklasse, mis tähendas, et neil ei olnud enam lootustki pead tõsta oma töö pealt. Kogu mu jälgimissüsteem töötas kuni lõpuni ideaalselt, nii et väida veel, et ma gestaaposse ei sobi 😉

Ennem eksamit kõva häälega teatati, et tohib kirjutada ainult sinise või musta pastakaga, aga geeniuste puudumise üle see kool kurta küll ei saa, sest isegi kaks tükki ikka arvasid, et nende harilikpliiats on pastakas. Samas tajumata, et see geniaalne mõte võib lihtsalt neile hiljem kättemaksta, kui hindaja eriti heasüdamlik olla tahab ja kogu nende tööd ja vaeva kohe üldse ei arvesta. Muidugi ei saa mainimata jätta, et oli ka neid tublisid, kes oma nimed tööle maalisid, kuigi algul räägiti, et kui töö ära toote, siis kirjutate peale oma koodi ning keegi ei sodi kuhugi oma nime 😉

Sajandi armastuslugu ehk W.E.

Kuningas Edward VIII ja lahutatud ameeriklanna Wallis Simpsoni armastuslugu põimub abielus ameeriklanna ja muuseumi turvamehe tänapäevase romanssiga. Näitus, mis kajastab selle sajandi armastuslugu, toob ameeriklannale visiooni, kuidas mingi ese on seotud sündmustega 20. sajandi alguse Inglismaa seltskonnaeluga. Omamoodi haarav dialoog tema enda elusündmuste ja Wallise loo vahel, kus kaks naist aeg-ajalt reaalselt üksteisega kohtuvad ja arutavad tekkinud probleeme.

Kui seda armastuslugu on siiani näidatud  Edward VIII poolt vaadelduna, tuues esile  kõik, millest tema pidi loobuma, et elada koos oma eluarmastusega, siis on väga vähe pööratud tähelepanu sellele, millest Wallis pidi loobuma, et abielluda tagasi astunud kuningaga. Sellele müsteeriumile toob selguse prantslasest kollektsionääri erakogus olevad Wallise  kirjad.

Mida iganes sa teed, kus iganes sul on plaanis minna elama, ma järgnen sulle – imeilus vanne kuninga suust …

Kui see on Jumala kodu, siis Jumalat ei ole kodus ehk Black Gold

Kes iganes valib, mis filmid meie kinolinal jooksevad, võiks selle filmi kavasse võtmise peale täitsa mõelda. Kohe kindlasti aitaks see film mõista islamimaailma väärtusi paremini ning tuletaks ka eestlasele meelde, mida tähendab ikkagi sõnapidamine ja auküsimus.

Sisu lühikokkuvõte oleks, et 1930ndatel aastatel keset araabiamaa kõrbe avastatakse tänu ameeriklastele nafta ning kuidas erinevad hõimud sellesse kullaauku suhtuvad. Filmi peaosa mängib prints, kes on rahu huvides loovutatud üleskasvama teises hõimus, et tagada rahu ning kes lõpuks suudab ka oma missiooni täita, aga igal asjal on oma hind.

Seal on lahedaid mõttekäike – nt arutatakse kui palju araabiamaa on läänest maas, kui üks hõimupealik arvab, et oma 100 aastat, vaatab novaatorlike ideedega pealik talle otsa ja kahetsedes sõnab, tegelikult ikka 1000 aastat oleme me oma arengus läänest maas.

Muidugi on juttu ka kullahinnast, kui hõimupealiku ainuke seos rikkusega on Inglismaa ning ta uurib, et kas ta saab ikka sama rikkaks kui Inglise kuningas.

On näha kahe maailma kokkupõrget, kui ühed on rõõmsad, et nafta leiti, siis teised sõidavad kaamelitega mööda ja vaatavad nende rõõmsat indiaanitantsu pead vangutades pealt ning nad ei mõista, miks peaks rõõmustama.

Ilus idee kõrbe kohta – kui see on Jumala kodu, siis Jumalat küll praegu kodus ei ole.

Jumal on loonud mehe ja naise, nagu vee ja tolmu, mis ühinedes on kõik, ja eraldi olles mitte midagi.

Üle tüki aja on Antonio Banderasele antud tema võimete kohane filmiroll ja muusika, mis filmile kirjutatud on, on lihtsalt fantastiline.

Kui voodijalutsist saab kinnisidee

San Hordi – üks väga lahe turg, kus igaüks saab müüa, mida iganes pähe tuleb – alates riietest, mis enam selga ei lähe, kuni isetehtud asjadeni välja. Kusjuures väga lahedaid kleite võib täitsa ühe euroga kätte saada, ainult leia nad kogu pakutavast üles. Kui riideese maksab rohkem kui 15 euro, oled sa asjale tõsiselt peale maksnud ja mitte vähe. Millegipärast oli kõigidel asjadel, mis kasvõi kaudselt seotud Indiaga, müstiliselt kallis hind. Aeg-ajalt oleks tahtnud küsida, kas nad ujusid sellele kaubale Indiasse järgi või mille eest ma maksan?

Otseloomulikult mingil päevatripil tekkis ka meie Santa Faz’il idee, et peaks ikka turule kauplema minema, vist oli tal cash otsa saanud 😉 Mis aga tähendas seda, et kui me järgmisest prügikastist mööda sõitsime, siis leidis ta, et selle voodipeatsi peame me kindlasti endaga kaasa tassima. Esialgse idee kohaselt tahtis ta mingit imetasaarveldust teha Klausiga või siis äärmisel juhul see järgmine päev San Hordis maha müüa. Vaatamata ühisele tagarea protestile, jäi ta endale kaljukindlaks ja pressis selle voodijalutsi meile seltsiks. Algul kui ma õigesti mäletan kuhugi me jalgade juurde, mis tähendas seda, et kui ennem sinikat põlve peal ei olnud, siis selle sõidu järel oli sinikate kollektsioon igati suurenenud. Kui nüüd küsida, kas ta diili Klausiga teha sai, ma arvan, et suure kiiruga unustas ta selle ära või kas ta seda järgmine päev turul müüs, kus sa sellega. Aga sellest hoolimata tirisime me seda imekaupa terve päev endaga kaasas 😉

*****

Casita Verde – üle saare tuntud ökokeskus, kuhu ükski silt ei viita, nii et kui sa ikka teed ei tea, siis ega su navigaator ka eriti hädast välja ei aita. Meie planeerisime jõuda sinna lõunale, mida iga pühapäev kõigile külalistele sümboolse tasu eest jagatakse. Sümboolne tasu oli küll meie kohale jõudmise ajaks kahekordistunud ehk maksis 10 eurot. Selle raha eest  sain ma ka eluaegse liikmestaatuse, aga ma ei ole siiani suutnud lahti mõtestada, mida küll selle staatusega peale hakata. Kas see toit 10 eurot väärt oli – kui mul oleks olnud valik, et kohe mitte nälga surra, siis ma oleks ikka rohkem mõelnud ennem maksma hakkamist. Aga casita verde ise on lahe koht. Mina küll bioloogiks ei ole sündinud, seega erinevad taimeliigid mul silmi särama ei pane, aga need majad see eest küll. Kui olla majas, mis on ehitatud ümber elava puu või hoopis elamine asub kunagises ahjus või hoopis maa all, siis minu silm hakkab juba idee enese pärast särama.

*****

Kuskil ei ole kirjutatud, et Atlantist võiks kergelt üles leida. See laskumine sinna oli juba omaette ooper, mul vist olid lõpuks varbad krampis hoides oma varbavahedest kinni, et need iseseisvalt alla mäge ajama ei paneks. Atlantisest on muistsel all käidud kive raiumas, et Ibiza linna müüri ehitada. Tänapäeval seal keegi kive kangutamas ei käi, aga väikseid laotud kivimemmesid võib kohata ikka. Arvatavasti õnne sümbolitena. Igast koopast või urust võib leida Ibizal mõne alalise elaniku, enamjaolt küll mitte kohaliku 😉 Seekord küll kedagi kodus ei olnud, aga meie suveniiriks võetud soolatops, kadus Klausi juurest külmkapi pealt nagu niuhti ära, vist läks oma algesse kodukohta tagasi. Poolel teel ülesse oli jumalanna Taniti altar, mida kaugelt vaadates ei saanudki aru, sest keegi jumalanna vihkaja oli seina ilusti aerosoolvärvidega ära katnud, nii et kui vaadata ei osanud, polnud jumalannat olemaski.

Udusireen on tegijam kui kukk ;)

Kui ma Barcelona vanalinna ühes sisehoovis taskus olevaid sente purskkaevu pildusid ja soovisin, et tuleks üks vinge Ibiza reis, siis soovid läksid täide rohkem kui ma arvatagi julgesin. See reis ületas oma naljanumbritega kõik senised reisid ja uuesti tuli tõdeda, et Issanda loomaaed on ääretult suur ning suudab mind oma isenditega ikka ja jälle üllatada nii positiivses, kuid kahjuks ka negatiivses mõttes 😉

*****

Kui osa meist ärkas hommikul kukelaulu peale üles, siis minu poolest oleks see kukk vist kirema võinud jäädagi, minu äratus oli hoopis suurejoonelisem. Nimelt mu baldahiinvoodi ees hakkas nagu kellavärk tööle udusireen, mis oli aeg-ajalt segunenud paanikanootidega, isegi kui ma mõttes soovisin – mine ära nõiaudu, seisis roheline virvendus ikka mu voodi ees ja undas. Muidugi see kõrvust ja lihast läbi käiv pirin tagas ka selle, et ma väga kiirelt oma baldahiinvoodist üles sain ja särama hakkasin.

*****

Kes iganes kunagi selle maja vett oli timminud, oli vist poole töö peal magama jäänud, sest mõnusalt sooja vett duššist andis ikka välja võluda. Tavaliselt oli kaks võimalust – kas jääkülm või tõsiselt tuline, keskpäraselt mõnusat vee välja timmimine nõudis juba raketiteaduse oskusi. Mis tähendas seda, et teiseks päevaks olin mina alla andnud ning pesin juukseid külma veega, ennemgi seda tehtud ju 😉

*****

Ma ei teagi millega meie jäärapäist tigu – punast luxuslimusiini – võrrelda, esimesena meenub mulle, turvamehe osatäitja mu Valentines day filmis, kes kohe kõige otsemas mõttes jonnis, kui oli vaja lepingutele alla  kirjutada. Ma allkirja lõpuks sain, aga mis selle kõige hind oli 😉 Ma soigusin veel tükk aega, et kuidas ometi nii “lahedaid” inimesi siia maamuna peale loodud on. Meie jäärapäine tigu teadis kõiki olematuid võimalusi, kuidas näidata üles oma kangekaelsust. Mingi õhtu kui me kodu poole rallisime, hakkas järsku punane tuli ees näidikul põlema, mis just eriti rõõmu me nägudele ei tekitanud. Minule meenus kohe kunagine Saaremaa reis, kus aeg-ajalt me imeautole tuli vett juurde valada ning ükskord jäime tema nõudmiste täitmisega liiga hiljaks, igatahes järsku käis vinge pauk ja me kapotis oli auk sees, sest see veepaagi kork pani taeva poole ajama 😉 Et aga sellist lendu seekord ennetada, peatasime auto ja asusime paaki vett kallama. Kui aus olla kõik me joogivee tagavarad nii otsa saidki.

Mõnikord me jäärapäine tigu leidis, et mäest üles minna tema küll ei kavatse, meelita kuidas tahad. Õnneks otseselt lükkama me ei pidanud, aga palju puudu, ka ei olnud.

Aga otseloomulikult kui õues oli tõsine tornaado ehk vihma sadas ja tuul puhus, siis meie jäärapäine tigu küllasõidu ajal jäi seisma. Seekord me meelitamine ja keelitamine lõppes sellega, et me suutsime maximum kiiruse 12km/h temast välja pressida, ehk oleks kindlasti mõne aiatraktorite võistlustel esikoha vääriline kiirus olnud, aga kahjuks me luxlimusiin ei olnud aiatraktor. Lõpuks lõppes seegi jaks tal otsa ja nii me keset teed seisime ning vihma kallas ja kallas. Kaua sa ikka passid kõige kitsal teel ennem kurve lootuses, et keegi meile otsa ei sõida. Ega eriti muud üle ei jäänud, kui tuli auto kuhugi ohutumasse kohta lükata ja võtta ühendust Klausiga ning teatada, et ta punane iludus on otsad andnud. Otseloomulikult kohale jõudes kuulsime pika loengu – naine roolis, auto kraavis, peale selle tegi ta paar käbedamat ringi ümber auto, kallas bensu juurde sellise näoga, et oh neid põhjamaa blonde küll. Tema katsesõidu peale võttis jäärapäine tigu jälle kiiruse üles ja käitus täitsa korralikult, nii et me vist kõik tundsime sel hetkel, et me olemegi tõsiselt blondid ja ikka ei tea oma iluduse hingeelust midagi. Kui Klaus oli minema vuranud, asusime me jälle teele, aga õnn oli seekordki üürike, juba varsti olime tagasi aiatraktorite võistluskiirusel ja siis jäime sootuks seisma.  Viimases hädas helistasime Klausile ja teatasime üpris õnnetult, meie siin 😉 Kaua sa ikka istud autos, mis ei liigu siia ega sinna, seega geniaalse otsusena tundus, et võiks ta ikka lükata eesoleva baarini vähemalt ning las omanik ise süveneb oma iluduse hingeellu. Õnneks baarini ei pidanudki lükkama, vaid Klaus, kes meid jälle vahepeal üles leidnud oli, ei suutnud seekord jäärapäisele teole hinge sisse puhuda ja leidis, et me võiks ta sinnasamasse parklasse jätta. Hiljem tuli välja, et bensuvoolik oli katki ja me ei olnudki nii blondid nagu ta arvas.

*****

Millest ma tõsiselt puudust Ibizal tundsin – olid kõrvatropid  või tegelikult oleks võinud olla mobiili kõrvaklapid kaasas, siis oleks see pidev perekondlik maavõistlus lihtsalt kõrvust mööda läinud 😉

Blondist brünetid ruulivad täiega – one for the money

Kuigi peategelane just blond ei olnud, nagu tavaliselt naispeaosatäitjaid sellistesse filmidesse valitakse, aga see-eest tegutses ta aeg-ajalt üpris blondina. Ma küll väga kahtlen, et reaalsuses on võimalik sellisel isehakanul Miss Marple’il natukene rohkem kui paar minutit elus püsida, aga selles filmis pidas ta täitsa edukalt kuni subtiitriteni vastu.

Meil on võlgade sissenõudjad – pearahakütid mehed, siis selles filmis oli selleks naine, kes üritas oma kunagist keskkooli armukesest politseid kätte saada, kes oli lennus, kuna ta oli lavastatud mõrvariks. Selles mõttes eriti süžeega see film just ei hiilanud. Oli olemas blond-brünett šikk, pahapoisist politsei, paar tumedanahalist prostituuti ja latiinost mõrvar. Selline tüüpiline komplekt, kus kõik karakterid on juba nahavärviga paika pandud – ei midagi uut siin päikse all 😉

Ma ei tea, kas ma olen liiga skeptiline, aga kuidas ei märgata kui mööda tühjasid kõrvaltänavaid üks auto sind jälitab? Kas nad kõik eranditult on Hollywoodi filmides pimedad või milles asi?

Ma olen alati arvanud, üks väike kook võib teha imesid 😉