Doktor, siin te olete juba olnud

Aeg-ajalt tekib mul küsimus, miks mulle seda incredible Indiat ainult youtube videotelt näidatakse ja me õppereisid kuidagi alati turismindusest tiba mööda tüürivad. Meie esimene õppereis toimus, oh seda imet, samasse kohta, kus me paar päeva varem klassiekskursioonil käinud olime. Kohale jõudes bussist välja tulles, oleks tahtnud nii väga eesti klassikat tsiteerida ja südamest ohata:„Doktor, siin te olete juba olnud“ (Mehed ei nuta) ehk me olime saabunud käsitööd ja kohalikku eluolu propageerivasse muuseumi, kus me just paar päeva tagasi auringe teinud olime. Ega küll küllale paha ei tee, nii et mis siis ikka, teist korda samasse muuseumi paari päevase vahega. Seekord avanes meil ka võimalus konverentsisaalis jalga kõigutada ning cocat juua, kus onu midagi asjaliku näoga sosistas, aga tee mis tahad, vanadus hakkab vist vägisi ligi tikkuma, aga ka parima tahtmise juures, ei kuulnud mitte tuhkagi. Võib-olla ta tõesti ainult maigutas suud ega tagareas sellest eriti aru ei saanud, sest pilt oli, aga volume nupp oli kuhugi teadmatus suunas ära jalutanud. Peale seda 30 minutilist coca limpsimist viidi meid uuel ringil muuseumi, kus kujud vahepeal ei olnud positsioone muutnud. Muidugi oli meil võimalus ka uuel ringil tutvuda kohaliku käsitööga – riided, jalanõud, mööbel ning kui juhuslikult eelmine kord midagi ostmata jäi, avanes järjekordselt võimalus shopata. Oma esimesel muuseumi külastusel taipasin ma, et asjad, mis mulle meeldivad on kahtlaselt massiivsemad kui minu kohver, siis milleks ennast üldse ärritama hakata ja nt mõnda puidust nikerdatud kirjutuslauda sõrmitseda. Seega tuli teoks teha plaan nr 2 ning endale hennamaaling jalgade peale tekitada. Varakult tuleb muidugi ennast hindadega kurssi viia, sest blondi jaoks eksisteerivad eriti müstilised hinnad, sest näen ma välja kui ameerika miljonär nende jaoks, keda kohe kindlasti tuleb kooride nii mitmel erineval moel kui võimalik. Eelneva info põhjal teadsin ma peopesa maaling kuni poole käsivarreni on 60 ruupiat ehk natuke alla euro, seega võiks minu jalamaaling samasse hinnaklassi jääda. Kuigi vägisi taheti hennaga maalida kogu mu jalalaba ära, aga ma ikkagi suutsin selgeks teha, et asjatu vaev, sest selline maaling kahjuks on tiba mõttetu minu jaoks. Kuna mu lemmik kontsaking on ju kinnine, millega aeg-ajalt tuleb tuusamas koolis käia ning pealegi iga õhtu tuleb ennast hingetuks joosta sulgpalli platsis. Kui ma lõpuks suutsin selgeks teha, kuhu ma täpselt tahan seda maalingut saada, teatas tüdruk, et ta tahab 200 ruupiat, ühe jala eest saada ehk kokku 400 ruupiat. Mis mõttes 200+200, minu maaling on täpselt sama suur, kui käemaaling, nii et mis hind see veel on? Mingil hetkel pea kõigutamise ja vangutamise taustal jõudsime me küsimuseni, kui palju ma olen nõus tegelikult maksma. 60 nagu käemaalingu ees ja ilma vastuvaidlemata ta nõustus. Tundub, et siin ikkagi kehtib seadus, et algselt tuleb esitada nii utoopiline nr, kui pähe tuleb ja loota, et blond turist leiab, et teenus on vaatamata hinnale, ikkagi poolmuidu saadud. Meile esimesel päeval räägiti, et kauplema hakates tuleb kohe kindlasti 50% väiksem hind pakkuda, tundub, et minu puhul seekord isegi 50% oli liiga väike allahindlus. Kuna me rahaliselt jõudsime kokkuleppele, tuli välja mõelda, kuidas sooritus toimuma hakkab ehk kuhu ma oma jala toppima pean. Tema arvas, et blond ameeriklane paindub agu naksti siia sinna ning palus mul sellise poosi sisse võtta, et ma püsisin selles täpselt sekundi, kui tasakaal lihtsalt ära kadus. Tegelikult olen ma kogu elu teadnud, et akrobaati minust ei saa, tee või tina ükskõik kuidas ma ei ürita peopesad jäävad ette kummardades galaktika kaugusele maapinnast. Kui ma ei ole üldse soojaks teinud, siis näpu otsad kaugelt lehvitavad varvastele. Kui ma olen vihtunud soojendust teha nii et higimull otsa ees, siis kokkuleppeliselt suudavad näpuotsad korraks varvastest kinni haarata. Seega tuleb tunnistada,

et akrobaati või iluvõimlejat vaatamata ponnistustele minust ei saa. Peale paari inimkatset leidsime me kompromissi, et tema lihtsalt kükitab kui mina istun ja kõrgem kunst võib alata. Lõpmatult kiirelt tekkisid lilleornamendid mu jalgadele, toanaabri väitel parem jalg on traditsioonilisemalt kujundatud kui vasak jalg, mina kui mitte hennamaalingute professionaal leian, et mõlema jala maalingud on väga tegijad. Peale lõpetamist loeti sõnad peale, et peale 15 minutit võib henna maha kraapida jalgadelt, aga mida kauem see „imeilus“ pruun möga jalal on, seda parem on hilisem tulemus. Kokkuvõttes kraapisin ma selle maha alles ühe paiku öösel, toanaabriga olime ennem spetsiaalse kreemi ostnud, mis tuli ööseks jala peale panna ning see süvendas hommikuks henna värvi. Võib öelda, et hennamaaling elab jala peal täitsa iseseisvat elu ehk kui ma sulgpalli mängin, elab ta selle mööda platis hingetuks jooksmisele kaasa, muutudes tumedaks ning ma pakun, et on aidanud seetõttu mu võitude pagasit täiendada.

***

Meie järgmine õppereis, oh seda imet, toimus peaaegu samasse kohta. Kui ma juba tuttavaid väravaid nägin, siis ma mõtlesin, et ei ole võimalik, jälle see sama sara. Aga õnneks sõit jätkus, kuigi grupisaatja hakkas vaikselt paanikasse sattuma, sest ega ta eriti ei aimanud, kuhu minek on. Aga lõpuks me jõudsime kohale nn Rohelisse majja, kus meile tutvustati, kuidas energia- ja veesäästlikult elada ning igast võimalikust asjast toota nii mööblit kui ka kokkuvõttes maja valmis ehitada. Kahjuks peab tõdema, et see energia-ja veesäästlikus ning korduvkasutus toimub ainult selliste majade müüride vahel, väljaspool seda on reaalsus teine. Samamoodi võib võrrelda campust, kus me elame, on enamvähem prügitu, siis samm väravast välja, on kooli aia vasta on ennast ilmatult suur prügimägi sisseseadnud, millest kerkivad aroomid igat saabujat juba kaugelt tervitavad. Selle õppereisi point saabus, kui meid saatev professor TV Ready assistent küsis presentatsiooni läbiviinud mehelt, kuidas need rohelised majad turismi managementi kokkukäivad. Tundub, et neil endalgi mõnikord hämming, mis teoksil, rääkimata meist, kes enam ei viitsi suudki lahti üllatusest teha vaid konstantse rahuga naeratus huulil tõdeme – incredible India.

***

Aga kolm on kohtu seadus, seega eriti palju lootust eilsele õppereisile ei julgenud panustada. Pealegi kui TV Reddy päev ennem sellest sosinal kartul suus sellest rääkis, ega ma eriti rohkem aru ei saanudki, kui seda, et kuurort on meid ootamas. Tekkis küll küsimus, kus nad selle kuurordi siin keset Indiat võtavad, see peaks rohkem rannikualaga kokkuminema, aga India on selline imedemaa, kus kõik on võimalik, aga muidugi ääremärkusega – seda kõike pakutakse India moodi, mille defineerimisegagi talupojamõistus aeg-ajalt ummikusse jookseb. Afgaanid, kes aeg-ajalt ei saa ööd ega mütsi aru, olid seekord eriti varmad TV Reddy pobina defineerijad olnud ning teatasid, et meid ootavad ees basseini mõnud. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, lõpuks ometi on mul võimalus ujuma minna, mis sest et ookean jääb seekord vist teadmatusse kaugusesse, saan ma oma väikse varba basseinivette pista. Kui tavaliselt on kogu kursus üpris ühe stiili järgi riides, siis hommikul selgus, et igaüks oli ikka erinevalt TV Reddy pobinast aru saanud. Kes saabus ülikonna ja lakkkingadega, kes sportlikus rõivas, kes plätudes ja rannakleidis, seega võis tõdeda, et igaühel olid oma ootused ja lootused seekordsest õppereisist. Kui me oma „superlux“ bussiga kohale jõudsime, mille külgedele oli suurelt maalitud A/C – õhukonditsioneer, mis tähendab, et sõiduajal tuleb avada kõik aknad ja pea lihtsalt välja pista, sest just niimoodi see kohalik õhukonditsioneer töötabki. Peale tund aega magamist me kohale jõudsimegi – 4 tärnilisse spa kuurordisse. Peale tutvustavat pressikonverentsi, jagati meid viiestesse gruppidesse ja kuurordiga tutvumine võis alata. Kui meist 31st 8 on naist, siis õnnelik Azim oli neljaga neist ühte gruppi sattunud ehk me esindasime ta nelja naist, siiamaani on arusaamatu, mitmes mina neist olin. Oleks tahtnud olla kas esimene või viimane. Kuna väideti, et ilma küsimata me targaks ei saa, siis pommitasime oma giidi tõsiselt ning me vist ainsatena külastasime honeymoon sweeti, aga ikkagi mees nelja naisega, kuhu mujale tal ikka minna on. Kuurordi asemel oleks võinud seekord küll öelda icredible India, sest nii aedadesse kui majadesse oli India antiiki kokku kogutud. Majade katused oli 200 aasta vanused, neil oli isegi inimene firmasse palgatud, kelle kohustuseks oli just leida vanad lagunevad majad ja siis ennem lammutamist jõuda kokkuleppele, et omanikud on nõus enne lammutamistööd katuse ära müüma. Ringi jalutades oli kõikjal sambaid, Jumala kujusid, templeid, maale, mis maksid miljoneid dollareid, mille pealt naeratas üks tuhandeist Jumala inkarnatsioonist vastu, kaunistatuna smaragdide ja teemantidega. See oligi kaua otsitud icredible India, mida seni meile ainult õppevideotelt näidatud oli.

Peale sellist kultuurilaksu, saabus lõpuks ometi lõunaaeg, millest vist igaüks oli saabumise päevast alates unistanud. Nagu Koguja Vana Testamendis mainib – „Ei ole miskit uut siin päikse all“, mis on ideaalne kirjeldus meie iganädalase menüü kohta, sest menüü, mis juba aegade algusest söökla seinale oli kinnitatud, ei muutu nädalatega. Üle päeva on hommikuks kas omlett, kuhu on niipalju vett lisatud, et muna maitse on juba ammu lahtunud või siis vahelduseks saab keedetud munast võileibu vorpida. Et hommikusöögile natukenegi elevust tekitada, on võimalik ka corn flakese süüa, mida vägisi tahetakse kuuma piima lisades kahtlaselt pudrustada. Kuna ma paar viimast korda olengi oma külma piima ootama jäänud, siis aja kokkuhoiu mõttes on kasulikum neid helbeid lihtsalt niisama krõbistada. Lõuna ja õhtusöökidel on enamus komponente sama, et siis kaks sorti riisi – valge ja kollane; makaronid – mida ka parema tahtmisega ei julgeks pastaks kutsuda; kartulid, mis kokates on muutunud kahtlaselt söödamatuks; kaks-kolm kastet – millest ahvatlema välimusega kaste on kindlasti sellise maitsenüansiga, mis meenutab rebaste ristimispidustuste imejooke; supp, kuhu tavaliselt on nii palju suudetud erinevaid vürtse sisse puistata, et peale esimest lusikatäit on tervislikum seda enam mitte puutuda. Salatitega on neil eriline diil, tavaliselt on sinna kas äädikat valatud, nt idude peale või siis mõnda täiesti imelikku maitseainet raputatud, mida maitstes kaob viimanegi soov süüa. Kui salatite peale veel mõelda, siis nende lemmikuks võib pidada kurgi-porgandi salatit, kusjuures porgandilõigud on sama jämedad kui kurgi omad, ma vaikselt küll unistan riivitud porgandisalatist ananassidega, aga see on juba kõrgem kokakunst, mille poole on siin pikk tee veel areneda. Ega nad peetigi ei raatsi eriti keeta, kui muidu mulle keedetud peet maitseb, siis siin krõmpsub ja hüüab appi see kõige otsemas mõttes hamba all. Meie eriti vaheldusrikkale toidulauale mõeldes on lausa patt kuskil mujal söömas käia, aga kuna me ikkagi nii kaugel campusest olime, siis mis meil muud üle jäi, kui 4 tärni kuurort spa’s süüa. Lõunalaua taha istudes sattusime me paradiisi, kus söögil oli lõpuks ometi maitse ja lõhn, mida annab nautida. Minu lauanaaber väga tabavalt mainis, et igaüks oli nautimisega niivõrd ametis, et vaikus lasus üle restorani, sest seda söömisnaudingut ei tohtinud ometi sõnamulinaga rikkuda.

Üks asi oli meil siiski veel tegemata, nimelt kaua oodatud suplus basseinis. Algul basseini juurde jõudes hakkas väike kahtluseuss vaikselt südames närima, sest basseinis olevad naised olid ju täisriides, millega ujuda küll eriti ei anna ega tahagi. Mõeldes selle peale, et pooled me klassikaaslased on moslemid, kas on ikka geniaalne idee oma bikiinidega basseini  äärde patseerima minna, aga talupoja mõistus väitis, et järsku ongi see ainus kord kui ujuda saab, nii et milleks põdeda. Moslemite rõõmuks oli meid kolm, kes bikiinides vees ringi sibasid. Kahel, kellel ei olud ujumisriideid kaasas said kohapeal laenutada põlvini pükse ja täisvarrukatega piki t-särke, mis oli kohalik naiste ujumiskostüüm. Vette minemise ajaks oli taevas tõsiselt pilve tõmbunud, minul kui külmavaresel peale paari esimest minutit tekkis kananahk, aga mis sa põhjamaa inimesest ikka tahad, pole teine harjunud 20 kraadise veega. Ma südamest tahaks loota, et me järgmised õppereisid samasse klassi kuuluvad, aga icredible India annab kindlasti ka oma panuse, et muuta need õppereisid kuidagi eriliselt meeldejäävaks.

Ega tarkus mööda külgi maha jookse …

Naiivselt arvasin ma, et me kooli territooriumil elavad ainult hulkuvad näljased koerad ja viis peidus olevat paabulindu, keda ma siiani näinud ei ole. Aga üks hommiku millegipärast kõik osutasid haljasala poole ja siis nägin ka mina, et tegelikult me kollektsioon on hoopis suurem, kui ma loota võisin ning tegelikult on ka mürgised maod esindatud. Ma põhimõtteliselt kardan neid ja ma ei nõustu neid näpuga puutuma, rääkimata ümber kaela panemisest ja pildile jäämisest. Usbek üritas nõu anda, et kui kogemata oled sattunud liiga lähedale püütonile, siis tardu isegi kui ta ümber jalgade keerleb, sest mingi hetk ta kaotab huvi ja roomab minema. Aga kui jooksu pista, pidi ta õhuliikumise tõttu inertsist järgema. Ma vaikselt mõtlesin, et mul vist ei oleks närvi kivikuju mängida, ma pistaks punuma, isegi kui see oleks viimane koju jooks.

*******

Kui indialane küsimustele vastab jaatavalt, siis ta ei nooguta pead, vaid kõigutab seda üles-alla. Minu arvates lõpp kahtlane, jätab kuidagi ja-ei vahepealse tunde ja saa siis aru, mida ta täpselt mõtleb.

*******

Siin on lõpmatult huvitav reegel ööklubides. Tavaliselt tuleb sinna minna paarikaupa, sest uksel uuritakse, kus su paariline on. Küsisin, et miks nii naljakas reegel ja tegelikult seletus oli väga lihtne. Nimelt üksikud noormehed võivad ööklubides paare tüütama, ning üldsuse rahu huvides, eelistatakse seetõttu paare. Kui hindadest rääkida, siis 500 ruupiat on nägu – 1 euro on umbes 66 ruupiat, kui aga noormees ikka üksinda sisse tahab minna, siis talle maksab see nali 2000 ruupiat. Alati on võimalus tasuta saada, selleks on vaja kedagi klubis teada ning see smukeldab sind tasuta sisse.

Jõulud Liibanonis, imedemaal

Kas Liibanon on tõesti riik, kus kogu aeg lendavad hävitajad üle pea, iga vastutulija on potentsiaalne enesetaputerrorist ning elu käib nagu märulifilmis? Ei ole nii. Tegemist on väga sõbraliku ja imeilusa riigiga, kuigi kriisikolde lähedalolu ei lase ennast unustada.

Mina ei läinud Liibanoni selleks, et adrenaliini puudu oleks või et tahaks olla kriisikoldes, läksin sinna hoopis jõulupuhkusele.

Liibanonis on umbkaudu pooled elanikud kristlased ja pooled muhameedlased. Rahu tagamiseks on strateegilistes punktides check-point’id – kontollpunktid tankide ja sõduritega. Nendega harjub pikapeale ära, need puna-valge mustriga rajatised meenutavad Eesti  maakodude välikäimlat, millele on kaunistuseks peale maalitud Liibanoni seeder. Värvikirevate kontrollpunktide juures tuleb autoaken alla lasta ja tervitada – sellega kogu kontroll lõpebki, ei mingit nägude ja pildi kokku viimist, lihtsalt soovitakse ilusat päeva jätku. On olemas ka teist liiki kontrollpunkte, mida ma oma kuuajalise reisi vältel ühe korra nägin. Need on ajutised, liikuvad kontrollpunktid, mis kellegi äkkidee peale kuhugi üles seatakse ning kus kõik möödujad läbivad lauskontrolli.

Turvalisuskontrolli tehti ka suurtes kaubanduskeskustes või hotelli sisenedes, kus tuli läbi jalutada turvaväravatest. Kõige rohkem pani mind imestama, kui pommi otsiti autost enne lõbustusparki sisenemist.

Kui lükata kogu alaline turvalisuskontroll ja sõjaväelased vaatevälja taganurka, siis üllatas Liibanon kui araabia maa mind oma euroopalikkusega. Ilmaasjata ei räägita Lähis-Ida Pariisist, kus on esindatud tuntumad maailmamainega brändid, firmamärgid, millest mõnda ei saa parimates unistusteski niipeagi Eestis näha. Kõik hinnad poodides on kas Liibanoni liirides (nii kutsuvad kohalikud oma raha), mis  rahvusvaheliselt on tuntud kui Liibanoni nael, või USA dollarites, mõnes kohas lähevad käiku ka eurod.

Üks tuntumaid kohti on Harissa, kus asub Liibanoni Leedi – neitsi Maarja ausammas, mis meenutas mulle natuke Russalkat. Maikuus, mis on neitsi Maarja kuu, tehakse sinna palverännakuid ja ööbitakse kuju juures. Kui tahta, et palved kindlasti täide läheksid, tuleb jätta oma jalanõud ning jalutada alandlikult palveid lugedes trepist üles neitsi Maarja kuju juurde.

Kolm tähtsamat pühakut on Charbel, Rafka ja Hardini, kelle sünnikohtadesse ja hilisematesse kloostritesse tuleb kogu maailmast inimesi pühakutele austust avaldama ja abi paluma. Et saada katoliku pühakuks, peab Vatikan kinnitama kolme imetegu. Ühe kordust oli mul peaaegu võimalik näha. Iga kuu 22. kuupäeval toimub Püha Charbeli kirikus ja selle ümbruses  palverännak-missa kunagi halvatud olnud proua Nonad El Chami eestvedamisel, kes tähistab oma tervenemist. Just teda opereeris püha Charbel 1993. aasta 22. jaanuari ööl tema unenäos. Operatsiooni meenutavad naise kaelal olevad haavad, mis ainult iga kuu 22. kuupäeval verd tilguvad. Tahtsin väga sellest imest osa saada, kuid selgus, et tavaliselt õhtuti toimunud palverännak oli seekord jõulude tõttu hommikul ära olnud.

Kaarti vaadates väidaks, et Liibanon on soe maa, kus päike peaks paistma peaaegu 24 tundi. Aga selle talve ilusamaid lumevälju õnnestus mul näha just seal, nimelt ühes kuulsamas suusakuurordis Farrayas. Liibanonis arvestatakse aega natukene teisiti kui Eestis ehk aega on alati ning jääb ülegi veel. Nii et kui me lõpuks kuurorti jõudsime, ei õnnestunudki enam varustust laenata, sest mäenõlvad olid valgustamata. Kui päike pilve taha veereb, on selleks päevaks talverõõmud läbi. Mootorsaanidega andis õnneks siiski loojuva päikese poole kihutada ning vaade mäelt, kus oli veel näha päikeselaike väga valgel lumel, oli vapustav.

Lipupuu kasvab saludena

Liibanoni au ja uhkus on nende seedrid, mida on mainitud isegi vanas testamendis, ning üks paremaid eksemplare ilutseb riigilipulgi. Meie mõistes on sealne seedrimets küll rohkem salu, aga sajanditevanused lumega kaetud puuhiiglased tasusid kolmetunnise sõiduvaeva ära. Nägin riigi üht vanemat, 300-aastast seedrit ja sedagi puud, mis riigilipul ilutseb. Kingiks saadud seedrikäbi pidi aga tooma mu kodule õnne ja õnnistust.

Minu lemmiklinnaks kujunes Byblos, kust kunagi sai alguse foiniiklaste kiri – byblos. Ajaloo järgi andsid foiniiklased egiptlaste hieroglüüfidele oma hääle. Egiptuses kulus aastaid, et õppida, kuidas neid tähemärke joonistada ja lugeda, aga uudne süsteem oli kõigile kergesti õpitav. Algselt oli see salajane preestrite keel, aga kreeklased lisasid keelde täishäälikud, nii et ka kõige võimatum tähtede kombinatsioon muutus hääldatavaks ja sellest sündiski ülemaailme kaubanduskeel, mida hakati kutsuma alfabeediks. Kui palju on selles legendi sugemeid, kes seda teab, aga liibanonlased ise arvavad, et byblos tekkis umbes 5000 aastat eKr.

Liibanon on väga külalislahke, huvitava aja- ja kultuurilooga maa ning jääb vaid loota, et varsti saab temast üks tellimusreiside sihtkohti.

15. märts 2008, Eesti Päevaleht

Siidisaris blond

Ma ei teagi, kummal see idee tekkis, aga mingi hetk eile leidsime me toanaabriga, et ka mina kannan tänasel fotosessioonil siidisari. Õnneks on Asha hindu, seega ainult kohvri avamise vaev ja siidisaride valik missugune. Eile õhtul toimuski kleidiproov. Ma ei olud kunagi selle peale mõelnud, et peale meetrite viisi riiet on tegelikult vaja veel üht sariga õiges toonis toppi ja sari alla kas seelikut või pükse, mitte et siin üleöö külmaks oleks läinud, aga lihtsalt tuleb sari millegi külge kinnitada. Kui sarisid vaadates, tundub, et mis see siis ära ei ole, keerad aga riide paar korda ümber iseenda ja küll see sari ise oma õige stiili ja kuju võtab, aga tegelikult  täitsa raketiteadus teine. Kõigepealt tuli paremalt eest hakata riiet kas siis seeliku või pükste vahele toppima ja niimoodi, et ring endale peale saaks. Mingiks hetkeks tuli unustada kõik need vahepealsed meetrid riiet, tavaliselt on sari nii 5,5-6 meetrit pikk ja tegelda viimase meetri-pooleteisega, millest tuli neli ühelaiust volti teha ning vasakule õlale haaknõelaga kinnitada, nii et need meeter-poolteist selja taha rippuma jääks ja eelnev osa minust siis põiki üle rinna jookseks nagu missilint, aga mitu korda laiem. Kuna lõpp oli paigas, siis tuli enda ette jäänud meetrid ära voltida, peaks nii kümmekond volti tekkima ning need toppima umbes naba juures seeliku või pükste sisse, oleneb mida sari all kanda ja siis haaknõeltega igaks juhuks kinnitada. See saba, mis selja taha rippuma jäi, võib tegelikult kanda parema käe peal, aga kuna minu ees olevad kümmekond volti olid maani, siis enamus ajast tegelesin mina sellega, et üritasin käies hoida siidisarja tiba õhus, et ma kogemata selle peale ei astu ning ninali ei käi. Kui sari oli ok, siis tuli tegelema hakata asseksuaaridega, otsa ette kleepisime punase täpi, kaela läks pärlikee ja kätte hunnik kullast karrast käevõrusid. Kusjuures sariga ei saa kontsakingi kanda, sest sari peab maani olema. Lõpptulemusena jäin ma väga rahule, kuidagi imekombel oli mul must siidisari, punase mustriga ning äärest jooksis oranz jutt, mis ühtis väga hästi mu küünevärviga.

Kui ma hommikul tundi saabusin, jäi assistent mind imelikult vaatama ja küsis, mis toimub, sest vist sellise kallihinnalise siidisariga igapäev ringi ei käida, pealegi kui kandjaks on blond eurooplane. Sari kandmine tekitas erilise tunde, algul ma arvasin, et ma ei julge istutagi, et lihtsalt seisan nurgas nagu toakaunistus või muumia. Aga tegelikult oli selline eriline tunne, nagu oleksin Kleopatra taaskehastuseks saanud.

Kuhu on kadunud kõik turistikad, mida vaadates vaimustusest suu lahti vajub?

Kui ma mõtlen, kuidas kirjeldada oma seekordset klassiekskursiooni, siis esimesena meenub bussis istumine ja ootamine või siis ühe ülihuvitava atraktsiooni juurest teise juurde sõitmine, kusjuures aeg-ajalt oli sõidu ajal huvitavamgi kui atraktsiooni juures.

Täna oli meil plaanis nelja turisti ahvatlusega tutvuda. Esimesena jõudsime SHILPARAMAM: külamuuseumisse, mis tutvustas indialaste elu-olu läbi savikujude. Mulle isiklikult sümpatiseerisid loomakujudega kaunistatud lillepotid. Peale muuseumikülastust oli võimalik minna künkatippu, suured ahvatlevad sildid kõikjal, et mäetipp ja mäetipp. Aga mis seal mäetipus olema pidi, sellest ei kõssanud ükski silt. Mingi hetk lõppes asfalt lihtsalt ära ja me seisime nagu ullikesed keset muruplatsi, passides üksteisele lolli näoga otsa ja otsides atraktsiooni, mille pärast me sinna kõmpinud olime. Mida ei olnud, oli atraktsioon, usu veel siis silti. Mäest alla tulles oli võimalik külastada kunstigaleriid, aga jälle minul kuidagi kitsarinnaline arusaam galeriist. Ma ei osanud kuidagi kaunist kunsti näha pargist tehtud kehvapoolse kvaliteediga fotodes, aga vist ei saa ma india kunstist aru. Oli ka kohalik laadataoline telkide armee, kus kaubeldi käsitööga. Kõik, mis mulle meeldis, oli liiga suur, et kohvri toppida, oleks vist eralennukit vaja olud. Seal olid vinged 1,5m puidust nikerdatud lillepotid ja lahedat kirjutuslauad, aga kui nad mu klassiekskursiooni bussi juba ei mahu, kuidas ma neid veel lennukisse pressin.

Järgmine turistikas oli Buddha kuju ja Lumbini park. Pargist me tormasime läbi nagu oleks mingi paha vaim meid taga ajanud. Põhjuseks vist võiks tuua selle, et pidime jõudma paadi peale, et keset järve olevat Buddha kuju tervitama minna. Kuju oli muidugi suur ja võimas, aga erilist tundevääratust ei tekitanud. Muidugi oli üks onu sinna kavalalt oma fotobisnessi rajanud ehk 40 ruupia eest oli võimalik kuju taustal pilti teha lasta ja kohe prinditud foto kätte saada. Pildi kvaliteeti vaadates, tundub, et ma oleks suutnud ka seebikaga sama olematuid värvikombinatsioone tekitada, muidugi võis ka põhjuseks olla, et printer oli ajajooksul lihtsalt väsimas.

Võib öelda, et meie atraktsioonid aina „paremaks“ läksid. Järgnevalt sõitsime me seitsme maa ja mere taha, vähemalt mulle tundus nii, sest me ei tahtnud ega tahtnud kohale jõuda. Aga lõpuks hakkas paistma me sihtmärk ehk väga sogane ja prügi täis järv. Atraktsioon ise nägi ette, et jalutasime mööda järve kallast ja mingi hetk saabas haljasala, kuhu tuli lunastada 5 ruupiane sissepääs ja siis oli võimalik sogase järve kaldal rohelise ala peal jalutada. Kui mind jättis selline turistikas tõsiselt külmaks, tundus, et kohalike seas oli see ülipopulaarne. Kohal oldi tuldud kohe perekonniti ja nauditi seda rohelust keset koledust.

Viimane atraktsioon oli valgus- ja helishow Golconda varemetes. Kuna meile osteti piletid viimasel hetkel, siis tuli varemete vahel joosta, et ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Aeg-ajalt kuulsin ma hõiskeid – teie pilet palun, aga kuna minul oli kiire ja pilet oli vastutava onu käes, siis mina külma näoga jooksin mööda. Kui lõpuks lava paistis, siis valisin mina endale koha ikka kõrgemal, kus tuli hiljem välja, et ainult vip’d istusid, mingi eriti hinnalise piletiga. Aga blondi käest ei tule keegi ju küsima mingit piletit enam kui ma tähtsa näoga juba istet võtnud olen, sest on ju kaugelt arusaadav, et ma vip’ide hulka kuulun. Vaatasin küll, et millegipärast kogu ülejäänud gruppi mulle naabriks ei lubatud, aga kui ei, siis ei. Hiljem selgus, et neile väideti, et neil on lastepiletid, mille hind ei küündi, et sinna üldse istuma võiks minna. Blond nagu ma olen, ei teadud ma hinnapoliitikast seekord midagi. Valgus- ja helishow ise oli päris kannatuste tipp. Me istusime keset varemeid, kus erinevates nurkadest hakati valgust kumama ehk populaarsed olid punane, kollane, ja valge prožektorivalgus ning selle taustal räägiti ajalugu. Lool endal polnud nagu viga, aga kui juba 1,5 tundi selline nali kestis, mille jooksul ma kaks korda magama suutsin jääda, vahepeal sadas vihma, siis sõid sääsed, võin ausalt üles tunnistada, et tiba pikaks kiskus teine, oleks tahtnud juba koju minna. Õnneks seekord võttis meie eest vastutav onu ennast kokku, tõusis lihtsalt püsti ja pani väljapääsu poole punuma. Lõpuks ometi käitus ta oma kohustuste vääriliselt ja päästis meid sellest valgus- ja helishow lummusest.

Kuhu mu kaelkirjak küll kadus?

Meile on ettenähtud, et iga nädalavahetus peaksime me ekskursioonidel käima, õpime me ju ikkagi turismi managementi. Alates eelmisest kolmapäevast olen ma sage külaline office’s, et teada saada, kuhu meid küll see nädalavahetus viiakse. Tavaliselt palutakse mul istuda, hakatakse kellelegi paaniliselt helistama, ma kahtlustan, et valitakse enda telefoni number ning peale paari minutit raputatakse kahtlaselt pead, väites, et praegu ei ole võimalik seda inimest kätte saada. Muidugi ei ole võimalik kätte saada kedagi, kui sa ise endale helistad. Kui reedel sama nali toimus, siis ei jätnud ma jonni, vaid koridoris nähes meie eelmise klassiekskursiooni olematut läbiviijat, uurisin, mis sel nädalavhetusel plaanis. Ega vastuseks oli ikka see sama pearaputus, aga seekord sain ka lubaduse, et uurib asja. Kuna ma ka pärastlõuna ta särgi nööbist kinni haarasin, meenus talle vist eelmine nädalavahetus, kui ma filmiplatsi parkimisplatsil talle niikaua pinda käisin, kui ta mu bussijuhi kuskil nurga tagant üles leidis ja me minema saime sõita. Eks ta vist aimas, et kergem on tegutsema hakata, muidu jääbki ta mu eest ära jooksma.

Jõudes meie igapäevastele maade tutvustamistundi, lehvitas ta mulle juba kaugelt ja jooksis ette kandma, et plaan on koos pühapäevaks ja et minu ülesandeks on talle nimekiri esitada. Aga kõik see toimub alles pühapäeval, seega on vaja lahedat plaani ka laupäevaks. Office’st eriti abi ei olnud, suutsid mulle paberile ainult kuju ja pargi nime kirjutada, aga ega ma terve päev ühte kuju ei passi ju, võiks ikka midagi asjalikumat teha. Seega tuli ikka ise oma plaane luua. Algul jäi silm pidama ocean pargil – kohalik veemaailm, pildi pealt jäi mulje, et puha torude ja basseinidega. Aga siis hakkas talupoja mõistus tööle ja ma mõtlesin, et mina lähen jah bikiinides, aga kohalikud ulbivad järsku sarides ning selles riiete meres upun mina küll ära. Pealegi kohaliku vaatamisväärsusena, kes seekord bikiinides ringi jalutab, põhjustaks ma liiga palju südame atakte, kas see oleks ikka hea idee. Õnneks hommikul ei olud ilm ka veemaailma soosiv, seega tuli uusi ideid genereerida. Silm jäi peatuma loomaaia peal, oli küll väidetud, et asub 18 km kaugusel, aga mis see siis ära ei ole, tund poolteist tuk-tukiga ja olemegi kohal. Seekord ma liikusin kahe afgaani saatel ringi, kes tegelikult oskavad kohalikku keelt. Seega kauplemine näis välja nii, et tema läksid tuk-tuki otsima ja mina ootasin kaugustes, sest nägemisulatusse liiga varakult jõudes ei ole kasulik hinnapoliitikale. Õnneks kolm on piisav number tuk-tuki jaoks, nii et järgmised 7 meest ikkagi ei ürita kaassõitjaks ennast sokutada. Vaadates kohalikku liiklust, kus aeg-ajalt tekib küsimus, mis suunas oleks õige sõita, sest kaos on ikka totaalne, teen ümberpöördeid seal, kus tahan, sõidan vastassuunas kui vaja, sõidan slaalomit, nii et vahepeal on mul tunne, et enda ohutuse mõttes on kasulikum lihtsalt silmad kinni hoida, sest muidu mulle lihtsalt tundub, et ühes peaaegu avariist me teise poole olemegi teel. Aga kohale me jõudsime. Sissepääs oli 20 ruupiat, mis on umbes 30 euro senti, sama raha eest sai endale ka lunastada kaamera pileti, kuigi ma ei näinud kedagi, kes oleks kontrollinud loomaaias seda kaamera piletit ja pealegi mobiil ei ole ju kaamera, seega milleks mulle seda piletit veel vaja on.  Aga eks see ole nende viis teha raha. Esimesena jäi silma akvaariumi silt, sissepääs oli kaks kohalikku, maja oli seest sama suur, kui minu siine tuba, võib öelda, et 10 akvaariumit oli. Kuldkala just sellist pildistamissoovi ei tekitanud, aga mini-mini punnsilmne hai oli juba midagi, mida ma ennem näinud ei olnud. Enamus loomaaiast oli kuidagi väsinud ilmega, aga nägin ikkagi valget tiigrit, ninasarvikut, aasia elevanti, mida ma Eestis tunnen India elevandi nime all ja ülisuurt jõehobu. Mingi hetk jõudsime me sildini lõvi safari, ahvatlev nimi või mis, pealegi hind oli 5 ruupiat suurem, kui isegi loomaaeda sissepääs. Seega peab see ju ometi midagi olema. Buss, mis meile ette sõitis oli trellitatud akendega, mistõttu asi hakkas tunduma eriti põnev. Safari territooriumile avanes raudvärav ning seiklus võiski alata. Minu arusaamise järgi safari tähendab, et sõidame keset loodust, kus vilksamisi võib näha mõnda looma oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Indialaste arusaam safarist on aga midagi muud, nimelt esimesena jäime me peatume lõvipuuri ees, minu talupoja mõistus tõrkus küll uskumast, aga tõsiselt leidlikud on nad küll, kasseerida raha, et ma saaksin raudvõredega bussis sõita puuri juurest puuri juurde, et eriti kindlustatuna mõnda looma oma turvatud bussiaknast piiluda. Turvalisuse huvides läbisime me aeg-ajalt mingeid raudväravaid, mis inimjõul küll avati ja sulgeti, aga miks nii palju müüre ja väravaid, kui looduses elavaid loomi ei ole, aga kohalik loogika käib siin oma radasid, mida talupoja mõistus ei suuda defineerida. Tegelikult mõnda looma nägime elusana ka, kui ma ei eksi siis kahte, ühte kivil lebavat tiigrit, keda mina kahtlustasin, et topis on, aga mu naaber väitis, et tema arvates loom liigutas end. Teine loom oli härja ja püha lehma ristsugutis, sõi teine kuskil aasal rahulikult, kui me tema selja taga pildistamise peatuse tegime. Parim osa sellest safarist oli bussisõit ise, kus sõna otseses mõttes rallisime künkast üles alla, ühes august teise, võib-olla see oli ka põhjus, et miks me ei näinudki loomi, kuna enamuse ajast tegelesime pingist kümne küünega kinni hoidmisega.

Kui me pool laipadena algusesse tagasi jõudsime, siis mina igaks juhuks tahtsin ikkagi kaarti näha, sest kotka mitte nägemisest mul kahju just ei ole, aga kui midagi väärtuslikumat järsku nägemata jääb, siis kes seda soigumist hiljem ära kuulda jõuab. Nii mulle kaardilt kaelkirjak silma jäigi ja otseloomulikult kihutuskõne tulemusena ka väsinud afgaanid tahtsid kaelkirjakut näha. Võib öelda, et majesteetlikult näksis teine rohtu, kui me ta lõpuks üles leidsime, aga linnuke kirjas, kaelkirjak nähtud.

Muidugi minu muuvistaari staatus ei tahtnud mind ka seekord maha jätta. Ma istusin kuskil murul, et süüa jäätist, kui saabus trobikond, kes kõik soovisid istuda mu kõrvale ja teha pilti. Mul peaaegu oleks jäätis üles sulanud, kui need vahetustega istumised mu kõrval lõpuks otsa said. Mingi hetk tekkis tunne, et ma olen loomaaia suurim elamus nende jaoks, et tühja sellest kaelkirjakust, hoopis ringijalutavast blondiinist tuleb pilti teha. Ma vist peaks ikka tõsiselt mõtlema hakkama oma siinse pildistamisäri peale.

Kuidas ma stressimaandamise loengutes tõsise stressi saan

Ma ei teagi, kas viga on minus, aga siiani kõik stressimaandamise loengud, mis peaksid mul aitama stressi maandada, on hoopis seda kuhjaga juurde tekitanud. Tänane loeng oli üpris copy-paste „Saladuse“ raamatu mõttele, nii et ei midagi uut ja huvitavat selles mõttes minu jaoks ei toodud välja. Kuigi mulle „Saladuse“ raamatu idee meeldib, aga sellel loengupidajal puudus kahjuks sära ja kogu jutt venis nagu härja ila,  mistõttu stress vaikselt hiilis mulle selja tagant ligi, et ootamatult jalust rabada.

Enamuse ajast me lihtsalt analüüsisime, kuidas stress tekib ning kuna mikker oli ainult meeste käes, siis tuli välja, et kodudes mängib naine olulist rolli igasuguse stressi tekitamisel. Kohalikud näitelaused, et ala tekib stress, kui naine ei kokka seda või toda, meenutas kahtlaselt lasteaeda minu jaoks. Kui sa tõesti süüa seda ei taha, mida naine kokanud on, ei ole ju raske külmkapi uks avada ja ise kokata, milleks see kaeblemine veel hea on. Kuna lausete läbivaks ideeks oli, et mehed on inglid ja naised deemonid, siis ma lihtsalt küsisin kõva häälega, miks nad niipalju naisi vihkavad?

Kuigi teemaks oli stressi maandamine, siis kui aus olla, selleni me ei jõudnudki, kui just seda viimast minutilist meditatsiooni selle nimega ei nimetaks. Aga kuna siin on millegipärast kombeks üle aja minna, eriti kui loeng tiksub juba pool tundi minu lõunasse sisse, siis ülehelikiirusel kaob minu näolt naeratus ning asendub tõsise põrnitsemisega. Sel juhul, mis stressi maandamisest saab juttu olla, kui seda iga sekundiga juurde tekitatakse.

Instituudil on imelik komme oma tänulikust näidata, nimelt lepitakse tunniajal mõne loengust osavõtjaga kokku, kes läheb peale etteastet tänukõnet pidama. Oleks ainult üks, aga seekord kaks, mis tekitas küll mõtte – mamma mia, milleks see veel hea on, kas ikka peab nii pugeja mulje jätma?  Peale neid „vabatahtlikult kohustuslikke kiidukõnesid“ pidas instituut veel oma kõne, mille jooksul klõbistati hunnikuviisi esindusfotosid, mis kindlasti hiljem kuhugi kodukale üles riputatakse. Sellistel hetkedel ei saa ma nende kahepalgelisusest aru, milleks kogu see tsirkus vajalik on, vist seetõttu nad ei valigi mind kunagi neid tänukõnesid pidama, sest kui asi ikka jama on, ei leia mina blondina mõtet, et väita, et see oli midagi suurepärast.

Estonia ruulib täiega

Eelmine nädal teatati meile, et alates sellest nädalast iga õhtul neli maad tutvustavad ennast 15 minuti jooksul. Vähe on maid, millel on ainult üks esindaja ning enamusel on tutvustavad videomaterjalid ja esitlused juba kodunt kaasa haaratud, siis mina saabusin kohale kaks kätt taskus, keegi ju ei hoiatanud, et ma kõigi teiste ees Eestit tutvustama pean. Kui mulle see imeline võimalus pärale jõudis, siis ühes oli ma täitsa kindel, mingit jama ma ei tee ning igavate faktidega ei kavatse ma kohale tulnuid jalust lüüa. Seega tuli midagi andekat, löövat ja teistsugust välja mõelda, sest olen ma ju ainuke blond ja eurooplane ning pealegi Eestit ikka teatakse väga vähe. Enamus teisi esitlusi siiamaani on olnud tõsiselt igavus ruudus ja vähesed pidasid 15 minutist kinni. Kas ma tahaks midagi taolist teha, et kõik haigutavad ja ootavad, millal ma ometi vait jään. Ei, kus sa sellega, minu oma peab olema midagi vinget ja erakordset. Nt egiptid, näitasid meile 6 minutilist videod oma ülestõusust, ma tükk aega mõtlesin, milleks see veel hea on, et ma näeksin, kuidas inimesi tapeti ja sellele kõigele rõõmsalt kaasa elaks, tänan, ei. Või siis oli 20 minutit presentatsiooni, kus üks igavam fakt teist taga ajas. Milleks mulle seda kõike, Eesti peab ikkagi jalust rabama, mitte igavusega tapma.

Ma kõigepealt mõtlesin, mis on minu esitluse mõte, millise mulje ma tahan Eestist jätta ning seetõttu tuligi mulle idee, et vaataks kõike läbi sarkasmi. Sellest ka mu valitud slogan – There can never be too much sarcasm. Armastame me ju musta huumorit ning lauseid, mis mitmetähenduslikud. Kuna ma teadsin, et ma olen nimekirjas täna viimane ja tavaliselt minnakse peale esimest esitlust ära, siis ma lootsin, et täna sama stsenaariumit järgitakse, et lõpuks aiult mina üksinda saalis ja esitlust ei peagi tegema. Kuid kus sa sellega, rahvast tuli ainult juurde, isegi need, kes ei ole oma nägu näidanud ühelgi esitlusel, olid nagu viis kopikat kohal. Eesti populaarsus on siin tõsiselt kõrgel tasemel. Kuna esitlus peab olema vinge ja lööv, siis ka riietus peab olema vastav, ega muud ei jäänud, kui pidulik kleit selga ja kontsaking jalga, tänu millele ma olin saalis üks pikemaid ja kohe kindlasti esituslikumaid, mistõttu mu muuvistaari staatus saabus tagasi ehk jälle paluti mul piltide peale naeratama tulla. Mul on tunne, et kui ma selle eest raha küsiks, teeniks ma nädalaga sama, mis kohalikud professorid kuuga.

esimesel slidil oli mul eesti lipp, koos sloga alusega, ma küll üritasi seda üles panna juttu lõppu, aga kui see ikkagi kuidagi nähtav ei ole, siis tuleb lihtsalt kasutada oma fataasiat. Teisel slaidil oli Euroopa ja Eesti kaart. 

Siin on lemmik küsimus küsida, kus sa pärit oled ja kui ma ütlen Estonia, osad kuulevad Austraalia, mõni saab aru Astonia, kuid enamus jääb tõsiselt juhmi näoga mulle otsa vahtima nagu ma selgitaksin raketiteadust. Seega viimastel päevadel ole ma vastanud Euroopast ja siis tehakse selle peale A. Seega minu järgmine slaid oli Euroopast, aitasin neil üles leida UK, seda ikka teatakse või Prantsusmaa. Näitasin, kus asub Skandinaavia, need kes ei olnud ennem kuulnud, kus jõuluvana elab, näitasin sellegi ära. Ja sellise pika sissejuhatuse järgi jõudsin Eestini. Kui kõik ennem mind väitsid, et nende rahvaarv on imepisike, mis enamjaolt tähendas 20 milli, siis minu 1,3 milli ja sellest veel 68.8% eestlasi, pani neid ainult suud maigutama.

järgmise slaidi peal oli skype ja tallinna vaade, kus on kirikute tornid paista

Miks keegi võiks meid üldse teada? Sellise küsimuse peale tuleb otseloomulikult mängu skype ja meie e-riigi staatus. Tuli neid kadedaks teha wifi leviku ja muude interneti põhiste teenustega, millest enamus neist kunagi unistanudki ei olnud.

Samas olime me ju juunis BBC dokumentaalis „Extreme world“, kus meid esitleti, kui maailma ateistlikumat maad, kus ainult 17%  elanikkonnast usuvad ning sinna alla kuuluvad nii kristlased, moslemid, juudid jne, isegi need, kes Jumalat defineerivad kõrgemaks jõuks. Aga siis tekkis ju küsimus, mida me usume – eks ikka raha, edukust, ilu, noorust ja haridust.

sellel slaidil oli nii pilt talvisest Eestist kui ka suvisest Pirita rannast ning laulupeost

Vaatamata sellele, et meil on neil aastaaega, arvame me ikka, et 10 kuud on nii pime, et ei tasu toast välja minnagi ja kaks kuud nii valge, et kesse ikka seda magamise peale raatsib raisata. Meil on tõesti olemas suvi ehk kolm kuud vihmast talveilma, millal ei anna ka parema tahtmise juures suusatama minna. Meie suvine rahvariietus naistel on miniseelik ning iga eesti mees ootab pingsalt kevadet, kui esimese päikesekiirega miniseelikud tänavapilti ilmuvad. Meie suvine rahvussport on randajooksmine, sest kunagi ei või aimata, millal uuesti päike suvatseb välja tulla. Teada tuntud reegel ju on, et siis kui sa tööl oled, särab päike ja siis kui nädalavahetus saabub, on ka ilm ilusti pilviseks tõmbunud ja sajab vihma. Ürita sa siis veel sellise ilmaga pruuni jumet saavutada. Kuna meil on kaks kuud, millal ei tasu magamagi minna, siis enamjaolt külastame me erinevaid festivale, kontserte ja teatrietendusi. Tuntuim neist on laulupidu, mis esmakordselt toimus 1869 aastal. Meil on lause, et me laulsime ennast nõukogude okupatsiooni alt vabaks. Enamus meist on kindel, et ta oskab laulda ning see ei loe, et mõnikord ka kõvasti ja valesti.

viimasel slaidil oli Tartu ülikool

Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, kusjuures soome keelega oleme üpris lähedased, siis ungari keelega ühtib ainult grammatika. Me kasutame ladina tähestikku, meil on 32 tähte, sinna hulka kuuluvad ö,ä,ü,õ. Meie lemmiksõnad, et kiusata võõrmaalasi on  nt hauaööõudused  või jääär. Me teame, et eesti keelt ei ole kerge õppida, isegi meil endil tekib aeg-ajalt raskusi eesti keele grammatikaga.

Maailmas on 5000 – 6000 erinevat keelt, olenevalt kuidas kalkuleerida. Ainult 50’s keeles on võimalik saada kõrgharidust ja eesti keel kuulub nende valitute hulka. Seepärast olen ma eriti uhke, et ma olen eestlane.

Kuna ma olen tüüpiline eestlane, kes on häbelik, sõnaaher, harvjuhus kui ma naerata ja kohe kindlasti, ei meeldi mulle rääkida, seetõttu ongi minu presentatsioon lühike, aitäh, tähelepanu eest.

Tundub, et ma oma esitlusega, isegi kui ma oli kõige viimane, suutsin neid jalust rabada. Sest tõesti peale ettekannet, tuldi mind tänama ja öeldi, et lõpp lahe oli, seetõttu olen ma kindel, et eesti maine on järjekordselt kõrgustesse tõusud ja selle üle tasub ainult rõõmustada.

Klassiekskursioonil on mul alati meeldinud käia

 

Laupäeval avanes meil võimalus minna esimesele klassiekskursioonile ehk sõitsime Ramoji filmistuudiosse. Meil kaasas olnud saatev onu, kes pidi bussis raha koguma ja piletid hiljem ostma, teatas, et kui ma talle esipingist raha pakkusin, et mina võiks tema asemel hoopis raha koguda. Tekkis küll küsimus, et milleks tema meil üldse kaasas on, kui ta isegi rahakogumisega hakkama ei saa, aga samas lõid reisiesindaja geenid välja, ja raha oligi kiiresti koos ja nimekiri valmis. Kui  ma onule 18 600 pakkusin, arvas ta, et ma võiks seda üldse enda käes hoida. Kuna ma ikkagi ei nõustunud sellega, siis ei jäänud tal muud üle, kui raha patakas enda kätte võtta. Ta küll tegi algust raha ülelugemisega, aga kuna ta alustas valelt poolt ehk väiksematest kupüüridest, siis üpris kiirelt andis ta alla ning jäi uskuma minu poolt pakutavat summat.

Filmistuudio ala oli tõsiselt suur, nii et meid veeti kuhugi keskele kohaliku bussiga, sest ega jalutades oleks see tunde võtnud. Kuna bussipeatus oli täpselt purskkaevude juures, mille taustal kõik poseerisid, siis tekkis minul võimalus visata vette münt ning soovida, et tuleks väga vinge päev. Ja ei olnudki kaua vaja oodata, kui üks mees koputas mulle õlale ja palus mul koos oma lapsega pildi peal naeratada. Sellest sai alguse minu selle päeva muuvistaariks olemise karjäär. Piltide peale paluti mul väga tihti tulla naeratama, mõni kes häbelikum oli, tegi lihtsalt pilti kaugelt, ühte ma ei pannud isegi tähele ennem kui ta mu kõrvalt püsti tõusis ja tänas.

Algul tundus, et aega on metsikult palju, aga tegelikult jäi isegi puudu. Meile tutvustati, kuidas filme kokku lõigatakse, kuidas häält tehakse – ala kive kokku tagudes ja ühest klaasist teise vett kallates, aga millegipärast ma arva, et vähemalt läänemaailmas on kõige selle jaoks olemas arvutid. Järgmine atraktsioon oli Indiat tutvustav performance, kus esineti nii kohaliku kui juba läänes tuntud muusika järgi. Natuke imestust tekitas, kui aastaid tagasi tuntuks saanud country laulu järel, klounid mingit tooli laval taga ajasid. Samas võib tunnustavalt väita, et nende eeskavas oli palju selliseid akrobaatilisi elemente, mida mina küll teiste tsirkuste kavades ennem näinud ei olnud. Järgnev etteaste oli selline kodukootud 3D, kus vähemalt mulle tundus, et imiteeriti 11 sept 2011. Sõitsime liftiga 30 korrusele, kuid siis seletamatul põhjusel hakkas maja kokku varisema, meile appi tõtanud helikopter plahvatas me silme all jne.

Muidugi oli võimalus punase bussiga tuur teha ehk sõitsime nii kiirelt kui võimalik imeilusatest aedadest mööda, millest pilti teha ei jõudud ning giid ainult hõiskas, milline kuulus india film, kus filmitud on, mistõttu üpris varsti andsin ma alla, sest minu viimased india filmikogemused pärinevad nõuka ajast, kui neid söögi alla ja peale kinos näha võis. See tutvustav tuur lõppes mäe otsas, kus avanes vaade imeilusatele aedadele ja kujudele. Muidugi orienteerumises olen ma kõva käsi, seega minu arvates sai kõige otsemini bussipeatusesse tagasi läbi aia, kus parajasti midagi loodetavasti romantilist filmiti. Hiljem pileti pealt lugesin, et külastajatel on rangelt keelatud filmiplatsil viibimine, aga päikseprillidega blondile, kes see ikka julgeb tulla selliseid reegleid meelde tuletama.

Kuna aega veel oli, vähemalt india arusaamise järgi, sest mis mõtet on tagasi kiirustada, kui venelased lehvitasid bussiaknast, mis 20 minutilisele tuurile läks just sel ajal, kui me pidime juba väravas oma bussi juures olema. Viimane aeg oli veel kohaliku lõbustuspargiga tutvuda, kus ameerika mägesid kahjuks ei olnud, aga kummituste maja oli esindatud sellegipoolest. Minu ees olevad nunnad jäid üpris kiiresti jalgu, sest ei julgenud nad isegi üle silla minna. Parim atraktsioon oli toru, mis oli vale kallakuga ehitatud, nii et vahepeal tuli endale ise hoogu lükata, et ikka kunagi sealt välja pääseda. Kui me bussini jõudsime, siis tuli välja, et venelased on tõsiselt ära eksinud oma bussiekskursioonil ning minul tekkis idee, et miks ei võiks üks buss ära minna ja teine jääbki meie kunagisi vennasrahvaid ootama. Muidugi selline idee oli meie kooli poolt antud saatjale juba raketiteadus, sest ei suutnud ta meid ei kokku lugeda ega midagi asjalikku teha. Jälle tuli isetegevuslik olla ehk rahvas ühte bussi, aga selleks ajaks oli suutud ju bussijuht ära kaduda ja vastutav onu juba põgenes minu eest, kui ma talle juba mitmendat korda selgitasin ehk asuks minekule. Aga tänu oma blondi staatusele, jõudis ka onule midagigi raketiteadusest kohale ning ennem kadunud poegade ehk venelaste tagasitulekut oli minu buss igatahes kooli poole teel.

Close your eyes and take deep breaf

Ilus algus õudusunenäole, vähemalt minu jaoks. See hüüdlause – close your eyes and take a deep breef, oli läbivaks teemaks tunnis, mis oleks pidanud rääkima soft skills for tourism. Teemat ise puudutati tunni lõpu väga pinnapealselt. Enamus aja toimus õppejõu imetlus 100l erineval moel. Algas kõik sellega, et ta keelas ära neti kasutamise, isegi kui tund ei olud veel alanud. Esimest kord jah, olgem ausad oli mul avatud facebook. Teist korda kui ta arvas, et facebook on avatud ja tegi mulle märkuse, trükkisin ma tegelikult wordi dokumenti. Kuna ta mind ei uskunud, keerasin ma isegi läpaka ekraani tema poole, et natukenegi veenda teda oma ausates kavatsustes. Tundus, et suurest pettumust läks ta hiljem mu peale kaebama, pealegi ei ole mind ju eriti raske kirjeldada, väida ainult, et see blond ja kõik teavad, kellest juttu on. Aga võib öelda, et tal õnnestus see väga edukalt, sest täna enamus vastutavaid isikuid palus mul mitte netti kasutada tunni ajal. Arvatavasti õppejõu nn lemmikuks saades maksis mulle kätte ka teisel moel, sest eile kadus poole päeva pealt läpakast nett, tuues ekraanile hoiatava lause, et keegi teine kasutab juba seda aadressi ja ega mul ei õnnestunutki seetõttu oma kuulsat presentatsiooni tegema hakata. Vähemalt sain ma magama minna. Aga kui tunni juurde tagasi tulla, siis loeng algas sellega, et me seisime 15 minutit püsti, kuna ta ei lubanud kellelgi istuda. Mingi hetk mu käsi ei pidanud enam vastu läpaka raskuse all ja ma lihtsalt istusin, kuidas ma ikka trükkan loengut püsti seistes. Peale seda sissejuhatust käskis ta kõigil istuda ja õudusunenägu hakkaski pihta, close your eyes and take deep breef. Et me ikka aru saaks, kuidas õigesti hingata, hingas ta mikrofoni suure pahinaga ette ning siis nagu mantrat lugedes korrutas close your eyes ig taustaks lasi ta mediteerivat muusikat. Kindlasti oleks see pidanud mind rahustama, aga õhukonditsioneeri oli keegi pannud nii külmaks kui võimalik ehk minul oli kananahk käe peal ja varvas tahtis külmast otsast kukkuda, ürita sa siis sellistes tingimustes mingisugust sisemist rahu leida. Pealegi olin ma öösel umma 3 tundi maganud, seega kui oleks soojem olnud, oleks ma kindlasti esimagaja tiitli saanud. Kuigi vahetunnis selgus, et enamusele ta meetodid ei sobinud, kiitsid kõik teda taevani, mina aga oli otsekoheselt aus, mida ma ikka valetan, et tundsin mingit sisemist rahu, mul oli lihtsalt külm ja uni ning ainuke, mis tekkis oli sisemine rahutus – saaks ometi sellest loengust minema. Mingi hetk leidis onu, et me hakkame India hümni kuulame, mille järgi peavad kõik tantsima. Kuna mulle see õppejõud ei sümpatiseerinud, siis ma püsti küll tõusin, aga tema indiaanitantsuga küll ei ühinenud. Kui järele mõelda, siis enamuse loengust tegeles ta eneseimetlusega, küll ta plaksutas käsi oma youtubest  tõmmatud videode peale ja ootas, et me teeks seda sama või andis kellelegi oma fotoka ning asus ühest klassiurgast teise jooksma, et ikka paremaid pilte enda etteastest teha. Aga kuna ta korjas ka emaili aadresse, siis üpris varsti saabub mu meiliboxi ülevaade tema suurtest saavutustest sel päeval.