Poiss, mutt, rebane ja hobune. Charlie Mackesy

Armas lugu poisist, mutist, rebasest ja hobusest. Lugu armastusest, hoolivusest, sõprusest ja kookidest. Kuna ma lugesin ennem raamatu läbi, siis mul on kahju, et multikas natukene on muti armastusest kookide vastu ära mainitud, aga minu arvates parim lugu jääb kajastamata.

Mutt ütleb poisile, et ta tõi talle koogi. Kui poiss imestusega ringi vaatab ja ütleb, ta ei näe seda, siis mutt tunnistab üles, et ta sõi selle ära. Lootusrikkalt ütleb mutt uuesti, aga ma tõin sulle veel ühe koogi. Kui poiss veelgi terasemalt ümber enda vaatab, et kus see siis on. Mutt tasaselt mainib, sellega juhtus sama, mis esimesega.

Kui keegi veel ei tea, kuidas kodu leida, siis seekord ei ole kõige tähtsam mitte vile vaid jõgi, mille kallast mööda tuleb jalutama hakata. Aga kuhu suunda, siis selle küsimuse unustas mutt vanalt mutilt küsimata.

Lugu ise on hea, aga kui loogikaga vaadata, siis jääb mõistetamatuks, miks kirjanik on loo jutustamiseks kasutanud talve ja lund. Poisil on seljas vaid kampsun ja reaalselt kukub ta hobusega ratsutades voolavasse vette. Kui on lumi maas, kas ikka vesi on nii sillerdav. Mina, kes ma kardan külma, ei saa üldse aru õues olemisest mitte mütsi, jope ja kinnasteta, kui õues paks lumi on.

Nii raamatut kui ka multikat tasub kindlasti lugeda ja vaadata.

Petlik tõde. Colleen Hoover

Ma ei ole ammu lugenud raamatut, mis reaalselt on vahelduva eduga õudne. Mitte et kõik maha notitakse, aga mõnusalt mängitakse psühholoogia peal. Raamatu tutvustuses ei ole kirjas, et see on psühholoogiline triller, aga mina kirjeldas see raamatut küll nii. Kuni lõpuni on põnev ja viimaste lehtedega tekib loole veel üks nüanss juurde, mis seab kogu tegevuse uude raamistikku.

Aga raamat on pankrotiäärel kirjanikust Lowenist, kes on viimased kuud oma vähihaiget ema hooldanud ning saab oma agendilt kõne, et uus leping on teda ootamas ning detailid selguvad läbirääkimise laua taga. Pakkumine on ahvatlev saada kuulsa naiskirjaniku Verity, kellega on juhtunud autoõnnetus, populaarse sarja kaasautoriks ning lõpetada pooleli olev töö. Pakutud kingad tunduvad jalas lausa loksuvat, aga raha on hädasti vaja, nii saabubki Lowen Verity koju, et luua korda ta kabinetis ja leida kirjaniku ideed sarja viimaste raamatute kohta. Kabinetis märkmeid otsides, satub Lowen ühe käsikirja peale, mis ei ole küll seotud sarjaga, aga on Verity autobiograafia. Mida kaugemale ta lugemisega jõuab, seda rohkem tekib tunnetus, et kõik ei ole siin majas nii nagu paistab ning lood mida ta kuulnud on selle perekonna kohta järsku ei vastagi tõele. Mis siis ikkagi juhtus kaksikutega? Miks alles jäänud laps Crew aegajalt väga imelikult käitub? Kas see mida ta näeb on reaalsus või lihtsalt silmapete? Kas see mida ta lõpuks arvab on lõplik tõde või on ka see moonutatud? Kas mees kellesse ta armus on ikka nii süütu kui paistab?

Kaarnapuu. Grethe Rõõm

See noorteromaan sobiks eestikeelse Harry Pottery tiitlile. Seal on müstikat, võlu, muundumise, hea ja kurja võitlus, aga kõike seda sellises mõnusas kodumaises kastmes. Kui Sigatüüka oli välja mõeldud võlukunsti ja nõidumise kool, siis Kaarnapuu tegevus toimub Rõuges. Emaläte, mis raamatus mainitud on, on ju reaalselt olemas. Kuigi originaalis liigub vesi ikka õiges suunas, siis raamatus alt ülesse.

Raamatul on mitu kihti – ilus noorte armastuslugu, mis päästab ja annab mõtte mõlemale puntras olevale noorele.

Aga Kaaren, tuntud lind Kalevipojast, kes oskab rääkida. Otse loomulikult raamatu kaarnad räägivad, aga nad ongi inimesed, kes end muundavad vajadusel kaarnateks, et kaitsta maailma teispoolsusest väljaimmitseva kurjuse eest.

Mis Eesti nõidumislugu see on, kui keegi ei oska kasutada ravimtaimeid, küll kellegi ravimiseks või siis mürgitamiseks.

Ah jah, me peamine iseloomujoon on ka ära toodud – kadedus ja soov olla naabrist parem, ükskõik mis hinnaga, mõnikord ka oma eluhinnaga.

Mõnus sügisene lugemine.

Konteiner- A.M. Ollikainen

Statistika järgi mõrvar peaks alati  olema keegi lähikondlastest, kes leiab, et talle on liiga tehtud ning  viimane aeg on kätte maksta. Muidugi väike % on ka psühhoosid, aga nendest krimkad tavaliselt vaikivad.

Kuigi raamatukaanel on suurelt saage tuttavaks Soome Lars Kepleriga, ei ole mina sihtgrupp, mul ei ole õrna aimugi, kes see mees veel on. Kui ta nime googeldasin, siis võin ausalt öelda, tema raamatuid ei ole ma kunagi lugenud. Siiani olen ma lugenud pigem Soome lastekirjanike kahurväge – Timo Parvelat, Mauri Kunnast.

Aga raamatust endast – inimsusevastane kuritegu, keegi on ühe mustanahalise naise uputanud ära merekonteinerisse ja konteineri toonud selle omaniku (logistika firma) suvekodu väravasse. Kes on see naine ja miks spetsiaalselt heategevuse kunstiinstallatsiooniks ümber tuunitud merekonteiner just mõrvapaigaks valitud on? Seda sasipundart hakkab lahti arutama Paula Pihlaja. Mida rohkem ta otsi lahti arutab, seda enam tundub, et võti peitub mõrvatud naises ja adopteeritud perepojas, sest nad mõlemad on tumedanahalised ning seotud Namiibiaga.

Ajaga võidujooksev lugu, põnev lugemine.

Ainuke, mis tekitab hämmingut, et mida see detail loole juurde annab, on kui mainitakse politsei Karu seksuaalset orientatsiooni, mis ei mängi loo lahendamisel mingit rolli. Seega tekitab minus arusaamatust, miks seda detaili oli vaja välja tuua. Kas see annab rohkem sellele raamatule Soome kontekstis poliitilist korrektsust või miks seda mainima pidi?

Sanatoorium. Sarah Pearse

Kõrgel Alpides, kuhu ei ole lihtne pääseda ja kus aeg-ajalt on lumelaviinide oht, asub vanas sanatoorium, mis on ümber ehitatud butiikhotelliks. Sinna Elin saabubki koos Williga, et oma venna Isaaci kihluspeost osa võtta. Juba hotelli astudes tunneb ta end imelikult, midagi sõnaseletamatut häirib teda. Hotell, mis peaks olema ahhetust tekitav on pigem õõvastav.

Kui vend neid esimesele õhtusöögile kutsub ja siis ise koos Laurega kohale ei ilmu, hakkavad Elinit kummitama mälestused venna varasemast egoistlikust käitumisest ja kaugenemisest peale väike venna äkksurma krabipüügil. Aegajalt ei kuskilt tekkivad mälupildid segavad uskumast seda äkksurma, järsku Isaaci käsi oli ikka mängus.

Kui hommikusöögil tahaks venna peale pahane olla, siis ei ole selleks võimalust, sest vend teatab, et tema kihlatu hotelli asejuhataja Laurel on kadunud ning keegi ei ole teda varahommikust saadik näinud. Elin, kes on nn puhkusel olev Inglismaa politseiuurija, ei saa võõras riigis ametlikult tegutseda. Esiteks ei ole ta tööle naasnud ja teiseks risti-põiki takistavad uurimist võõra riigi seadused. Kuid tuleb välja, et Laurel ei ole ainuke, kes on kaduma läinud. Nimelt leitakse ühe töötaja laip basseinist, aga millegipärast on keegi ta sõrmed amputeerinud ja need mingisugusesse kasti pannud koos käevõrudega ning tagatipuks imeliku gaasimaski surnule pähe pannud.

Kohalik politsei appi tulla ei saa, sest laviin on saabumas ning kogu liiklus mägedes on suletud. Osad külalised jõuti evakueerida, aga mitte kõik. Seega kõik lootused on Elini peal, välja selgitada, mis toimub, miks ja üritada päästa nii palju inimelusid selle koletusliku tapja käest, kes arvatavasti varjab end seal samas hotellis ning üritada ajaga võidu joostes ka ise ellu jääda.

Raamatust tulev moraal – kui sa näed midagi, millest sa täpselt aru ei saa, räägi sellega, kes osa loost on. Alla surutud tunded ei jõua kunagi positiivse lahenduseni, pigem kasvatavad aastatega ääretult suurt viha teise inimese vastu.

Üks asi jäi minu jaoks õhku rippuma, kes siis tegi selle väikse tõuke, mille tõttu Elin basseini prantsatas ning mida uuesti epiloogis mainitakse. Olles lugenud järgmist raamatut “Kuurort”, siis seal isegi ei mainita Sanatooriumis juhtunut.

Kuurort. Sarah Pearse

Imeline perepuhkus saarel, kuhu on alles hiljuti ehitatud uus kuurort. Tundub ideaalne puhkuse idee – kogu pere on üle tüki aja jälle koos. Kuid päike valgustab läbi niigi õhukesed perekondlikud ponnistused, mille alla on peidetud saladused ja lapsepõlvest pärit viha. Võibolla hambad risti olekski kõik suutnud end vaos hoida, kui esimese päeva hommikuks ei leitaks terrassilt alla kukkunud õe surnukeha, kes tegelikult pidi samal ajal hoopis tööreisil Ameerikas olema. Mida ta saarel salaja teeb ja kes reaalselt teab, et ta siin on? Algul paistnud õnnetus iga tunniga klassifitseerub rohkem mõrvaks ning kui järgmine ohver samast seltskonnast leitakse üksinda merelt kivide vahele kinni jäänuna uppunud, muutub asi aina kahtlesemaks. Tekib aina rohkem tunne, et õnnetused on tegelikult mõrvad. Aga miks ja keda tegelikult kätte saada soovitakse? Isegi kui tahaks põgeneda saarelt, saabub torm, nii et laevaliiklus on häiritud ja mandril on toimunud rida liiklusõnnetusi, mis kohalikul politseil ei lase appi tulla, siis kõik jääbki uurija Elini kanda, keda kummitab ja segab oma luukere kapis.

Kui saarel on olemas Vikatimehe rahn ja lood, mis juhtusid paarkümmend aastat tagasi lastega, kes mõrvati ning nende juurest leiti vikatimehe rahnu minikoopia. Aga kuidas see võimalik on, kui mõrvar istub ikka veel vangis või kas see, kes istub vangis oli ikka õige mõrvar?

Ristideta hauad. Arved Viirlaid

1944. a ei olnud palju valikuid, eriti kui sa olid soomepoiss olnud või saksa vägedes teeninud, kui sul ei õnnestunud põgeneda Eestist, siis tuli minna metsa. Raamatu peategelane Taavi Raudoja saabub just koju, kui saab emalt teada, et ta naine Ilme koos lapsega on läinud mere äärde, et edasi põgeneda Soome. Eks tuli ju oma perekonnale järgi minna ja võtab ta suuna Tallinna. Kuid venelane oli agaralt hakanud randasid kinni panema, siis Ilmel ei õnnestunud enam põgeneda, vaid ta tuli koju tagasi, aga abikaasa Taavi oli selleks hetkeks juba päälinna poole teel.

Tallinn oli selleks hetkeks juba suletud linn, siit ei olnud võimalik enam merele minna, aga kuulukad rääkisid otsadest ehk võimalustest põgeneda, aga see maksis hingehinda ning oli ka neid, kes heausksetele lubasid kulla eest kohta paadis, aga ärasõidupäeval ei olnud enam lubajat kuskil või anti võimudele vihje, kuhu peaks Soomest tulev paat randuma, et kõik ootajad kinni nabida ja vangi viia.

Kuidas soome poisina Tallinnas elu jääda? Tuli endale leida kellegi teise dokumendid ja tööle registreerida, et suvalisel hetkel toimuva passikontrolli ajal ellu jääda. Kui kuulu järgi järjest sõpru öösiti kaduma hakkavad ja enam tagasi ei tule KGB juurest, siis ring on tõmbumas aina koomale. Kas on võimalik vastu pidada piinamistele või ütled võitluskaaslaste nimed kohe välja või valid kolmanda tee ning võtad ise endalt elu?

Kui vangi sattuda, millised on su võimalused sealt pääseda? Mida sa pead lubama? Kas vahetuskauba pakkumine reaalselt töötab või ei?

Kuidas näeb metsavenna elu välja ja kes metsas üldse on? Kuidas talud ennast kaitsevad vägivaldsete venelaste eest, kes ihkavad nii nende vara kui ka naisi?

Peamine küsimus – kas lootus sureb viimasena või on veel antud üks võimalus?

Lugedes seda raamatut, võib kõigile nendele inimestele anda vapruse medali, sest kannatusi jätkus igaühele. See, mis tundus eile normaalne, on üleöö muutunud ebanormaalseks. Kui sul eile oli veel kodu, siis võimalus, et täna pead sa sealt välja kolima, sest venelane tahab sinna oma sõdureid panna. Mis on inimelu hind ja kas vaenlasega tasub ikka koostööd teha, lootes, et pääsed puhtana.?

See kõik ei juhtunud nii kaua aega tagasi, vaid meie vanaemade ja -isade noorusajal. Rõõm, kui on veel kelleltki midagi küsida, kuulata mälestusi, kuid paljud saladused on nagu ristideta hauad, mille asukohta keegi enam ei tea ja millest ajalugu vaikib.

Looduse jõud. Jane Harper

Mul ei oleks matkamise vastu küll midagi, aga selle raamatu kokkuvõte on –  viis naist läks metsa ja neli tuli tagasi. Mis sellest ühest sai?

Tegemist oli meeskonnaüritusega, kus kolm päeva pidi matkama (loe ellu jääma) inimestega, keda sa enamjaolt silmaotsaski ei salli mööda metsapadrikut ja teed kaardi lugedes õigeks ajaks metsast välja tulema. Lihtne ju. Aga kui kaardilugeja ei ole elus ennem kaarti lugenud? Kui inimestel on vale matkavarustus ehk uipukallis, aga kasutu. Siis on suur võimalus, et metsas ei lähe ainult üks asi valesti, vaid sada pisiasja läheb plaanitust hoopis teistmoodi. Alati tuleb kasuks koostöö, aga kas pingelises olukorras on koostööst võimalik rääkida, kui keegi kedagi ei usalda. Kes siis lõpuks boss on – kas see, kes on firma juhatuses või see, kes on kõige bitchim?

Mida pimedamaks, märjemaks ja eksinumaks olukord läheb seda enam kangastub silme ette b 20 aasta tagune uudis, et just selles looduspargis kadusid naised jäljetult, viimast ei leitudki üles. Kui öö hakul õnnestub leida onn, sealsel koerahaua ristil on kahtlaselt tuttav nimi selle sarimõrtsuka loost.

Keset pimedust ja nälga tulevad ilmsiks vaka all hoitud tunded, mõtted ja arvamused. See, mis algselt oli mõeldud gruppi liitva üritusena, on lõpptulemusena kõike muud. Aga, mis siis ikkagi juhtus Alice’ga? Kuhu ta kadus või kes aitas tal kaduda? 

Tõde Harry Queberti juhtumi kohta. Joel Dicker

Raamat, mis õpetab sind kuidas saada kirjanikuks ja samas lahendab üht kolmekümne aasta tagust müsteeriumit. Noorel kirjanikul Marcus Goldmanil oli oma esimese raamatu edust juba aega möödas ja vaikselt tiksus kõrva taga tähtaeg, mil pidi kirves langema ja kui käsikirja ei ole lauale panna, siis kogu kokku kraabitud varandus kaob näppude vahelt. Hea meelega oleks ta kirjutanud, kui vaid motivatsioon oleks koos inspiratsioonidega teda külastanud, aga ükskõik kuidas ta valget dokumenti läpakast ei vaadanud, ühtegi rida sinna ei tekkinud. Viimases hädas helistab ta oma kunagisele ülikooli kirjanduse õpetajale Harryle, kes kutsub ta Aurorasse inspiratsiooni jahile. Tähtaeg läheneb, aga inspiratsioon ikka kaugeneb, kui katastroofilised sündmused ei tule talle abiks. Nimelt Harry on palunud oma aeda hüatsindi peenra aednikul teha, aga kaevates satub aednik ühe vana laiba otsa, kelle nahkkotist leitakse Harry tippteose „Kurjuse juured“ käsikiri pühendusega „laibale“ ehk Nolale. Siit hargneb lugu, mis algselt viib Harry surmaotsust vanglasse ootama, kuid Marcus sellega ei lepi ja üritab enda algatuslikult uurimust alustada. Mida sügavamale ta kaevub, seda mitmetahulisemaks need aastate tagused sündmused muutuvad ning mingi hetk tundub, et kogu väike linn on otsapidi selle müsteeriumiga seotud. Aga kes oli Nola ja mis rolli ta Harry elus mängis?

Lugu liigubki ajas edasi- tagasi ning vahepeal on põimitud see nõuannetega, kuidas heaks kirjanikuks saada. Kui juba tekib tunne, et nüüd sa tead, kes mida tegi, siis järgmise leheküljega löödakse kaardid jälle laual sassi ning müsteerium jätkub.

Baltimore’ide raamat

Juba pealkirjast võib aimata, et see võiks olla kohapõhine raamat, aga miks Baltimore nii tähtis on, et sellest üle 400 lk kirjutada? Raamat räägib perekonna saaga läbi Marcuse silmade, olles kord minevikus ja siis tagasi tulevikus, traageldades kokku Goldmanide perekonna loo. Miks kaks venda ehk tema isa ja onu Saul eriti omavahel läbi ei saa ning miks vanaisa-vanaema alati onu Sauli kiidavad ja neid maha teevad? See lugu on Marcuse kasvamise lugu, sest samal ajal temaga sünnib onu Saulile poeg – Hilleli ning mingi hetk võetakse perekonda ka Woody ning neist kolmest poisist saab Goldmanide gäng. Aga mis juhtub siis, kui kogu gäng ühte tüdrukusse Aleksandrasse ära armub. Kas see lammutab gängi või paneb selle hoopis koos tegutsema?

See raamat on väga puudutav. Vahepeal tahaks vahele sekkuda ja öelda, võtke ometi aeg maha, ärge tehke seda üksteisele või anda salamisi soovitus, rääkige ometi omavahel. Aga seda soovitust anda ei saa ning vaikselt tüürib raamat lõpu ehk suure tragöödia poole. Keset raamatut saan aru, kes puudu on, aga kui lõpuks selgus, mis juhtus, siis on küll tunne, et need elud kustusid ikka väga järsku ja valedel põhjustel ära.

Väga hea raamat perekonna suhetest, kuidas üksteist mõista või samas kuidas üksteisest nii mööda rääkida kui võimalik. Kuidas tõlgendada asju nii valesti kui võimalik ja kas alati tasub hoida saladust, mis lõpuks viib suure katastroofini. Ennem kui teha nähtu üle ühepoolne kokkuvõte, oleks hea, küsida, mis tegelikult juhtus.