Põgenemisplaan – escape plan

Milline rõõm on näha Terminaatorit ja Rambot seiklemas veealustes mesilastarudes ehk laeva sisse ehitatud eravanglas. Idee ei ole paha ning kindlasti on see ka kuskil kasutusel, terrioriaalvetes sõitev vangla, põhimõtteliselt ei allu kellelegi, ainult neile, kes on saatnud sinna surema oma nn armastatud vihavaenlasi.

Samas tekitab hämmingut, kui sa maksab miljoneid kellegi maapealt ära kaotamise eest, miks sa ometi ei lase teda maha lasta, oleks nagu humaansem idee, kui igavesse nn purgatooriumi saata ning raha jääks ka alles.

Filmist tuleb välja ka moraal, ära anna välja raamatuid, eriti mis räägivad vanglate täiustamisest, sest alati on oht, et mõni geenius saabki sealt idee oma väärastunud maailmapilti täiustades luua põgenemiskindel eravangla. Muidugi see ei tähenda, et sa sealt põgeneda ei suudaks, aga see võib natuke rohkem aega võtta kui algselt planeeritud oli ning pealegi tuleb arvestada, et ennem seda klobitakse sind ikka mitu korda korralikult läbi, gestaapo lampidega pruunistamisest rääkimata. Ausalt öeldes ei ole 5 miljonit sellist mängu väärt, võiks maailma muud moodi parandada.

Kaks ema

Kas oma saatust tasub yritada petta, muidugi tingimusel, et saatus yldse olemas on? Kas oma ónne peab ühiskonna reeglite järgi tuunima, kui see ónn ei tee kellelegi haiget? Kas valedel ajenditel vói lihtsalt kättemaksuks tasub kellegagi abielluda? Alati ju vóib, aga kuid kui kaua ja kas üldse on vóimalik ennast petta ning suruda alla tundeid ideel, et nii ei ole sünnis vói see ei vasta ühiskonna poolt ettekirjutatud normidele?
Kaks ema, kaks poega, kes kóik koos on üles kasvanud ühes väikses Austraalia rannikulinnas ning kelle elud on niigi tihedalt üksteisega seotud. Aga mis saab siis, kui mängu tuleb vastastikune kirg. Kus on kirjas, kui noor on noor vói kui vana on vana, kui kóik tekkinud situatsiooni aktsepteerivad ja on ónnelikud, kellel on óigus öelda, et see on väär?

Kuidas teha maailma parimat ettekannet :)

• Kohe kindlasti tuleb panustada kaaskuulajate maailmavaate avarusele. Ei ole ju vóimalik, et nad kóiki väiksemaidki nüansse ajaloo keerdkäikudes ei tea vói igat 7 maa ja mere taga asuvast linnriigist kunagi midagi kuulnud ei ole. Seega, milleks sissejuhatavad laused vói kaardid. See on ju puhas aja raiskamine;
• Mida omapärasem aktsent, seda kiiremini tuleb tekst paberilt maha lugeda, las kuulajad pingutavad, iga uus vóórkeele nyanss tuleb  neile ainult kasuks. Vóimaluse korral ei tasu ise oma sónadega rääkida, sel juhul kaob akadeemilise teksti vólu ning laused muutuvad ylilyhikeseks. Otseloomulikult tuleb hoiduda igasugusest emotsioonist. Akadeemiline tekst on eelkóige kuiv, täistopitud vóôrsónu ja kui keegi su eepost kuuldes magama jääb, on sinu töö 200% tehtud;
• Kui teha powerpoint, tuleb valida värvid, kirjastiil ja suurus, mis sulle endale meeldivad, nt helehall taust ja must vóimalikult väike kalligraafiline kirbukiri, eesmärk on ju, et ilus oleks ning ka vóimalikult palju materjali yhele lehrle mahuks. Pealegi kuskil ei ole ju kirjas, et tagarida peaks ka powerpointist aru saama. Kes see käskis sinna istuda, esireas ju kohti kyll ja kui siis ka powerpointist aru ei saa, peax vist silmaarsti juurde minema.

Bussijaam on, pilet on, aga bussipeatust ja bussi ei ole :(

 
Kui ma kella bussijaamas seistes sekkasin, hakkas eelmise óhtu nali kahtlaselt tóeks saama. Kuna me olime Reginaga teisipäeva óhtu póhimótteliselt kóik bussijaama nurgatagused läbi kooserdanud, iga bussipeatuse pealt kotkasilmaga otsinud märget ecoline vói vähemalt Riga, tuli meil ikkagi lópuks abivägi ehk Riho kohale kutsuda ning oma mission inpossibel jätkata. Vaatamata geniaalsetele ideedele oli tulemus ikka sama, Ecolinesi bussipeatust ei eksisteerinud Utrechti bussijaamas. Viimases hädas tasub ikka infopunkti poole pöörduda, lootes et nemad oskavad missiooni possibeliks pöörata. Onu infopunktist teatas, et ta teab  kust Eurolines läheb. Marssisime óndsal näol näidatud suunas, jah, me leidsime Eurolinesi, kuid siis keset eufooriat meenus, et meie ikkagi otsisime ju Ecolinesi. Tuleb tunnistada ónn oli seekord väga üürike. Aga vähemalt ma suutsin tuvastada, et see oli sama koht, kus mind ööpimeduses Hollandisse saabudes bussi pealt  maha pandi.
Kui me  eile arutasime, kust see buss vóiks ikkagi minna, siis  Regina teatas, et tema teab ainult yhte lyhendit inglise keeles, kui mina oleks pakkunud, et see vóiks olla wtf, siisa tema repertuaaris oli hoopis SOS. Ma lubasin talle, et saadan SOS sms, kui ma seda bussi yles ei leia ning siis pidime vaatama, kuidas Tallinn ikkagi paistma hakkab.
Hommikul jóudsin ma eriti varakult kohale, otseloomulikult ei olnud vahepeal Ecolinesi bussipeatust tekkinud, kuigi vihma öösiti sadas, oleks vóinud täitsa vabalt minugipoolest asfaldist välja sirguda. Busse koordineeriv onu, teadis suprise, suprisse ainult Eurolinesi. Kas see mind yllatas? Tundub, et sellist bussiliini nagu Ecoline lihtsalt ei olegi olemas.
Aga siis hakkas närvide mäng pihta ehk asi hakkas muutuma huvitavaks. 9.15 otseloomulikult ei olnud bussi, aga see oli ka liiga palju tahetud. 9.25 ei paistnud peale kollase trammi mitte midagi. Bussid sóitsid aina edasi ja tagasi, otseloomulikult mitte minu oma. 9.38 mótlesin, et vist on aeg piletit lähemalt uurida, sest mulle nagu meenus, et mingid emergency numbrid olid seal olemas ja vist oleks aeg uurida, kus mu buss on ja kui ta on suutnud minust nii mööda hiilida, et ma seda kahekorruselist kollast hiiglast ikkagi tähele ei pannud, siis on aeg ecolinesiga uue pileti suhtes kauplema hakata. Helistasin läti numbrile, mis teatas, et on välja lylitatud. Great. Siis oli bussinr, tulemus oli ikka sama, suhtle iseendaga. Mis siis muud mul yle jäi kui teha sos-kóne Reginale ja teatada, sos, originaalis ytlesin täitsa perses ja ole hea, otsi mulle ecolinesi numbrid, ma hakkan helistama. Ónneks Eesti vóttis vastu ja kuulas mu mure ära, lubas tagasi helistada. Vähemalt nr töötas vórreldes minu pileti peal olevate nr’tega. Asi seegi. Samal ajal kui mina neid taga ajasin, sain ma bussilt sms kell 9.43, et jääme 15 minutit hiljaks. Ma kyll ei tea kymb meist arvutada ei oska, aga nad olid juba pool tundi hiljaks jäänud, seega oleks korrektsem väita, et jääme 45 minutit hiljaks. Vahepeal jóudis ka Tallinn helistada, et kell on 9.52, buss jóuab 10.00 kohale. Natuke jäi kyll veel hiljaks, aga nyyd oli kindel, et ma ei olnud maha jäänud. Lópuks paistis kollane iludus ja kodusóit vóis alata, aga siis otseloomulikult minu sóidugraafikusse olid muutused tekkinud. Sest ma juba ennem olin hämmingus, et Riias on mul 5 minutit ymber istumiseks aega. Siia sóites jäime Utrechti pool tundi hiljaks ja seekord oli vóimalik ainult 5 minutiga mängida, tekkis kohe kysimus – are u kidding me, ma vóiks everythingi peale kihla vedada, see buss ei suuda seda 5 minutit tabada. Igatahes ecolinesi reisisaatja teatas, et ma pean M tähega linnas ymber istuma, tundub, et lennuki peale, sest mu praegune buss ikka räigelt hilineb Riiga, aga mu uus lennukbuss lausa lendab Riia poole, et ma ikka Tallinna bussi peale jóuaks ning kui ma hiljaks jään, buss pidi mind ootama. Tundub, et mind ootab igati tegija kojusóit.
Kogu see bussinali pani mótlema, miks ometi pannakse pileti peale telefoninr, mis ei tööta. Olles ise giid olnud, siis tavaliselt teame me ette, et buss hilineb, mina olen nii 40le vabandavaid sms saatnud Kreetal . Ma ei saa kurta, et ma sms ei saanud, aga pool tundi hiljem, kui buss olematust peatusest väljuma pidi. Póhimótteliselt oli ammu aeg igasuguseks paanikaks, kui aus olla. Elementaarse viisakusreeglite järgi oleks vóinud vabandada. Tallinn vabandas, kui nad mulle tagasi helistasid, aga bussi reisisaatja, kysis ainult, kas ma olen Age. Kui ma oleks viitsinud vói tahtnud bitch olla, oleks ma vóinud näo täissóimata ning póhimótteliselt oleks mul óigust veel ylegi jäänud. Aga see imeline kodusóit ei ole ju veel ometigi läbi:)

Pidu toimub teises kohas :)

Kellele ei meeldiks muutused, aga kui sa ise satud olema nagu vene multikas igisev vanapaar, kelle eest kóik pógenevad ja ainus sónum, mis kóikjal liigub – pidu toimub teises kohas, aga kus see teine koht reaalselt on, ei ole sul aimugi, siis sellistel tingimustel hakkab asi juba huvitavaks minema. Millegipärast läks see informatsioon minul yhest kórvast sisse, teisest välja, kuigi vist ei jóudnud mu kórv nr 1, sest vaatamata mu tagarea positsioonile, hakkas unenägu vaikselt täide minema ja sinna mu tähelepanu hajuski. Igatahes   hommikul ylikoolis  nóudsin ma retseptsioonist, kus ometi on mu Ravensteinzaal ja kus kóik teised on. Kui ma koos turvaga näpuga paberilt järge ajasin, oli mul vóimalus minna islam ja kristlus konverentsile, mis iseenesest ei ole yldse paha valik, aga seekord oli mu teema islam – religioon vói kultuur. Peale kolm korda trepist yles alla trampimist, tuli tunnistada, et vist on ikka vale koht ja ma marssisin kunstikeskusesse tagasi. Kohale jóudes kurtsin ma oma häda, kóik on mu maha jätnud. Tädil hakkas minust hale ja me hakkasime kyll netist, kyll telefonitsi otsima, kus kamm see pidu siis seekord toimub. Otseloomulikult kóik asjalikumad tegijad vói kelle nr kodukal oli, jóid kohvi ja kuulasid konverentsipäeva avasóna ning keegi neist ei istunud vabatahtlikult laua taga ega vótnud meie kónet vastu. Muidugi oli kodulehel yrituse programm, sinna nagu moe pärast ei oldud viitsitud  teha muutusi, sama seis, mis päev varem jagatud päevakavades. Aga ónneks saabus halastus, enne kui me hulluma oleks hakanud. Nimelt  marssis uksest sisse kaks indioneeslast, kes teatsid uue koha aadressi, aga ei suutnud oma ipadide vói iphoneide abil kuidagi óiget suunda määrata ning olid siiani ainult ringe  ymber kiriku teinud. Instruktaazid kuulatud, vótsime suuna uue fakulteedi poole, kaks alla meetri sibavat indioneeslast ees ja mina nende taga, yritades oma tikkkontsi edutult säästa. Selle imeilusa hanereas taktjooksu ajal mótlesin, miks nad kyll kava ära ei parandanud enne kätte jagamist, miks ei ole kuskil kirjas emergency nr, kellele vajadusel helistada ja miks ometi meile linnakaarte  ei jagatud – mitte, et mul neid kotis nii 2 ei oleks, aga ilus oleks ikka olnud anda. Vähemalt nende vähestele, kes väljaspool Hollandit tulid ehk lyhidalt – MULLE.

Hoopis mina olen Hollandi parim jalgrattur :)

Mis see jalgratas siis ära ka ei ole, vahet ei ole ju, kas on vói ei ole, aga kui tekib vóimalus sellega ise mööda Hollandi kanali ääri ringi sótkuda, siis on tósine hämming, kuidas ma yldse ilma jalgrattata senini hakkama olen saanud. Muidugi ei saa mainimata jätta, et tósine hollandlase tunne tekib, kui koos teistega kurve vótta ja yle kanalite sóita.

Aga kóige selle eest ma pean ikkagi tänama Laurat, kes mulle bussis airbnb rääkis ja tekitas tunde, et peax ennast nende lehele regama ja uue kodu Utrechtis leidma. Jah, mul oli bookitud hostel, aga kui sygiskool lópuks jah ytles, et ma vóin tulla ja oma ettekandega hämmingu tekitada, oli minu yhe inimese toast ja jagatavast vannitoast tekkinud ainsa vóimalusena 15 armast toanaabrit ja hunnik narivoodeid. Ahvatluseks oli välja toodud lauatennis ja lauajalgpall, millega mind suudeti algul ära osta. Aga siis ma hakkasin mótlema, et kolmapäeva óhtul on mul vaja kónet kóva häälega lugema hakata ja selleks on vaikust vaja, aga kuhu ma oma 15 toanaabrit topin? Vói pean ma selleks wc minema, aga seda ma kyll ei mäleta, mitu neid hosteli peale oli. Mida rohkem ma kalkuleerisin, seda ahvatlevam oli teha väike ringkäik airbnb’s ja vaadata, mida ja kuhu nemad pakuvad.

Igatahes leidsin ma endale uue kodu Thomase juures ja sain ka endale jalgratta, mis tundus igati tegijam idee kui lauatennis vói -jalgpall. Peale instruktaazi, kuidas kóik lukud ja ketid lahti-kinni käivad, tegin ma proovisóidu poodi. Igaks juhuks tegin rattast poe ees pildi ega haugimälus ei tasu kunagi kindel olla, sest kui kóik rattad on mustad, mis trikiga ma oma kullakese ära tunnen. Kóik oligi niikaua imeilus, kui ma poest välja sain ning kóik rattad olidki musta värvi, otsi kullakest, kuidas tahad. Kui ma ratta olin suutnud tuvastada, siis tekkis uus hämming, nimelt tagaratta lukk, ykskóik kuidas ma seda vótit ei kruttinud, ei väänanud, ei keeranud, tulemus oli ikka sama – lukk nagu vankumatu tinasódur ei kavatsenudki lahti minna. Selline äpardunud varga tunne tuli peale, et isegi ratta ära ajamisega ei saa ma hakkama, pealegi veel enda omaga. Juba mótlesin, et helistan Thomasele, et su ratas on poe ees lukus, kui sul igatsus tekib, tule, aita lahti muukida. See ähvardus mójus igatahes, voila, tagumise ratta lukk avanes nagu vóluväel. Aga see oli alles hämmingute algus. Rongijaamas oli mulle heldelt jagatud linnakaart, kus täpselt minu uue kodu koha peal laiutas Boslusti – nagu ma teaks, mis see on, reklaam. Igatahes oli mu kaardile kodus, riste juurde tekkinud ja aeg oli Utrechti avastama minna, aga ega ma eriti kaugele ei jóudnud, kui aus olla ehk siis täpselt vanalinna piiri peale. Järsku kólas iiiiiks ja mu ratta pedaalid hangusid. Ónneks olin ma pargi ääres, tuli vaid tee pealt ära ukerdada, ratas tagurpidi keerata ja uurida, millise yllatuse osaliseks mul seekord ónnestus saada. Tundus, et mingi jama oli ketiga, aga keegi geenius oli ketile voorusevöö ymber pannud ning seda palja käsi murda ei andnud. Tuli sellega leppida, et ma olin peaaegu kohal ning otsa ringi keerata ja ratas käe kórval koju vantsida. Elutoa uksel teatasin ma klassikalise lause kyll väikste variatsioonidega – Huston, seekord kyll Thomas, we have a problem. Mis tal muud yle jäi, kui tómmata  kummikindad kätte nagu läheksime günekoloogilist ülevaatust tegema, haarata hunniku tööriistu kaasa ja kómpida keldrisse mu ratast päästma. Tööriistu käis ta veel kahel korral juurde toomas, sest voorusevööd ei ole nii kerge lahti muukida. Lópuks olid óiged tööriistad, aga siis oli jama lambiga. Keegi geenius oli lambi reguleerinud, mulle tundus nii minutilise reziimi peale ja uuesti hakkas see tööle óhuliikumise peale. Minu kohus oli seista lenksu peal, aegajalt lambi ees ehk póhimótteliselt kogu aeg, kätega vehkida. Igatahes sai ratas korda ja minu linnatuur vóis uuesti alata yle kanalite, sinka-vinka siia sinna. Hiljem tuli välja, et ma sóitsin ka seal, kus sóita ei tohtinud rahva vahel, aga yhtegi inimlikus keeles hoiatust ma ei näinud ja joppamisi ka mitte politseid, kes ei oleks mu isikut suutnud tuvastada, sest ega id kaarti ei saa raisata, et seda kogu aeg kaasas kanda ja ma ei usu, et nad olex mul viitsinud kviitungi Eestiss saata. Aga ilus on see kanalite linn rattasadulast vaadatuna 😉

Rongis vangis

See oli seiklus suure S- tähega, kui aus olla, sest ega iga päev ei ole vóimalik rongi vangi jääda, panna see alarmi alla ja siis süüdimatult keset üürgavat lärmi trepil istuda, jalgu kóigutada ja politseid oodata, kes mu ometi sellest rongist välja aitaks 🙂
Rongijaamas piletit ostes küsisin ma igaksjuhuks üle milliselt platvormilt ja mis kell mu rong läheb. Mul oli paar minutit aega, et jóuda platvormile 1a. Seega ma jooksin, rong oli, platvorm oli, kóik tundus ok olevat, aga kas ikka oli. Esiteks sóitis rong valesse suunda,aga ennembgi ringiga mindud, see mind otseselt ei häirinud. Aga siis jäi ta seisma ning kui ma tablood vaatasin, ei olnud seal järgmisest jaamast juttugi vaid tulbid vaatasid mulle vastu Kui tulbid, siis tulbid, ikkagi Hollandi ju :);-) Algul see mind ei häirinud, aga kui me nii 10 minti yhe kohapeal olime olnud, tundus kuidagi kahtlane. Ka ennem vagunis istunud tüdruk oli kuhugi kadunud, aina huvitavamaks läks,kuiaus olla. Igaks juhuks tasus väike jalutuskäik ettevótta. Mida rohkem ma jalutasin, vagunist vagunisse,seda enam mulle tundus, et ongi ainult mina, rong ja maailm. Ja oligi mina, rong ja maailm, ühe omapärase tingimusega – pólevad tuled,konditsioneer töötab ja uksed on suletud. Igaks juhuks käppisin kóike nuppe, tulemus sama ehk mitte midagi ei juhtunud. Viimane aeg oli oma kohvri juurde tagasi pöörduda ja hakata uksel olevaid instruktaaze lugema, sest egamul ometi aega hommikuni ei ole rongis vangis olla. Leidsin oma lemmik punase nupu, mida sikutades oleks pidanud uksed iseenesest lahti minema. Aga et nupuni jóuda, tuli purustada klaas. Mótlesin, kus ometi on need haamrid, mida kodumail póhimótteliselt igast yhistranspordist vóib leida, aga igaks juhuks katsusin klaasi enne kui seda oma tikkkontsaga katki lyya. Ja voila, seda andis murda, kyll väikeste kahjustustega, aga yks haav ees vói taga, on väga väike hind vórreldes vabadusega. Klaas läks katki,nyyd oli vóimalik seda ime kangi alla tómmata ja viis korda vóib arvata, kas uksi oli vóimalik avada. Otseloomulikukt ei, seisid veel kóvemini kinni, kui ennem. Aga yks lisatingimus tekkis juurde, nimelt autosignaali meenutav alarm hakkas tööle. Great vóiks selle peale öelda, asi hakkas tósiselt naljakaks minema. Oli aeg uuesti instruktaaze lugeda, kuna ma neile midagi uut ja innovaatilist soovitada ei tahtnud, siis ainsa pakutava nr ei olnud ka midagi peale hakata,nii et tuli vana hea 112 valida ning loota, et me yksteist móistame. Esimene kóne katkes poole pealt, kui ta kohaliku politseiga mind yhendama hakkas. Teine kord olin ma edukam ning andsin politseile oma nr, kes arvas, et järsku on see ikka uk nr ja kui ma ytlesin ei, siis uuris, olen ma ikka kindel, et Hollandist selle nr peale yldse helistada on vóimalik. Igatahes ta lubas kohaliku raudtee politsei kätte saada, neile mu nr anda ja siis vaatame edasi, mis juhtuma hakkab. Nii ma siis istusin rongi frepil, keset lärmi ja ootasin oma päästjate kónet. Ei olnudki yyratult kaua vaja oodata, mul tuli uuesti selgitada, kuidas ma sinna sattusin ning leida yles rongi nr ja siis ei jäänud muud yle, kui trepil edasi istuda, jalgu kóigutada ja oodata päästjat. Mónikord on trepil istumisest ka kasu. Jah, mulle meenus, et ennem mu imelist rongisoitu kaks korda midagi hollandi keeles labi mögafoni öeldi, vähemalt mina kuulsin, oma järgmise linna nime, aga et tuli rongist välja minna, sellest ma kyll aru ei saanud. Mingi hetk hakkas rong teistmoodi hingama, tundus nagu keegi oleks nagu rongi sisenenud, nyyd oli vaid vaja oodata, kui mind yles leitakse.ja voila, mu päästja saabuski, see óudne lärm lóppes ja me hakkasime veduri poole minema,sest mind oli vaja järgmised paarsada meetrit edasi transpirtida, et ma saaks raudtee ja rongide maailmast teise maailma. Aga rong ei arvanud, et ta vóiks liikuda, sest ma olin geniaalsusest ikka mitu korda emergency nuppe käppinud ning mu päästja pidi ykshaaval tuvastama minu eelneva hävitustöö. Mingiks hetkeks olid kóik nupud yles leitud, mida ma olin suutnud ennem vajutada vói kangutada, mitte igavusest vaid lootusest, et midagi ikkagi töötab. Mööda veduriseina alla ronides, lubasin ma oma päästjale, et ma seekord oiges suunas soitvale rongile peale istuda ja jatan heaga koik emergency nupud rahule 🙂

Eestimaa kui immigrantide paradiis :)

Ma andsin endast parima oma ettekannet esitledes, et kellelgi ei tule móttesegi, et vóiks immigreeruda Eestisse. Vaadates statistikat me lükkame peaaegu kóik asüülitaotlejad tagasi. Neil, kel ónnestub ennast kuidagi sisse smukeldada, teeme me nende elu piisavalt raskeks, et minu arvates vääriks igayks neist eraldi medalit ellujäämise eest. Vóttes arvesse, et me vóórastega ei räägi, ei naerata, sest ega ometi energiat ei tasu ilma asjata raisata, siis see ónnetu immigrant kui ta just ära ei külmu, sureb ta kindlasti üksindusse. Meil on nimekiri, keda me ei salli ja see täieneb iseenesest pidevalt, enamjaolt kyll meedia propaganda tulemusena kui ka kollektiivse mälu abiga. Kuigi vaadates ennustavat statistikat aastaks 2050 on eestlaste arv kahanenud 657 000 peale, siis väikse kalkulatsiooni tulemusena vóib öelda, et meil on veel aega, nii et me ei pea oma suhtumist muutma niipeagi, sest veel on aega olla ebatolerantne  ja nautida oma immigratsiooni poliitika vilju 🙂
Kóige selle peale Belgia professor küsis, kas ma vihkan oma kodumaad. Ausalt öeldes,  ma lausa jumaldan seda, aga see, mida ma neile rääkisin on erinevate uuringute tulemused, statistika ja must huumor. Peale seda ta tuli geniaalse idee peale, mis tema arvates päästaks Eestimaa ja eestlased ettemääratud hävingust ja kadumisest ajaloo hämarustesse. Nimelt me vóiks ikkagi olla kahekeelne maa ning lópuks ometi saada aru, et ilma venekeeleta ei suuda me kuidagigi vastu pidada. Ma mainisin mitu korda esitluse ajal, et meie identiteet basseerub eestikeelel, mitte usul ega traditsioonidel. Aga tuleb tunnistada, et saapad on ka akadeemilises maailmas juba ammu oma koha kindlustanud 🙂

Öised jalutuskäigud

Kui ma Nijmegeni infopunkti oma kohvriga jóudsin, siis mu ainus soov oli saada linnakaart. Mul oli küll olemas juhised vasakule, vasakule, paremale, kui siiski oleks soovinud ka kaarti. Minu helesinine kallike, mis Eestimaal veel kaartides surfata armastas, oli totaalselt pildi taskusse visanud Hollandisse jóudes, näidates lillat noolt kollase kórbe taustal, kuid vaatamata mu ponnistustele ei aidanud see värvimaailm mind hotelli leidmisel millimeetri vórragi. Seega olin ma infopunktis esinaeratus ja nóudsin peaaegu öösel neilt linnakaarti, otsigu seda maa pealt vói vee alt, peaasi, et ma selle lópuks kätte saaks. Kuskilt kapi alt ta selle kaardi leidiski, aga kui ta mu järgmist geniaalset ideed kuulis, jäi ta suu ammuli mulle otsa vaatama. Tema jaoks oli totaalselt müstika – miks ma ometi tahan oma 4 tärni hotelli jalutada. On ju olemas bussid, mis maksavad kóigest 2 euro, miks ma ometi sellega ei lähe. Täitsa usun, et on olemas bussid, aga pärast 36h tundi bussisóitu, peab tósiselt mind meelitama, et ma uuele ringile läheksin, kasvói ainult 100 meetrix. Järgmiseks ümberveenmise argumendiks toodi, et sajab, aga minu Marry Poppinsi kohvris leidus ka  yks vihmavari,  nii et seegi argument ei olnud eriti kaalukas. Aga ega tädi ka nii kergelt alla ei andnud, viimase vastargumendina tói ta välja, et mu väike jalutuskäik vótaks aega 45 minutit, aga üks väheseid kodutöid, millega ma óigeaegselt hakkama sain, oli teekonna pikkus hotelli. Seega ma teadsin, et hotelli on 1,8 km ja isegi oma tikkkontsadega ei läheks vahemaa läbimiseks niikaua aega, kui ma just ei roomaks.

Vaatamata sellele, et oli öö ja voodi tundus tósise paradiisina vórreldes bussiistmetega, ei saanud ma vastu kiusatusele minna ööekskursioonile ning natuke peale Tuhkatriinu tundi, jóudiski mu giid hotelli ette ja öine jalutuskäik vóis alata. Enamus panoraamvaateid oli pilk udusesse pimedusse, usuga et seal kuskil on see salapärane jógi vói imeilus linnavaade. Jóe ääres jalutades, muidugi kui see üldse oli jógi, ei olnud mööduvast laevast näha muud kui udusse kaduvaid tulesid. Vanim hansalinna staatusega seotud maja, oli lihtsalt mustem koht majade vahel, seega kas see meenutas puukuuri vói lossi, ei ole mul aimugi, sest näha ei olnud muud, kui tumedamat kohta majade vahel. Ainuke, mida ma täitsa selgelt nägin ja häälekalt kuulsin, oli parkides paterdavad pardid, kes ei olnud pimedusse vói udusse kadumas vaid täitsa reaalselt oma eksistendsist märku andsid. Kui mulle on alati meeldinud móelda, et kaaludega kaalutatakse toiduaineid, siis siin oli see otstarbekas instrument ka nóidade tuvastamisel. Keskväljakul on selleks isegi kuju püstitatud, traditsiooni kohaselt on iga aasta naistejooks, aga kelle eest nad ära liduvad vói kelle järgi, kaduski kuhugi öisesse müstikasse. Uhkusega naidati mulle Rooma obeliski tykki, aga ausalt öeldes nägi see Barbarossa rohkem klouni kui keisri moodi, aga ma olen laupäeval esimene oma kohvriga muuseumis, kui ma seda kuulsat obeliski ei suuda kohvrisse toppida, siis järsku midagi muud väärtuslikku, tuleb ju ometi suveniire kaasa haarata, er midagi bussis vähemalt imetleda.

Lähme sôidame

Kui suur on tôenäosus, et 60kohalises bussis kaks ainsat eestlast suudavad kôrvuti kohad netis bookida? Tóenäosus teooria järgi peaaegu olematu %’ga, aga Riia-Rotterdami bussis, nii ma Lauraga tuttavaks saingi 🙂

Valides netis kohta, kuhu ma oma 36tunnisel reisil ikkagi istuda tahan, oli mul valikut tehes ainult üks tingimus, vaatamata oskusele igasugustest asjadest üle hüpata ja läbi ronida,ma ei viitsi keset ööd norskavast naabrist üle turnida, et wc’sse minna. Pealegi akna all istudes on ainuke vóimalus jalgu sirutada,  need naabrile sülle toppida, aga kunagi ei tea ju kes naabriks satub. Et kogu seda pugemis ja toppimis protsessi ennetada,valisin vahekäigu poolse istekoha, et saaks end sirutada ilma pikemate läbirääkumiseta. Enda arvates valisin ma geniaalse koha 58, peale mind oli veel mitu rida kohti, vähemalt Ecolinesi kodulehel oleval bussiplaanil, reaalselt olin ma koha saanud viimases pikas reas ja ma ei aimagi, kuhu need järgmised piletiostnud pidid istuma. Vähemalt bussi taga neid sörkimas näha küll ei olnud. Ega ma oma geniaalse kohavaliku üle just ei róómustanud, sest lihtne matemaatiline kalkulatsioon, kui kuskilt leidub kolm jobu, kes samuti viimasesse ritta istuma satuvad,siis magamist ei saa asja, sest nende toolide seljatugesid ei anna ju kuhugi taha poole lasta, seega me istume nagu kanad órrel kuni päike koitma hakkab. Ónneks esimesed pool päeva magasin ma uhkes yksinduses yle nelja tooli, aga siis saabus Varssav ja kóigil poolakatel oli millegipärast tekkinud sundmôte just meie bussiga Euroopat avastama minna ning buss tuubiti täis nagu klassiekskursioon. Vähe sellest, et ma endale naabrid sain, jagas Ecoline ka tekke. Tundus,et minu tekiga oli mammuteid püüdmas käidud, kui ma unenägusid enda juurde ei meelitanud, kratsisin ma ülejäänud öö lóuga, ma olin täitsa hämmingus, et hommikul mul suurest kratsimisest lóua asemel auk ei olnud. Ónneks enamuse klassiekskursioon lóppes hommikul Berliiniga, nii et jälle tekkis tagareas ruumi ja ka óhku, et jóuda järeldusele, et Marry Poppinsi kotist tuleb ruttu niisutavad salvrätid leida ja see reaalsete tulemusteta kratsimistööle lópp teha.

Omasmóttes oli tagarida nagu Alaska vói veelgi kaugem nuhtlus, kuhu keegi vabatahtlikult ekspeditsioonile ei saabu ja kuhu ei ole mótetki midagi kvaliteetset saata, sest see ju puha raha raiskamine. Seda môttekäiku järgides oli minu menüü nt wc paberile trükitud ja kilekaante vahele topitud samas eespool oli ilus värviline plastikmenüü. Vóibolla ka sellest ajendatuna joudis reisisaatja sóidu 10ndal tunnil me juurde ja küsis ega me teed vói kohvi ei soovi. Kui me senini olime ellujäänud, kas tasus kómpimis ja inglisekeeles pursimisvaeva. Vist mitte 🙂 See jäigi ainukeseks korraks kui meile midagi müüa taheti, tundub, et müügi pealt nad % ei saanud. Sel juhul ei viitsiks minagi sooja vee vói mikrouuniga jätta, sest ainult tugevamad jäävad ellu, ülejäänud vaikselt kaovad iseenesestki.

Kuigi me oleme Euroopa Liit, tuvastasime me igal riigipiiril oma isikuid, jäi selline illegaalselt Euroopasse tungimise maik suhu. Môtlesin, et miks ei vóiks lennukis sama strateegiat kasutada, igakord kui móni riigipiir ületatud saab, hakkab stjuardess reisijaid tuvastama, sest järsku on keegi kuskilt juurde imbunud. Pealegi meilt korjati bussi saabudes piletid ära ja tagasi saime natuke ennem maha minekut,ma küll ei saanud aru, mis vahe on, kelle mapi vahel neid soojendatakse minu vói nende, aga kui neile see nii eluliselt tähtis, siis mis saab minul selle vastu ometi olla.

kuigi ecolines kodukal ja reisisaatjate rinnasildilt vóib uk lippu näha, aga kuskil ei ole ju kirjas, et see lihtsalt värviline dekoratsioon ei ole. Venekeeles räägiti tavaliselt eeposi, ala kuidas wc bussinaamas yles leida, inglisekeeles piirduti ainult lausega, et wc on olemas. Aegajalt tundus, et need onnetud inglisekeelsed laused lihtsalt veeriti kuskilt maha,ja róhk oli numbrite teadmisel, sestkuidas muidu póhjendada neid 20.30 versioone. Kui laused paberilt juba raketiteaduseks läksid, siis lihtsalt sositati vói susiseti mikrisse,niikuinii oli see ainult meile kahele móeldud ja mis sa ikka kahe eestlase nimel pingutad. Samas meile paberilt loetud laused oli viisakad, ala palun ärgebussijaamas ära kaduge, siis vene keeles jäeti kogu see kaunistav butafooria ära ja öeldi otse, kui bussi peal ei ole, sóidame lihtsalt minema. Parim uudis oli varsavisse joudes mögafonist kostev hoiatus, valvake kotte ja rahakotte, tekkis kysimus,millest kyll selline poolakate armastus, muidugi see selgitab, miks ma selle mammutipyydmisteki sain, sest vaenlane ei maga ja mina ka:)

Nagu lubatud oli bussis pistikud, minu suureks imestuseks isegi töötasid. Wifi oli Eestis ja Lätis reaalselt olemas, ylejäänud aja näitas telefon connected, aga see ei tähendanud, et wifi reaalselt oli. Kuna lubati wifi olemasolu ning kuskil ei olnud kirjas, et see tähendab reaalselt netis surfamist, siis nendepoolne lubadus oli täidetud.

Au ja kiitus ecolinile, kes propageerib ka rahva harimist, mistottu kahest telekast näidati algul hollywoodi filmi, kus loeti venekeeles peale, sest ega subakate peale ei tasu ju raha raisata, ainsana pretendeerisime meie nendele. Ja mis on kaks eestlast venekeelse kultuuriprogrammi vastu? Aga egakultuuripärleid reisijate ette ilmaasjata visata ei tasu, seega happy endi meile ei näidatyd, lihtsalt poole pealt kultuuriprogramm katkes.

Kuna tuleb ikka täie raha eest bussiga sóita, siis me olime Lauraga viimased kliendid,mistóttu mögafonist meiega suhelda lópuks enam ei soovitud  vaid piletid toodi varakult mapi vahelt meie kätte ning hakati bussiaknaid pesema, ega ometi ei tasu kallihinnalist aega raisku lasta.