Mul on tõsine rõõm, et Tantsugeen tegi tasuta trennide nädala ning tänu Reginale, kes seda oma lehel Facebookis promos, sattusin ka mina sinna. Tuli ainult üles leida enda seest see väike tantsupisik ning julgus minna eksperimenteerima, sest üllatusi jagus kuhjaga. Lugedes trennikava, saan ma talupoja loogikaga aru, et mis on ballett, aga mul pole õrna aimugi, kui ma loen sõna piloxing (esimesena tekib idee, et järsku on padjasõjaga tegemist) või broadway jazz (tundub, et peaks noodid kaasa haarama ning vähemalt suud maigutama õigel ajal tagareas). Kokku käisin ma viie päeva jooksul ei rohkem ega vähem kui kümnes trennis, mõni päev ühes, mõni päev neljas, oleneb, kuidas mul parasjagu aega oli. Viie päeva kokkuvõttena võin vist uhkelt mainida, et kuskilt ei valuta, natuke vasak jalg sinine on, aga see käib asja juurde, kuid spagaat ja jalga pea taha panemine on vist järgmise elu teema.
Esimene trenn, kuhu ma täitsa teadlikult kohale läksin, oli Regina Piloxing, vaatamata sellele, et me üksteist teame, polnud mul õrna aimugi, mida oodata. Kohale jõudes sain teada, et see on mix poksist, pilatesest ja tantsust. Poksis ma olen kunagi akadeemia ajal käinud, pilatesest, kui imetrennist, olen ma kuluaarides midagi kuulnud, aga mida see endast reaalselt ette kujutab, pole õrna aimugi ning tantsust on igaühel oma arusaam. Kuna ma olin poksi ikkagi teinud ja samuti karateed, siis piloxingu poks oli tiba harjumatu mu jaoks, ma tahaks rusikaid pöörata ja keha jõu taha löögile panna, aga üria seda teha, kui ülakeha ei tohi liigutada. Tundub, et vist on kergem neil poksi osa kaasa teha, kes reaalselt ei ole võitluskunste varem harrastanud. Regina aeg-ajalt tuletas meelde, et vahelduse mõttes võiks ka hingata, aga mis sa ikka teed, kui suurest pingutusest vahel lihtsalt meelest läheb hingamine. Paar päeva hiljem olin ma piloxing barres, kuhu takistuse või abimehena oli ka stange toodud, millest ei tohtinud kümne küüne või hammastega kinni hoida nagu mina tahtsin, pigem pidi sellele õrnalt toetama, aga aeg-ajalt tekkis ikka omandi refleks ja vägisi tuli oma näppe sealt lahti kangutada. Trennid, milles lõpus on tunne, et nüüd ma olen endast andnud kõik ja ära taha, et ma veel midagi teen.
Broadway jazzi jõudsin ma kahel korral, esimene kord oli tehnika ja teine kord õppisime kava. Tehnika tunnist ma mäletan hulgimalt õhku rippuma jäävaid võõrkeelseid sõnu, mille peale oskasin ma ainult ahah öelda ja passisin veelgi hoolikamalt treeneri jalgu. Lõpu poole me harjutasime ka tagumiku ringi maas, mis nägi välja minu mätta otsast, et kukud graatsiliselt maha, teed tagumiku peal tiiru ja siis oled kribinal krabinal püsti, vähemalt teoreetiliselt või treenerit vaadates jäi selline petlik mulje, et mis see siis ka ära ei ole. Seda kõige muusikasse üritada tehes, ajastusena tabasin ma seda pikali kukkumist heal juhul, püsti sain ma siis, kui teised juba teisel ringil olid. Kava harjutades, esimesed kaheksa sammu selja taha tundus käkitegu ja ümberpööramine tuli treeneriga peaaegu ühel ajal välja, aga siis hakkasid mingid pruleed ja muud huvitavad liikumised pihta, hea kui ma samas suunas suutsin püsida kätega vehkides, jalad põhimõtteliselt sõlmes. Kuna me kõik lõpetasime ühel ajal, ja kui lõpp ja algus on paigas, kelle asi see on, mis seal vahepeal toimub ;). Pealegi muusika, mille järgi me neid ülikiireid sibamisliigutusi kätega vehkimise saatel tegime, oli imeilus.
Experimentalist ei osanud kohe üldse midagi oodata, peale selle, et trenni hakkab andma ainus meestreener, keda mul see nädal järgida õnnestus. Kui ta tutvustuseks luges ette stiilid, mida ta harrastab, suutsin ma ainult möhh öelda, mul polnud vähimadki aimu, mis nende sõnadega väljendatakse, rääkimata muusikast. Nagu ma sissejuhatusest aru sain, tekib tants treeneri peas trenni jooksul, olenevalt olematust tuule suunast, aga vist nii on geeniustele kohane. Enamuse ajast mulle tundus, et me veetsime põrandal, igatahes oma esimesed tantsusinikad ma just sellest trennist saingi. Iseenesest mulle trenn meeldis, aga see muusika ei olnud üldse minu maitse.
Ma huviga soovisin teada saada, mis see imetrenn pilates siis endast kujutab. Ma algul ootasin, et millal küll me selle soojendusega ühele poole saame, aga kogu trenn selles mõttes oligi soojendus, et ei tulnud ülikiirelt vehkima hakata, pigem me võtsime matil lamades või seistes erinevaid liigutusi tehes omapäraseid lihasgruppe läbi, mille olemasolust mul senini aimugi ei olnud. Ainuke trenn, kus ei olnud taustamuusikat.
Yogafunk, minu arusaam joogast järjekordselt laienes, sest siiani jooga on minu jaoks suht rahulik olnud ja pigem poosid või siis rahulikus tempos harjutuste jada. Selle trenni keskne sõna oli kätekõverdused ja plangud, nii et kui ma ennem ei teadnud, et ma neid ikka eriti ei armasta, siis seekord sai see mulle puust ja punasest ette tehtud, ei kuulu minu lemmikute hulka. Jättis sellise fitness treeningu mulje, meel või vaimsus oli kuskil teistel radadel samal ajal.
Selle nädala kõige intrigeerivam trenn, kuhu ma jõudsin oli chairdance, patt oleks sinna mitte minna. Meeletust uudishimust ma soovisin teada, mida see endast kujutab, sest sõnaga toolitants, millegipärast seostub mulle erootiline striptiisiklubi koos blondeeritud Ida-Euroopa näitsikutega. Aga nagu ikka, oli minu vissioon originaalist sama kaugel kui pingviin mobiiltelefonist. See trenn oli selle nädala tõsine üllataja, me õppisime seal tooliga tantsimist. Keegi toolist mööda ei istunud, kõik toolid jäid ka ühte tükki lõpuks ning see oli tõesti midagi väga naiselik trenn, hea tahte juures võis ka erootika sugemeid näha, aga see võis ka silmapete olla.
Niadance puhul ei osanud üldse midagi oodata. Aga see oli trenn, kus sai häält teha, tantsusamme, oma tantsu teha, idamaist võitluskunsti, saada energiat ning point ei olnud hambad ristis kuni lõpuni vastu pidada, vaid lõõgastuda ja nautida.
Nädala nael, mida ei oleks nädal tagasi ise ka uskunud, et ma sinna kunagi üldse satun, oli ballett algajatele. Minul, kellel on täiesti olematu potentsiaal balletti tantsida, läksin kohale. Ausalt öeldes jalg ei pidanud pea taha käima, seda kohta isegi ei harjutatud. Pigem tegelesime sirutustega, balletiasendite, käeliigutuste ja hüpetega. Samuti graatsiliselt liuglesime (loe kalpsasime) diagonaalis ühest saali otsast teise. Jälle pean tunnistama, et seal täitsa tekkis idee, et minust võiks täitsa algaja balletitantsija saada, kui kuskil surevat luige koht üle on.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et väga lahe nädal oli, andis palju positiivseid elamusi, mitmed esimesi kordi, mis ei unune ja arusaama, et kõik on kinni meie enda mõtetes, igaühest võib saada tantsija, sest kõik ei pea ju esireas soolot tantsima, nii mõnigi võib seda lihtsalt oma lõbuks teha, et saada see emotsioon ja olla seeläbi parem inimene.
Igatahes aitäh tansugeenile selle tasuta trennide nädala eest 😉
Happy Days Traveli blogi 