I as a greek orthodox


I as a greek orthodox oli üks mu vaieldamatult lemmiklauseid. Peaaegu alati kui kreeklased sõna võtsid ja seda ei toimunud mitte vähe, algaks sõnavõtt kas selle lausega või kumas see tekstist nii kui nii läbi. Kuna aeg-ajalt tundus vähemalt neile endile, et kõik on nende vastu ja keegi nende ideid ei poolda ning neist aru ei saada, mistõttu nad toonitasid seda veel rohkem. Mõnikord lõppes see täitsa sellega, et pisarad tulid mehepoegadel suurest pettumusest silma ja nad lihtsalt marssisid minema. Mis sa ikka hereetikutega peale hakkad 😉

Konstaantinus selgitas grupivestluses meile kreeklase ja eurooplase identiteedi vahet, et kui tema oma girlfriendile Norrasse külla sõidab, siis ta ei tunne, et ta saabuks koju, aga kui ta läheb Istanbuli, siis juba lennujaamast tekib selline südant soojendav kojusaabumise tunne. Samas Kreeka ja Türgi on omavahel nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt risti-rästi läbipõimunud ning paljud traditsioonid ja kombed on enamvähem samad, selles suhtes ei olegi midagi imestada, et selline kodune tunne tekkida võib. Aga et me paremini aru saaks, esitas ta formaalse küsimuse, et kui teie  saabute Kreekasse, kas te tunnete ennast koduselt. Ja kõik vastasid, va mina,  nii nagu ta ootas ehk Eiiii!!!!!! Mina vaatasin talle otsa ja ütlesin otseloomulikult tunnen ma nagu saabuksid oma teise koju. I as a greek orthodox, millist vastust sa oleks minult veel oodanud. Otseloomulikult on mul alati rõõm kui Kreeka paistab 😉 Järgmine kord vaata, kes grupis on, kui sa oma kavalaid küsimusi esitama hakkad.

We as a greek orthodoxes, olid ju suhete loomis eesmärgil saabunud Rumeeniasse, et allkirjastada kahe ülikooli koostöölepingu. Otseloomulikult olid nad selle üle uhked, kes ei oleks ning pealegi said nad eraldi audientsi peapiiskopiga peale meile korraldatud lõunasööki. Sel hetkel ma seda infot veel ei teadnud, ootasin paari professori ja toanaabriga kiriku ees, et ometi Razvan saabuks ning me läheks ekskursioonile. Peale 45 minutitootamist  greek community sealt järsku välja valguski ning otseloomulikult kohe varsti oli ka facebookis foto üleval. Olgem aus 1:0 Kreeka kasuks, aga I as a greek orthodox, pidin millegi geniaalsema peale tulema, sest nii haledalt ikka kaela saada ei taha. Pealegi võin ma ju aega sama tiitlit kanda, sest olen ma ju Kreekas ristitud ja ortodox. Ega ei tulnudki kaua oodata, sest kuna kästi võimalikult soodsalt endale edasi-tagasi piletid tekida, siis tänu sellele olin ma viimane, kes konverentsilt lahkus. Kui kõik sai läbi reedel ning rahvaste liikumine hakkas pihta juba pärastlõunal ja laupäeva ööseks oli plats puhas, siis mina olin kuni teisipäevani. Seega alles jäid peakorraldaja Dublinist koos oma abiga ning kohalik korraldaja ja mina. Kuna me delegatsioon oli väike, aga muljetavaldav, siis saime pühapäevaks kutse tulla peapiiskopi koju õhtusöögile, mis tähendab, et õhus oli tunda, et võit I as a greek orthodox hakkab minu väravasse saabuma. Kui me veel peapiiskopilt kingitusi saime, siis ma võin kindel olla, et seekord skoorisin ma we as a greek orthodoxidest ikka tegijamalt. Muidugi ei saanud ma pilte tegemata jätta ja samuti facebooki postimata, sest tuleb ju oma võidust ikkagi teada anda.

Mul vaatamata ponnistustele ei ole seda õiget blondigeeni


Kuigi mul on blondid juuksed, aga vaatamata sellele ei suutnud ma meie sakslastest tandemi, blond ja veel blondid (kohuke), vastu mitte mingil moel. Kuidas nende ajukäärud töötasid, oli müstika ruudus ning nende geniaalsus kasvas iga päevaga. Üks õhtu arutasid nad baaris, ei tea, mis siis küll teha, kui neil avaneks võimalus kohtuda paavstiga ehk nende  suurim mure oli, kuidas küll pöörduma paavsti poole. Natuke mõtlemist ja juba nad tulidki välja geniaalse ideega, et nemad igatahes pöörduvad paavsti poole – Mr. Pope 😉

***

Järgmine õhtu olid nad tõsiselt hämmingus, miks küll Ameerikas räägitakse inglise keelt, sest nende arvates kohe kindlasti peaks olema emakeeleks seal hispaania keel, sest just neile kuulub Ameerika vallutamise au.

***

Minu toanaaber, kes oli ka sakslane rääkis meie blondidest kreeklasele, kes samuti valdas perfektselt saksakeelt. Nad olid juba  paari teoloogilise sõna kontrolli blondide peal teinud ja  tulemus oli üpris null lähedane. Siis tuli Stefanos omaarust geniaalsele ideele, et võtaks teoloogia raudvarast sõna –  inkarnatsioon. Iga natukenegi teoloogiat nuusutanu peab seda sõna une pealt teadma ning blond ja veel blondid olid ju teoloogia magistrid, kes olid spetsialiseerunud õpetajateks. Minu toanaaber küll kahtles blondide teadmistes, aga Stefanos oli kindel, et vähemalt seda sõna blondid peavad teadm. Läks ja küsis ühelt neilt, kas sa tead, mis on inkarnatsioon? Blond vaatas talle otsa ja küsis – in cow, what?

***

Minul õnnestus ühega neist sattuda ühte grupitöösse, kus me rääkisime eesmärgist ja meie ärakodustatud rumeenlane, tõi näite sõjaväest, et üksusel peab olema ühine eesmärk. Blond me vastas, vaatas meile otsa ja küsis – mis mõttes?  Ikka igaühel võiks olla oma isiklik eesmärk. Selline mõttekäik lõi Caroli totaalselt pahviks, siis üritasin, mina blondile seletada eesmärgi vajalikusest sõjaväelises üksuses. Kui on ikkagi lahingusse minek, siis peab kõigil olema ühine eesmärk, et võita väikseima inimkaotustega. Blond tegi selle peale ainult – eeeeh. Selge oli, et midagi kohale ei jõudnud. Üritasin uuesti, et võistlustele minnes, peab võistkonnal olema ühine eesmärk – tulla esimeseks. Seega kui sa mängid võistkonnas, ei ole võimalik, et sina tuled platsile päikest võtma ja teised üritavad võistlust võita. Kõigil peab ikkagi ühine eesmärk olema ning alles siis võib saavutada võidu. Selle peale blondi nägu lõi särama ja ta ütles – aaa. Mulle tundus, et seletus jõudis kohale, aga oli ikkagi liiga vara rõõmustada, sest järgmine lause oli juba vanast repertuaarist – aga ikkagi, kõigil võiks olla oma eesmärk. Siis oli küll selline peaga vastu seina jooksmise tunne.

***

Mingi hetk arutati, et võiks peapiiskopile tänutäheks laulda. Oli tal ju peale teoloogiadoktorikraadi, ka muusikas doktorikraad. Hakati arutama, et mida küll võiks laulda, mille peale blond teatas, et church songs are so boreing 😉 Nii palju siis repertuaari valikust.

***

Ei saa muidugi mainimata jätta, et need samad blondid on Saksamaal teoloogia õpetajad. Tekib kohe kartus selliste teadmistega õpetajate vastu.

Plaanisime parimat, aga läks nagu alati


Meie kodustatud rumeenlasel hakkas saabuma sünnipäev, mis tähendas, et pidime ta kuidagi peale loenguid hotelli maha raputama ning ise padavai poe poole lippama, sest ega keegi ei tulnud Eestimaal selle peale, et nii tähtis päev tulekul on meie Rumeenias olemise ajal 😉 Ma isegi ei mäleta, mida me talle kokku jahusime, et me õhtune kokkusaamise aeg hilisemaks lükata ning ise samal ajal salamahti eestikeeles poodimineku aega kokkuleppisime. Õnneks vaatamata sellele kuulsale lausele, Carol Peterfi, University of Tartu, millele järgnes küsimusi nagu kahurist, sest enamjaolt ikkagi arutati Rumeeniaga seotud teemasid, mis talle väga südamelähedased  olid, siis vaatamata sellele, et ta esindas Alma Materit, ei saanud ta meie õnneks sel korral eesti keelest aru. Lobbys uuesti kokku saades, võtsime kõige otsema  suuna super-hüpermarketi poole. Aga kas alati tasub otse minna, on juba eriküsimus. Tänaval tuli välja, et me sattusime  tahtmatult üleüldise tähelepanu keskpunkti, juba sellega, et  kohalikud eriti ei jaluta, kui just üle tänava hommikumantlis patseerimist jalutamiseks ei pea. Aga nüüd oli tervelt neli turisti mööda tänavat kihutamas, naised ees ning üksik mees üritamas nendega sammu pidada. Oli mida vaadata ning mustlasi hakkas peaaegu igast pilust ja praost tänavale juurde valguma. Selline üleöö populaarsus tekitas osades meist tiba kõhedust  ning ma ei teagi kes meist üritas Toomaselt uurida, kuidas tema karatee oskustega lood on. Mina pakkusin selle peale, et mis oskusi kolme eesti naise varjus ikka vaja läheb, võib-olla natuke teooriat, kui sedagi. Hommikumantlis mustlase peame ju ikka ise siruli lööma 😉 Õnneks oli me taktikaline kiirmarss piisavalt tormaks, nii et sussisahin jäi ajapikku selja taha. Vaatamata sellele suutis keegi meist Eesti klassikast tuntud  Peipsi ületamise loo kohaselt  kirikule juba midagi lubada, kas see küll kroonlühter oli, aga kahe järgneva  nädala jooksul said kohalikud kirikud küll mitme  küünla võrra rikkamaks.

Aga mida osta ühele teoloogia doktorandist kolonelile, kes veel rumeenlane on? Ega eriti vaimevälgatuste poolest me just poes ei hiilanud ning võtsime koheselt sammud veinileti poole. Õnneks olime me tema salaõhkamisi eelnevalt kuulnud, nii et pool kingitust oli olemas – 12 aastane “Oividuse pisarad”. Aga mida siis veel osta, ühe pudeliga nadi ju minna? Õnneks oli pudeleid ju veel ning me ostsime igaks juhuks 4 pudelit veel lisaks. Kingitus missugune, kui aus olla 😉

Leppisime kokku juba eelnevalt, et Carolile ütleme kell 08.00 saame lobbys kokku, ise tuleme nii 45 paiku. Mõeldud, tehtud, aga me unustasime arvestamata ta elukutse. Nii et 10 minutit enne 08.00 saabus ta samas liftis koos Annega, kelle käes oli ka kingitus rõõmsalt lobbysse. Kuna Ursulat veel ei olnud, ei saanud me ometi alustada mitmehäälse koorilauluga ning tegime kõik näo, et on üks täiesti tavaline neljapäev ning Caroli sünnipäevast ei tea me mitte midagi. Kui Ursula saabus tiba enne kaheksat, siis koondasime me oma read ning alustasime uljalt eesti keeles kõvasti ja valesti laulmist, mille peale Caroli nägu vajus täitsa ära. Ei olnud ta ju kunagi eestikeeles “Palju õnne” laulmist kuulnud ning pealegi oli mees juba täiesti kindel, et eestlased on tema sünnipäeva täitsa maha maganud. Aga ega sellega me üllatused veel ei lõppenud, sest tavaliselt konverentsidel ei uuri ju keegi osavõtjate sünnikuupäevi, seega oleks see tähtis päev täitsa kahe silma vahele jäänud. Ma arvan, et sünnipäevalaps seda lootiski, aga jälle vale arvestus 😉 Nimelt hommikusöögiajal läksin teatama uudist Eglele, kes oli üks korraldajatest, ning otseloomulikult ei saanud ma ka peakorraldajale mainimata jätta. Ja selle väikse kaasaaitamise tulemusel, laulis terve auditoorium Carolie sünnipäeva laulu ning õhtuks oli Grillhousis pikk laud bronnitud.

Milline näeb välja üks akadeemiline konverents?


Kohe kindlasti on igasse päeva pikitud hulgim tähtsate ja veel tähtsamate professorite ettekandeid. Mõnikord osa professoritest räägivad teemast mööda või väljendades ennast akadeemiliselt korrektselt, kui nad  konverentsile kohale jõuavad, on tekkinud neil mõni äkkmõte, mis tundub poole vingem, kui see, millest nad algul plaanisid rääkida. Aga milleks tappa seda imelist ideed, kui on võimalus  jagada seda auditooriumiga. Mõnikord on idee teemast ikka nii mööda, kui veel olla saab. Samas kuna professor leidis endale tänuliku või vähemalt kohal viibiva publiku, no lasta ta siis räägib. Halvim versioon on aga see, kui juba suurte ootustega oled ettekannet oodanud ning siis kuulates professorit hämming aina kasvab, ei saagi aru, kas oled valel konverentsil, igaks juhuks kontrollid üle teema konverentsi algul kätte jagatud ajakavast.  Järsku on viimasel hetkel muudatusi tehtud,  näib, et teema on ikka see sma, mida mäletasid, aga professor räägib millestki muust 😉

***

Kõige õudsamad on minu arvates ettekanded, mida loetakse paberilt maha. Peale nende 10 meetriste lohisevate akadeemiliste lausete, mis on nii sõnastatud, et keegi ei peagi neist eriti arusaama, peaasi et akadeemilisust õhkub iga sõna taga ja tekitab sellist müstilist aurat, mis paneb kuulajaid pead noogutama. Kogu selle tekitatud müstika kõrval, aga kaob kontakt publikuga. Pealegi kui kogu see müstika toimub ühtlasel monotoonsel häälel, siis on publikule suurim väljakutse, mitte magama jääda ning need, kes kuulajatena lõpuni vastu peavad, väärivad minu arvates tõepoolest medalit, kui isegi mitte mitut.

***

Aga otseloomulikult saabus päev, kui me ise pidime  tegema ettekande. Mina ei pidanudki eriti kaua ootama, esimesel päeval retseptsionist nimekirja vaadates, oli mul juba teisel päeval võimalik särada ning rääkida teemal, kas eestlannast moslemid tunnevad ennast meie ühiskonnas diskrimineerituna ning kuidaas on võimalik muuta ühiskonda tolerantsemaks. Muidugi on eelis, kui olla esimene, enam ei pea pabistama, aga samas ei ole ka kellelt malli võtta. Otseloomulikult ei olnud mul plaanis kõik oma 18 lehte ettelugeda ning juba konverentsi algul kõik ära tappa 😉 Seega tuli asuda kärpima, sest oli etteantud ka ajalimiit, kuhu oma etteaste tuli mahutada. Kärpisin, mis ma kärpisin seda teksti, neli lehte jäi ikka alles, ja stopperi pealt vaadates nibin-nabin mahtusin ka ajagraafikusse. Aga siis saabus kohale enesekriitika, mis mitmehäälselt mulle kooris laules, et kergem on paberilt maha lugeda, niikuinii ei suuda sa nii akadeemiliselt ennast inglise keeles väljendada. Kuna see kisakoor nii 24 h ennast kogu aeg meelde tuletas, siis lõpuks jäin ma nõusse ning leidsin, et vastuoksa oma põhimõtetele ma loen paberilt teksti maha. Aga giidi geenide vastu ikka ei saa, peale poolt lehte ettelugemist, leidsin, et see ei ole ikka see ning tühja sest paberist, mul on kergem rääkida, kui maha lugeda, mis lõppes sellega, et järg paberi pealt kadus totaalselt ära.

Ma sain oma õppetunni kätte, et ikka ei tasu paberilt maha lugeda, kergem on ise rääkida. Otseloomulikult on see emotsioonikam, enam ei pea ju paberist kahe käega kinni hoidma, vaid võib kätega vehkima hakata. Pikad akadeemilised laused muutuvad hulgimalt lühemaks ja arusaadavamaks ning kui mingi huvitav näide meelde tuleb, siis annab seda alati kuhugi vahele pikkida. Järgmine konverents olen ma juba targem 😉

Minu ebaõnn prussakatega ;)


Milline näeb välja mu uus kodu? Mind hoiatati, et kindlasti olen ma mõne kodulooma võrra rikkamaks saanud. Ükskõik, kuidas ma ka ei põrnitsenud, ühtegi prussakat ma oma toast  tuvastanud ei suutnud. Ülerõdu naaber teatas, et ka neil ei ole, ainuke võimalus koduloomade võrra rikkamaks saada, on kui mu teiselpool naabrid on neid juhuslikult kodustanud. Ma kohe lahkelt lubasin, et kui ma mõne tuvastan, juhatan ma rõõmuga tema poole. Kuna naabrirõdul oli pesukuivatusnöör, uurisin, et miks minul ei ole, tahan ka. Igatahes rumeenlane oli väga abivalmis ja lubas mulle pesukuivatusresti laenata, ainult ühel tingimusel, et ma seda ära ei varastaks. Vat, selle peale ma ei oleks tulnudki, et ma seda resti üritan oma kohvrisse toppida ja Eestisse smukeldada, kahjuks jääb see nali ära, kohver on selleks liiga väike, hea kui mu suveriidedki sinna kõik ära mahuvad, mingit resti ka parema tahtmisega sinna ära ei pressi. Vannitoas võin ma dussikardinas ainult unistada ja kuna duss on mitmest kohast läbi näritud näljaste prussakate poolt, siis oh seda rõõmu, pole vaja isegi vaeva vaja näha, kui kogu vannitoast ujumisbassein tekitada, sest maas olen vesi ei pea ju ometi ära voolama. Õnneks toa poole ka ei voola, seega vesivoodit hommikul ärgates ei ole loota, aga isiklik bassein on ikka olemas ja suur asi seegi. Kuna igaühele jagati üks wc-paberirull, seega seda kullavara tuleb kogu sellest veemängu eest kaitsta, sest ma ei ole kindel, et rohkem seda defitsiidi meile vabatahtlikult jagatakse. Õnneks on mul peeglilaud ja tops, kuhu saab hambaharja panna, missest, et topsi põhjas on oma sajandi vanune elu juba käimas, nii et ma üldse ei imesta, kui see hambaharja järama otsast alustab. Toa põrandal on mingi kahtlane vist algselt pruun värvi materjal, aga mul on tunne, et keegi on seal tökati abstraktseid maalingut teinud, seega kõige ohutum ja puhtam on lihtsalt voodis istuda. Aga tegelikult ma ei kurda, aga see eest kõik teised kurtsid ning jooksid piltidega arhibishopi juurde, igatahes asi lõppes sellega, et keset õhtust loengut, tehti erandkorras paus ja tuli arhibishop ja teatas, et me kolime ümber Royal Hotelli, mis on nelja tärnine. Ei ühtegi prussakat, vannituba, mis on vau, wifi toas ja ok, toanaaber ka, aga õnneks ta ei norska ja ma ei pea kingsize bedi temaga jagama. Nagu mõnel meist hakkavad varsti  mesinädalat pihta – aga no Toomas, kui Marko kohale jõuab, luban, laulan teile – I’m in heaven;)

Kuidas ma Interpoli ninapidi tõmbasin ehk blondi seiklused ülikooli otsides


Kui Eesti filmi klassika väidab, et „Jälle see sama sara“ ja „Doktor siin te olete juba olnud“, siis võin mina käsi südamele panna ja väita – jälle see sama jama. Et jõuan mina kohale ja suprise, suprise, ei ühtegi welcome silmi, nimega sildist rääkimata. Aga ma juba vana kala, viimati Iirimaale jõudes, oli iirlane ka kogemata teises terminalis, aga ma lihtsalt istusin maha ja hakkasin sms toksima, kui ta joostes nurga tagant pärale jõudis. Indiasse jõudes oli mul vähemalt koordinaator nr kellele helistada, missest et tema inglise keel meenutas rohkem hiina keelt, aga voila 3 tunni pärast jõuti mulle vastu. Kuid seekord olid asjalood natuke keerulisemad, mul nimelt ei olnud ei nr, ei ühtegi nime ja kui aus olla, aadressi ka mitte, kuhu minna, teadsin vaid linna nimi ja kuskilt kava alt tuli välja ka ülikooli nimi. Aga asi seegi, linn ja ülikool teada, nii et mingi niidiots ju olemas. Seega kõik, kes mulle lahedaid seiklusi soovisid, siis teie soovid läksid täide, sest nüüd võis alata seiklus suure S-tähega ja mina sain jälle turistiks suure T’ga. Jaapanlase kaamerat ja nokamütsi mul tõesti maskeerumiseks kaasas ei olnud, aga suured päikseprillid ja tegija telefon küll, millega saab pilte vaatamisväärsustest klõbistada, kui selleks oleks vaid aega olnud 😉

***

Kui teie mulle vastu ei tule, ei pea mina ka enam viks ja viisaks välja nägema ehk aidaa teksad ja vabaaja jalanõud, minul hakkas suvi, seda kõige otsemas mõttes, seega kaevasin kohvrist välja tenniseseeliku ja plätud, päikseprillid olid mul niigi peas olemas, seega suvi, mis sa ei tahtnud Eestimaad eriti väisata sel aastal, võis minu jaoks alata nüüd ja kohe.

***

Kuna mu niidiotsad olid ikka lõpp lühikesed, mille järgi seekord mingit eriti kavalat taktikalist plaani välja nuputada ei andnud, tuli kiiruga lugeda palve ja alustada tegutsemist ehk siis leida tee ise Bukarestist Constantasse. Ega kodutöö oli ju totaalselt tegemata, sest minule saadetud  viimases meilis seisis, tegutseme taksode orgunnimisega, aga kahte asja ju korraga teha ei saa, seega taksod olid prioriteed, mina lihtsalt ununenud asjade hulgas. Kas see mind kurvastas, põhimõtteliselt ei, kas ma tundsin tiba paanikat, põhimõtteliselt veel mitte.

***

Tibi infopunktis oli küll ilus, aga pädevust see kahjuks ei korvanud. Kõigepealt ma uurisin, kuidas ma netti saaksin, sest telefon wifit tuvastada ei suutnud ega soovinud. No jah, ega ma ka tema asemel ei tuvastaks, nii oleks ju kogu mängu võlu ennem otsa lõppenud kui kogu seiklus alanudki oleks. Minu küsimuse peale viipas ta käega kohviku poole ja ütles, et seal on tasuline nett. Kohvikus vaadati mind nagu oleks ma soovinud neilt elevanti osta ja öeldi, et neil pole kunagi netti olnud. Nii palju siis pädevusest ja omavahelisest infovahetusest. Selle teadmisega marssisin oma kohvritega infoletti tagasi ning otseloomulikult segasin tibi nurga taga võileiva mugimise ära. Kuna mul oli ju aega nüüd maailm, konverents on ju kahenädalane ja küll ma kunagi ikka kohale kuhugi jõuan, lasin tal suu tühjaks süüa. Ja rääkisin loo ära, et minu vastuvõtja ukradina ja kas oleks võimalik korraks netti sekata, saaksin järsku mailist mingi nr, kuhu helistada. Aga ortung üleöö Rumeeniasse tekkinud, väitis, et ma ei tohi tulla sinna putkasse, aga kui ma tahan võib ta minu emailid avada, vaadates arvuti liikumatut kuvarit, ei tea, kuidas ta arvas, et ta mulle eesti keeles emaile ette loeb ja otsib mida vaja. Tundus, et see plaan jäi jäikuse taha pidama. Siis ma palusin uurida, et kas ta leiaks mulle aadressi, kus see imeülikool asub, et eks ma otsin selle ise Constantas üles. Paar nupu klõbistust ja oligi asukoht tuvastatud. Mõtlesin, et järsku läks tal vahepeal süda heldemaks ja palusin sinna helistada, aga see oli juba liig, mis liig. Ok, kui nii, siis nii. Uurisin, kuidas bussijaama saab, näitas ta näpuga õue poole ja väitis, et selle maja taga on rongijaam. Õue jõudes oli maju mitu, aga väljasseisjatest keegi polnud rongijaamast midagi kuulnud. Great, ei tea, kas nad üldse siin midagi teavad ja kes ometi seda infolaua tibi küll infoga varustab, siiani ei olnud tema infokillukesi kuidagi võimalik reaalsusega kokku viia. Aga keegi näitas, kust bussid linna lähevad. Putkast teatas kutt mulle, ühe otsa piletit ei müüda, tuleb edasi-tagasi oma osta. Ma olen jummala kindel, et see on mingi müügitrikk, aga kuna see paber kehtib neli aastat, siis vat tulengi nimme selle lennujaama bussiga sõitma, sest nalja peab ju kogu raha eest saama. Õnneks teatati mulle maagiline sõna Gran de Nord, kus pidi bussijaam olema ning mu seiklus võis juba uuel tasandil jätkuda. Ennem lugesin kokku igaks juhuks mitmendas patuses pean maha tulema, ei või jälle teada, mis vahepeal juhtuda võib. Bussi istudes olin kindel, et lähen maha viiendas. Aga tundus, et rohkem nimesid sinna plakatile lihtsalt ei mahtunud, sest viies kohe kindlasti ei olnud Gran de Nord, vaid umbes 13 oli selle nimega peatus. Aga kas seal asus bussijaam, kus sa sellega, hoopis rongijaam ning keegi ei olnud bussijaamast midagi kuulnud. Tundub, et see oli lihtsalt jalad alla võtnud ja minu tulemise peale mägedesse ära põgenenud. Aga üks abivalmis onu soovitas järgmist infopunkti, hea et neid siin vähemalt olemas on. Little-little english vastas klaasi tagant, et bussijaamast ei tea ta midagi, aga rong läheb Constantasse 8 minuti pärast ja pileteid tuleb osta sealt kuskilt nurga tagant. Kui nurga tagant, siis nurga tagant. Muidugi oli seal nurga taga kohe päris mitu järjekorda, kus igaühes ikka paar inimest ees seismas, nii et ma olukorda hinnates kõva häälega, oo shit ütlesin. Sellises situatsioonis ei ole see üldse ropp sõna vaid ma lihtsalt tõdesin fakti. Aga eesseisev noormees reageeris selle peale ja küsis, kas mul on väga kiire. Põhimõtteliselt veel ju ei ole, aga 8 minuti pärast läheb mu rong. See oli piisavalt hea argument, et ma tema koha järjekorras endale sain. Aga tädi kassas vaikselt laua all vist maalis neid pileteid, sest mis ei liikunud, oli minu järjekord. Kui lõpuks minuni järjekord jõudis ja ma inglise keeles küsisin piletit Constantasse, hakkas tädi rumeenia keeles küsimusi küsima. Õnneks oli ju olemas veel see abivalmis noormees, kes nüüd asus tõlkija rolli, sest tädile meeldis küsimusi küsida nagu mul oleks maailm nendele vastamiseks aega. Parim, mis ta küsis oli, kas ma tahan istekohta? Mis ta mõtles, et ma seisan see kaks ja pool tundi püsti vahekäigus ja ootan millal ma kohale lõpuks jõuan. Otseloomulikult ma tahan selliste seikluste peale istuda, mitte seista. Minu abivalmis tõlk, aitas mul rongi õige vaguni üles leida, sest kuigi mu pileti peal oli nr 3, aga vagunite numeratsioon kahega piirduski Ja mida ei olnud, oli vagun nr 3. Eestis olles unistasin maapiirkondi näha ja mu unistus oli täide saanud, passi kui palju tahad rongi aknast välja 😉

***

Kuigi mu kodutöö oli tegemata selle ülikooli osas, olin ma ikka hospidality clubi ja coach surfite ridade pidi natuke surfanud, küll mõttega järsku leian kellegi, kes linna näitaks. Õnneks oli mul neist ühe telefoninr ja mis mul muud üle jäi, tuli talle helistada ja abi paluda, et kas ta saaks tulla rongijaama appi mul seda kadunud ülikooli otsima. Õnneks on maailmas veel häid inimesi, kel süda läheb haledaks, sest oli ta ju linnast väljas piknikul, jättis selle pooleli ning lubas rongijaama mulle appi tulla.

***

Aga tundus, et minu palved olid vahepeal kõrgustesse jõudnud, sest järsku hakkas mu telefon helisema ja nõudlik hääl küsis, kas ma olen nõus vastama, sest mind otsitakse lennujaamast, mis sest et nii 5 tundi oldi juba hiljaks jäädud. Mina olin juba peaaegu kohale jõudmas, aga vähemalt tegid nad mu missiooni lõpu kergemaks, sest nüüd asusid nad orgunnima, kuidas mind reaalselt kätte saada. Leppisime kokku, et ma kohtun oma autojuhiga peaukse ees, mis reaalsuses väljendus, et trepist oma kohvritega üles rühkides, järsku kahes erinevas suunas tormasid noormehed mind piirama. Tundub, et enam ei usaldatud ühele seda ülesannet, vaid nüüd oli mind jahtima saadetud kaks noort Rumeenia jumalat. Kahjuks nägid nad küll head välja, aga inglise keeles maksimum, mis nad kahe peale vastata oskasid oli – jah. Kui ma tagapingil istudes ütlesin, et mul on üks küsimus, lõid nad suurest agarusest oma pead kokku suure kõlinaga. Kui ma uurisin, kes laulab, lülitasid nad raadio üldse välja. Minu oo, no röögatuse peale, said nad lõpuks aru, et ikka peaks selle sisse tagasi lülitama. Mina jõudsin arusaamisele parem ole tagapingil vait, muidu ei  oska aimatagi, mida need kaks jumalat järgnevalt kahe peale kokku arusaavad. Aga vestibüülis ootasid mind juba tuttavad eesti näod, nii et see seiklus oli selleks korraks läbi saanud. Aga kokkuvõtlikult võib tõdeda, et nagu näha ei ole üldse raske oma blondi pea, tennise seeliku ja kahe sinise kohvriga massi haihtuda, nii et keegi sind üles ei suuda leida;)

***

Ja mis kohale jõudes välja tuli, et meili, mida kõik teised said, kus oli kirjas, mis kell on kokkusaamise kellaaeg ja koht ning kõik emergency telefoninr, millegipärast minuni ei jõudnud (ehk siis kirjatuvil lõppes jaks ennem otsa), seetõttu ei olnud mul ka ühtegi telefoni nr, kellega ühendust võtta ega ma ei teadnud, mis kell mind kus oodati. Aga tänu sellele sain ma lõpp populaarseks, mis oli kindlasti üks mu põhjustest, miks ma saabusin Rumeeniasse konverentsile ;). Nimelt hakati mind Interpoliga taga otsima, sest ma oli ikkagi kadunud asjade nimekirjas ja veel rahvusvahelises konverentsil. Ja kuidas on võimalik, et üks blond lihtsalt lambist ära kaob jälgi jätmata. Interpolist tuli vastust, et ma olin ikkagi lennukile istunud ja kohale jõudnud, kuid siis jäljetult kadunud nagu ühele spioonifilmile kohane – aga ausõna see kadumine ei olnud etteplaneeritud, lihtsalt tekkis tunne, et peaks oma smart blondi  staatust tõestama ja ise tegutsema hakkama, kui kedagi teist pädevat silmapiiril ei ole;) Kuna ma olin ikkagi kohale jõudnud, kontrolliti igaks juhuks kõik Bukaresti hotellid üle, järsku ma olen ennast kuhugi juba sissereganud oma nimega. Muidugi uuriti Annelt, meie vastutavalt professorilt, mis võiks olla minu nr, aga kuna ma ju ei anna ennast eriti näole Alma Materis, kui just ikka tõesti vaja ei ole. Vahepeal spioonifilm oli tuure üles veelgi võtnud ning lõpuks leiti mu nr üles registreerimislehelt. Aga tänu sellel vastutav kohalik professor teab täpselt, kes ma olen ja samamoodi kogu orgunniv tiim, seega smart blondi reputatsioon jälle kaitstud.

Rumeenia – siit ma tulen


Minu Rumeenia sai juba alguse kevadel, kui potsatas postkasti meil pakkumisega, et järjekordne doktoriseminar on sügisel  tulemas. Seminare on alati põnev väisata, kunagi ei tea, millist geniaalset ideed on võimalik kuulata, rääkimata inimestest, kelle otsa annab koperdada ja mina olen üks maailma parimid inimeste otsa koperdajaid 😉

Õnneks minu moslemeid annab peaaegu iga teoloogilisse arutellu sokutada, kui mitte otse, siis kaudselt. Seekord ei tulnudki eriti vangerdadagi, sest üks teemadest oli teised meist ning otseloomulikult eestlannadest moslemitel on mingi arusaam meist – eestlastest. Eks me ikka oma sallimatuse ja tolerantsi puudusega suudame neid ikkagi kasvõi natuke  rivist välja viia, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Kuigi me ise oleme sellised tulehargid ruudus, eriti kui kaugelt moslemit näidata, mille kõrval on härjale punase räti näitamine täitsa lapsemäng. Sest kes meist ei teaks, et moslem on nagu väike bin Laden Eestimaa pinnal – kavandab ju terrorirünnakuid ja kõnnib niisama moepärast pommivööga ringi – vähemalt meedia hoiatab meid selliste eest ning otseloomulikult on iga eestlase püha kohus meediat uskuda. Õnneks moslemitel on meist hoopis parem ettekujutus ning kui ma Kätlini poole pöördusin, et mul oleks vähe abi vaja, ei ähvardanud ta mind ei viimsepäeva kohtuga (mis oleks ju täitsa mõistlik, ei ole ma ju islamisse pöördunud), vaid oli nõus koheselt aitama ning nii sündiski küsimustik, mis moslemite ajakirjas Iqra märtsikuus ilmus ning uuris, millised on eestlannadest moslemite mõtted nii kodumaast, eestlastest kui ka diskrimineerimisest.

Samal ajal käisin ma Tallinna Ülikoolis riigiteaduste omade praktilise doktoritöö seminaris, mis oli üllatavalt asjalik ja väga lahedate  inimestega, aga võib-olla see hajutas mu tähelepanule, sest mina sain aru, et tuleb üks artikkel valmis vorpida, et oma punktid kätte saada. Esimeses ettekannete seminaris luures olles tuli välja, et kõik teised, olid ainult artiklikavandi teinud ja mõelnud, kuhu seda sokutada annab. Mina olin artikli valmis kirjutanud,sokutamisele ei olnud eriti mõelnud,  sest Rumeenia ootas juba avasüli minu 20 lk vaimusünnitust.

Aga seekord peale selle, et ma pidin pastakast need 20 lk välja imema kahjuks ei piisanud, vaid sain püha kohustuse ala 6 artiklit ja 5 raamatut läbi lugeda, ning otseloomulikult ei olnud tegemist selliste unejutu raamadutega, vaid ikka eepostega, mille lauseid viis korda loed ja siis ka ei saa kindel olla, et sa ikka matsu õigesti lahti jagasid. Kui ma artiklid suutsin endale ära tõmmata, ei tulnud ma ju selle peale, et keegi tark raamatu downloadimised lihtsalt nahaalselt maha võtab ning vaata ise, kuidas sa need teosed netist üles leiad. Muidugi aitab alati hädast välja google books, aga seal on mingi eriti näljas netihiir tegutsemas, kes lihtsalt oma suva järgi lehti vahelt ära krõbistab. Ökonoomiast, et söö sissejuhatust või sisukorda, ei ole keegi talle otseloomulikult rääkinud, nii et need eriti vajalikud lehed jätab ta alles, aga sööb sealt, kus asi just huvitavaks minema hakkab. Ja otseloomulikult neid kärbetega raamatuid ei anna minu blondi oskustega ei kopeerida ega salvestada, kui just valgeid lehti ei taha 😉 Aga need artiklid, mis kodus pooleli jäid, mitte laiskusest vaid lihtsalt on viimane kuu nii põnev olnud, et ka eile kirjutasin ma viimasel hetkel 18 lk taotlust ja jõudsin nibin-nabin enne postkontori sulgemist selle ära saata ning järgmise projekti punkt tekkis paberile a la tiba enne 02 hommikul, peale mida võis kohvrite peale mõtlema hakata. Igatahes on artiklid ilusti kõik ära salvestatud ning mis mul muud seal varssavi lennujaamas ikka öösel teha on, kui neid lugeda ja konspekteerida 😉 Vähemalt see on esialgne plaan.

Kohvri pakkimine muutub ka iga korraga aina kergemaks – seekord oli jaotus juba eos tehtud -suurde minu suveriided, mida see aasta ei saanud isegi kapist välja võtta, sest mida ei olnud, oli suveilm. Seega Rumeenia, sul ei jää muud üle, kui sooja ilmaga mind vastu võtta. Ja kui nii ei ole, ning on külm, siis see ei ole lihtsalt minu Rumeenia stsenaarium.

Käsipagasisse mahtus söök, sest mul on Varsavisse jõudes kohe kindlasti nälg ruudus ja läpakas, mis igakorraga võtab vargsi paar kilo juurde, suvedieedist ei ole ta igatahes midagi kuulnud. Põhimõtteliselt kui check- in’s hästi ei naerata, siis midagi muud peale läpaka kilode poolest enam kohvrisse ei tohiks toppida. Seekord mahutasin ma ka raamatu Richard Bransoni – living my virginity – kohe kindlasti tekib lennukaid ideid seda lugedes. Kahjuks tavaliselt mul ei õnnestu eriti lennukis lugeda, sest mu kõrvale satuvad nii vinged inimesed, kellega peab kohe juttu rääkima või ma olen nii zombi, et lihtsalt kukun oma unenägudesse ja ennem maa peale tagasi ei jõua, kui mingi kahtlane fanfaar puhub ja teatab, et nad on jälle ülitublid olnud.