Stalini surm. The death of Stalin.

See on hea film. Ma soovisin seda juba pöffi ajal näha, aga ei jõudnud kuidagi kohale.

Nii sürr, nii ülevõlvi, näidates nõukaaja reaalsust läbi musta huumori. Reaalsus, mis oli tegelikult õudusunenägu, Stalini uskumatult kapriissed soovid, maha laskmise nimekirjad, luukerede otsmised, mõttetud otsused – kõik suure Venemaa ehk Stalini heaolu heaks. Keegi, isegi ladvikus olijad ei tea, millal on nende kord sattuda nimekirja, millal võib naerda, millal nutta, millal midagi küsida, sest kõik sõltub ainult ühest mehest – Stalinist. Seda kõige paremini iseloomustab Malenkovi lause, ma tõesti ei jõua järge pidada, kes on surnud ja kes mitte.

Aga, mis juhtub siis, kui kõik see ootamatult otsa saab. Stalin lihtsalt saab südamerabanduse. Kes ladvikust, kui kiirelt kohale jõuab, kes peaaegu pidžaamas kohale ruttab. Sest on ju salajasi pabereid, toimikuid teiste kohta, mida võiks ära põletada, mida endale trumbiks hoida, sest usaldada ei tasu mitte KEDAGI. Aga kuidas edasi? Kes saab võimule, millist korda jätkata ja peamine, kes need matused korraldab?

Tahaks öelda – et üks ei oska ja teine ei saa, mina pean üksi rabelema, aga kes see mina on ja mille eest rabelema? Ikka kõrgema võimu eest, sest loeb iga sekund, iga läbirääkimine, iga otsus, kõige tähtsam neist tehakse surnukirstu tassides.

Kitumine kui rahvussport ehk Mehhiko seebiooper keset lund ja jääd.

Reede algas nagu tavapärane koolipäev. Kui Hanna 10 paiku klassini jõudis, andis ta mulle võtme, et ma võin kokkuleppeliselt minna uiske valima ehk kui tavapäraselt ei anta õpilastele varustust koju kaasa, siis kuna ma olen vanem ja tundub, et ma jääl kohe pikali ei käi, siis mul oli võimalus saada uisud endale nädalavahetuseks.

Ükskõik, kuidas ma neid kiivreid pähe ei toppinud, oli üks väiksem kui teine ning kuna vabal ajal ma ise vastutan ühte tükki jäämise eest, siis ma andsin alla ja jätsin need üliväikesed kiivrid kõik varustuse ruumi.

Klassi ukse taha jõudes, olid sloveenlased sees ja see 10 minutit, mis paluti meil eestlastel ukse taga seista, tiksus omasoodu. Kui aus olla, siis see venis nii umma 30 minutini, kui meid lõpuks uksest sisse lasti. Ja see, mis siis pihta hakkas, oli kõike muud, mida oodata oleks osanud. Mina arvasin, et räägime tunniplaanist või mis täna teoksil, aga üllatus, üllatus, tegelikult hakkas pihta tõsine Mehhiko lumine seebiooper, ainuke vahe oli see, et see algas nagu lumelaviin ilma ettehoiatuseta. Kui me maha istusime Raiduga, tuligi Hanna lause, et sloveenlased soovivad teile midagi öelda. Ok, kui soovivad, kuulame ära. Sissejuhatuseks öeldi, et me käitume nagu oleksime bossid. See oli koht, kus mu suu hakkas lahti vajuma. Reaalselt, ma ei olnud nendega suhelnudki, võib-olla maksimaalselt küsinud, mida nad õpivad. Miks ma ei suhelnud? Nad on kõik 16-17, ma ammu ei ole seda enam ning enamjaolt liiguvad nad massina koos, neid on kokku 9 (7 tüdrukut ja 2 poissi) ning sloveenia keel just ei sarnane eesti keelega. Samas ei ole ka aega olnud, enamus hommikuid kuulanud kas teooria loenguid või oleme teinud Eesti kohta powerpointi ning siis juba päeva teisel poolel kuskil rajal või metsas. Kui päev lõppeb, jalutan mina koju ära, seega kokkupuutepunkt nendega nii null kui veel olla saab.

Aga siiski tulihingeline süüdistus – te olete bossid. Nüüd tagasi mõeldes ajab naerma. Ma olin täitsa unustanud, et tegelikult mu vastas ei ole täiskasvanud vaid teismelised, kus iga tegu võib kaasa tuua viitsütikuga pommi plahvatuse.

Ma olin võtnud neid kui võrdseid, kel on oma arvamus, kes suudavad seda välja öelda ja ma ei oleks unes osanud aimata, et nende välja ütlemine tähendab seda, et nad lähevad kituma, mitte ei räägi asju selgeks meiega. Sel hetkel olin ma liiga hämmingus, sest süüdistuste laviin tuli nagu kuulipildujast.

Kuidas see kõik alguse sai? Nimelt kolmapäeval, üks kolmest tegevusest oli mängud lumes. Kuna ma sõitsin fatbaikiga pool tundi kauem kui tiimikaaslased, nad puhkasid sel hetkel, siis kui ma lumejalgpallini jõudsin, oli see alanud juba. Esimesena leidsid sloveenlased, et ma kehtestasin reeglid seal. Tuletasin neile meelde, mind ei olnud seal, ma jõudsin suht mängu lõpus kohale. Kunst on reegleid kehtestada, kui sind ei olegi kohal.

Aga siis tuli põhipoint, nimelt me läksime discgolfi mängima. Kõigepealt väideti, et ma vaidlustasin taldriku valikut. Reaalselt, ma küsisin soomlaselt, millised me valima peame, kas pika või lühikese distantsi omad. Teiseks süüdistuseks tuli, et kui me kohale jõudsime, miks ma seal oma arvamust ütlesin ja soomlastega vastuollu läksin. Tegelikult, kui me  rajani jõudsime, õigemini ühe pesani, kust oli näha 100 m pärast järgmist pesa, milleni viis meetrine sisse tallutud tee. Kui mööda sellest meetrist viskad, sumpad põlvini lumes. Ma lihtsalt küsisin, on see ikka hea idee, et me üritame seda 100 m viskama hakata. Soomlased pakkusid, et viskame seda lähimat. Hakkasime viskama. Minu loogika järgi oleks võinud visata ühe kaupa, üks viskab niikaua kui sisse saab, siis järgmine. Seda ma välja ei pakkunud, seega me viskasime soomlaste moodi ehk igaüks lennutas järjekorras oma frisbi discgolfi pesa suunas ja kui kõik olid ära visanud, läksime oma kadunud mänguasju otsima, igaüks omas viske suunas. Ühel jäigi algul kadunuks frisbi ja siis ma ütlesin, et me kõik võiks aidata seda üles otsida. See oligi vale lause sloveenlaste jaoks, sest neile tundus, et ma käitun kui õpetaja. Räägi, kuidas tahad, et hallo, pidime aitama selle frisbi üles leida, aga kolmele vihasele sloveenlasele tundus see räige käsutamine.

Talupoja mõistus väidab, et oleks asjad võinud kolmapäeval kohapeal ära klaarida. teinud suu lahti, ütelnud,  milleks 2 päeva viha lumepalli suuredanda ja siis kituma minna. Nende jaoks sai selle kuulipilduja taktikaga asi klaaritud. Kui ma ennast seina küljest lahti kangutasin, ei olnud asi klaaritud, vaid ….

Me hiljem arutasime kolmekesi, kui sloveenlased ja me nooruke eestlane läinud oli, mis siis tegelikult juhtus. Kuna tegemist on teismelistega, kus iga sõna loeb, siis sa ei aimagi, mis sõnast ta kinni haarab ja sellest tõelise draama tekitab. Võib-olla läks vastakuti ka kultuurid, eestlane kui individuaalse kultuuri esindaja vs sloveenlane kui kogukondlik. Eestis on tavaks, et ütled oma arvamuse välja, kui midagi ei sobi või oled vait, aga avalikult kituma minnes, tekitad hämmingut ja kaotad kogu respekti enda suhtes. 16-17 aastaselt peaksid või võiksid osata oma probleeme lahendada ja lahendus ei ole see, et lähen õpetajale kaebama. Eestis peale sellist tegu, soovitan jooksma hakata ja mitte aegluubis.

Mis kõige müstilisem oli selle kõige juures, et asi sai alguse me kolmandast eestlasest, kes oli kituma läinud, et tema ei saa Powerpointi teha ja me ei luba tal paberilt maha lugeda. Kõigepealt sellest powerpointist. Mina olin Soome sõites rongis alustanud juba tegemist, sest ennem kohalejõudmist ma olin küsinud, kas ma pean mingi esitluse tegema ja kuna vastus tuli jah, siis ma alustasin slaidide kokku otsimist rongis. Kohale jõudes tuli välja, et tuleb ühine teha, leppisime kokku, et keevitame lõpuks kõigi omad kokku, igaüks teeb oma osa. Selle peale tuli noore eestlase lause, et tema otsib ainult materjali. Ok, otsi siis. Aga lõpuks ei tulnud ei materjale ega ideid. Päev ennem, kui ta kituma läks, tuunisime powerpointi ja otsisime, mida tema võiks rääkida, ala kuidas kama teha. Reaalselt pildil olid kõik koostisained olemas, lihtsalt oleks pidanud ütlema, et need tuled kokku segada ja kama on valmis. Kaks kolm lauset võiks nagu nädalavahetusega pähe jääda, ei pea ju akadeemilist teksti ette kandma, millest keegi midagi aru ei saa. Ma saan aru, et kui sa inglise keelt ei oska, siis tõesti loe paberilt maha. Aga kui sa oskad, milleks on vaja neid akadeemilisi lauseid maha veerida. Lõppes sellega, et läks kituma ja luges akadeemilised laused paberilt maha, milles ka eestikeeles kaoks järg ära.

Kas sellest suurest kitumisest kasu oli? Jah, nii palju, et asjad said nn klaaritud ja me omavahel enam ei rääkinud, kui just väga vaja ei olnud. Kui keegi minult küsib, kui palju eestlasi projektis oli, siis minu arvates 2 ja pool, sest üks meist poolenisti slovanieerus 😉

Sloveenlased oma taset ka Lapimaal alla ei lasknud. Seal nad kaebasid õpetaja peale, kes meile turvalisust luges. Kuna see oli soomlastele kohustuslik, siis loeti seda kahes keeles, peamiselt soome keeles, kokkuvõtlikult inglise keeles ning konspekt mitte soomlastele oli inglisekeelne. Kuna õpetaja ise oli mägede poeg Lapimaal, siis olid ülihead näited. Aga sloveenlane oli pigem fb, kui kuulas õpetajat ning oli vaid vaja lugeda 10, kui juba nad tormasid kaebama. Seekordne kaebus ületas juba eetika piire, nimelt kaevati, et õpetaja ei oska inglise keelt ja nemad ei saa aru. Kusjuures kui me läksime räätsadega matkama sama õpetaja matkajuhina, ei kostnud kuskilt, et ma ei saa aru või tõlkige mulle.

Tundub, et kitumine oli sloveenlaste rahvussport, kus võidab see, kes rohkem kaevata jõuab. Järgmisena leidis keegi neist, et ta ei saa õhtul magama jääda, sest kas keegi majanaabridest vaatas telekat või rääkis juttu. Ja mis selle vastu aitab, lähen kaebama.  Õnneks minu majanaabrid olid soomlased ja sakslased, sest sloveenlaste korral, pakun, et nad oleks järjekorras seisnud koordinaatorite juures, et saaks aga ainult kituda, sest nagu talvekool näitas, põhjuse leiab alati  😉

Seltsimees laps

Kahe maailma kokkupõrge läbi lapse silmade. 1950ndate vene propaganda, kus täpselt ei teagi, kes on seltsimees ja kes on veel esimesest vabariigist. Uue riigikorra hüvanguks töötamine toob kasu, vana riigikorra pooldajad, aga peavad olema hoolikad. Kõik, mis meenutab Eesti Vabariiki, võib sel hetkel muutuda ohtlikuks. Aga veel ohtlikum võib olla lapsesuu, kes veel ei aima, millal peab suu kinni hoidma ja millal mitte, sest valetada ei ole ilus ning hea laps ei valeta ning seltsimees laps, kes soovib pioneeriks saada on ju hea laps.

Leelo, kes näeb pealt oma kooli direktorist ema arreteerimist ning arvab, et see on tema süü, sest ta ei ole olnud küllalt hea laps. Ta üritab igati hea laps olla, sest siis tuleb ema ju tagasi. Samas on näha ka  isa pingutusi, sest tema peab ju tugev olema, üritades kanda koormat, kasvatades last, süstides talle lootust, et üks päev tuleb ema tagasi, samas teades, et Siberist ei tule keegi eriti tagasi, kui midagi kardinaalselt ei muutu. Kuidas olla truu ühele riigikorrale, samas teha nägu, et oled maailma parim seltsimees.

Film, mis on paljude eesti perede lugu väikeste variatsioonidega. On väga hea kink EV100, me ei tohi unustada oma ajalugu ja vabaduse hinda.

Hästi pikitud must huumor. Väga eluterve filosoofia, vaatamata kõigele, oleme rõõmsad, et meie veel elame.

Kuidas omapäid tormavat huskyrakendit peatada?

Huskyd, huskyd, huskyd. Enne kui me neid nägime, me kuulsime neid kiunumas, haukumas, sest nende ainus soov on joosta ja veel kord joosta ning kui seda teha ei lasta, siis tuleb sellisest ülekohtust teistele kõva häälega teada anda.

Kõigepealt me kuulasime loengut, kuidas juhtida koerarakendiga kelku. Mina blondina olin arvanud, et me ainult istume kelgus. Aga, et me ise peame juhtima, see oli minu jaoks tõesti üllatus. Nagu ma aru sain, oli kõige tähtsam atribuut kogu selle sõidu juures kelgu pidur, mida tuli esimesed 100 meetrit all hoida, muidu tõused kohe õhku selle saaniga nagu jõuluvana või sõidad teisele sisse. Mäest üles minnes tuli jalaga ise hoogu lükata. Kui sa olid mingil põhjusel peatunud ja hoidsid pidurit all ning et koerad teaksid, et nüüd on aeg uuesti jooksma hakata, tuli ise hoogu lükata. Kui tuli kurv, soovitati kelgujuhil kurvi suunas kallutada. Kui millegipärast kelgujuht tee peal ära kaob ja ainsana oled sina istujana alles, et koerad seisma jääksid, tuli mõlemad käed üle kelgu serva lumme lükata ja järgi lohistada, see pidi olema märk, et koerad seisma jääks. Mina olin sakslasega paaris, kes kohe algul teatas, et tema seda rakendit juhtida ei julge.

Kuidas reaalsus välja nägi? Meie kelk oli kolmas ja kui mina veel tagumistest koertest pilti tegime, teatas sakslane, et meie oleme järgmised, ma ei jõudnud kiiruga kõiki kindaidki tagasi kätte panna, osad toppisin lihtsal taskusse. Õnneks rada oli koertele ette ehitatud, seega nad täitsa suvalises suunas minema ei pununud ja kiirust eriti aretanud. Muidu nagu mulle koerte juht hiljem rääkis, kui ta omi koeri treenimas käib, siis keskmine kiirus on 18 km/h. Kurvis ei tundunud mulle geniaalne mõte ennast veelgi kurvi poole kallutada, sest talupoja loogika väitis, kui ma seda teen, siis on ka sellel rajal võimalik maad suudelda. Ei tundunud eriti ahvatlev ettepanek olevat. Vahepeal jäime seisma, sakslane oli selleks ajaks julgust kogunud ja me vahetasime kohad. Jalg pidi kogu aeg piduril olema, kui mina oma jala ära võtsin, siis tema jalg oli juba seal. Kuna aega oli, tegi ka retkejuht meist pilti. Mingi hetk hakkas tunduma, et midagi on juhtunud, sest me seisame liiga kaua ning hiljem tuli välja ka põhjus. Nimelt olid viimased enda kelgu liiga lähedale eelviimastele lasknud ja koerad oli segamini läinud. Seega ei jäänud muud üle, kui ühel tuli abi kutsuma minna ning ta jooksis alguspunkti tagasi. Tekkis küll küsimus, miks ta ei võtnud telefoni ja ei helistanud. Helistaski, aga keegi ei võtnud toru.

Kuna meil oli aega, siis ma huvi pärast proovisin, et kui sakslane juhuslikult kaob tagant ära, kui suur on võimalus, et mu käed ulatuvad lumme lohisema. Ükskõik, kuidas ma ei üritanud, minu käte haare nii lai ei olnud. Kui ma ühelt poolt sain käe lumme, siis teiselt poolt jäi meeter puudu, seega suhteliselt luhta läinud missioon. Ainuke võimalus tundus, et kui sirutada käed ühelt poolt hange ja teiselt varvas hangeni, siis vähemalt on nii käed ja jalad lumes. Aga kas koerad selle peale ka reaalselt seisma jäävad, on iseasi. Mul usku sellesse missiooni eriti ei olnud, aga õnneks ei pidanud ka inimkatseid tegema.

Games of Thrones ehk eksreemne võimalus veeta ööd.

Viimast päeva Lapimaal võib kirjeldada nagu kirssi tordi peal. Sel päeval oli isegi kaks asja, mille kohta võib öelda, et tegin seda esimest korda elus.

Siis kui ennemuiste Eestimaal veel lund oli, siis ehitati ka meil lumelinnasid. Aga siinset lumelinna külastades taipasin, et lumelinnal ja lumelinna on vahe sees. Eestimaal tähendab see ikka lumekujude parki, mida ilustab mõni liumägi, mille sealt alla lasta. Heal juhul värvitakse need kujud ka ära.

Siin on võetud asja sõna-sõnalt ja ehitatudki lumelinn, kõige otsemas mõttes, kus sees saab ringi jalutada, kus on baar, restoran ja hotellitoad. Selle aasta lumelinna teemaks oli valitud Games of Thrones. Mitte fännina ei osanud ma just ahvivaimustusse sattuda või imetleda detailide kokkulangemist seriaaliga, aga ka ilma nende baasteadmisteta, oli võimas elamus. Mööda saale, käike, tubasid jalutades, tekkis aeg-ajalt küsimus, kuidas seda ehitatakse, et kogu see kupatus vastu pead mulle ei lenda. Kuna meil oli giidiga ekskursioon, siis ta natuke selgitas tagamaid. Kõigepealt lastakse saal saali ja tuba toa järel konstruktsioonid õhku täis, nagu batuudid ning selle peale kühveldatakse kahe traktori kaasabil kunstlund ning patsutakse kõvaks. Kui see on tehtud, siis lastakse batuut õhust ja korjatakse kokku ning minnakse järgmist saali, tuba ehitama. Nii valmibki lumelinna välisilme.

See aasta oli neil 10 (9 meest ja 1 naine)  jää-ja lumeskulptorit, kes teadsid teemat ja kel igaühel oli oma visioon. Meie jõudsime 2-3 nädalat enne lumelinna eksisteerimise lõppu kohale, siis meile näidati, et gravitatsiooni vastu ikkagi ei saa, isegi kui tegemist on tehislumega.

Lumelinn on vajunud oma algsest kõrgusest paar meetrit maa poole, seda on märgata jääsõduri taga olevast lumekindluse tipust, mis on tiba lagunenud, tänu sellele survele. Giidid vabal ajal putitavad lumelinna, sest kui nad seda ei teeks, oleks hooaja lõpuks ainult roomamise rõõmud, et ühest ruumist teise pääseda.

Lumelinnas hoitakse pidevat temperatuuri -2 kuni -5 kraadi. Meil oli võimalik kõiki tube näha ja sees käia. Toad jagunesid hinnaklassi poolest kaheks, kõik olenes, kas su toas on lumeskulptuur voodipäitsis või ei. Aga selle olemasolu tõi hinnale paarkümmend eurot lisaks. Üks öö hotellis maksis nii umbes 230-280 eurot.

Hotellitubadel reaalselt kokku tõmmatavaid või sulgevaid uksi ei olnud. Tekib küsimus, et mis mõttes, mina tulen ööbima ja lumelinna külastaja lihtsalt marsib heast peast mu tuppa sisse, aga seda võimalust õnneks või kahjuks ei ole. Tubadesse saavad ööbijad alates 22.00 ja selleks ajaks on lumelinna külastajad ammu oma hotellitubades. Enne magama minekut ei soovitatud käia dušši all, see pidi kuidagi keha temperatuurile valesti mõjuma. Kõigile ööbijatele jagatakse -20 magamiskotis, nii et keegi sellega -5 ära ei külmu. Kui isegi keegi unistaks teiseks ööks jääda, siis tänu ööbimise ekstreemsusele, see ei ole lubatud. Igas toas ja kogu lumelinnas on tuled 24/7, sest kui sa enam öösel jalgu risti hoida ei suuda, siis sa ikkagi pead mingil moel nägema teed wc’sse.

Minu suureks üllatuseks oli ka kabel koos altari ja pinkidega kompleksis olemas ning nagu ma aru sain, on see koht populaarne ka ekstreemseteks pulmatseremooniateks. Idee pole paha, tutimütsis altari ees seista ja abieluvannet anda. Ei tea, kas pruutneitsitel on ühesugused tutimütsid?

Kui meilt pärast bussis küsiti, kas me ööbiks seal hotellis, siis ma ei kuulnud, et keegi jah oleks öelnud. Kui aus olla, mina ööbiks küll. Minu jaoks oleks see väga ekstreemne, sest ma kardan  külma, ma vist küsiks endale igaks juhuks ka teise magamiskoti, aga see lihtsalt tundub nii äge, nii et miks mitte.

 

Abielupakt. Michelle Richmond

Reeglid on selleks, et neid murda, aga mis juhtub siis, kui sa nalja viluks millelegi alla kirjutad, aimamata, et sa oled äsja allkirjastanud oma elu suurimale lepingule. Lepingule, mis ilma sinu teadmata, sinu elu üle kontrolli võtab. Äsja abiellunud terapeut Jake ja advokaat Alice leivad oma pulmakinkide hulgast Pakti. Mis algul ei ütle kummalegi mitte midagi, aga tekitab oma salapärasusega uudishimu. Ennem kui nad aru saavad on nad kaasatud Pakti, mis on salajane sekt, mis peaks tagama igavese abielu. Pakt ise on seaduste kogu, mida mõlemad abikaasad peavad täitma, et abielu oleks õnnelik ja igavesti kestev. Kellel oleks midagi selle vastu, kui abikaasa tänu sellele paktile ei tööta poole ööni, vaid saabub õhtuks koju, korra kuus teeb kingituse, mis ei pea olema kallis või viib su paar korda aastas reisile. See kõik on pakti positiivne külg, aga kui kellelgi nn sõbrale tundub, et sa ei mängi kõikide reeglite järgi ning seetõttu sinu peale kaebuse esitavad, mis siis juhtuma hakkab. See, mis juhtuma hakkab, ei ole enam ilus, vaid pärit õõvastav. Kuna pakt on ülevam kui sina, siis sul ei jää muud üle, kui sellega rahu teha. Aga kas see on igavese abielu saladus,  kui sa iga liigutuse ja valesti öeldud sõna  pärast kardad?  Aga see veel ei ole kõik. Pakt on endale osariigi vana vangla ostnud ja kasutab seda inimeste karistamiseks, kes on millegi vastu eksinud, mis 1001 reeglis kirjas on. Neid karistusi lugedes tekib õõvastus ja küsimus, kui kaugele veel võib inimene julmusega minna. Kas tõesti võim või soov kedagi kontrollida on niivõrd suur, et inimlikkus kaob, kus see ja teine?

Seda raamatut lugedes tekib aimdus, et võib-olla see ei olegi ainult kirjaniku fantaasia vili, võib-olla selline salaühing on tõesti kusagil olemas, üritades kontrollida inimesi ja nende õnnelikke abielusid. Kui need abielud ei ole vajalikus hulgas õnnelikud, siis lihtsalt karistusviise kasutusele võttes tekitatakse see kunstlik õnnelikkus, sest juba järgmise karistuse kartuses inimesed üritavad mitte eksida. Aga kas hirm on ikka see, millele rajada abielu?

Räätsadega võlumetsast mäetippu

Tänane challenge, vähemalt jutu järgi, pidi meid rajalt maha murdma. Kästi ju kaasa pakkida – teine komplekt soojasid riideid, joogipudel, mingeid snäkke ja turgutajaid, sest muidu lihtsalt ei peaks vastu. Mina kohustundlikult pakkisin kõik kaasa, sest kui sellist juttu räägiti, tundub, et tuleb tõsine pingutus räätsadega.

Õnneks talupoja mõistus muutus skeptiliseks, kui tuli välja, et ronime mäkke ja tuleme sealt tagasi ega jäägi sinna mingiks ajaks peatuma, siis milleks mulle teine  komplekt riideid kaasa. Ega ma ometi ju kõigepealt neid ei vaheta, pigem jätan bussi. Tundus, et kahte paari ekstra kindaid ka vaja ei lähe. Kuigi õues oli miinus 9, tundus, et täna ei ole ka vaja reaalselt käesoojendajaid, aga igaks juhuks võtsin kaasa. Nii murdmaaretkel, ronimisel kui mäesuusatamisel oleks ilma nendeta tõsiselt nutune olnud, mu näpud oleks lihtsalt jääs olnud. Kogu sellest kaasa tassitud pagasist, oli mul ainult vett vaja, aga oleks ka ilma selleta hakkama saanud.

Kuna mina esimene nädal oli Bahreinis, siis minul nimelisi räätsasid ei ole. Seega mina kuskilt oma nime otsima ei pidanud, vaid lihtsalt võtsin kõige uuemad ja sikutasin jalga. Minu arvates oli kõik väga ok. Aga siis hakkas soomlane sakslasele rääkima, et on olemas parema ja vasaku jala rääts. Mina põrnitsesin omi, tundusid suhteliselt identsed, nii et mis mõttes on vasaku ja parema jala oma. Tuli välja, et sakslasel oli kaks parema jala oma, minu arvates oleks võinud sama hästi öelda, et tal on kaks vasaku jala oma, kuskilt aru ei saanud, et need just parema jala omad olid. Siis tuli välja, et ainuke erinevus on pealmine kinnitus. Kui on räätsad õigetpidi jalas, siis on kinnitused väljaspoole. Otseloomulikult mina loomulikust intelligentsist olin need valesti jalga pannud, ehk vasaku paremasse ja vastupidi. Kiire pannalde sikutamine ja oligi räätsad õigesti jalas. Matk võis alata.

See oli saabumine võlumetsa või hetk ennem jõule. Kui kõikjal on lund ja puudest on tekkinud lumeskulptuurid. Rühid hanereas ja lihtsalt vaatad kogu seda ilu, oskamata midagi muud öelda, kui vau. Vahepeal tuletad endale meelde, et suu võiks ikka kinni panna, mis sest et on nii ilus ja kõike seda tuleb lahtise suuga ahmida, lootes, et nii mahub seda ilu rohkem minusse.

Peale 1,4 km rühkimist jõudsime me metsamajani. Mina olin kindel, et seal saab süüa ja juua osta. Kõikjal, kus ma olen neid onne näinud, siis kõik need on siiani olnud teeäärsed söögikohad, mille igaühe menüüs on lõhesupp. Hind natuke varieerub, olenevalt, kus raja ääres söögikoht asub. Kuigi seekord lõhesupi silti ei näinud kuskilt, aga mingi mees rahuloleva näoga onnist välja tuli ja kõikjal oli suuski ja räätsasid, siis ma olin oma oletuses kindel. Hiljem tuli välja, see oli eesti mõistes rmk majake, kus sees on lõkkekoht, saad lõket teha, kaasa võetud vorstikesi grillida ja naabritega juttu ajada.

Sinnani oli olemas sellised üldkäidavad rajad, aga siis tegi reisijuht Janni ettepaneku, et lähme otse ja pani koos koeraga ees ajama. Alati tasub hanereas lumes käies viimaste seas olla, sest siis on kõik raja juba hästi tugevaks tallunud ja sa ei sumpa kuskil lumes, olles rajaleidja staatuses. Tasapisi hakkasidki puud harvenema, lumeskulptuurid suurenema ja tipp paistma. Ka temperatuur langes, aga vaade muutus võimsamaks. Me olime tipus kiiremini kui ma arvata oskasin. Mulle kui metsa inimesele, avaldas võlumets rohkem muljet, aga ka tipus oli vinge. Matka algul tundus see tipp nii kättesaamatu ja igaveselt kaugel, siis me ülesse jõudsime kiiremini kui ma oskasin arvata.

Kuidas räätsadega lumes sammuda on? Väga vinge. Tava saapaga sa oleks ammu silmini lumes, siis räätsaga annab täitsa kobedalt vahemaid vallutada. Pealegi on neil nagad olemas, mis aitavad sellisel pool liustikul edasi liikuda ja ei ole võimalust, et sa lihtsalt libised rajalt ära. Kui loodus on ümber nii imeline, aga lund on palju ja radasid ei kuskil, siis räätsad on üks võimalus, seda kõike nautida.

Upitaja mestritiitliga mäge vallutama

Ma ju teadsin, et me sinna mäele läheme, aga vaimustus oli algul null. Laajavouris ei tekkinud sellist ahvivaimustust, et oi ma nüüd tuusan. Võib-olla oli asi ka sellest, et ma olin enne teist korda mäele käinud maratonidistantsi läbi uisutanud ning kuulusin pigem sinna vigaste pruutide seltskonda ja ürita siis sellises olematus konditsioonis slaalomit sõita. Peale selle, et mats ja maaühendus juhtus, vähemalt korra, kui mitte kaks, sõitsin ma reaalselt ühe jala peal. Ei, see ei tähendanud, et ma graatsiliselt teise õhku tõstsin ja ühel jalal liuglesin, kaugel sellest, lihtsalt kõik see sõit toetus ühele jalale. Kuna kuskil poole mäe peal oli veel jää, siis pole palju arvata vaja, kas ma suutsin maaga ühendusse astuda. Otseloomulikult. Kiiruse kontroll edenes ka vales suunas, kui kõik teised nn valged varesed aeglased oma poognaid võtsid, siis minul nägi see välja ikka pigem kiirlaskumine mõningaste kurvide ja lumepilvega ümber minu.

Seekord oli valida kas mäepilet 3 või 5 tunniks. Teades, et viis tundi lõppeb ühe jala peal liueldes, oli algatuseks kergem võtta 3 tundi. Vaatasin seda mäge alt üles, tunnetades ennast mitte üldse suusaässana, pigem mõeldes, et sinna mäetippu võite te ise minna. Mulle tõsiselt aitab neist maaühendustest. Mitte et ma haiget saaks, aga selle püsti ukerdamise triki pole ma siiani selgeks saanud. Mõtled küll, et mis see siis ei ole, aga kui su jalad on kuhugi kipsi peaaegu topitud, kus paindumine on olematu, ürita kuidas tahad, neid jalgu sättida, tulemus ikka null. Upitamise maailmameistri tiitel küll tagataskus, aga kui püsti ei saa, mis sest tiitlist kasu on.

Miks küll mulle varustust andes ei öeldud, et tuleb oma suusa triipkood üles pildistada, sest kui plaanis minna vahepeal kuhugi mäekohvikusse sisse astuda, siis pärast kergem oma suusad teiste samasuguste seast üles leida. Võibolla teenindaja aimas, et kui ma juba mäelt ära tulen, siis ega seda teist ringi ei tule kuskilt otsast või minu soov, andke mulle suurem kiiver, et mu müts ka kiivri alla mahuks, pani teda unustama, et tuleb paluda pildistada laenatud suuskade triipkoodi.

Kuna vaimustus oli null, siis ega ma esimesena mäe poole ka ei tormanud, vaid jalutasin viimaste seas juhendajatega. Hanna pakkus, et ta võib minuga sinna kobedama laste mäe peale tulla. Mina muidugi nõus. Ja üllatus, üllatus, Levi laste mäel ei olnudki jääd ja täitsa lahe oli alla tulla. Läksime järgmisele ringile, kui sul juhendaja kaasas, siis alati tasub uurida, mis trikke veel võiks selgeks saada, sest sahka oskan ma sõita juba lapsest saadik. See vist oli suht esimene asi, mida lasteaias suusatunnis selgeks õpetati. Nii ta õpetaski mulle, kuidas kobedamalt mäel esineda ja neid poognaid võtta.

Ja siis me läksimegi juba tippu. Vaade oli ilus, ei saa selle üle kurta. Valisime raja, mida mina arvasin, et ei ole rada, sest see oli lahti ajamata. Aga mulle meeldis sõita lumes, kuna hakkas ka tuiskama, siis reaalselt ei näinud mitte midagi, ainult lund ja veel kord lund. Järgmisel ringil läks tema kohvi jooma ja mina üks seiklema. Kuigi algul öeldi, et tuleb paaris sõita, siis ma leidsin, et ma võin täitsa vabalt iseendaga paaris olla.

Ühe korra sõitsin gondliga ka mäetippu, vaade oli veelgi võimsam, aga selle raja vaimustus jäi väheseks. Nimelt raja algus oli jääs ja ma ei oska jääga muud teha, kui seal vaikselt sahka sõites alla kulgeda. Mingi hetk hakkaski mulle see kõik oma suureks üllatuseks väga meeldima ja kui ma parasjagu mõtlesin, et kuhu ja kuidas ma järgmine talv mäeni jõuan, siis reaalsus tõi mind lumisest taevast veel lumisem maapinna peale siruli. Vaatamata professionaalse kukkuja staatuse omamisest ja tagataskus olevast upitaja maailmameistri tiitlist, mina püsti ei saanud. Kõik aga sõitsid minust mööda ja mina ikka üritasin püsti saada. Vahepeal mõtlesin, et see oleks eriti hea kõne Hannale ja Timole, et minuga on muidu kõik ok, aga kas te saaksite siia tulla ja mind püsti aidata. Idee ajas ennastki naerma, aga püsti ikka ei saanus. Sea neid jalgu ükskõik, mis suunas, tulemus ikka null. Õnneks talupoja mõistus saabus, mis väitis, et kui ühe suusasaapa alt kätte saada, siis peaks ikka püsti saama. Muidugi ega see klambri lahti kangutamine just istudes maailma kergem asi ei olnud, aga lahti ta tuli, püsti ma sain ja suusa uuesti alla.

Kolm tundi sai kiiremini täis, kui ma arvasin. Ma hommikul ei uskunud, et ma oma olematu ahvivaimustusega nii kaua vastu pean, aga tegelikult mulle meeldis. Kas ma oleks tahtnud endale viie tunni mäepiletit? Arvatavasti ei. Mitte et ma ei oleks jõudnud, aga turvalisuse huvides. Kui viimasel  kahel laskumisel oli raske kontsentreeruda, siis see on märk, et suurepärane sõprus mäega on alanud, aga tänaseks aitab, sest ühe jala peal võib ka keegi teine sõita, see ei pea seekord mina olema. Järgmine talv ei ole enam kaugel, nagu jõuluvana mainis nii 9 kuu pärast.

Tee tööd ja näe vaeva ehk Lapimaale spordilaagrisse

Siin Lapimaal on tõsine spordilaager pihta hakanud. Nad küll hoiatasid, aga kas ma uskusin. Ega ikka eriti mitte. Juba Jyvaskylas oli mõni päev tunne, et spordilaagrisse omadega sattunud. Kui me hommikul Levis ekskursioonil käisime ja bussi jalutasime, käisime ka mäeveerelt läbi, aga pigem räägiti meile seal world cupi juttu. Näidati ka seiklusparki, aga see tundus nii üksildane ja suht mahajäetud, et ma ei osanud aimatagi, mis meid pärast lõunat ees ootab.

Korra küll mainite, et me laskume trossteedel, aga see, mis reaalselt juhtuma hakkas, seda ma küll ei osanud oodata. Nagu ma hiljem kuulsin, kuulusime me katse-eksitus gruppi ehk vaatame, kuidas neil läheb. Tuli välja, et see on ainus seiklusrada, mis on avatud talvel ja meil oli suur au see läbi teha. Kuna meid on ikkagi mitu, nii 30 ja natuke peale, siis olles sakslastega viimased, läksime vahepeal sisse sooja. Nagu tellitud oli ka jäine tuul kohale jõudnud. Õnneks talupoja mõistus seekord pani kotti ka käesoojendajad, ilma nendeta ei oleks ma eriti kaugele jõudnud. Igaks juhuks ma neid pihku panna ei julgenud, nii et kleepisin kinda selja osa peale. Mingi hetk saabuski minu start. Algus oli lihtne, lihtsalt jaluta kuni esimene platvormini ja siis voila, jäätunud trepiastmed ja üle ühe rippuvad nöörid. Tundus just mitte maailma turvalisem asi, seega need nöörid võisid rippuda seal omasoodu edasi, mina hoidsin samast trossist kinni, kuhu oli kinnitatud mu rakmed.

Ma ei mäleta, et Eestis oleks karabiinide süsteem niimoodi töötanud, et kui üks neist on lahti, siis teist enam avada ei saa, aga siin see oli väga hea süsteem. Kuskil maa ja taeva vahel ühe korra ma avastasin, et mu karabiin ei lukustunudki ennast. Nimelt ma ei suutnud teist lahti kangutada, et edasi ennast järgmise trossi külge panna. Kuna see kangutamine tulemust ei andnud, siis ma mõtlesin ok, kangutan teist karabiini ja voila, see oli hoopis lahti. Kui kolm esimest takistust oli tehtud, oli võimalik katkestada. Ausalt tunnistan, ma mõtlesin selle peale, kindad tundusid kuidagi kahtlaselt libedad ja tiba kange olek oli peale ühte kukkumist mäel. Mõni ka katkestas, lihtsalt rajal ei tundnud ennast nii turvaliselt ja ega üle oma varju ka ei tasu hüpata. Nõmedam on kuhugi kõrgele kinni jääda, ei julge ei vasakule ega paremale liikuda ning siis peab keegi juba järgi tulema. Ehk reaalselt tähendaks seda, et sa helistad koordinaatoritele, ma siin, saatke keegi appi. Aga kui telefoni oled ära andnud, siis aga palun, oota või kevadet seal üleval või kui järgmine sõna edasi viib, et sa seal üleval kinni istud.Aga talupoja loogika seljatas seekord teise loogika. Kui olematu sportliku vormiga sloveenilane läks sealt punktist edasi, ei saa mina ka nutusem olla. Ikka see kuulus naabrist parem vimm, kus sa siis muidu. Kuidas siis oli? Aeg-ajalt jäine, üleval ka tuuline.

Kas jalg vahepeal värises, jah, eriti siis kui tuli kuskilt lambist alla astuda, et trossiga sõita. Muidugi paar korda ei jõudnud trossiga kuidagi lõppeesmärgini, seega tuli ennast köiest sikutada, et kohale jõuda. Kaks korda jäin oma rakmetega mingi takistuse taha kinni, nii et tuli tagasi minna. Trossiga sai nii palju liueldud, et vahepeal mõtlesin, et võiks juba läbi saada. Aga taevast maa peale saada ei olnud võimalik, nii et tuli järgmine takistus ületada ja uuesti liuelda.

Lahe üllatus oli jõuluvana maja, kuhu sai ukse vahelt ühe jalaga sisse astuda. Muidugi oleks võinud süsteemi üle kavaldada ja sisse minna ehk võtta ennast karabiinidega trossi küljest lahti, aga vist ei oldud nii mõeldud. Muidugi oleks seal võinud kommi olla või vähemalt sooja mustikakisselli, aga eks nad jõuavad, kui reaalne hooaeg pihta hakkab. Kas ma läheks uuesti keset tuult ja jäisust, tiba kahtlen. Kui jah, siis lühemat rada tegema. Aga ma olen uhke, et ma selle challengi läbi tegin.

Uuel päeval uus challenge, nii et täna ootas meid murdmaa suusatamine. Algul ei tundunudki pikk – Lapinkyla kõigest 5 km. Kuna mul olid suusad koolist kaasa antud, siis kui teised rentisid, asusin mina rajale. Just kinni ei jäänud, aga sellist liuglevad suusatamist, et mööda minnes lükkan hoogu, võis ainult unistada. Pigem meenutas see Tammsaare – tee tööd ja näe vaeva varianti. Tuligi vaeva näha, sest vähemalt külla tahtsin ma essana jõuda.

Lapinkylas oleks võinud ju midagi head osta, aga  jopet vahetades, olin ma kõik – nii raha kui kaardi parajumpri taskusse pannud. Muidugi oleks seal saanud ka põhjapõtradega ringe teha, aga ka see jäi ära.

Nats puhatud, oli aeg tagasi sõita. Diil oli, et välismaalased peavad sõitma 5 km, soomlased 10 km. Need, kes sõidavad viis, neid ootab buss külas, need, kes 10, korjab buss rendikohas üles. Kuna ma olin essa, siis bussist võisin ma unistada. Pealegi, kuidas ma soomlasest kehvem olen, isegi kui räigelt peab vaeva nägema, et need suusad üldse edasi liiguksid. Täna oleks ma võinud tõesti olla võtetel, kus teosammul filmitakse klassika sõitu. Vahepeal sõitsin ma ka uisku, aga kui ikka eriti ei libise, siis on klassikat kergem surra. Mul oli tunne, et ma olen sinna raja külge kinni kleebitud, kõik sõitsid mööda nagu s…st kassist, ja ma räigelt pingutasin. Oleks et ma ei jõuaks, lõpuks ei jõudnud ka, aga siis ma jõudsin, aga ma ei läinud edasi. Igatahes jõudsin ma ka seda stiili praktiseerides kõige essana tagasi ja bussi ei olnud mitte kuskil. Mul oli valida, kas ma külmun või võtan viimased 6 km käsile ja jalutan suuskadega koju. Valikut nagu ei olnud, tuli need viimased km kuidagi edasi liikuda oma igiliikuri kiirusel. Räige see oli, aga lõpp saabus ka ükskord. Koju jõudes tuli välja, et ma olin essana ka siin tagasi, aga mis pingutustega. Ma tõsiselt vääriks medalit, sellise jalutuskäigu eest.

Sulle, Jõuluvana, olen ma ammu külla tahtnud tulla.

Tuleb vaid suu lahti teha ning asjad hakkavad vaikselt omasoodu toimuma ja ennem kui ise arusaadki, oledki saanud selle, mida oled juba ammu soovinud, aga mis reaalselt ei olnud seekordses tegevuslistis mitte kuskilt otsast. Pidime sõitma Levisse hoopis teist teed pidi, kuskilt Rootsi piiri äärest.

Aga mingi hetk ma koordinaatorilt küsisin, millised on Soome jõulutraditsioonid ja kus see jõuluvana, siis tegelikult ikka elab. Lasteraamatutest ma mäletan, Korvatundru, aga promotakse Rovaniemit ja mulle tundub, et see ikka ei ole üks ja sama koht. Välja tuli, et Soome lastele räägitakse, et jõuluvana tegelikult elab Korvatundrul, mis ongi põhjanabal, aga teda näha saab siiski Rovaniemis. Nagu Hanna ja Timo omavahel arutasid, siis väiksena ikka kirjutati ümbriku peale Jõuluvana ja Korvatundru. Mina tahtsin muidugi teada, kas seal Korvatundrul üldse midagi on, et kui läheks otsima sinna jõuluvana, kas ma midagi või kedagi ka leian.

Tundub, et ikka seal on selline müütiline jõuluvana ja Rovaniemil selline käega katsutav. Kuna see teema oli esipinkides täitsa kuumaks muutunud, sest vahepeal isegi googeldati, siis bussijuht tegi ettepaneku, et kuna vahet ei ole, kumba maanteed pidi me sõidame, et Levisse jõuda, siis lähme käime jõuluvanal ka külas. Vau, see juba oli midagi. Ma olen juba ammu soovinud jõuluvanale külla tulla ja voila, nüüd see juhtuski, igatahes lõpp lahe.

Kuna see tuli nii ootamatult, siis ei jõudnudki ennast eriti valmis seada. Buss peatus, kohe oli uksepeal silt, Santa Claus is here ja seal me olimegi. Mina järjekorras nr 1, peale Timot, kes selgitas, mis grupiga tegu on.

Ja oligi minu kord. Mul on kuidagi jäänud meelde, et vähemalt tervitada oskab jõuluvana mitmes keeles, aga eks hooaeg ole ka läbi ja siis suure kiiruga nii mõnigi tervitus on ununenud. Aga Eestis oli jõuluvana käinud, vähemalt Tallinnas. Uuris minult, kas ma õpin ülikoolis, reaalselt õpin ju Tartus, siin ma olen küll Kuressaare kaudu. Palus mul järgmised 9 kuud hea laps olla. Raske see on, aga eks ma püüan. Ütlesin, et ma tulen sulle jõuluvana uuesti jõulude paiku külla, mitte küll üksi, aga turistidega. Talle see meeldis, sest mainis, et ei ole eriti palju turiste Eestist.

Mida saab veel jõuluvana juures teha? Kui aus olla, siis veel ühele jõuluvana ringile minna.

Ehk keset jõuluvana küla on veelgi suurem maja, kui sa oled põhjapoolsuse punkti ületanud ning näed suurt maja, mille ees on ülisuur lumememm ning järjekordselt suured kirjad, Santa Claus is here, oled sa õiges kohas. Kui eelmine jõuluvana juurde minek oli suht lühike teekond, mida kaunistasid väljapanekud jõuluvana loo ajaloost. Ega ma algul neid eriti tähele ei pannud, sest eesmärk oli ju jõuluvanani jõuda. Kui ma esimese ringi ära tegin, siis ma jalutasin natuke niisama ringi ja vaatasin seda näitust. Selles suures majas sai jalutada mööda plankteed ühes suunas ja teises, trepist üles ja siis ukse taha seisma. Vist oli see rännak näitamaks, et ületad põhjapoolsuse, või mulle vähemalt tundus nii. Kuna me olime hooaja väliselt, siis rahvast oli vähe ja päkapikke ka. Viimane, küll teatas meile, et kui soovime minna jõuluvana juurde, siis tuleb natuke oodata. Kuna seal oli kirjas, et su tulekut filmitakse ja võidakse kasutada kommertslikul ideel, siis tekkis küsimus, et ma ühe korra ajasin juba jõuluvanaga juttu, kas teistkorda ei riku illusiooni ära? Kui Hanna mõtles, millal ta viimati siin käis, talle meenus, et oli üks jõuluvana. Ja kas sellist hingehinda ka piltide eest tuli maksta, talle ei meenunud. Reaalselt sa ise pilti teha ei või, olemas kohe kaamera keelu sildid ja nagu jõuluvana mulle ütles, õigemini küsis, kas ma soovin pilti, et kui ei meeldi, siis ei pea ostma. 25 eurot ühe suure pildi eest või 40 eurot 5 väikse pildi eest, mulle tundus see tiba palju. Usb oli ka 40 eurot. Ütleme ideena teenib hästi tipphooajal.

Käisin ka päkapiku postkontoris, kus oli kirjas ja üleval, kellelt tuli esimene kiri ning samuti statistika, kust kõige rohkem kirju tulnud on. Nagu kirjas on, Hiina lõi massiga, mulle täitsa üllatus, et Hiinas üldse  jõuluvanast  midagi teatakse või seal oma varianti made in China jõuluvana ei ole.

Muidugi oli seal seinal ka soov, et tee šelfi päkapikuga ja pane fb üles, aga minu ajal oli seal ainult üks päkapikk, kes kaarte müüs, nii et õnnestunud temaga mingit selfit teha, ta niimoodi rabeles ja ma oleks veel pidanud extra järjekorras seisma.

Aga kus on põhjapõdrad, kellega jõuluvana 24ndal ringi mööda maailma kolab. Kaardil peal oli märge, aga ükskõik, mis silti ei vaata, põtra ei kuskil. Siis kui ma mõtlesin, kui ei, siis ei, siis seal nad olidki rakendatud saani ette ja sõidu valmis. Õnneks aega ei olnud, et oleks isegi soov tekkinud, saada teada, kui palju see paar kiiremat tiiru maksma võiks minna.