Ei. Tohi. Magama. Jääda. – S. J. Watson.


ei-tohi-magama-jäädaMis tunne on hommikul ärgata, kui sa ei tunne ära ruumi, kus sa oled; voodis ennast ümber keerates, märkad sa magavat kontvõõrast meest enda kõrval. Voodi ees olevad toasussid on kuidagi vanamoelised ning ei tekita tahtmistki nendesse torgata oma jalgu ja kohe kindlasti ei ole need sinu omad. Jõuad veel omaette arutleda vannituba otsides, kas sa liiga vana ei ole selliste üheöö suhete jaoks ning mis ajast sulle vanemad mehed on meeldima hakanud.

Vannituba. Kaadimus, keegi on pool peeglit mingeid fotosid täis kleepinud ja kuidas üldse on võimalik ennast korralikult sellisest peeglist näha, kui kõikjal on fotod, fotod, fotod. Ja kes see vana ja kole naine sulle peeglist veel otsa vaatab? Ei ole võimalik, et see sina oled. Sina oled ju 20ndates ja see naine, kes peeglist hirmunult otsa vaatab on 50nd saamas. Ja millegipärast on see sama naine igal fotol, mis peegli peale kleebitud on. Mis toimub?

Iga hommik Christine elus on just selline – täis hirmu, ängi, lõpuks leppimist paratamatusega, kuni üks päev heliseb telefon ning ennast dr Nashina tutvustav meeshääl palub minna kapi juurde ja sealt põhjast karbi seest võtta välja päevik, kuhu ta on iga päev kirjutanud oma mõtteid, tundeid ning järsku tekkivaid ja sama kiirelt kaduvaid mälestusi oma senisest elust, mida ta järgmiseks päevaks enam ei mäleta, kuni ta päevikut uuesti läbi ei ole lugenud. Kuid see päeviku kirjutamine hakkab vaikselt meelde tuletama  tükk- tüki haaval seda õhtut, mil 20 aastat tagasi varastati  temalt elu ja mälestused, aga tundub, et mitte igaveseks.

Haaravalt kirjutatud, kuni viimase leheni põnev raamat, mis annab võimaluse heita pilk amneesiat põdeva naise iseenda otsingutesse.