Estonia ruulib täiega

Eelmine nädal teatati meile, et alates sellest nädalast iga õhtul neli maad tutvustavad ennast 15 minuti jooksul. Vähe on maid, millel on ainult üks esindaja ning enamusel on tutvustavad videomaterjalid ja esitlused juba kodunt kaasa haaratud, siis mina saabusin kohale kaks kätt taskus, keegi ju ei hoiatanud, et ma kõigi teiste ees Eestit tutvustama pean. Kui mulle see imeline võimalus pärale jõudis, siis ühes oli ma täitsa kindel, mingit jama ma ei tee ning igavate faktidega ei kavatse ma kohale tulnuid jalust lüüa. Seega tuli midagi andekat, löövat ja teistsugust välja mõelda, sest olen ma ju ainuke blond ja eurooplane ning pealegi Eestit ikka teatakse väga vähe. Enamus teisi esitlusi siiamaani on olnud tõsiselt igavus ruudus ja vähesed pidasid 15 minutist kinni. Kas ma tahaks midagi taolist teha, et kõik haigutavad ja ootavad, millal ma ometi vait jään. Ei, kus sa sellega, minu oma peab olema midagi vinget ja erakordset. Nt egiptid, näitasid meile 6 minutilist videod oma ülestõusust, ma tükk aega mõtlesin, milleks see veel hea on, et ma näeksin, kuidas inimesi tapeti ja sellele kõigele rõõmsalt kaasa elaks, tänan, ei. Või siis oli 20 minutit presentatsiooni, kus üks igavam fakt teist taga ajas. Milleks mulle seda kõike, Eesti peab ikkagi jalust rabama, mitte igavusega tapma.

Ma kõigepealt mõtlesin, mis on minu esitluse mõte, millise mulje ma tahan Eestist jätta ning seetõttu tuligi mulle idee, et vaataks kõike läbi sarkasmi. Sellest ka mu valitud slogan – There can never be too much sarcasm. Armastame me ju musta huumorit ning lauseid, mis mitmetähenduslikud. Kuna ma teadsin, et ma olen nimekirjas täna viimane ja tavaliselt minnakse peale esimest esitlust ära, siis ma lootsin, et täna sama stsenaariumit järgitakse, et lõpuks aiult mina üksinda saalis ja esitlust ei peagi tegema. Kuid kus sa sellega, rahvast tuli ainult juurde, isegi need, kes ei ole oma nägu näidanud ühelgi esitlusel, olid nagu viis kopikat kohal. Eesti populaarsus on siin tõsiselt kõrgel tasemel. Kuna esitlus peab olema vinge ja lööv, siis ka riietus peab olema vastav, ega muud ei jäänud, kui pidulik kleit selga ja kontsaking jalga, tänu millele ma olin saalis üks pikemaid ja kohe kindlasti esituslikumaid, mistõttu mu muuvistaari staatus saabus tagasi ehk jälle paluti mul piltide peale naeratama tulla. Mul on tunne, et kui ma selle eest raha küsiks, teeniks ma nädalaga sama, mis kohalikud professorid kuuga.

esimesel slidil oli mul eesti lipp, koos sloga alusega, ma küll üritasi seda üles panna juttu lõppu, aga kui see ikkagi kuidagi nähtav ei ole, siis tuleb lihtsalt kasutada oma fataasiat. Teisel slaidil oli Euroopa ja Eesti kaart. 

Siin on lemmik küsimus küsida, kus sa pärit oled ja kui ma ütlen Estonia, osad kuulevad Austraalia, mõni saab aru Astonia, kuid enamus jääb tõsiselt juhmi näoga mulle otsa vahtima nagu ma selgitaksin raketiteadust. Seega viimastel päevadel ole ma vastanud Euroopast ja siis tehakse selle peale A. Seega minu järgmine slaid oli Euroopast, aitasin neil üles leida UK, seda ikka teatakse või Prantsusmaa. Näitasin, kus asub Skandinaavia, need kes ei olnud ennem kuulnud, kus jõuluvana elab, näitasin sellegi ära. Ja sellise pika sissejuhatuse järgi jõudsin Eestini. Kui kõik ennem mind väitsid, et nende rahvaarv on imepisike, mis enamjaolt tähendas 20 milli, siis minu 1,3 milli ja sellest veel 68.8% eestlasi, pani neid ainult suud maigutama.

järgmise slaidi peal oli skype ja tallinna vaade, kus on kirikute tornid paista

Miks keegi võiks meid üldse teada? Sellise küsimuse peale tuleb otseloomulikult mängu skype ja meie e-riigi staatus. Tuli neid kadedaks teha wifi leviku ja muude interneti põhiste teenustega, millest enamus neist kunagi unistanudki ei olnud.

Samas olime me ju juunis BBC dokumentaalis „Extreme world“, kus meid esitleti, kui maailma ateistlikumat maad, kus ainult 17%  elanikkonnast usuvad ning sinna alla kuuluvad nii kristlased, moslemid, juudid jne, isegi need, kes Jumalat defineerivad kõrgemaks jõuks. Aga siis tekkis ju küsimus, mida me usume – eks ikka raha, edukust, ilu, noorust ja haridust.

sellel slaidil oli nii pilt talvisest Eestist kui ka suvisest Pirita rannast ning laulupeost

Vaatamata sellele, et meil on neil aastaaega, arvame me ikka, et 10 kuud on nii pime, et ei tasu toast välja minnagi ja kaks kuud nii valge, et kesse ikka seda magamise peale raatsib raisata. Meil on tõesti olemas suvi ehk kolm kuud vihmast talveilma, millal ei anna ka parema tahtmise juures suusatama minna. Meie suvine rahvariietus naistel on miniseelik ning iga eesti mees ootab pingsalt kevadet, kui esimese päikesekiirega miniseelikud tänavapilti ilmuvad. Meie suvine rahvussport on randajooksmine, sest kunagi ei või aimata, millal uuesti päike suvatseb välja tulla. Teada tuntud reegel ju on, et siis kui sa tööl oled, särab päike ja siis kui nädalavahetus saabub, on ka ilm ilusti pilviseks tõmbunud ja sajab vihma. Ürita sa siis veel sellise ilmaga pruuni jumet saavutada. Kuna meil on kaks kuud, millal ei tasu magamagi minna, siis enamjaolt külastame me erinevaid festivale, kontserte ja teatrietendusi. Tuntuim neist on laulupidu, mis esmakordselt toimus 1869 aastal. Meil on lause, et me laulsime ennast nõukogude okupatsiooni alt vabaks. Enamus meist on kindel, et ta oskab laulda ning see ei loe, et mõnikord ka kõvasti ja valesti.

viimasel slaidil oli Tartu ülikool

Eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka, kusjuures soome keelega oleme üpris lähedased, siis ungari keelega ühtib ainult grammatika. Me kasutame ladina tähestikku, meil on 32 tähte, sinna hulka kuuluvad ö,ä,ü,õ. Meie lemmiksõnad, et kiusata võõrmaalasi on  nt hauaööõudused  või jääär. Me teame, et eesti keelt ei ole kerge õppida, isegi meil endil tekib aeg-ajalt raskusi eesti keele grammatikaga.

Maailmas on 5000 – 6000 erinevat keelt, olenevalt kuidas kalkuleerida. Ainult 50’s keeles on võimalik saada kõrgharidust ja eesti keel kuulub nende valitute hulka. Seepärast olen ma eriti uhke, et ma olen eestlane.

Kuna ma olen tüüpiline eestlane, kes on häbelik, sõnaaher, harvjuhus kui ma naerata ja kohe kindlasti, ei meeldi mulle rääkida, seetõttu ongi minu presentatsioon lühike, aitäh, tähelepanu eest.

Tundub, et ma oma esitlusega, isegi kui ma oli kõige viimane, suutsin neid jalust rabada. Sest tõesti peale ettekannet, tuldi mind tänama ja öeldi, et lõpp lahe oli, seetõttu olen ma kindel, et eesti maine on järjekordselt kõrgustesse tõusud ja selle üle tasub ainult rõõmustada.

4 kommentaari “Estonia ruulib täiega

  1. Väga tubli Age! Suur rõõm kuulda, et nüüd teab vähemalt ühe auditooriumi võrra rohkem inimesi kus asub Eesti ja milline maa see on 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s