Ma mitu korda vaatasin, mis ajajärku see raamat kajastab Ameerika ajaloost. Tundus kuidagi ebareaalne, et aasta oli 1960, mitte 1860. Riik, kus eelmine president Barack Obama oli mustanahaline, kuid alles 60 aastat tagasi võitles M. L. King mustanahaliste õiguste eest, sest neid ei peetud valgetega väärilisteks inimesteks. Öeldes oma kuulsa ajalukku kirjutatud lause “I have a dream” ei aimanud ka unistusteski, et üks päev on Ameerikal mustanahaline president. Kuigi praegune president pigem meenutab raamatu kangelast Hilly oma ütlemiste ja arusaamadega inimõigustest 😉
Nagu pealkiri ütleb, räägib raamat koduabilistest ehk värvilistest nagu raamatust neid kutsutakse, kes juba sündides teavad, et nende tulevik on seotud valgete juures koduabilistena, hoolitsedes nende kodude ja laste eest. Kuid see ei ole kerge töö, nad ei saa väärilist palka, nendesse suhtutakse kui mitte millessegi ning üks vale samm või liigutus maksab neile nende töökoha ja võibolla ka elu.
Keset seda lokkavat rassismi tuleb ühel valgem naisel idee kirjutada raamat koduabilistest nende endi pilgu läbi. Siiani olid kõik raamatud kirjutatud valgete nägemusest, et kuidas on olla koduabiline ja miks neid vaja on. Aga kunagi ei olnud küsitud asjaosalistelt endilt, mis tunne on olla ja elada põlatuna keset valgete maailma – kus valgete poes võid käia ainult vormiriietes, kus valge lapsega jalutades peab sul olema seljas vormiriietus, kus majadele ehitatakse õue wc, sest järsku mustanahalistel on kindlasti sellised haigused, mis tapavad valged, kus lapsed peavad käima erinevates koolides jne. Seega on juba idee eos riskantne, kuid kuidas saada kaasosalisi, kes on nõus rääkima oma lugu ja veel valgele naisele. Naisele, kelle juures tavaliselt ollakse koduabiline, kuidas teda usaldada ja miks üldse peab teda usaldama.
Raamat riskidest, armastusest, hoolimisest, sallimisest, vihkamisest, mässumeelusest, tõekspidamisest, lojaalsusest, sõprusest.
Happy Days Traveli blogi 