Ma pole ammu nii rahutult maganud kui öö vastu palverännaku algust ja kaua ma ikka üritan teha nägu, et ma õndsalt unenägusid näen, kui reaalsus oli tegelikult midagi totaalselt muud. Nii ma 04.30 paiku lõpetasin selle „surnuid sinna ka ei austata“ Vormsi versiooni ning ajasin ennast üles, et ilma sekkama minna. Kõrvaltoast, kus piiskop koos tütre oli, kuuldus jutukõminat, nii et elagu varahommikune unetute klubi. Õue jõudes vaikselt tibas, aga kuna ilmateade ikkagi oli lubanud pussnuge, siis oli aeg tutvust sobitada oma laigulise kummiülikonna ja kummikutega, sest kes see ikka esimeste meetritega läbi märg igatseb olla.
Kui ma eelmine õhtu teatasin, et ma soovin kõiki 05.15 õues näha, siis Ants arvas, et kui pooleks on enamus rahvast tubadest väljas, siis ma võin tõesti suurest rõõmust käsi kokku lüüa, aga minu suureks üllatuseks reaalsus oli teine. 05.22 olid kõik see mees õue peal ning mul oli võimalus öelda kõigile varahommikust ning risti ning Kristuse, neitsi Maarja Kristusega ja püha Olavi ikoonid laiali jagada. Väike avapalvus ning laulu saatel hakkaski palverännak pihta.
Esimene peatus oli õigeusu kalmistul, kus kahe köstri haua peal isa Markus igaveseks mälestuseks palve luges.
Ametlik algus, kui nii saab öelda, oli me enda õigeusu kirikus, kus vist üle kahe aastase intervalli oli taas kord kiriku uksed valla ning loeti palveid.
Palverännakul laulude laulmine, vähemalt mulle endale, annab juurde pühaduse ja sügavuse hõngu, seetõttu võrreldes eelmise aastaga, oli täitsa teadlikult seekord kaasa haaratud Taize laulikud ning nüüd oli aeg need kõigile soovijatele kätte jaotada. Minu suureks rõõmuks oli piiskop kaasa võtnud oma tütre Lea, kellest saigi, kui nii saab üldse tituleerida, meie esilaulja, kelle järgi oli ülihea noodiraamatust sõnu kaasa jorutada.
Järgmine peatuspaik oli Vaeojal, kus palvet juhatasid evangeelsed soome luterlased Krista ja Juho. Seal samas tutvustas piiskop palverännakul kaasaskantava risti saamislugu.
Vaikselt hakkas saabuma aeg, kui lubatud pussnoad tormi saatel kohale jõudma hakkasid ning temperatuur märgatavalt alanes. Järgmine peatus oli Suuremõisas ning diakon Antsu naine Kristina, kes meie vapper teejuht oli, teatas mulle, et see on ka koht, kus hommikusöök kohale millalgi jõudma hakkab. Siinses peatuspaigas luges katoliiklane Kristel püha Franciscose palve:
„Issand, muuda mind oma rahu saadikuks,
sinna, kus on vihkamine,
luba mul külvata Armastust,
kus on ülekohus, luba mul külvata Andestust,
kus on lahkhelid, luba mul külvata Üksmeelt,
kus on kahtlus, luba mul külvata Usku,
kus on eksimus, luba mul külvata Tõde,
kus on meeleheide, luba mul külvata Lootust,
kus on kurbus, luba mul külvata Rõõmu,
kus on pimedus, luba mul külvata Valgust.“
Kusjuures, see sama palve oleks olnud üks minu valikutest, kui ma oleksin pidanud ise lugema viimases peatuskohas palve. Kuna me kava sujuvalt päeva jooksul muutus, haihtus ka minu kord ära.
Peale palvet tuli hommikusööki ikkagi oodata, mistõttu isa Heikki mainis, et tal on natuke külm ja kui on külm, siis tuleb selle vastu võidelda ja nii me alustasimegi Andre juhendamisel hommikuvõimlemist, küll õlaringe, küll etteasteid, aga sooja me saime.
Selle virgutusvõimlemise ajal saabuski hommikupuder koos kaasas käiva vihmasajuga, peale mida oli aeg saata piiskop praamile, soovijad saateautosse ning jätkata teed.
Peagi me keerasime metsarajale ning me järgmine peatuspaik oli korallriff Valgemäel, kus luterlane Sirli pidas oma traditsioonikohase palve.
Jätkasime metsarada ning peagi oli randevuu saateautoga ning igaühel tuli teha otsus, kas meitega või vahelduseks autoga. Otseloomulikult oli juba vaikselt mõne jaoks oma iseloomu hakanud näitama palverännuks valitud jalanõud, mis võisid lihtsalt läbimärjad olla või hullemal juhul oli näljased jalatsid nii mõnegi palveränduri jalga sööma asunud, mis lõpu poole tekitas meie väikses seltskonnas ka paljasjalgsete grupeeringu.
Tuuli, torme ja vihmasadu trotsides jõudsime järgmisesse peatuspaika mere ääres oleva vaatetorni juurde. Kui ma päev varem, kui päike veel paistis ja linnud laulsid poole peale ronimisega jõudnud ennem kui sisemine alarm vaikselt meelde tuletas, kas ikka tasub üles välja ukerdada värisevate jalgadega, mõtle ohutuse peale ja nii jäigi torn minu poolt vallutamata. Aga ega see tornaado ei seganud osasid meist, kes seda ligunenud vaatetorni vallutada tahtsid, eesotsas meie vanima palveränduriga ehk tuleb tõdeda vanus on ainult nr paberil.
Samal ajal pidas isa Thomas karismaatilise episkopaalkiriku traditsiooni kohase palvuse.
Rännak jätkus mööda ranna äärset teed ning peagi hakkasime jõudma Saxby tuletorni juurde, kus meid ootas juba saateauto ees. Kuna eelmine päev tundus see kirikuvõtme kätte saamine paras pähkel olevat ning Artjomi näole ei tekkinud naeratuse varjugi, ükskõik, mida ma ka ei rääkinud, siis nüüd tuli panna mängu kõik, et naeratus ta näole ikkagi tekiks. Ikoonid, mis tänu pussnugadele olid vahepeal autos pandud, tuli uuesti välja võtta ning laul, mis vahepeal oli vaibunud, uuesti üles võtta ning ühiselt tuletorni poole sammuma asuda.
Kuna Artjom on moskva oma, siis palusin isa Heikkil teha palvuse venekeeles.
Vahepalaks, saabusid nn eesti turistid, isa pojaga – ma algul ei saanud aru, miks isa nii imelikult kätega vehib nagu harjutaks mingit kodukootud tantsukava, aga kui ma poega vaatasin, sai asi selgeks. Isa nimelt tahtis saada unikaalseid fotosid ning seetõttu ta suunas käega vehkides poega kord risti juurde ja siis isa Heikki selja tagant piiluma. Selliste fotode vastu ei anna kogu suguvõsal midagi panna, eriti kui teada, et pildid on siinsamas kodumaal tehtud.
Tuletorni juures vaatasime üle ka muuseumi, kus oli muude eksponaatide hulgas piraadilaeva kahurikuul, sest eestlane minu suureks imestuseks on muljetavaldav piraat olnud. Kahjuks olid eelmised külalised varandusekaardi pihta pannud, muidu oleks niimoodi saanud tähistaeva all labidaga maad kaevata. Aga, eks siis teine kord.
Ma siiani ei tea, kuidas jää sulas, aga Artjom naeratas jälle ning meid lubati lahkesti tuletorni kaema, mis oma punase värviga meenutas allveelaeva sisemust, aga ära küsi, kuidas on punane värv ja allveelaev omavahel seotud, aga nii lihtsalt on.
See oli ka koht, kus igaüks sai endale hulgimalt võileibu vorpida ning kuuma teed ja kohvi juua, sest ega meid ju sooja ilmaga seekord eriliselt õnnistatud ei oldud.
Järgmine peatus oli Kresleti palvemaja, kus Soome üliõpilasliit Nico juhendamisel luges õigeusu tunde. Samal ajal saabus sinna Elva baptisti koguduse ekskursioon, nii et Eestimaa on ikka väike 😉
Edasine retk läks läbi põldude ja kui minult küsiti, kui palju veel on, ei osanud ma muud öelda, et kui rõngasristid ja valge kirik paistab, siis oleme kohal.
Vahepeal jäid silma tee ääres olevad põldmarjad, mis minu suureks imestuseks pidavat mitte Lõuna-Eestis kasvama ning sealsed kutsuvad neid neegri vaarikateks.
Ühe peatuspaiga jätsime mööda minnes vahele, mitte tahtlikult, vaid mina ei suutnud tuvastada ja Kristina oli liiga kaugel minust, aga ega ma eriti ei kurvastanud, sest teel olles muutuvadki asjad teistsuguseks kui nad algselt plaanitud on.
Eelviimane peatuspaik enne rõngasriste oligi allikate juures, mis nägid oma roheliste „nõia juustega“ tõsiselt müstilised, aga julgemad meist ikka julgesid vett proovida ning nii me igavesti noored nüüd püsimegi.
Isa Markus luges allikate juures õigeusu palved.
Enam ei olnud palju jäänud ning rõngasristid särasid juba silme ees. Surnuaia väravas kogusime palverändurid kõik kokku ja läbi surnuaia liikudes kiriku poole tervitasid meid kirikukellad ja uksest sisse astudes oli süüdatud ka küünlad ning meid ootas diakon Ants Rajando.
Pühapäeval alustasime 08.30 isa Markusega tundide lugemisega kirikus.
09.00 algas oikumeeniline jumalateenistus protsessioonikäiguga palvela eest kirikusse.
Hommikul kell viis ei ole enamuse meie jaoks aeg, mil silm lahti teha, siis mul oli rõõm osavõtnud viiele vaimulikule kinkida EKN3 tassid, et mul oleks neid kõiki võimalus järgmine aasta 11.-13. august Ruhnus näha varahommikul kohvi joomas ning siis juba vapralt palverännakule astumas.
Oikumeenilise jumalateenistusega oligi palverännak selleks korraks läbi saanud. Rändas meid kaasa 33 inimest, esindatud oli nii õigeusu, luteri, karismaatiline episkopaalkirik, vanausk, katoliiklus ning ka oli neid, kel kirikut ei olnud, aga see ei olnudki oluline, millisest kirikust või konfessioonist inimesed pärit olid, pigem see tekkinud ühtne hingamine ja oma tee otsimine. Minu lubatud 18 km, vähemalt mu telefoni äpi vahendusel, oli palverännaku jooksul muteerunud 31 km, mida kuuldes Pille, imestunud mulle otsa vaatas ja kommenteeris, et me leppisime ju kokku, et 5 km kõnnin ja siis sõidan saateautos. Tema selle päeva kilometraaž oli natukene kui 20 km ja ta ei olnud ainus, kelle jaoks see palverännak suhteliselt rekordiliseks kujunes. Muidugi ma ka kuulsin, et oleks ma teadnud, et selline kilometraaž tuleb, ma ei oleks julgenud tulla ja ennast proovile panna. Ausalt, see 31 km ei olnud plaanitud, lihtsalt juhtus nii.
Aga aeg on võtta järgmise aasta kalender ja tõmmata ring ümber 11.-13. august, sest just siis toimub palverännak Ruhnus. Ma ei saa küll lubada, et ma suudan 31 km pakkuda, kuigi võimalus on Kätlini idee kohaselt spiraalis kõndida või siis ujuda lisaks üks ring ümber saare.
Happy Days Traveli blogi 