Mägede vallutamine Kiaga

Tundus, et viimane aeg on heita viimane pilguheit kõrbele ja startida. Nad küll pakkusid võimalust, et sõidame jeebiga 2 tundi suure kõrbeni, seal saab kaameliga sõita, lõunat süüa ja kui soovite ka ööbida. Kuna kõrb oli värvi muutnud ja kõrberallist olime mitmel ringil osavõtnud, siis kalkuleerides aja ja eurodega ei tundunud asi seda pakkumist väärt olevat. Kui aus olla, võrreldes Merzougaga oli hind tõusnud ja düünid olid kaugenenud.

Nii kõrge oli, et ma ei näinud, kas oli vett või mitte

Kõrbe laager

Vahepeal sularaha ülelugedes, tundus, et peame juurde vahetama või võtma. Kui pangaautomaadid me kaartidest keeldusid, siis tuli pank üles leida. Pangaga saab alati nalja. Kõigepealt pead saama järjekorra number, aga kuskil ei ole kirjas, et aparaat töötab. Ühes kohas me pidime selle aparaadi kõigepealt ise kokku panema, aga ka siis ei hakanud see tööle. Selle peale lubati meil niisama järjekorras seista, et raha vahetada.

Reklaam, kus inimesed plakatil on teisest maailmast kui kohalikud

Numbriaparaadid, mis kunagi ei töötanud

Kuna mina olin ennem Ourzazate filmimuuseumis käinud, siis jäi see külaskäik vahele. Kuigi ma olin eesli seljas ratsutades ka Ait Benhaddou külastanud, siis sinna me läksime. Parasjagu käisid seal filmivõtted. Aga kogu see iidsus, mida ma mäletasin, oli pühitud ja järgi oli jäänud ainult tänava kauplejad, kelle vahel tänaval käies laveerida tuli. Üldse ei mäleta, et oleks pidanud mäkke ronima mingit lagund maja piiluma, aga kõik teed viisid sinna. Seal oli selline tuul, põhimõtteliselt ava vihmamvari ja võidki Mary Poppinsi moodi ära lennata. Minul oli seelik seljas, siis kohe valus oli, kui liiva vastu jalgu tulistati. Tunne nagu keegi oleks kividega visanud. Telefon näitas, et oodatav tuul on 35 m/s.

Tuul ei saganud tal magamast

Klienti oodates

Nii nägi iga tänav välja

Silla lõpus on alati restoran

Et seda fotot teha, tuli 10 küünega maast kinni hoida

Tõeline tuulte tallermaa

Tuli välja, et Ourzazate juures asub maailma suurim päikesejaam ja siis oli selge, et me lähme seda kaema. Mul ei tekkinud isegi visiooni, kuidas see võiks välja näha. Kuna see idee tekkis nii viimasel hetkel, siis kahjuks paneelide vahele me ei saanud, me oleks pidanud ennem Rabatist luba taotlema. Kas see luba oleks õigeks ajaks kohale jõudnud, kahtlen väga. Kuigi vahepeal oli hommik saabunud, siis tuul ei olnud vaibunud ja ega see suveilm nüüd ka nii väga suve ei meenutanud. Tõeline jaanipäeva ilm pluss 5 kraadi. Meile sealt jaama väravast öeldi, et kui te edasi sõidate, siis tuleb küla ja tupik. Me läksime seda tupikut siis kaema. Ausalt öeldes tupikut ei olnud, tee keset nn kartulipõldu jätkus.

Siis vaade paremale oli lumine mägi, piisavalt hea sihtmärk ja me hakkasime Kõrg-Atlast vallutama. Nägime natuke lund, temperatuur oli 0, alla selle ei kukkunud, aga teed ülesse ei leidnud üles. Ükskõik, kuidas me seda googlit ei vaadanud, ikka läks nii, et me sõitsime mäest mööda. Kuna oli ikkagi nii vinge tuul, siis kivivaringutest me sõitsime mööda ning osa asfaldit oli vihmavesi ära viinud. Mingi hetk me olime teiselpool mäge ja Marrakesh paistis. Aga see me otsustasime, et ostame bensu juurde, sööme ja lähme uuele ringile. Vaatame kui kõrgele me seekord autoga saame. Ma laadisin selleks isegi äpi alla, mis pidi meie kõrgust näitama.

Lumi

Olematu tee

Varisevad kivid

Õudne tuul

Millegipärast Google saatis mäest kaugele ja viimane aeg oli Google pikalt saata nats ajaks ja üritada ise. Kui me keset küla kaarti vaatasime, koputas keegi aknale ja saades teada, kuhu me tahame minna, ütles sõitke minu motika järgi. Minu arvates lausa taevaõnnistus, et kohalik ja aitab õigele teeotsale. Selle peale ma kuulasin kahtlusi, järsku on see lõks. Ma ei suutnud uskuda oma kõrvu, mis mõttes läks. Ta siksakitas mingi 20 minutit me ees, näitas teed kuidas teetõketest läbi saada ja reaalselt seda kardetud lõksu ei olnud ja me võisime jätkata.

Meie teejuht

Külaelu

Kella viieks jõudsime me raja algusesse, kus oleks veel pidanud 7 tundi tõusu võtma. Mida meil enam ei olnud, oli aeg. Hommikul hakkas lennuk Euroopa poole lendama, aga missioon sai täidetud, me sõitsime 2000 meetri kõrgusele kuni raja alguseni.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis ehk meie mäeni, tulid kõik tagasi

Kaugemale autoga enam ei saanud

Mööda kamikaze teed tagasi tulles, kuulsin mina valet helinat endapoolse esiratta juures. Mina ei oska reaalselt midagi sekata, mina võin hääli kuulda ainult. Igatahes midagi visuaalselt näha ei olnud, aga heli järgi oli suur võimalus, et me pidurid on katki minemas. Pole paha plaan, me oleme 2000 m kõrgusel. Mingi hetk hääl kadus, nii et mis iganes seal rattakoopas oli, oli tee välja sealt leidnud.

Pimeduse hakul Marrakeshi jõudes oli meil väike mure. Nimelt me pidime selle auto prillikivina läikivana tagastama. Ausalt öeldes ei läikunud ta miskit. Eestis oleks kerge, lähed pesulast läbi. Seal oli sama plaan, aga kõik pesulad olid 18st kinni. Googeldasime 24/7 pesulaid, sama. Jõuad kohale ja kinni. Tundus, et 24/7 oli seal mingi muu tähendusega. Lõpuks me leidsime tänavalt kohaliku pesija. Ehk me nühkisime seest ja koristasime ning tema väljast. Kui ühe silma kinni panna oli suht ok lõpptulemus, minu arvates. Mina panustasin veel sellele, et kui me 8 hommikul auto üle anname, on piisavalt pime ju. Reaalselt auto üle andmine tähendas seda, et lennujaamas oli rendiputka kinni. Kuskilt tuli üks mees, kes ütles, pange võtmed sinna kasti koos paberitega ja tehtud. Siiani ei ole kuulda, et me oleks kaebuse saanud. Kui aus olla, olin mina vahepeal ikka täitsa kindel, et selle Kia me tagastame kilekottides.

Roadtripi lõpuks sain ma teada, kus suunas Meka on

Meie autopesija

No-no-no-no-no

Googlit vaadates tekkisid kaardi peale täpid, ühes oli kahtlus, kas see kõrbe tee on läbitav, aga me vähemalt testime. Mina vaatasin me varud üle – vett oli, sai ja juustu oli, puuviljad ja datlid olemas, nii et selles mõttes võime katsetada ja me keerasime kõrbe.

Kõik teed on algul ilusad

Kõrbesse pööramise tähis

Esimest korda nägin ma kõrbes elu, kuigi jah, sellest sain ma aru alles lähedale jõudes. Kaugelt vaadates oli maha jäänud telgid. Aga siis midagi rippus pesunööril ja keegi kõndis õues. Vaatasin ja imestasin, liiguks nagu ajas tagasi. Ma näen ajalugu, millest me kõrvalt mööda sõidame. Korraks pilguheit sajandite tagusesse ellu ja siis juba tagasi tänapäeva. Selle kõrval, minu jaoks eriti kohatu naabermaja, mis meenutas Põhja-Euroopa viilkatusega puitelamut. Hämmingut tekitas ka põllulapikese ümber ehitatud puidust aed. Kelle või mille vastu see mõeldud oli?

Kaks paari aluspesu

Mõistatuslik aed ja maja

Kuna oli suht tuuline, siis mul oli võimalus esimest korda näha väikseid keeristorme, mis autost mööda tuiskasid.

Väike liiva keeristorm

Kui algul oli tee suht ok, siis pikapeale hakkasid tekkima rööpad ja järsku märkasime, et keset teed on traktor. Kuna mõlemal pool teed olid palmid, siis tundus, et sealt vahelt me läbi ennast ei pressi, aga tegelikult tegi tee jõnksu ja sai mööda küll. Järgmine takistus oli tee peal olevad kivid ja voolikud, ka need tõsteti eest ära.

Kivid tõstetakse teelt

Saime ka traktorist mööda

Peale seda läks tee aina õudsamaks, mitte et auke oleks juurde tekkinud, vaid liiva. Meie Kia ikka ei ole Hummer, ükskõik kuidas ma seda talle ei sisendanud. Järsku mu kõrval kostis no-no-no-no-no ja oligi tehtud. Me sõitsime end liiva kinni ei kellegi maal. Ükskõik kuhu vaatasin, palm ja mägi ja liiv ning meie. Õnneks oli me kõrval kivikõrb algamas, mis andis võimaluse auto rataste alla kive korjata ning taktikaliselt Kiat tagasi lükkama hakata. Seekord rääkis auto väiksus meie kasuks, me reaalselt suutsime teda nende kivide peale lükata. Kuna oli pühapäev, ma kirikuni ei jõudnud, polnud isegi näha midagi, mis meenutaks kirikut, siis viimane aeg oli palveid lugema hakata ja oodata ime saabumist. Reaalselt võeti mind kuulda ja kaua ootama ei pidanud. Me olime pool tundi kive korjanud, autorataste alla pannud ja mingi pool meetrit tagasi suutnud liivas lükata. Kuid järsku ette vaadates oli kaugelt näha, et teine auto läheneb.

Varsi on kosta no-no-no ja oligi kõik

Meid saabuti päästma

Kui ma hiljem järgi mõtlesin ja videot vaatasin, siis need olid mehed, kes vooliku tee pealt ära korjasid. Ma pakun, et nad tulid sekkama, kuhu me ometi oma nn nelikveoga välja jõudsime. Kui aus olla, siis meid tõmmati nii 20 m sealt liivast välja ja juhendati asfaldi peale ehk pandi ees ajama ja me rallisime järgi.

Päästjate sabas

Asfaldi poole

Kui ma hiljem uurisin, mis sa arvad, kui kaua meil endil oleks aega võtnud, tuli pakkumine, et me oleks 4-5 tundi välja lükanud Kiat. Kui ma küsisin, kas sa arvasid, et me jääme kinni. Tuli mulle vastus, et see oli aja küsimus, millal me kinni jääme. Ta oli oma kogemuste põhjal kindel, et me jääme kindel. Ma ei saanud küsimata jätta, kui sa nii kindel olid, miks sa olid nõus keerama kõrbetee peale. Sina ju vaatasid kaarti. Siis tuli vastus, mis pani mind imestama, kui ma oleks üksi olnud, ma ei oleks elus keeranud selle tee peale, aga kuna sina olid nõus (ehk siis mina), siis tundus äge seiklus. Selle loogika peale olin ma sõnatu. Olgem aus, oli vinge seiklus, millel oli õnnelik lõpp.  

Alati on rõõm asfaldit näha, isegi kui kõrbes sõita on lahedam. Teel olles sain mina targemaks jälle ehk nägin, kus neid Euroopasse transporditavaid maasikaid kasvatatakse. Tuli kaugustesse kilesid vaadata ja seal alla. Kui mulle kalakasvandusest hakati rääkima, vati siis tekkis error. Ükskõik, kuidas mina aknast välja ei vaadanud, ei meenutanud ükski asi keset kõrbe ja mägesid kalakasvandust. Mida ma siis vaatama pidin? Valliga piiratud alasid. Kui valli peale ronida, siis seal augus on musta kile sees vesi ja voila, kalakasvandus. Kuna üks selline oli suht tee ääres, siis ma läksingi valli vallutamata. Reaalselt kile oli veel alles, aga kalad olid kadunud.

Kalakasvandus

Kaugel maasikavälja kile

Õhtu hakul me jõudsime Mhamidisse, põhimõtteliselt järgmisesse tupikusse, peale mida laiutab kõrb. Seekord oli liiv pruuniks läinud, aga seda me eriti öösel niikuinii ei näinud. Seal oli muljetavaldav turisti püüdmistaktika. Me parasjagu seisime tee ääres ja googeldasime ööbimiskohti, kui keegi koputas aknale. Jutt oli järgmine – meie hotelli on bukitud kahe inimese poolt tuba, kas need olete teie. Seda juttu kuulsin ma veel mitu korda, mõnikord varieerus, hotelli asemel ekskursioon. Mingis mõttes väga geniaalne püüdmistaktika.

Kuna me juba kõrbes olime, siis me valisime ööbimiseks laagri. Sõna laager tähendab seal midagi muud, kui mina sellest aru saan. Laager on telgid minu jaoks. Seal tähendas laager maju, kus olid voodid sees, aga wc ja dušš olid kuskil teises majas. Ainuke miinus oli, et koerad olid lahti ja siis ma küsisin, kui ma öösel tahan pissile minna, kuidas see võimalik on.  Ma küll ründava koeraga võidelda ei taha. Öeldi, kuna nad on meid näinud, siis ei juhtu midagi. Lohutus seegi. Muide öösel nad vist nägid õnsat und, sest vaikus oli, kui ma wc läksin. Aga see-eest oli täiskuu, mis nagu proze maad valgustas. Põhimõtteliselt ei olnud majades pistikuid, aga elekter oli, seega meieni venitati lisakaabel, et saaks telefone laadida.

Laager keset kõrbe

Aga et laagrini jõuda, tuli sõita jälle liivas ja ühe korra oli suur võimalus seal ka kinni jääda. Seekord ei olnud plaanis kõrberallit teha, nii et kui väiksemagi kahtluse korral, keerasime otsa ringi.

Minu lemmikud – Maroko politsei

Minu potentsiaalsed lemmik tegelased Marokos olid politseid. Esimest korda, kui nad meid kinni pidasid oli Todra kuru juures. Eestlase loogika väidab – näed poltiseid, kes vehib käega, sõidad tema juurde ja jääd seisma. Täitsa vale loogika Marokos. Mis siis valesti läks? Enne politseid umbes 20 m on ajutine märk pandud, maast 20 cm kõrgusele, kus on kirjas jää seisma. Reaalselt kui vaadata ei oska, ei pane märki tähelegi. Aga see on koht, kus sa pead seisma jääma ja ootama, millal politsei sind märkab, annabb intsruktaaze, kas võid edasi sõita või sõidad temani ja petatud. Tavaliselt on kolm politseid, kõigil numbrid rinnas. Nimesid ei ole. Miks? Sest kui sa kaevata tahad, siis kaebad nr, mitte inimese peale.

Esimene kord, kui nad meid rajalt maha võtsid, passe kontrollisid, ümber auto käisid, jäin mina autosse ootama ja salapilte tegema. Kõigepealt ma nägin, kuidas tutvustati kiiruskaamerat. Sealne politsei tavaliselt seisab linnas pika sirge peal. Seega võid umbes ette aimata, kus neid kohata võid. Edasi mindi politseiauto juurde. Muide politseiauto on kaetud metallvõreplaatidega, vist on keegi autole kunagi kallale läinud. See oli esimene ja viimane kord, kui me trahvi saime, kui ma kuulsin mille eest, hakkasin ma laginal naerma. Nimelt oli kuskil 60 märk, mida me ei pannud tähele linnas ja sõitsime 70. Saime 15 eurot trahvi. Mis me peale seda tegime? Kui me selle linna selja taha olime jätnud, tegime kiiruskatseid, kui kiirelt reaalselt Kia sõita suudab. 165 km tuli.

Aga ega meid võeti veel rajalt maha, aga igakord saime hoiatusi ja moraaliloenguid, mida mulle hiljem tõlgiti. Ühe korra linnas võttis politsei meid rajalt maha, kuna väitis, et sõitsime ühesuunalisel teel vastassuunas. Ühesuuna märki ei näinud ma mitte kordagi kogu tripi ajal. Seega pidi see suund olema inimeste mällu sööbinud ja kust me pidime seda teadma, et see ühesuunaline on. Me otsisime teed linnast välja Google abiga, seega Google ka ei aimanud.

Teine kord politsei väitis, et me oleksime pidanud sõitma järgmised km eesli sabas, kuidas me julgesime mööda sõita, sest nii me läksime ühe rattaga üle pidevast joonest. See tukk-tukk sõitis 5 km tunnis ja seal sirge peal ei tulnud ühtegi autot vastu. Vaikselt ajas juba naerma.

Parim oli, kui saime hoiatuse, et me jalgrattast mööda sõitsime. Me isegi ei kaldundu tibagi vasakule, aga politsei vastu ei saa. Aga tuleb au anda, kotkasilmad on sinna Maroko politseisse kokku korjatud.

Mis märke ma seal nägin? Kiirusepiirangud on 20, 40, 60 80. Täitsa võimalik oli, et on 80 ja 10 meetri pärast on 20. Mingi trikiga, kui sa blokki pidureid ei pane, sa ei suuda nii kiirelt 20 saada. Vahepeal oli suvaliselt pandud 20, 60, 40 ja hästi väikeste vahedega, jälle oma 10 m. Mulle tundus, et märke oli üle ja siis tuli mängu loogika, paneme, kuhu iganes neid, peaasi, et neist lahti saab. Kui mina oleks politsei, mina möödaks kiirust just nende märkide taga, kas sa ikka suutsid õige kiirusega sõita.

Loomaturg vs kõrberalli

Kuna meie kasbah oligi kõrbes, siis hommikul oli mul veel võimalus käia jalutamas mööda düüne ennem kui me Rissani turule startisime.

Kohe kasbahi tagant algavad düünid

Kasbah, kus me ööbisime

Kasbahi retseptsioon

Kaarti vaadates tundus, et mööda kõrbe saab kiiremini ja mis seal salata ka huvitavam on sõita. Kõrbetee algus on vähemalt värviliste kividega tähistatud ja paarsada esimest meetrit täitsa ok teed, aga siis muutub kõik.

Tee tähised, mida peaks öösel nägema

Viit kasbahile, mida öösel küll näha ei olnud

Meie sattusime oaasi ja Kia reaalselt pidi mitte enam nelivedu olema vaid Hummeri mõõtu võtma, sest sealsed kraavid olid ikka reaalsed sügavad  ja rööpad, rööpa nägu. Aga me ukerdasime ja roomasime neist üle ja välja. Mingist hetkest oli autos haudvaikus. Mina ei osanud isegi kaasa rääkida, kuidas neid takistusi seljatada. Mul lihtsalt läksid silmad neid nähes päikseprillidega taga aina suuremaks ja suuremaks. Mingi hetk muutusid ka palmid vaenulikumaks hakkasid kiat kriipima, aga ega me alla ei andnud, kui me juba nii kaugel olime. Aga siis me jõudsime tupikusse. Ei jäänud muud üle, kui mina läksin Kia ette jalutama ja hõiskama kuspool on suuremad augud ja me asusime tagurdame, siis tekkis võimalus keerata paremale. Seal olid rööpad veelgi suuremad, ennem ühte suur mülgast, läksin mina vaatama, mis toimub palmi taga, kas tasub edasi üritada. Kusjuures palmi taga oli keegi reaalse kaeviku kaevanud, püstloodis alla paar meetrit ja selle laius oli nats üle meetri ehk me jälle asusime tagurdama. Seekord ma igaks juhuks ei maininud, kui ma nägin, kuidas Kia kahe ratta peal sõitis nagu filmis, lootsin, et gravitatsioon töötab Kia kasuks mitte kahjuks. Saime ka sealt välja ja lõpuks jõudsime asfaldini tagasi.

Siis kui kõik veel ilus oli ja mina käisin kaameleid pildistamas

Kaamelid

Omanik

Sellest me sõitsime läbi

Rööpad

Üle valli

Tupik

Kohe tuli tõeline kraav, kust enam üle ei saanud, nii et asusime tagurdama ja kahel rattal sõitma

Kuna me eelmine päev olime Rissanis turu lahtioleku aegasid küsinud ja saanud puidutöösturiga jutule, siis tema pakkus, et võib meile oma koduturgu näidata. Turu jaoks pidin ma riideid vahetama. Ausalt vandusin ja kirusin. Õues on 25 kraadi ja ma pean teksad jalga panema. Ma saan mingis mõttes traditsioonidest aru, aga samas sel hetkel mõtlen, miks ei võiks olla, nii nagu kodus. Kedagi ei koti, kui kõnnid seelikuga ringi.

Pärasr

Enne

Miks Rissani turg minu jaoks nii tähtis oli? Ma lugesin, et teisi-, nelja- ja pühapäeval on seal loomade turg. Seda ma tahtsingi näha. Nägingi. Esimesena külastasime lambaturgu. See oli spetsiaalne hoov, kus lammastega kaubeldi. Lambad olid seotud esijalgu pidi keti otsa. Üks lammas maksis 300 eurot. Nagu ma aru sain, ei olnud briljantne idee osta ainult tall, soovitati ikka koos emaga osta. Suurem võimalus, et tall ellu jääb.

Järgmisena läksime lehmaturule. Otse loomulikult oli vahepeal ka hind tõusnud. Lehm maksis 1000 eurot. Mingi hetk tekkis küsimus, kust nad selle raha võtavad. Reaalselt ei tundu inimesi vaadates, et peaks neid tuhandeid näppude vahel nii palju olema, et endale mitu looma osta.

Aga minu lemmikud olid eeslid. Neid hoiti väljaku peal. Seal oli kisa mitme eest. Eesli hind pidi algama 500 eurost ja kõik olenes, kui kuulekas ta on. Me giid rääkis, et ta mäletab, kui väljak oli niimoodi eesleid täis, et seal vahel oli raske liikuda. Tänaseks on turg kokku kuivanud, aga mõeldes Todra kuru raja peale, no seal oli eesel ainuke arvestatav liiklusvahend.

Oli ka müügil vankreid, aga need nägid suht kipakad välja.

Peale eesleid algas selline pudi-padi turg. Mõned asjad olid uued, aga enamus second händ asju. Ka Euroopast saabunud riideabi oli seal müügil. Turg läks üle juurvilja ja puuvilja turuks.

Tundub Tupperware

Nänn Euroopast

Kohalik kaup

Käru äri tundus väga tõhus

Kui aga astuda iidsesse souki alale, siis oli turg, mis turg. Ma ei tea, kas asi selles, et tema jalutas kaasas ja tervitas kohalikke, aga reaalselt keegi ei tüüdanud.

Kaameliliha jäigi maitsmata

See kaupleja on pime, aga üldse ei saanud aru

Igaühele sobib tükike

Nägin ära, mis on datlite turg. Sain teada, et osasid datleid tuleb veel hoida, et neid oleks võimalik süüa. Sain teada, et datlimassile, mis mul kodus olemas on, tuleb võid lisada, et selleks kreem tekiks.

Datliturg

Datliturg

Datliturg

Külastasime ka õmblustöökoda. Ma uurisin, et miks ainult mehed õmblevad. Siis tuli vastus, mis mind muigama pani, see pidi nii raske töö olema, et naised ei suudaks seda teha. Aga siis selgus, et on ka naiste õmblusärisid sihtkliendina naised, aga need otse loomulikult ei asu turul, kus kõik mööda jalutades võivad õmblevaid naisi näha.

Kellele plätusid

Minu lemmik – raamatuäri

Õmblustöökoda

Kui me pärast pagariärist läbi läksime, siis ma nägin kuidas kohalik hakkliha sai valmib, see oleks kõige õigem nimi sellele. Ehk taigen rulliti lahti, kilo maitsestatud hakkliha keskele, teine rullitud taignatükk peale. Aga ennem ahju panemist pandi selline väikene valge paberist silt taignasse, kus oli tellija nimi peal. Kui aus olla, siis selle Matfone saime me endale giidilt kingiks pluss kilo maasikaid. Aga see hakkliha sai oli väga hea.

Kingitus, mis me saime

Mis hirmud on Maroko mägedes

Tänane plaan oli leida üles see müstiline Todra kuru rada, millest ma ühest blogist lugesin. Ennem kui me tagasi kuruni jõudsime, nägime, et üks bussitäis rahvast millegipärast kaob majadele vahele vasakule. Ehk mis seal vasakul majade taga on? Me sattusime keset oaasi põldu, kus vesi vulises ja keegi harrastas potipõllundust. Igatahes väga roheline oli ja nii mõnigi puu õitses.

Hea puid ladustada

Alles veebruar ju

Naabrivalve

Keset oaasi

Grupp ennem meid

Peale seda väikest kõrvalpõiget võtsime suuna kuru poole. Kui öösel oli 6 inimest, siis sel hetkel kui me tagasi jõudsime oli umma sadakond seal liikumas. Võrreldes ööga oli ka tuul tõusnud. Kummat vaatepilti ma eelistaks, öösel oli vähem lärmi ja rohkem müstikat, päeval kõik vastupidi. Ükskõik kuidas kuru vaadata, no rajamärke kuskilt näha ei olnud. Ei tundunud usutav, et peaks ojast läbi kahlama ja siis mägironijaks hakkama.

Massid

Ikka turistile mõeldes

Tänu tuulele, seda vett oli näos tunda

Aga kus see rada nn loop hike siis on, millest ma blogist lugesin. Palju oli ju tahta, et kuskil mingi silt on, nii et appi tuli Google maps ja rada leitud. Raja alguses oli veel mõni turist pilti tegemas, aga et neist keegi rajale läheks, seda oli palju tahetud. Rada oli tähistatud eesli pabulatega ning maastiku vaadates olid rajakivid silmanähtavamalt heledamad kui ümbrus. Kui mingi hetk tekkis kahtlus, et millist rada valida, siis nende kahe orientiiri järgi sai suuna õigeks võtta.

Algatuseks sai treppidest üles minna

Hästi polulaarne tee oli

Rada sajanditega valgeks kõnnitud

Naine muula ja eeslitega

Karjus kitsedega

Kas me raja lõpuni läbi tegime? Ei teinud. Mitte sellepärast, et jaksu ei olnud, aga lõpuks läbisime 5 km 2 tunniga ning kaarti vaadates olime ¼ peal. Seega ajaliselt ei oleks välja mänginud ning kaifi sai ka selle 2 tunniga.

Mille poolest see rada veel eriline oli? Reaalselt see ei olnud küll iidne Siiditee, aga eeslite tee küll. Kogu meie edasimineku ajal tuli meile vastu umbes 5 eesliajajat koos killavooriga (eeslile oli kogu suguvõsa veepudelid selga laotud) saatvate koerte ja lastega, mõnikord oli ka üks loomadest muul. Laste põhifunktsioon oli raha küsimine. Täpselt meieni jõudes tekkis käsi, et anna. Seal seistes mõtlesin, et kas see on kaasaõpitud abitus, tarkus – turistil hakkab ale või geniaalne äriplaan, õigel ajal oma eesliga ühest suunast teise minna võib turistide pealt hästi teenida.

Kodu edasimineku ajal me tõusime mäkke. Tegelikult oli rada kivine ehk ei olnud puhastatud. Osad kivid oli libedad pluss enamjaolt mägede vahel oli tuultekoridor. Kuid sellegipoolest alla tulemine oli minu jaoks raskem, kuidagi libedam ja ohtlikum.

Karjuse tuulevari

Otsustasime, et edasi ei lähe

Kui me hirmudest rääkisime, siis ma sain täiesti üllatuse osaliseks. Kui ma teeks swot analüüsi kiirelt – mis võiks mägedes ohtlik olla? Mina olin täiesti tavaliste jalanõudega, seega alati võimalus valesti astuda ja jalg käib kahekorra. Meil kahepeale oli üks 400 ml veepudel kaasas. Minul reaalselt ei oleks sedagi kaasas olnud. Need olid ohud, mida ma oleks võinud arvestada, aga ei arvestanud. Kui me korra hirmudest rääkisime, siis need kõik nulliti ja väideti, et kõige suurem oht on, et meile tungitakse noaga kallale. Vaatan mina vasakule ja paremale, ei näe kedagi. Sama reaalne jutt kui seda müstilist lehma kuskil kohata, kus see lehmamärk oli. Isegi kui keegi vastu tuleb, miks peab tal nuga olema ja miks ta peab kallale tungima. Me reaalselt kõndisime kaks kätt taskus. Olematu sõjasaak. Aga kui see salapärane ei keegi kallale peaks tungima, mis siis ikka, pakun et lihasmälust ikka meenub kõik need karate ja poksitrennid.

Meie jeebi mõõtu Kia

Tänane suund peale kuru oli kõrb. Vahepeal nägime vasakul imelikke künkaid. Mina reaalselt arvasin, et nende vahel sõidetakse kas ATV või kaamelitega rallit. Kuna oli vaateplatvorm, siis läksin asja uurima, tuli välja, et see on olnud kunagine kaevusüsteem. Samas ennem seda nägime 30 m sügavust kaamelite kaevu ei kusagil kui aus olla.

Kunagine kaevusüsteem

Seal keskel ongi kaev

Sellise ämbriga siis

Kaameli kaev

Pidi 30 m sügav olema

Sõites keset ei midagi ehk kõrb ja üksik palm, tuli küsimus. Sa kaamelipiima proovida tahad. Ei ole halb idee. Ainult mul üks tingimus, see ei tohi soe olla. Sooja piima ma juua ei suuda, süda lihtsalt läheb pahaks. Kuna silt oli tee peal, siis läksime kaema. Kuna me nägime väikest kaamelibeebit, siis mul oli suur lootus, et ma saangi piima maitsta. Ma ei osanud midagi oodata. Aga selline soolane piim oli, minu mõistes väga hea. Sinna taha saan ma linnukese ära teha, kaamelipiima maitstud.

Tänu väiksele kaamlile sain mina kaamli piima maitsta

Ennem kui me liivadüüne imetlema läksime, käisime ka järve põhjas ära. Mulle see Google maps meeldib, näitab sinist järve, aga kui kohale jõuad, on vesi ammu ära auranud. Päris äge oli järve põhjas sõita.

Järve põhi

Järve põhi

Aga siis hakkasime lähenema düünidele. Lõpuks ometi kõrb, mis on kõrbe nägu. Ei ole kivikõrb vaid reaalne liivakõrb. Vaatadki kõrbe ja ongi ainult liiv ja liiv. Kuna me olime nibin nabin päikseloojangu ajal kõrbes, siis oli vaja ka düüni otsast päikseloojangut vaadata. Kui aus olla, kas ei olnud õige õhtu, aga olen vingemaid näinud Eestimaal.

Päike loojub kõrbes

Kõrval düüni peal

Kui päike loojub, läheb pimedaks päris kiiresti. Meie kasbah asus ei kusagil, nii et me reaalselt sõitsime pimedas kõrbeteele ja üritasime Google abiga me ööbimiskoha üles leida. Ega seal silte või poste ei ole või kui aus olla, neid värvilisi kive ja posti öösel näha küll ei olnud.

Kasbah üles leitud

Öine kõrbetee

Tähelepanu, valmis olla ja läks

Varahommikul saime oma uue kallikese – Kia Picanto kätte, millest tuli kõik ja rohkemgi veel välja võtta. Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis ma täitsa imestan, et me ei tagastanud seda autot kilekotis. Tõsiselt sai seda nn neljaveolist jeepi küll mäkke ronides, küll liivas testitud.

Selle päeva esimeseks sihtkohaks oli Ouzoud’i joad. Otse loomulikult kohale jõudes taheti meile kõigepealt ekskursioon pähe määrida. Reaalselt oskab igaüks ise möödudes turistipoekestest veekohinani alla mäge jalutada, seega milleks meile giidi.

Kõik oluline ühel pildil

Neli ühel pildil

Tee jugadeni

Kuna me sattusime sinna täpselt samal ajal kui hispaaniakeelne grupp, siis 40 browni liikumise taktis roomavast turistist mööduda on tõsine väljakutse. Umbes näeb välja nii, teed pildi, tormad, siis hüppad üle kraavi, et mõnest mööda saada, siis käib keegi pikali, siis keegi lohistab su ees jalgu ning sina pead sealt slaalomit tehes essaks tulema, muidu on järgmised paar tundi garanteeritud ühes taktis uimamist. Mingi hetk eest ära tõtates läks tee kaheks ja tundus, et tagant tuleb ossam-tossam läheb vasakule, siis meie läksime paremale. Tänu sellele nägime ühte maha jäänud küla, rohkesti väikeseid jugasid ning ringiga jõudsime järgmisele grupile sappa.

Vasakule

Üks kosk

Järgmine kosk

Ma alati imetlen oskust, võtta turistilt raha, vastu pakkudes sellist poolkõva elamust. Järgmine grupijuht pakkus, et kui me tahame parvega sõita, siis me võime nendega ühineda ja saame grupisoodustusest osa. Kuna ma ei näinud pointi, siis me seda ei teinud. Reaalselt nad sõitsid kosele lähedale, nii et sa turistina said ikkagi märjaks ja siis keerati ots ringi ja tagasi. Maksimaalselt see Viljandi paadimehe aktsioon võttis 10-15 minutit aega. Mulle tundus ägedam oleks kõige lähemal oleva kalju otsa ronida ja pigem sealt pilt teha. Mis selle koha kõige lahedam nn atraktsioon oli, oli liivakottidest tehtud sild. See oli midagi.

Kuskilt ma lugesin, et 500 trepiastet tuleb uuesti üles ronida ja kui nii palju ei olnud, siis vähemalt tundus lõpmatul hulk astmeid. Kui mõelda, et juga ise on 100 m kõrgune, siis 500 trepiastet, mis sikke sakke erinevate turistilettide ees teevad, tundub suht loogiline.

Kuna mulle meeldivad eeslid, lihtsalt nende jonnakus on imekspandav. Siis seekord üks ja ainuke kord, millal ma sain eeslile pai teha, oligi seal treppide juures. Reaalselt oleks vist pidanud temaga mingit auringi ratsutama, aga mina tahtsin lihtsalt pai teha.

Nina vastu koske

Treppide võlu

Viljandi paadimees

Minu lemmik – eesel

Sillal

Kuna mulle tundus, et yes suvi on kätte jõudnud, siis kui ma jõudsin seeliku selga panna, algas mägedes talv. Autos aina kukkus ja kukkus see termomeetri näidik. Kui me lõpuks järve äärde jõudsime, oli 20 soojakraadist alles jäänud 8 ja räige tuul puhus, nii et rõõm oli jälle riideid vahetada. See idee, et lähme ujuma, kadus sama kiirelt, kui me kohale jõudsime.

Sel päeval nägin ma ka esimest ja viimast korda seda saladuslikku lehma tee ääres, kelle kohta hiljem igal pool oli hoiatusmärgid, nüüd ta jookseb teele. Mõnikord oli see märk keset kõrbe, hämmingus vaatasin paremale ja vasakule arutades omaette, mida see lehm seal ometi teeb või kalju ääres ehk jäi tunne, et lehm saabub langevarjuga. Lõpuks ma järeldasin, et nad kogemata olid seda lehmamärki üleliia palju valmis vorpinud ja siis igale külale kingituseks saatnud, nii et vaata ise, kuhu sa oma lehmamärgi paned, aga olgu pandud.

See kurikuulus lehmamärk

See seal on ainus lehm, keda ma nägin

Meil oli vaja sõita 6 tundi ja peale tund aega sõitu, Google näitas, tubli töö, vaja veel 6 tundi sõita. See vist oli mõni Maroko nali googli variandina, millest me aru ei saanud.

Mis küladest läbi sõites silma veel jäi, olid autokoolid. Küla on täitsa ebamäärane nimetus. Reaalselt see Eesti mõistes näeb välja nagu väike alev. Igatahes kui majade vahelt läbi sõita, siis kindlasti vähemalt ühel majal on silt – autokool. Lõpuks muutus see naljanumbriks, et kui ma jõudsin öelda, et ei ole ammu autokooli näinud, siis järgmise maja peal, oli suur silt – autokool. Pani natukene imestama, miks neid seal nagu seeni peale vihma on. Mingi loogika peitus seal, et eesliga vist osatakse sünnist saati sõita, aga võibolla eesel on liiga jonnakas, siis tuleb mägedest tsivilisatsiooni jõudmiseks autojuhiload teha. Aga need külad olid nii väikesed, et kust nad ometi kliente leiavad, oli järgmine küsimus. Või on tegemist nagu selle salapärase lehmaga, kelle eest igal nurgal hoiatatakse, et kuulutad välja kursuse ja siis ei kuskilt tekivad sulle need õpilased, sa ise ka ei tea kust.

Mis mind tänavapilti ja termomeetrit vaadates veel üllatas. Mägedes oli 8 kraadi, ausalt ei olnud soe. Siis ma vaatan, kuidas külaelu välja näeb. Lihtsalt mehed istuvad majade ääres ja mängivad kaarte või ajavad juttu. Mul niisama mõttest, et ma seal tuule käes peaks istuma, hakkab külm. Kindlasti on nad selle temperatuuriga harjunud, aga ikkagi. Samas vaadates olematute akendega maju, siis vist eelistaks ka seal väljas päikse käes olla.

Tänase päeva eesmärk oli jõuda ööhakul Todra kuruni. Jõudsime. 300 m püstloodis kaljusid tähtede säras, võimas.

Kui pühadus asendus rahaga

Tuneesias olles saime sms, et me bukitud hotellis on veeuputus ja nad bukkisid meile rongijaama lähedale teise hotelli toa. Peale seda oli eetris vaikus, et suht viimasel hetkel enne lennukile istumist, saime teada, kus me uus hotell on.

Mis oli Marocon airline väga suur pluss, kuigi lend oli kolm tundi, sai seal süüa. Kõigepealt, miks lend nii pikk oli? Me reaalselt lendasime Euroopa kaudu ringiga, et mitte Alzeeriast üle lennata. Aga tasi söögi juurde tulles, ei olnud nii nagu Tuneesiasse lennates, et Lufthansa jagas veepudeleid ja ühte ruutu shokolaadi. Kui me onlines check-in tegime, siis oli suht kummaline küsimus, kas te pagasis on vedelikke. Kui sa valisid jah ehk olid aus, siis enam edasi ei saanud. Mis siis ikka, valin ei ja oman vedelikke. Kusjuures ainsana, kus ma pidin seljakotist välja tõstma oma vedelike koti, oli Tallinn, teistes lennujaamades nii Euroopas kui Aafrikas oli kõikidel täiega suva, kas mul on vedelikke kotis ja kas nad on koos suletud kotis või mitte.

Kuningas tervitamas

Lennujaama rong linna

Casablancasse jõudes metrood otsides jõudsime me lennujaamast kogemata välja ja sisse saada ei ole nii kerge enam. Eestis lihtsalt keerad otsa ringi ja lähed. Seal võid ka sama taktikat proovida, aga uksed ei lähe lahti. Kui sa leiad uksed, mis lähevad lahti, siis tuleb koti kontroll läbida. Lõpuks paistis metroo ja siis juba ennem südaööd ka hotell. Kõik oli niikaua ilus, kui hotellis selgus, et me kahene tuba oli ümber bukkides üheseks muutunud. Ainuke seletus oli, et kuna eelmises hotellis oli veeuputus, siis otsides odavamat valikut, bukiti ühene tuba. Mis muud üle jäi, kui hambaid krigistada ja juurde maksta sama palju ning saata bookingusse kaebus.

Casablanca ainuke vaatamisväärsus, mis ma näha tahtsin oli tänase kuninga isa Hassan II mošee, mille sissepääs ei olnud üldse odav, natukene üle 12 euro. Me jooksime täistunni peale, sest minu paberites oli kirjas, et siis on tuur. Giidina käin ma kõigil võimalikel ja võimatutel tuuridel. Kui me giid väitis, et kuningas ja valitsus maksid 25% mošee hinnast ning iga marokolane annetas, et see pühakoda valmiks, siis mina arvan, et selle 12 euro eest on tükike marmorit ka minu oma.

Liigume ekskursiooni alguspunkti

Sissepääs

Giblah, näitamaks Meka suunda

Kahele poole avanev lagi Ramadaani ajal

Naisterõdu

Kas ma tundsin pühadust? Nope, pigem raha maitset. Kogu ehitis maksis kokku 800 miljonit dollarit. Vahepeal giid hõiskas, et see on ikka odav, sest materjalid olid ju tasuta. Mina siis mõtlesin, et kui ma olen kaevanduse või puidutööstuse omanik ning minu materjalist ehitatakse, kas see on ikka tasuta mulle. Kuningale kindlasti, aga ma pean ju kuhugi selle miinuse kirjutama. Numbrite keeles rääkides, see mošee on 30 aastat vana ning valmis 6 aastaga, iga päev oli 8 tundi tööl 1200 töölist. Peaarhitekt oli prantslane, aga siis oli terve posu kohalikke arhitekte.

Mina giidina oleks tahtnud naisterõdule saada, muidugi sinna me ei saanud.

Kas ma sain ekstra teadmisi juurde islamist? Nulliring. Kas mulle giid meeldis? Eriti mitte, aga muud võtta ka ei olnud. Punktid kolinal kukkusid, kui tuur lõppema hakkas ja ta teatas, et nüüd võiks kõik talle ikka jootraha maksta, sest ta ei saa palka või palk oli väike. Vat, seda kohta ka ei usu. Lihtsalt väike korrutustehe, meie grupis oli mingi 20 inimest, korraga läks neli keelt välja ja me ei olnud kõige suurem grupp. Reaalselt hea äriprojekt on see mošee näitamine turistile. Kui me piletit ostsime, siis konstantselt oli saba. Reaalselt see mošee teenib 1000 eurot päevas ja sa väidad mulle, et sa ei saa palka.

Kuna me samal päeval pidime Marrakeshi sõitma rongiga, siis hotellis soovitati hommikul kohe osta rongipiletid ja siis alles minna mošeesse. Ükski automaatkassa ei töötanud, seega tuli seista järjekorras, aga piletid me saime.

Rongipileti peal oli vagun 24, vaatasin rongi oodates teisi ronge, põhimõtteliselt oli seal 6 vagunit ja ma mõtlesin, et kui meie omal on 24, siis ma olen juba oma vagunini jalutades peaaegu Marrakeshis. Reaalselt ei olnud rongil 24 vagunit, vaid lugemine algas 21, seega meie vagun oli keskel. Pilet oli meil kupeasse, kus oli kaheksa kohta ja võid aimata, kas minu koha peal keegi istus juba. Tuli välja, et oli ühele kohale kaks piletit müüdud, aga tema läks istus oma naise kõrvale. Otseselt mind ei häirinud, et 8 inimest ja kotid samas kupees on, lugesin Imbi Paju raamatut edasi, aga asi lõppes sellega, et me istusime ümber tühja kupeesse paari peatuse pärast. Millegipärast sinna keegi juurde ei tulnud kuni Marrakeshini.

Tööl

Teel ööbimiskohta

Marrakeshi rongijaam

Siin parandati kott ära

Kas ei ole võimsad lambid

Mul oli küll pikk nimekiri, mida me kõik Marrakeshisi vaatama peame. Aga enamus aja me olime turul, sest üks seljakottidest oli katki läinud ja me otsisime õmblejat, kes selle korda teeks. Kui aus olla, olin mina ennem Marrakeshis paar korda käinud, osad põhivaatamisväärsused ka ära näinud. Seega ei põdenud lõpptulemusena, et rohkem sel korral ei näinud.

Sõpradega koos

Päike loojub

Öine melu jutuvestjate väljakul

Mis rõõmustab mind rohkem kui jaanipäeva ilm

Et ma ennast Aafrikas olles tõeliselt koduselt tunneks, langesid plusskraadid, mida lähemale Tunis saabus. Hommikul hotelli kaminasse oli tehtud lõke. Tundub, et õues ei olnud kõige soojem. Reaalselt sadas vihma ja oli alla 10 kraadi. Hea kodune jaanipäeva tunne tekkis. Samas see vihm muutis ümbruse värvust. Kui siiani oli põhitoon kollane-pruun, siis nüüd oli see asendunud rohelisega ja puid oli vaatevälja juurde tekkinud. Tõelised suured oliivisalud jäid silma.

Rohelus

Oliivisalud

Kõige viimane vaatamisväärsus Tuneesias oli Dougga, mis on kõige paremini säilinud Roomaaegseid linna Põhja-Aafrikas. Amfiteatri lavale jõudes panin ma kindad kätte, no ei olnud soe. Aga samas vaadates seda maja, mis mulle Iirimaad meenutas, siis kliima oli täitsa õige.

Nagu Iirimaal

Kindad käes

Rõõm oli jälle näha peata kehasid nagu ka Kartaagos, tekkis kohe äratundmise rõõm.

Alati rõõm, kui midagi ongi rohkem hoone nägu kui kaks kivi, siinset kapitooliumi on suudetud päästa, aga see vaatamata oma võimsusele ei olnud seekord wau efekti omanik. Mäe peal olles nägin ma torni, esimene ring tornini teed otsides, sattusin kuhugi mujale, aga kõik teed viivad ju Rooma, seega teisel ringil jõudsingi tornini. Kuigi väheseid kohti, kus silt puudus, siis Google aitab ikka hädast, nii et tegemist Liibüa-Puunia mausoleumiga, kuid kelle omaga, sellest ajalugu juba vaikib.

Kapitoolium

Keha saigi endale pea

Mauseleum

Kõik teed viivad Rooma

Varsti tuligi lennujaama jõuda, anda auto üle ja hakata check-in läbi tegema. Kuigi me onlines tegime check-in, põhimõtteliselt istusime üks ühes lennuki otsas ja teine teises, aga e-piletit ei saanud, tuli ikka check-in laua ette minna ning kuna me koos oma passid andsime, siis kohad tõsteti ümber ja me istusime kõrvuti. Minu arvates väga armas selle check-in töötaja poolt.

Lendu oodates väravas sain ma aru, et mul massi sulandumisega läheks raskeks. Kui ma ringi vaatasin kõige populaarsem riiete värv oli must, siis tuli pruun, hall, beež. Minul oli seljas erksinine tagi, erkoranž dressikas, tõsine valge lammas selles tumedas karjas.

Kui ma mõtlen tagasi Tuneesia peale:

• Kindlasti tuleks kasuks, kui oskaks prantsuse või araabia keelt. Praegu meenub, et ainsana oskas minuga Djerbas hotelli retseptsioonis noor naine rääkida inglise keeles. Mujal suht nulliring. Enamjaolt mulle tõlgiti või ma äpiga mõnikord tõlkisin silte või menüüd;
• Kindlasti tasub lennujaamas osta endale telefonikaart. Meie ostsime Orange oma, maksin 10 GB eest natuke üle 6 euro.
• Inimesed on hästi abivalmid. Sellist Egiptuses või Türgis pidevat hasseldamist, ei kohanud kuskil;
• Imehead datlid, mida ei saa võrrelda nendega, mis meil müügil on. Meie omi oleks isegi häbi sealses kontekstis datliks nimetada;
• Küll on hea, et on olemas Google map. Ma ei kujutaks ette, kuidas ilma selleta hakkama saaks, vahepeal oleks tõeline hämming;
• Selliseid riike külastades tekib mingi hetk tunne, et passi lehed kuluvad reaalselt ära, sest passi tuli suht tihti näidata ja neile reaalselt meeldis seda lapata;
• Kui sa näed tee ääres kedagi näpp püsti, siis see tähendab, et ta hääletab. Reaalselt kõik hääletasid, vanusest ja soost olenemata.

Oaasid, kanjonid ja joad vs vana hea Rooma aeg

Selle päeva plaan nägi ette oaase, kanjoneid ja kõrbe. Kanjon vist oli kõige rohkem kanjoni nägu, mul oaasist oli natukene teine ettekujutus ja kõrbe puhul ootasin ma liivakõrbe.

Kui me esimesele oaasile – Chebikale lähenesime, siis üldse enam ei imestanud, politsei võttis meid rajalt maha. Peale passide kontrolli teatati, et seda teed pidi turistid ei või sõita oaasi ja meil tuli natukene tagasi sõita, et paremale keerata. Võiks sildi ennatlikult panna, et ei peaks igat autot peatama ja passe kontrollima. Ma algul mõtlesin, et ei ole võimalik, et me peame tagasi keerama ja oaasi poole ainult kaugelt õhkama.

Paremale

Chebika on üks kolmest tuntumast mägioaasist. Kuni 19. sajandini jäi see oaas keset tähtsamat karavaniteed, mis ühendas omavahel Aafrika ida- ja läänerannikut. Selle oaasi tähtsaim vaatamisväärsus on kosk, kuhu poole ka meie suundusime, laveerides mööda turistidele mõeldud müügilaudadest. Kosk oli piltidel võimsam kui kohapeal, aga vesi oli seal hämmastavalt soe.

Tee läbi oaasi

Kaljude vahelt läks väike rada edasi, kus sai veel väiksema kose juurde, aga sellega kogu atraktsioon lõppes.

Siis tundus, et tühja sellest kosest, kui saab mäe otsa ronida ja kindlasti on sealt vaated imelised. Tegelikult sai päris mitme mäe otsa ronida, olenes, kui suur on soovi mäe otsast vaateid nautida. Ma vist proovisin kõik võimalikud mäed ära vallutada, kuhu rada läks.

Minikosed

Kalju otsas

Vaade alla

Viimasest mäest alla tulles oli võimalik läbi tulla vanast külast, mis peale 1969. a üleujutust maha jäetud on. Maha jäetud küla juures oli huvitav see, et uksed tundusid mõnel majal ikka täitsa eilased, mitte 50 aastased.

Kuidas kasutada vanu müüre

Uus ja vana

Järgmine oli nimekirjas Tamaghza joad. Reaalselt oligi koski mitu, aga umbes samas kõrguses kui eelmine. Piltide järgi ma ikka ootasin midagi suuremat, aga asi seegi. Kuna selja taha jäi kanjon, siis ei olnud raske ümber keerata ja vaadata, kuhu see rada viib. Vahepeal tuli üle kivide ronida, üle ojade hüpata, sopa peal käia, mõnikord riivas silma ka prügi, aga läksime niikaugele kui võimalik.

Hästi vaadates võis 4 koske näha

Kanjonis minikose taustal

Nii kõrge see kosk oligi

Tameza kanjon oli kõige suurem seiklus. Algul ei saanud aru, miks igaüks soovis meile teejuhiks hakata. Esimese tee otsa võssa leidsime me ise üles, aga siis tundus seal oaasis 1001 võimalust ja otse loomulikult ei olnud silte, nooltest rääkimata. Ei tea kust ilmus välja toasussidega noormees, kes oli nõus teed näitama. Temale järgi sibades sain ma aru, et sealt rägastikust ise kanjonini jõuda oleks olnud suht mission impossible. Ma ei ole ammu kellegi toatuhvleid niimoodi imetlenud selle mehe. Tänu sellele, et ta meil ees jooksis, tegelikult möödus kanjon ja sellele järgnev kosk suht spordipäevane. Kiiruga jõuad mõned pildid teha, aga nautimiseks on loetud hingetõmbed. Samas kaval süsteem, ilma nende abita sa reaalselt ei leia seda kohta üles ja short cut ta sulle ei näita, kuigi teel olles ma neid ju nägin.

Kus on kanjon?

Raja algus

Toatuhvlites rajanäitaja

Kanjon

Kosk

Kuna me pidime võtma suuna Tunise poole, siis järgmine idee oli minna kunagisse tähtsasse Rooma linna Gafsasesse Rooma basseine vaatama. Pildi pealt inimesed ujusid neis basseinides ja mina mõtlesin, et täiesti lahe, et ma bikiinid kaasa võtsin. Reaalsus oli, et basseinid olid tõesti olemas, aga pildi peal olev vesi oli ennem meie kohale jõudmist kas ära auranud või mujale voolanud.

Veeta bassein

Otse loomulikult võttis meid politsei kinni, seekord siis tänaval jalutades. Neil oli hästi huvitav küsimus nagu Maire Aunaste saates – kus te tulete, nemad lisasid siia ka teisepoole, kuhu te lähete.

Kõik ilusad ilmad jäid kõrbesse, sest mida lähemale me Tunisele jõudsime, seda hullemaks ilm läks. Kui me kunagisse Rooma linna Sufetulasse jõudsime oli päike kohvrid pakkinud ja Tuneesiast põgenenud, järgi oli jäänud ainult vihmasabin ja räige tuul. Kuna ma ei olnud ammu näinud templeid, siis kapitooliumi poole me põhimõtteliselt sörkisime. Ka kiriku pühi koha trepil sai pilt tehtud. Mina spurtisin veel väravateni ja tagasi.

Linna väravad

Kõige pühamas kohas

Juno, Jupiteri ja Minerva templid

Võib juba aimata, kes meid auto juures ootas. Otse loomulikult kohalik politsei, kes passe seekord ei küsinud, aga tahtis teada, kas me ööbime linnas või sõidame edasi. Kunst on linnas ööbida, kui seal booking ei näita ühtegi ööbimiskohta ehk meie otsisime autos, kuhu edasi ja politsei nii kaua passis oma autos meie kõrval.

Nii oluline on kodutöö ära teha, et kõige lahedamatesse kohtadesse sattuda

Tänane päev algas kohe pühakoja külastusega ehk Aafrika vanima sünagoogi La Ghriba. Selleks et sisse saada oli vaja passikontroll läbida. Politsei jaoks oli Eesti sama hea koht kui Narnia, ta ei olnud sellisest kohast midagi kuulnud. Seekord ei aidanud ka Soome mind välja. Tundus, et sõna Skandinaavia oli talle tuttavam.

Sünagoogis sees

Toora lugemise koht

Siin loeti ka Toorat

Muidugi tekib küsimus, kas maailma vanimas pühakojas, mis aastast 586 tundsin ma pühadust. Kui aus olla ei. Miks siis? Sest ennem kui sa saali saad, on üks mees laua taga, kes toonitas, et tuleb annetada ja siis teatas summa. Kui temalt midagi küsida sünagoogi kohta, siis tuli midagi nii ebamäärast. Reaalselt ei saanud ta üheski keelest aru, aga raha oskas küsida. Mis asja natukene leevendas, oli teises saalis toorad kõva häälega lugenud mehed. Võibolla ka teadmine, et siin asub maailma vanim toora.

Siia sisenedes pidin ma enda juuksed katma ja ma sain ka ühe seeliku laadse asja, mida ma endale ümber piha kerisin.

Kuna tegemist on palverännukohaga, kus paasapühadeks saabub rahvast üle maailma, siis me käisime ka seda hoonet vaatamas, kus neid majutatakse.

Paasapühade ööbijate kodu

Sinivalge galerii

Siseõu

Tõlkes tähendab El-Ghibra ime. Legendi järgi kukkus püha kivi taevast, samal ajal saabus salapärane naine, et ehitustööd juhendada ja nii sünagoog valmis sai.

Teine põhjus, miks me Djerbasse tulime, oli Djerbahood. Aasta 2014 Pariisi kunstnik, kelle juured on Tuneesiast, Mehdi Ben Cheikh, tuli idee peale katta Ar-Rijadi seinad grafititega ja nii sündiski Djerbahood.

Teekond

Minu lemmik – kaamel

Pidusöök

Kaheksajalg

Muinasjutu maailm

Tuneesia

Järgmine idee oli minna Matmatasse, kus asuvad kivisse raiutud kodud, et inimesed saaks varjuda keskpäevase kuumuse eest. Me peaaegu olime seal, kui bensunäidikut vaadates saabus reaalsus, et igaks juhuks on vaja tankida. Kuna Liibüa ei ole kaugel, siis bensiiniäri on väga tulus seal. Seega on iga nurga keegi, kes on naaberriigist bensu kanistritega toonud ja soovib seda müüa. Kõik on niikaua tore, kui nad neid isehakanud bensukaid googlisse ei rega bensukate nime all. Me olime parasjagu paari sellise olematu bensujaama otsa sattunud tänu googlile.

Pealt vaadates

Sissekäik

Tuneesias nagu ka Marokos on hästi abivalmid inimesed, seega me jäime ühe mehe juures, kes tee ääres oli ja küsisime, kus on lähim bensukas. Suund näidati kätte, aga samas ta pakkus, kas me ei tahaks tema kodu vaatama tulla, mis oli 350 aastat vana. See oligi see, mida mina näha tahtsin. Kõigepealt tuleb leida sul ava kaljus ehk see on läbipääs, et sattuda ringikujulisse hoovi. Selle maja läbipääsu toas olid põllutööriistad ja kangasteljed.

@ageagapi

Tunis. Matmata home. #Tunis #roadtrip #matmatahome #Welcome #tourguidelife

♬ This Is The Life – Sarah De Warren & Charming Horses & Hanno

Mis mind kõige rohkem üllatas oli, silmad läksid täitsa suureks, kui mulle räägiti, et kitsenaha sisse pannakse piim ja seda tuleb loksutada niikaua kui sellest tekib või või juust.

Samas olid nad süüa tehes kavalad. Ehitasid põhimõtteliselt pottidest Eiffeli torni, tuli tehti pottide ümber, aga kogu söök valmis kõik koos. Ma nägin seda harki, mis oli puidust tehtud, millega potte tõsteti.

Nii valmib juust

Pottide süsteem

Ei puudunud ka siin majapidamises kanaarilinnud. Värvitumaid pidi siin samas Tuneesias elama, kui oskad, püüa kinni, aga värvilisemad pidi ikkagi ostma. Kui ma küsisin, miks kanaarilinnud, siis põhjendus oli, et nad on laste rõõmuks majapidamises.

Kõik vajalik

Kanaarilinnud

Muidugi oli võimalus ka berberi riideid proovida. Kokkuvõtlikult oli ainult särk särgi lõikega, ülejäänud keriti või volditi ümber minu. Kui see kostüüm seljas oli, siis ausalt öeldes oli suht raske seda kanda.  

Kui õuest vaadata, siis majal on ka teine korrus. Muidugi pidin ma sinna ronima, peaaegu kadus ka tasakaal seal kõõludes. Aga teisel korrusel ei ole eluruume vaid pigem panipaik või laoruum, nimeta kuidas tahad seda.

Teisele korrusele ronides

Berberi rõivastuses

Teise korruse ladu

Ma nägin ka tuba kus ta ise reaalselt elab. Tegelikult oli suht askeetlik elamine.

Kui me uuesti maja ees olime, näidati ka veesüsteemi, kuidas kaevu vett kogutakse ning kaevust võeti ka ämbriga vett välja. Kui ma õigesti mäletan, siis mahutas see tsistern 5000 l vett.

Veekanalid

Kaev

SIia koguneb vesi algul

Vaateplatvormil oli mul võimalus jahti pidava pistrikuga sõbruneda. Ma Bahreinis mäletan, et tal oli väike kiiver peas, tollel ei olnud. Kui ta algul mu käe peal oli, siis mingi hetk nagu piraadil õla peal ja lõpuks maabus mu pähe. Kohe näha, kes tegelikult boss on.

Piraadi lind

Tõtt vaatamas

Kes boss on?

Järgnevalt ootas meid ees 64 km sõitu üle soola järve – Chott el Jard. Ka parima passimisega, mina vett ei näinud. Aga Google ütles, et järv ehk tuleb uskuda.

Kui me juba pühaduse jahil olime, siis järgmine sihtkoht oli Nefta, millest sai 16. sajandil sufismi keskus. Kui aus olla, siis soovitatud vanimat kvartalit läänes, me üles ei leidnud ning lubatud ilusad uksed ja aknad ei avastamata. Ega mediinaga meil paremini ei läinud, sest majad ei tundunud vanad ja teed olid pigem kitserajad. Tegin oma sufi pildi seina peal ära ja tehtud.

Nefta sufi

Väga head datlid on muide Tuneesias

Üks asi oli selle päeva nimekirjas veel olemas, nimelt Star Wars võtteplats. Järsku proovime sellega õnne. Nefta oli totaalne pettumus. Ainuke miinus Star Wars võtteplatsiga oli, et sinna tuli sõita pimedas ja läbi kõrbe ehk osa asfaldit oli liiva mägedega kaetud. Mina olin nõus vahepeal, et keerame ümber, et öösel liiva kinni jääda, on tase omaette. Aga kuna ma olin algul öelnud, et lähme sinna, siis nüüd oli minu osaks palvete lugemine ja lootmine, et veame ennast liivast välja. Mos Espa oli kogu seda pingutust väärt ja muidugi ei saa mainimata jätta, et pildi tegemiseks on ikkagi vaja vinget telefoni ja S23 tegi oma tööd väga hästi, kui aus olla.

Mos Espa