Koduabiline. Kathryn Scott


Ma mitu korda vaatasin, mis ajajärku see raamat kajastab Ameerika ajaloost. Tundus kuidagi ebareaalne, et aasta oli 1960, mitte 1860. Riik, kus eelmine president Barack Obama oli mustanahaline, kuid alles 60 aastat tagasi võitles M. L. King mustanahaliste õiguste eest, sest neid ei peetud valgetega väärilisteks inimesteks. Öeldes oma kuulsa ajalukku kirjutatud lause “I have a dream” ei aimanud ka unistusteski, et üks päev on Ameerikal mustanahaline president. Kuigi praegune president pigem meenutab raamatu kangelast Hilly oma ütlemiste ja arusaamadega inimõigustest 😉

Nagu pealkiri ütleb, räägib raamat koduabilistest ehk värvilistest nagu raamatust neid kutsutakse, kes juba sündides teavad, et nende tulevik on seotud valgete juures koduabilistena, hoolitsedes nende kodude ja laste eest. Kuid see ei ole kerge töö, nad ei saa väärilist palka, nendesse suhtutakse kui mitte millessegi ning üks vale samm või liigutus maksab neile nende töökoha ja võibolla ka elu.

Keset seda lokkavat rassismi tuleb ühel valgem naisel idee kirjutada raamat koduabilistest nende endi pilgu läbi. Siiani olid kõik raamatud kirjutatud valgete nägemusest, et kuidas on olla koduabiline ja miks neid vaja on. Aga kunagi ei olnud küsitud asjaosalistelt endilt, mis tunne on olla ja elada põlatuna keset valgete maailma – kus valgete poes võid käia ainult vormiriietes, kus valge lapsega jalutades peab sul olema seljas vormiriietus, kus majadele ehitatakse õue wc, sest järsku mustanahalistel on kindlasti sellised haigused, mis tapavad valged, kus lapsed peavad käima erinevates koolides jne. Seega on juba idee eos riskantne, kuid kuidas saada kaasosalisi, kes on nõus rääkima oma lugu ja veel valgele naisele. Naisele, kelle juures tavaliselt ollakse koduabiline, kuidas teda usaldada ja miks üldse peab teda usaldama.

Raamat riskidest, armastusest, hoolimisest, sallimisest, vihkamisest, mässumeelusest, tõekspidamisest, lojaalsusest, sõprusest.

koduabiline

Seitsme nimega tüdruk. Hyeonseo Lee


Kui kurjusel oleks impeerium maa peal, siis üheks kandidaatiks võiks olla Põhja Korea või pigem viis, kuidas seda riiki juhitakse ning mistõttu rahvas nälgib ja sureb. Aga otseloomulikult ei ole selles juhid süüdi, vaid ikka keegi teine, kauge ja kättesaamatu ehk USA.

Kui kellelgi veel on idee, et kommunism on midagi head ja nõuka aeg oli ideaalne, siis kindlasti tasub see raamat kätte võtta ja lugeda. Aga hetk, mil nõuka aeg lagunes, on see riik penikoorma sammudega edasi rühkinud ikka üllama tuleviku (katastroofi) poole. Seda raamatut lugedes tuleb õudusvärin mõeldes, et see kõik toimib veel tänapäeval, ei ole kellegi haige fantaasia ja kuskil kaugel on miljonid inimesed selle režiimi kütkes kannatamas, uskudes propagandat, et nad elavad ideaalses riigis – mis sest et inimesed nende kõrvalt kaovad sunnitöölaagritesse, on elu ikka masendavalt ilus.

Seitsme nimega tüdruk, kelle seiklus vabadusse sai alguse uudishimust, ideest minna üle jõe korra Hiina enne kui ta saab 18 ehk täiskasvanuks. Aga kui koju minna enam ei saa, tuli jätkata kuni vabaduseni.

Inimene on omapärane loom, kui ta lõpuks on läbi raskuste vabadusse saabunud, ei oska ta selle priiusega midagi peale hakata vaid ihkab tagasi riiki, kus tema eest kõik otsustati, kus heaolu sõltub nn puhtast nimest ning ainus võimalus ellu jääda, on hakata smukeldajaks.

download (3)

Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju. Jonas Jonasson


Saja-aastane tegutseb jälle, kuigi vahepeal on ta aasta võrra vanemaks saanud, aga ega seiklused teda ometi maha ei jäta. Võib öelda, et ta on mees, kes alatasa satub valel ajal valesse kohas, aga ega ta sellest suurt numbrit ei tee, vaid naudib hetke. Seda hetke nautimist ja mitte paanitsemist võib siit raamatust kohe kuhjaga õppida. Imetlusväärne on see, et kui tavaliselt vanemad inimesed kardavad tehnikat kui tuld, siis tema üks parimaid sõpru kogu loo vältel on must tahvel, kust igasugu huvitavat materjali leidub. Iseasi, kas sellega alati ka midagi peale hakata on, aga kõik teised, kes teda ümbritsevad, hulluks ajada, sellist materjali leidub mustas tahvlis hulgimalt.

Seekord on mängus rikastatud uraan, Põhja-Korea, Trump oma arrogantsuses, proua liidukantsler, kes saab 101 aastaselt kingitusi, taustaks käkki keerav Volodja, aga muidugi ka Rootsi välisminister, sest 101aastane Allan Karlsson on ju rootslane ning tema rahvusvaheline tegevus puudutab ka otsapidi kodumaad.

Igati nauditav raamat, eriti kellele meeldib poliitika või kes seda täiega vihkavad.

download

Hunt metsas. Martin Allison Booth


Hunt on pigem lojaalne oma karjale, ükskõik, mis juhtub kari on number üks ja seda kuni lõpuni. Aasta 1940. Keerulised ajad Eestile, isegi kui merevägi on valmis võitlema, on poliitilised mängud hoopis teise eesmärgi peal valmis. Eesti mereväeohvitser Henrdik Kotkas, väljaõppe saanud brittide juures, peab hakkama laveerima, et ellu jääda. Britid on nõus küll teda välja tooma Eestist, aga perekonna jaoks võimalust ei leita. Seega tule järgmise juurde minna oma teadmisi pakkuma. Arvatavasti ei ole valik ju Venemaa, vaid nende vastane natsi Saksamaa, sest nemad on lubanud ka perekonna ohutult Eestist välja tuua.

Kuidas näida, et sa oled nendega, samas ajada omi asju. Kuidas jääda ellu, kui sa oled juba salapolitseile silma jäänud, ainult põhjusel, et nende arvates sa ei avaldanud juhile piisavalt austust. Pidev mäng elu ja surmaga. Samas on sul perekond, kes sind vajad, aga kelle juures sa olla ei saa. Lõpuks jääb ikka küsimus, keda sa usaldad või kes on nõus vaatamata sellele, et sa teda aidanud oled, esimesel võimalusel sind maha müüma.

Raamatus kirjeldatav propaganda, seekord natside oma, tekitab õudusevärinaid, sest see tõsiselt töötab. Inimesed uskusid nende lubadustesse ja kogu maailm muutus peale seda. Kõige kergem saaks propagandale on lapsed, kes sinisilmselt usuvad, et see, mis neile räägitakse on tõde. Täitsa õudne oleks sellises kahestunud maailmas elada – propaganda ühelt poolt ja südametunnistus teiselt poolt. Lõpuks teine ikka alla esimesele, kui piisavalt survestada.

Kui paljud inimesed langesid sel ajal propaganda ohvriks? Kui paljud arvasid, et nad tegid õigesti, olles truud riigialamad, samas oma truudusevandega hävitasid lähedaste ja sõprade elusid. Kui paljud suutsid jääda kindlaks oma väärtustele? Kui paljud mängisid topeltmängu, et jääda ellu ja aidata oma lähedasi ja teisi?

Raamat, mis tuletab meelde, kui väärtuslik on me vabadus ja miks me peame seda väärtustama. Alati on mul on kurb kuulata inimest, kelle jaoks on vabadus iseenesest mõistetav ning kes väidab, et kuna tema vanemad ja sugulased ei ole olnud seotud esimese vabariigiga, küüditamislainetega, tagakiusuga, siis miks seda ikka mäletada, mälestada, tähistada. Sel juhul tuleb vaid kurvastades tõdeda, et kunagine propaganda on tulevikku oma ükskõiksuse jäljed jätnud. Õnneks see raamat päästab ükskõiksusest.

download

Josef Mengele kadumine. Olivier Guez.


Surmaingel – Josef Mengele. Inimene, kes tegi Auschwitchis inimkatseid. Seistes peroonil, näpuga näidates otsustas ilma süümekadeta miljonite elu üle. Kes üritas arusaada kaksikute müstikale, tehes nendega inimkatseid. Mees, kel kabineti sein oli täis siniseid silmi, mis nööpnõeladega olid seinale kinnitatud. Kuidas tal ometi õnnestus põgeneda, kui kõik ükskord läbi sai? Kui teiste üle peeti Nürnbergis kohtus, siis surmaingel oli kadunud.

Raamat räägib tema elust Lõuna-Ameerikas, kuidas ja kus ta end varjas ning milline oli tema elu lõpp. Hästi kirjutatud raamat surmaingli saatusest. Kuidas kunagine liider, elude üle otsustaja, lõpuks ise anub abi, otsib lähedust, kuid saatus ei ole ta vastu heldekäeline. Kõik ta lähedased, kas surevad või pööravad talle selja. Olles kunagi kardetuim inimene maailmas, elab ta aastaid hirmu all, et järsku keegi tunneb ta ära. Pidev hirm laastab ta tervist, kuid sellegipoolest ei tunne ta ka eluõhtul süümekaid oma tegude pärast ja särasilmi kaitseb Hitlerit ja koonduslaagrite ideed.

Raamatut lugedes tekib küsimus, kuidas saab inimene üldse selliseks südametuks muutuda ning kust on pärit kogu see kurjus. Kuid vaadates ajalugu ei ole miskit uut siin ilmas, ikka paari põlvkonna järel sama muster kordub. Tuleb vaid loota, et ükskord me võtame õppust ja see muster lõigatakse katki.

9789949622931

Britt-Marie oli siin. Frederik Backman


Kuidas sulle meeldivad üllatused? Vähemalt Britt-Mariele need üldse ei meeldi. Siiani oli kõik üheselt mõistetav, tema on kodus ja Kentil on oma äri, temale meeldib koristada, mehele, aga inimestega suhelda. Britt-Marie päevad mööduvad kodus, Kent aga suhtleb peamiselt Saksa klientidega. Kõik on õlitatult nii aastaid toiminud, kui üks päev, saab Britt-Marie kõne, et ta mees on infarktiga haiglas. Helistajaks ei ole keegi muu, kui abikaasa kõrvalhüpe. Enam ei ole võimalik teeselda, et kõik on ok. Nii haarabki Britt-Marie kohvri ja kolib kodunt välja. Aga kui enam ei saa koristada, tuleb sellele leida asendustegevus ja nii ta töötukassasse. Oma olematute töökogemustega on päris raske tööd leida, aga kuna ta on tüütu kui paha unenägu ja nõus kõigega, siis nii satubki ta Borgi. Kohta, kus elavad vaid lootusetud inimesed ja kus tööd on täpselt olematul hulgal. Veel ei ole jõutud kinni panna noortekeskust ning sinna Britt-Marie oma kohvri ja lillekastidega maabubki. Kuidagi kogemata saab temast jalgpalli treener. Kas ta teab jalgpallist midagi? Otseloomulikult ei. Sest seda vaatas ta armas eksabikaasa ja sõimas peaaegu kõiki eitedeks ning Britt-Marie arvates ei ole see üldse ilus sõna. Tal õnnestub sulanduda kinnisesse kogukonda, kus ta vaikselt loob korda ja annab inimestele tagasi lootuse, kui tal endal seda kõige vähem on.

Mõnusalt kirjutatud, musta huumoriga vürtsitatud lugu keskea kriisi jõudnud naisest, kes kogu elu on elanud kellegi teisele, kuid nüüd on tal endal võimalus elama hakata.

9789985345832

Minu lugu. Michelle Obama


Raamat, mis puudutas. Raamat, millel oli oma lugu. Raamat, mis ei olnud kirjutatud selleks, et saada like juurde või olla murdosa sekund veel kuulsam. Raamat, mis on kirjutatud ausalt. Oma lugu – algusest peale. Ei ole ilustatud, vaid nii ongi, et kodu peaaegu getos, aastatega invaliidistuv isa, ei tundu algus millelegi suurele. Aga seal on teine lugu. Lugu perekonna armastusest, toetusest, muusikast, kokku hoidmisest, hariduse tähtsusest, eesmärgi kindlusest ja iga päev tahtest või reaalsusest – olla mustanahaline ja veel naine.

Kuigi Ameerika president on nr 1, siis on huvitav lugeda, kuidas tema naine näeb poliitilist elu, kuidas tema leiab oma tee, mida ta teeb rahva heaks. Mida üldse tähendab olla nr üks Ameerikas, olles samal ajal mustanahaline.

Vahepeal tundub kuidagi kahtlaselt tuttav meie poliitiliste mängude – et idee ei ole väärt, rahvas ei ole väärt vaid kellelgi jonn visata järjest ja järjest sulle kaikaid kodarasse, mõtlemata samal ajal, et see soov sopaga sind üle valada ei too riigile üldplaanis kasu. Paljud head ideed jäävad tegemata, sest keegi otsustab vastu hääletada. Mitte et talle idee ei meeldiks, vaid sina ei meeldi. Vastuhääletades ta loodab, et sinu maine sellega kukub. Riigi ja rahva heaolu ei ole tähtsust. Peaasi, et sa poris oled.

Raamat, mida tasub lugeda, mis paneb mõtlema. Võibolla tekitab soovi olla inimlikum, kaastundlikum, mõistvam ning ennast muutes, muutub ka maailm sinu ümber.

Michelle-2-400x567.jpg

Minu Dubai. Klaasist linna kuldne süda. Susan Luitsalu


Harva, kui Minu sarja raamatud tekitavad tunnet, et ma tegelikult tahaks sinna minna. Kindlasti mängivad selles kutses oma rolli Bahrein, Maroko, natuke vähem Egiptus ja Türgi. Aga kui see erinev pealispind unustada, siis iidne araabia hõng hakkab vägisi pragude vahelt end välja pressima ja vaikselt meelitama. Kaudselt võib seda pidada ka kõrbe kutseks, nagu Susan seda kutsub.

Kohe kindlasti on täitsa erinev see Dubai, kui sa sinna pakettreisiga lähed ning kohustusliku programmi läbi teed, kui palju sa siis üldse kohalikke näed. Võib-olla mallis (ülisuurtes kaubamajades) jalutades, kui programm seda ette näeb. Aga et seda tõelist Dubaid näha, on sul rohkem aega vaja (loe võimalusel töötada seal) või mingi imekombel tekkinud kohalikke sõpru. Aga et natukenegi aimu saada, mis selles klaasist ja kuldses linnas tegelikult toimub, tasub seda raamatut lugeda.

Eks need Araabiariigid suht pudru ja kapsas me jaoks ole, kus kõik tundub haram ehk keelatud ning kindlasti tuleb enne sinna sõitu endale burka muretseda või veel parem kaks 😉

Kui sa hindad musta huumorit, siis see raamat kuulub kohustusliku kirjanduse hulka su jaoks.

Pildiotsingu minu dubai tulemus

Mul kästi tulla üksi. Minu teekond dzihaadi tagalasse. Souad Mekhennet.


Seekordne valge raamatu sarja teos oli hoopis teisest vallast. Nii palju kui ma neid varem lugenud olen, on nad kellegi kurb elulugu, või vähemalt keskel on kurb ja lõpp on happy end. Siis seekordne teos on hoopis kõrgemast klassist, rääkides moslemi naisajakirjaniku elust. Souad on ühelt poolt siid ja teiseltpoolt sunni ning ta kajastab peamiselt dzihaadi võitlejate tagamaid, üritades jõuda selgusele, mis on need inimesed selleni viinud. Teda pikemaks ajaks jäänud kummitama peale 11. spetembrit õhku rippuma jäänud küsimust, miks nad meid nii palju vihkavad? Miks vihatakse idas läänt? Miks minnakse siit itta, et võidelda lääne vastu? Miks me lapsed radikaliseeruvad? Kas islam radikaliseerub inimesi või inimesed pigem islamit? Kas alati on õige oma seisukohti ülistada ning väita, et maailm nii ringlebki? Kas selline must-valge suhtumine annab võimaluse dialoogile?

Souadi kasuks on alati rääkinud ta päritolu Maroko -Türgi juurde, Saksa kodakondsus. Teda on aktsepteeritud dzihaadi tagalates, et ta edastaks nende sõna. See ei tähenda, et ta pooldab dzihaadi või õigustab uskmatute tapmist. Ta lihtsalt on vahendaja.

Suurimad terrorirünnakud Lähis-Idas, Aafrikas ja Euroopas kajastatud läbi tema mõtete ning kindlasti mõni küsimus saab vastuse, kuid palju jääb ka õhku rippuma.

Ei saa küll küsida, kas sellist maailma me tahtsimegi, aga võib-olla paneb see raamat natukenegi mõtlema, mida meil annaks teha, et see maailm vähemalt meie ümber ei torma kuristiku poole täiskäigul edasi.

download

Mees2. Minu kari. Jesper Parve


Olles lugenud nii „Minu Bali“ kui ka „Mees“, oli mul suur huvi, kas see raamat on sama hea, kui kaks eelmist või taandub, minu arvates mitte kõige õnnestunuma etteaste „Mida mehed tegelikult tahavad“ klassi. Aga ka see raamat on nn õigest klassist, suht otse ja omadega selgitamaks, kuidas mõista ja muuta ennast ning mõjutada seeläbi maailma.

Kõige kergem on kirjutada oma elukogemustest, väärtustest, ideedest või mõtetest, ühiskonna ja inimkonna kitsaskohtadest, mis sind ennast puudutavad. Ta oskab nendesse ideedesse, rõõmudesse, muredesse panna oma hinge ja energiat, mistõttu see raamat rääkis minuga ja pani kaasa mõtlema, tekitades erinevaid emotsioone – vau; nii ongi; võib ka nii, really?

***

Esimesena sümpatiseeris mulle kõige kõrgema maja ehitamise idee – sa kas lammutad kõik teised ja ehitad ühekordse või ehitadki kõige kõrgema maja. Kõige kõrgema maja ehitamine meenutab mulle endale Paabeli torni ehitamist ja olgem ausad, sellel küll Vana Testamendi järgi hääd lõppu ei olnud. Pigem näitas inimeste kõrkust ja egoismi, kes tahtsid jõuda taevani ning tulemus oli, et Jumalal sai neist pürgijatest kopp ette ning segas keeled ära. Ürita veel midagi ehitada, kui naaber müüriladujast aru ei saa ning sulle tundub, et ta teeb midagi totaalselt valesti. Kõige kõrgema maja ehitamine tänapäeval nõuab koostööd. Kergem oleks kõik hävitada ja siis oma ühekordsega lagedale tulla, aga kambakas on sel juhul loetud sekundite kaugusel.

Soovitav kirjandus neile, kes leiavad, et sooneutraalsus on järgmine etapp me ühiskonnas. Raamatus selgitatakse läbi oma loo, mis tunne on olla mees ja miks naine ei ole mees või vastupidi, isegi kui nad seda tahaksid. Muidugi raskuskese on mehe olemuse ja mõtete selgitamisel, aga samas on mõned universaalsed soovitused – kuidas oma vihaga toime tulla või miks on mõnikord viha hea, kui oskad seda kasutada; kuidas apaatsusest üle saada; mis peaks elus tähtis olema; miks meestele meeldib probleeme lahendada; mida me endaga kaasa toome suhetesse; miks on kasulikum rääkida, mida sa soovid kui loota, et teine loeb su soove silmist.

Esimest korda leidsin ma väga hea selgituse, miks meie rahvusloomaks valiti just hunt, kuigi siiani tundus mulle, et siil oleks asjakohasem, sest Kalevipoja vägiteod ilma siili kaasabita oleks olnud olematud. Tsiteerides E. H. Ragingeri on huntide elumoto – „Armasta oma karja, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast.“

***

Ma olen ühte mõtet, mis siin raamatus korratakse, lugenud ühest teisest raamatust „Abielupakt“, aga see teos oli nii üle võlli, rääkides ühest salajasest ühingust, mille ülemaailmseks missiooniks on hoida abielu teatud reegleid täites, mille vastu teadlikult või teadmatult eksides, ootavad räiged karistused  – a’la ühingu vanglasse sattumine, häbistamine jne. Aga üks seal mainitud reeglitest oli mõlema partneri ülesandeks on ennast nii füüsiliselt kui vaimselt vormis hoida. Seda väga lihtsalt põhjusel, et sa oleksid oma kaaslasele atraktiivne ning sul on õigus öelda oma kallimale, et ole hea, hakka trenni tegema, mitte sellepärast, et suvehooaeg saabub, vaid  Michellini mehike on ainult reklaamis midagi ahvatlevat. Sama kehtib ka vaimse arengu kohta. Ma täna kuulsin Põltsamaal ühte tunnistust noore mehe elumuutusest, kuidas ta telekamängude ja videote maailmast reaalsesse maailma tagasi tuli. Ta rääkis, kuidas ta üks õhtu teleka ees istudes sai aru, kuidas mängimine muudab ta tuimemaks ja tuimemaks iga päev ning ta kaugeneb reaalelust. Millegipärast ma arvan, et nii mõnigi meist on virtuaalelus lõksus, otsimas sealt meelelahutust, pingete maandamise võimalust või ongi see tavapärane viis päeva õhtusse tiksutada, aga kas niimoodi toimub areng  või mandumine? Kas see lähendab või tekitab pigem lõhet perekonnas?

***

Kui palju meile tegelikult vinguda meeldib, et kõik on nii halvasti. Mulle mõnikord tundub, et kui oleks haletsemise mm kuskil, pika puuga eestlased võidaks. Ega meil midagi reaalselt hästi ei ole, ikka naabril on parem. Me ei suuda keskenduda sellele tavaliselt, mis meil hästi on, ikka läheb fookus sellele, mis halvasti ning siis me imestame, miks seda paska meie ellu ikka juurde tuleb. Aga üks cool idee, et kui vinguda, et mis sul kõik hästi elus on, siis enesehaletsus kaob kus see ja teine.

***

Ma täitsa nõustun, et reisimine, seiklemine, avastamine on mitu korda vingemad kui puhkus. Mind eriti ei võlu basseini ääres päevitamine, kui on võimalus midagi lahedat teha, kuhugi minna ja avastada. Muidugi on hetki, kus basseini ees lamamistoolil lamamine ka ruulib, aga kogu aeg selle ees chillida, ei ole ka just see. Samas seiklus tähendab välja astumist juba tuntud maailmapiiridest. Kunagi kiiktoolis kiikudes ei räägi teistele, et tead, seal basseini ääres oli 30 kraadi sooja ning vesi oli kloorine ja sinine. Raske on sellise jutuga endale just fänne leida. Samas kui sa räägid oma seiklustest, kuidas sa kuhugi nibin nabin jõudsid, ära eksisid, mis inimesi ja kohti sa nägid, siis usu mind kuulajaskonda jätkub kohe kauemaks. Eks need seiklused ja kogemused rikastavad meid ja teevad meist parema inimese.

***

See on inspireeriv raamat – kuidas elada, viia oma unistusi täide ja olla rahul oma karjaga, neid inspireerides, juhtides ja koostööd tehes.

Ja viimane mõte – sa saad selleks, mida sa sööd, mida sa oma ajaga teed, kellega suhtled, keda või mida sa kuulad, see kõik vormid sind sinuks. Võiks võtta otsustamise enda kätte, mitte lasta kulgeda oma elul ja hiljem imestada, miks ma küll siin olen ja kuidas minust selline inimene sai.

Pildiotsingu minu kari tulemus