Narva? Narva! Jah, tasub tulla Narva.

Giid soovitas meile külastada galeriid, mis asub Kreenholmi uue värava vastas. See pidi olema koht uutele innovaatilistele näitustele. Meile langes saagiks videoinstallatsioon. Ma fänn nr üks just ei olnud, sest mulle ei meeldi pastelsed plassid toonid, minu jaoks ei olnud sel näitusel tegu ega nägu. See eest oli majal vinge trepp, mis iseenesest oli hea põhjus sisse astumiseks.

Kuigi  oleks tahtnud sööma minna, aga ma nägin kirikutorni ja siis on raske mind teisele teele saada. Pealegi giid rääkis, et see on Eestimaa suurim kirik, kuhu mahub 5000 inimest. Õues kirikut vaadates, tekkis  väike kahtluseuss, aga kui ta nii väitis, siis ok. See-eest ainsana Eesti kirikutest on seal lift, millega saab torni sõita.

Nii mu hommikune kirik – Issanda Ülestõusmise peakirik, kui ka Aleksandri Suurkirik, on seotud Kreenholmiga, sest need mõlemad kuulusid manufaktuuri linnakusse. Õigeusu kirik ehitati venelastele ja luteri kirik eestlastele. Ma hakkasin mõtlema, minust oleks vist saanud jooksik kahe kiriku vahel, et rahvuse poolest peaks luterlaste juures olema, usutunnistuse poole õigeusklike juures. Samas kirikute vahe on kõigest 600 meetrit, seega oleks minust väga hea spurtija saanud.

Lugesin, et Aleksandri kirik suletakse kell 14.00, võib aimata, mis kell me kohale jõudsime. Paar minti ennem kahte. Uksed olid veel lahti ja tädi leti taga ajas teisega juttu. Meid lubati minna saali. Võimas, aga tühi ja kõle, kuid näha oli, et tegutsetakse ja toimetatakse see, nii et üks päev, loodetavasti üsna varsti on võimalus suures saalis teenistusi pidada.

See on see märgiline kirik, mis kuulutas välja pankroti 2015. aastal ning võlausaldajad plaanisid panna kiriku enampakkumisele. Kuid Vabariigi Valitsuse otsus peatas selle ning koos EELK osteti kirik välja. Teades seda muutub ma müügileti taga oleva naise lause hoopis teistsuguseks, nimelt ta mainis, et lõpuks ometi on asjad liikuma hakanud.

Kuidas on võimalik kirikut aidata? Sul peab olema soov ja tahe minna torni, makstes selle eest täiskasvanuna 3 või (üli)õpilasena 2 eurot. Torni saabki sõita liftiga. Vaade on ülevalt imeline. Torni akendest näeb nii mõndagi, nt et kaubavedu kahe riigi vahel on tegus.

Kukke kiriku tornis, mis tähistab valguse võitu pimeduse üle.

Kuid oli ka maalide näitus koos luuletustega, mis kahjuks olid ainult originaalkeeles ehk vene keeles.

Isegi kui ma aru kõigest ei saanud, ikka oli ilus.

Korrused allapoole oli kiriku enda ajalugu, kiriku sümboolikat ja riideid. Minu kõige suurem avastus või ahha hetk oli, kui ma vaatasin seda lippu.

Kohe kindlasti  ei olnud ma seda ennem näinud ja tuli välja, et see on ingerlaste oma, kelle maad olid kunagi vastu meie maid ehk siis piirist alates koos Piitriga olid nende alad. Ja nüüd loksus ka paika, miks neid kutsutakse ingerisoomlasteks. Rõõm on, kui iga päev saad natukene targemaks.

Kust kirik oma nime sai? 1881 hukkus terroristi pommist Venemaa keiser Aleksander II nign 1883 aastal otsustas Narva raad ja Eestimaa konsistoorium ühiselt kirikule just tema nimi anda. Kirik pühitseti 1884. aastal Aleksandri kirikuks. Ja kelle maali ma leidsin?

Lõpuks taandub kõik sellele, et tahaks süüa. Me läksime German Pub. Sellist menüüd ei osanud ma küll oodata, kus on lehtede viisi kalatoite. Juba forelle oli 10 erinevas kastmes. Mulle tundus kõige eksootilisem forell pähklikastmes koos kartulipannkookide ja hapukoorega. Sellist mixi ei õnnestuks mul üheski päälinna restoranis menüü alusel kokku panna.

Minu suureks sooviks oli Puškini alleel Kerest näha. Aga Puškiniga tõtt vaadates meenus, et tema ajal oli veel aul suur tähendus ning ta enda surm on seotud au rikkumise ja selle kaitsmisega. Duellil sai ta lasust surmavalt vigastada, kuid jõudis tsaar Nikolai I kirju vahetada, kus too lubas ta naise ja laste eest hoolitseda. Sellisele mehele võiks isegi kaks alleed püstitada, kes isegi om asurmatunnil murestseb oma naise ja laste pärast.

Vaatamata sellele, et ma malet mängida ei oska, istusin ma Kerese vastu ja üritasin, mis ma üritasin, kuid seisu enam muuta ei saanud. Malelaual on kujutatud 1975. aastal Vancouveris toimunud Kerese ja Walter Browne’i matši reaalne mänguseis pärast 43. käiku. See jäi Paul Kerese karjääri viimaseks partiiks. Mustadega mänginud Keres andis Browne’i kuningale tuld. Tundub, et ma olen kaotusseisus.

Aga võitjat tuleb alati tunnustada, isegi kui ma aru ei saanud, et ma kaotasin ;).

Edasine plaan oli minna linnuse juurde. Mul on rõõm, et mõned mälestusmärgid on säilinud. Mitte et ma pooldaks seda, mille mälestuseks nad on püstitatud, aga kuna nad on nii kreisid, siis ok. Samas mõeldes, et Eesti on vaba, kas on kõige parem plaan keset linna omada obeliski, mis on pühendatud Teises maailmasõjas hukkunud nõukogude armee sõduritele. Me vist kõik mäletame koolist, kuidas ideoloogiast mõjutatuna räägiti, et nõukogude armee vabastas Eesti. Tegelikult saabus taasiseseisvumine 1991. aastal ning viimased vene väe riismed lahkusid Eestist 31. august 1994. Me loeme taasiseseisvumise kuupäevaks 20. august, siis millegipärast on siin märgitud selleks 21. august. Ajalugu vaadates, siis kell 23.03 oli 105-liikmelisest Eesti Vabariigi Ülemnõukogust kohal 70 rahvasaadikut ja otsuse poolt hääletas 69, vastu ega erapooletuid ei olnud. Seega oli Eesti taasiseseisvaks kuulutatud. Muidugi tekib küsimus, miks siin on kirjas 21. august?

Linnus paistab, aga siis tuli ka kella vaadata, vaikselt hakkas neli saama. Rongini oli veel aega natuke rohkem kui  kaks tundi. Kas kahe tunniga jõuab linnuse läbi joosta või jätab selle järgmiseks korraks. Päike paistis, seega linnus on hea põhjus, miks uuesti tagasi tulla ja pigem seekord jalutada niisama ringi.

Igaks juhuks tasub üle valli naabreid kaeda, sest kunagi ei või teada, eriti nende puhul.

Kui midagi kiiskab ja särab jääb see ometi silma. See on 2008. aastast püstitatud pulmapuu, millega loodeti alustada uue ja kauni traditsiooniga siin linnas. Puuni jõudes võib tõdeda, et see traditsioon on omaks võetud. Nimelt pulmapuu on alternatiiv vanale itaalia kombele kinnitada teatud kohtades pruudi ja peigmehe nimedega lukk, sümboliseerimaks nende õnnelikku kooselu. See kolme meetrine sepistatud pulmapuu asub lossiaias, kust purskkaevu juurest, mis küll praegu ei töötanud, viib temani  spetsiaalne allee.  Puu võra koosneb 7 fragmendist – õnne sümbolist. Traditsiooni kohaselt saavad abiellujad pulmapäeval kinnitada puu külge lehekesed oma nimede ja kuupäevaga, milleks on puuokstele spetsiaalsed avad tehtud. Esimesele 500 paarile kinkis linn lehed tasuta. Puud vaadates võib see arv täis olla.

Muidugi on seal ka graveeritud tabalukke.

Kuna nüüd oli aega, paistis jõe peal saar olevat ja miks mitte teha seal oma ring. Kohale jõudes näitas silt, et see ring on 1,7 km, mis see siis jalutada ei ole. Imetled loodust, piilud vargsi naabreid. Aga elektrijaama lähedusse jõudes, unustad luuramise ja imeteld lüüse ja liine. Ikka võimas oleks, kui keegi need avaks.

Kui kunagi tahaks rongiga Venemaale poole sõita, siis sõida tasa, üle silla.

Need kalamehed vaatasi mind suht kahtlustava pilguga, aga ausalt mingi lubadus ei meelita mind sinna külma vette seisma, lootes, et saaks ühe viidika. Minu poolest tõmmake või välja kuldkalu, mina sinna vette oma jalga ei tõsta.

Tundub, et meie pool on ikka kõrgem torn, kuigi sealpool on pikem müür. Samas on huvitav teada, et Tartu rahulepinguga oli see linn Eesti oma ning osa Narva linnast. Ametlik nimi Jaani eeslinn. Peale 1944. aasta okupeerimist eraldati Jaanilinn Narvast ja viidi Leningradi oblasti koosseisu. Nii me oma maid kaotanud olemegi.

Ei tea, kas see on taotluslikult rooste karva või ups, lihtsalt juhtus, et sild roostetas ära.

Joaoru rannahoone, kus jõusaal on tehtud vaatega jõele. Suve poole oleks seal nii mõnelgi väga inspireeriv treenida, sind vaadatakse ja sina vaatad 😉

Promenaadi lillekastide sisuvalik on tervitavalt rõõmus ja roosa.

Päikeseplatsil omale õiget aega valimas. Mulle meeldis kell 12 ehk täiega suvi. Kahjuks valikute hulka ei jäänud suvi/talv.

Kuna minu nimekirjas oli Pimeaed järgmine vaatamisväärsusena, siis tuli Hahni trepist üles minna. Siit trepi pealt vaadatuna on päikesekell täitsa päikse nägu.

Väike Pimeaed asub Pax bastioni peal, rajatud 19. sajandil. Oma nime saanud pargi kõrval asuva Pimevärava järgi.  Imetlesime purskkaevu, mis ei töötanud. Kuigi pimevärav ise on juba 19. sajandil lammutatud, aga asupaigast ülalt bastioni pealt jõe äärde jalutades, me täiesti teadmatult läksime sellest kujutletavast väravast läbi.

Järgmine, mis mu nimekirjas oli, oligi Victoria Bastioni Kasematid, aga kui me kohale jõudsime, oli kell juba ammu üle 16.00 ja kasematid jäävad ka järgmiseks korraks. Teadete tahvlilt loen, et siis korraldatakse ekskursioone K-N 12.00 ja 15.00, R-L 11.00, 14.00 ja 17.00 ning P 11.00 ja 14.00. Neid aegasid tasuks täitsa rihtida, kui Narva uuesti sattuda.

Käies korra kuus või mõnikord isegi kaks Kuressaares, on mul alati rõõm näha grafiti, mis minu jaoks kujutab Saaremaad ehk tuulikut, merd ja päikest. Kindlasti on ka siin Narvas olnud tuulikuid, kuid ütle tuulik ja palu inimesel esimene koht öelda, mis sellega mõttesse tuleb. Ma võin kihla vedada, et see ei ole Narva 😉

Narva sadam asub selle imekoleda hoone taga, kui tegelikult on sel hoone kompleksil hoopis õudsam elulugu, kui tänapäeval sadama hooneks olemine.

Järjekordne monument langenud kangelastele 1941-45. Pole vist raske arvata, kes olid kangelased. Aga samas tekib küsimus, kas peab teise rahvuse patriotismi niimoodi õhutama oma kodumaal. Sest nende jaoks on ajalugu ju võitjate ajalugu, mitte meie kaotajate oma.

Mis siin imekoledas või teiselt poolt vaadatuna suht ilusas hoones tegelikult toimus? Aastatel 1941-1944 asus siin nõukogude sõjavangide ning aastatel 1945-1955 Nõukogude Liidu poolt represseeritud 9 riigist pärit poliitvangide, ühiskonna- ja kultuuritegelaste koonduslaager. Nõukogude vangilaagris 10 000 asukast hukkus 1000, kes nimetutena maeti vangilaagri kalmistule Siivertsis.

Tagasiteel jõudsime lõvide parki, kus kogu perekond on koos. Kui ma tükk aega arvasin, et kõige tegijam on ikkagi isalõvi, siis Tansaania looduspargi filmi vaadates, tuli välja, et emalõvi on mitu korda tegijam. Nimelt tema kohustus on pidada jahti. Mitte et isalõvi oleks laisk, aga tema lakk reedaks ta enne jahile asumist juba ära, see-eest emalõvi ei jää tulevasele saagile niimoodi silma.

Grafitid on alati mu nõrkus olnud. Ma ei pea lugu, “Vasja oli siin” grafitist, sellega saaks ma ise ka hakkama. Aga kui on millegi nimel vaeva nähtud ja üritatud mingit sõnumit edastada.

Seetõttu on minu jaoks siiani arusaamatu, miks Linnahall puhtaks pesta lasti. Grafitiga oli ta turistide ja kohalike seas vaatamisväärsus, nüüd on keset pealinna rannajoont üks kole, lagunev monstrum, mida keegi ei taha ja nii ta meil laguneb. Aga see selleks. Tundub, et ma näen sind läbi.

Viimane kummardus Jaani kirikule ja selleks korraks sai Narva trip läbi. Aga kohe kindlasti ei jää see viimaseks, sest mu nimekirjas on nii mõnegi muuseumi ja vaatamisväärsuse taga linnuke puudu.

Kui palju on kunagisest hiilgusest järgi jäänud ehk jalutuskäik Kreenholmi müüride vahel?

Ega sealt Kreenholmi väravast nii kergelt sisse ka ei saanud, ikka tuli nupule vajutada ja midagi sosistada. Ma olin küll piisavalt lähedal väravale, aga salasõna läks ikka kõrvust mööda. Tuleb tunnistada, et pealtkuulajaks ma ei sobi. Meid jagati kahte gruppi – eestlased ning vene- ja inglise keelt kõnelevad ning ekskursioon võiski pihta hakata.

1857 ostis Bremenist pärit parun Ludwig Knoop Narvas Kreenholmi saare, kus eelnevalt olnud metsatööstuse asemel rajas tekstiilitööstusettevõtte, mis aastatega suurenes ning hiilgeajal omas viite vabrikut. See suur valge laik pildil on nõukaaegne juurde ehitis, mis lammutati, et näidata vabriku algne kuju.

See on mälestusmärk, mis püstitati 1872. aasta toimunud streigite meenutamiseks. Ei saadud nad hakkama ühe streigiga, tuli kaks korda oma õigusi taga nõuda. Augustis toimunud esimesel streigil 500 töölist 4500st ei olnud enam nõus edasi töötama, kui nende töötingimusi paremaks ei muudeta. Aga mis olid nende nõudmised?

• Lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel pool tundi (kui lõuna aja eest ei maksta, sööks mina ka ülikiirelt, kasvõi 15 minutiga);
• lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel (ikka übervara kui aus olla);
• trahvida masinaosa lõhkumise eest vastavalt selle maksumusele;
• halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust;
• lubada lastele rohkem aega koolis käimiseks;
• tööpäeva lühendamist, sest see oli üüratult pikk, 12-14 tundi.

Enamjaolt nõudmised rahuldati ja kinnitati Knoopi enda poolt ning kangrud asusid uuesti tööle. Taktikaliselt tehti aga ennetav käik ja arreteeriti  aktivistid arreteeriti, mis tõi uue mässulaine. Septembris takistati teistel tööle minekut üle silla ning nõuti kaaslaste vabastamist. Kohale kutsutud sandarmid püüdsid silda vabastada, kuid neid loobiti kividega. Et asi kontrolli alla saada, paluti abi sõjaväelt. Seda viimast streiki peetakse Vene Keisririigi suurimaks. Seda ausamba vastas olevat pinki vaadates, tekib ketserlik mõte, ei tea kas see on selleks, et tulen, istun ja mõtlen oma õiguste üle järele ja leian inspiratsiooni nende eest võitlemiseks.

Silla pealt on näha Georgi vabrikut ja paremale jääb Joala vabrik. Kunagi, kui siin jõesängis arvestatav vesi, oli kosk 6-7 m kõrgune.

Ja paistabki Kreenholmi saar koos esimese vabrikuga. Samas vaadates jõesängi, puude järgi pole siin juba aastakümneid vett voolanud.

Olemegi silla peal, kus kunagi sandarmeid kividega loobiti. Tundub, et kivide viskamine on meil geenides, eks Kalevipoegki armastanud neid loopida.  Aga kui on soov Venemaale minna, paarkümmend meetrit edasi täiesti avaneb selleks võimalus, kui paprid korras on.

Et sa ikka aru saaks, kuhu sa lähed või kust sa tuled, tuleb maja seinale riigilipp maalida, et kui nüüd üleöö ununeb see tähtis fakt, vaatad maja ja voila tulebki meelde. Kotkapilguga tuleb vaadata seda sinist maja 😉

No nii, siin ta on, kunagine ketrus- ja kudumismaailma au ja uhkus.

See ääretult suur kompleks hõlmas  1906. aastaks tootmishoonete alla 495 972 m². Ja me kõndisime ühest kangialusest teise, ühelt väljakult teise. Hooned, hooned ja veelkord hooned.

Siin on hiilgeajal töötanud 5000 inimest. Müstika, milline potentsiaali raiskamine. 2010. aastal lõpetas tehas tootmise.  Meile näidati ka tuleviku visiooni, a la kontsertala, hotelle, kortereid. Aga need olid lihtsal joonised, praegune reaalsus on teistsugune.

Ühte kudumistsehhi oli meil võimalik ka sisse piiluda. Siin on suvel toimunud etendus, seetõttu see koht nii klantsitud paistabki. Nagu sammassaalis, vinged valged piilarid ses 4 meetrises ruumis. Suured aknad, kus enamus tööks vajalikku valgust sisse tuli, kuid lisaks olid ka hõõglambid kuni elektri kasutusele võtmiseni.

Näha on, et kellelgi on olnud kunstimeelt, ei ole olnud ainult sammas, vaid sammas peab ka ilus olema. Praegu küll langeb krohvi pähe, aga see on praegu.

Ainus masin, mis veel alles on jäetud, ülejäänud on kõik vanarauda viidud. Majanduslikult mõeldes keegi sai üleöö väga rikkaks neid sinna venitades. Enamjaolt valmistati siin lõnga ja riiet ning peamiselt Venemaa turu jaoks. Alustati 15 riidesordiga, kuid enne esimest maailmasõda toodeti juba 10 000. Eesti I vabariigi ajal turundati kaupa ka Usa’sse ja Euroopasse.

Siin on Kreenholmiesaare kõige idapoolsem punkt. Muidugi me müür, mis naabrist meid eraldab, on muljetavaldav.

Teisel pool on näha naabrite tekstiilivabrikut, mis ehitatud 1820 aastal. Tundub nagu oleks toimub üle jõe võidu vabrikustamine –  kes on essa, kes ehitab suurema.

Nii palju siis sillast, üle jõe vist enam minna ei saa, kui just ekstreemsporti ei harrasta.

Traati oleme me mitme eest siia piirile vedanud, tuleb vaid loota, et sellest kasu ka on.

Jõulupuudest siin ka puudust ei ole. Üks ilusam kui teine. Iseasi, kui palju siin jõule, kui palju nääre peeti.

Vaata toru. Üks tükk seisab õhus täitsa omaette. Kreenholmi magic. Lähemale minnes müstika jäi alles.

Jõudsime laohoonete vahele, mille vahelt kulges kitsarööpaline raudtee.

Meenutab vangilaagri väravaid ja unistust – pääs vabadusse.

1955 aastal ehitatud Narva veehoidla, mille lüüse siitpoolt näha on. Kogu veehoidla pindala on 191 km² , millest Eesti pool on 40 km². Suurvee ajal lüüsid avatakse Venemaa poolt. See peaks väga võimas vaatepilt olema.

Vasakul pool on Püha Kolmainu Kirik Ivangorodis ehk Jaanilinnas. Kui ma oma Narvat plaanisin, vaatasin vau, sinna ma tahan minna, kõik oli niikaua plaanitav, kui ma sain aru, et ma vahepeal olen Google mapis kogemata piiri ületanud. Ups. Vist seekord jääb ära.

Koht, kus vette pommi hüpata, aga see vist oleks ka viimane hüpe sel juhul.

Sild, et Kreenholmi saarelt, tõlkes roheliselt saarelt, kunagisele Georgi saarele saaks ja siis juba Joala mõisa maadele.

Kunagi on siin saarte vahel muljetavaldavalt palju vett olnud.

Me ikka inimestena suudame looduse tagurpidi käima panna, aga kas sellest lõpptulemusena ka kasu on, selgub kuna tulevikus. Kui on kuhugi võimalik midagi ette ehitada, me ehitame. Kui on võimalik uudismaad teha, me teeme. Mõtlemata, et tegelikult meie nn jumalik käsi on ohtlik aegajalt loodusele.

Küll oli see ehitussoov 19. sajandil ikka suur, isegi müürid ehitati saartele ümber.

Siin oli nagu Veneetsias ehk praeguse asfaldi asemel oli vesi. Ehk me oleme jõudnud kunagisele Georgi saarel, kus üllatus, üllatus asus Georgi nimeline vabrik.

Georgi vabrik näebki välja nagu keskaegne loss.

Torude maagia jätkub. On, vahepeal jälle ei ole.

Tere tulemast ei kuhugi.

Siit saaks vettehüppeid teha, kui oleks, kuhu hüpata.

Kreenholmi romantika.

Ja hakkabki läbi saama meie 1,5 tunnine ekskursioon. Alati tasub tulla, kui lastakse piiluda kardina, seekord siis müüride taha. Kui ma giidina mõtlen, kas ma tundsin milleski puudust. Oo jah. Nalja ei saanud ja lugusid ei olnud, see eest oli aastaarve nii et müttas. Aga inimeste isiklikud lood oleks Kreenholmi maailma veelgi lähedasemaks teinud ja ausalt öeldes ma ei usu, et giid kedagi ei tea, kes seal töötanud on. Narva ei ole New York, kus sa oma naabrist midagi ei tea. Kuigi tort jäi ses mõttes kirsita, aga tort on tort, nii et tasub kevadel jälgida reklaami, etseda ketrusmaailma oma silmaga kaema tulla.

 

Sõit külmale maale – Narva.

Narva, Narva, Narva – sõit külmale maale. Kui Tallinnas lund nii väga ei olnud, siis Narvas oli olemas. Mitte paksult, aga olemas oli. Minu selle aasta esimene lumi saabus Narvaga.

Kohale jõudes tervitas meid jaamahoonet kaunistav viisnurk, tuletades meelde ENSV.

Selle kõrval olev Eesti Vaabariigi vapp oli kuidagi mannetult väike, jättes mulje, et oleme vabad, aga nurga taga on luuramas mineviku taak ning kunagi ei oska aimata, millal toimub rünnak.

Jaama taga on näha represseeritute mälestusmärki, mõlemad daatumid ilusti kirjas nii 14 juuni 1941 ja 25 märts 1949. Ei taha mõeldagi, mis võisid need inimesed tunda, kes siia kokku aeti ja loomavagunite peale sunniti minema. Või nende, kes juba kaugemalt siia oli transporditud ning vaguni akende trellide vahelt viimast lappi kodumaast nägid. Raske hoomata, aga see on osa meie ajaloost. Ausalt öeldes ma ei oodanud seda mälestusmärki siin, sest 2016. aasta statistika järgi on siinsest elanikkonnast ainult 5,2%  eestlasi. Eestlastel ja venelastel on küüditamisest erinev arusaam, aga võib-olla sõltub see ka põlvkonnast või kuidas su perekond selle õudusega seotud on. Kui ma vene koolis eesti keeles õigeusku õpetasin, rääkis mulle sealne eestlasest direktor, et see on teema, mida vene noored ei taju. Nende arvates oli see suurepärane võimalus eestlastele sõita tasuta suure ja kalli kodumaaga tutvuma. Vähemalt vene meedia on seda neile niimoodi tutvustanud ja mis mõttes meedia valetab?

Kuna aega oli, sest ekskursioon hakkas alles 12.00 ning  tegemist oli ikkagi pühapäevaga, oli mul sooviks õigeusu kirikusse minna. Rongijaamast oli kirikutorni ilusti paista, seega võta ainult suund ja hakka astuma. Aga tundub, et me saabusime valelt poolt, sest tee kirikuni möödus läbi garaažide esiste üle lompide hüpates.

Ma pole ammu nii kummalisi kiriku nn naabreid näinud, aga see vist ongi ehe näide nn kirikust keset küla. Tallinna mõistes oleks see olnud kellaaeg (natukene enne 11.00), kui vähemalt Siimeon-Hannasse hakkavad inimesed kohale jõudma, mis sest et liturgia on juba 10st alanud. Kuid Narvas on kõik teisiti, jõudsime kohale lõpu akordiks. Tahtsin küll küünlaid panna, aga kuskilt osta ei olnud ja kui lõpuks leidsin koha, siis polnud kedagi, kes müüks midagi. Tuli seekord ilma küünaldeta läbi ajada. Ja rõõm on alati Eestimaal pühendatud ikoone kohata.

Kuigi kiriku asukoht oli omapärane, siis kirikul oli oma suur siseõue, huvitavate punaste tarede ja pinkidega, aga kuna ilm oli nagu oli ja osaliselt käisid hoovis ka kaevamistööd, siis inimesi hoovis ei olnud. Aga tulla siia nt ülestõusmispühade paiku, olen ma rohkem kui kindel, massi on rohkem kui rubla eest ja kiriku ukseni annab alles trügida/pugeda.

Suur oli mu üllatus leida kirikuhoovist valgest marmorist neitsi Maarja lapsega kuju. Pigem võib selliseid kujusid näha katoliiklaste juures. Aga siin ta on, püstitatud Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, sest neitsi Maarja on Maarjamaa kaitsepühak.

Hakkas vaikselt saabuma aeg, et minna üle silla Kreenholmi poole. Sillalt vaadatuna tundus me porgand ikka tõsiselt tilluke pikkade rongide vahel, nagu eksinud laps.

Mis imeloom see veel on? Pompoosne, aga lagunev. Sambad nagu Taru ülikoolil. Silt – Vassili Gerassimovi nimeline klubi.

Kes see veel selline on? Tunnistan ausalt pole kunagi kuulnud. Skulptuuri vaadates meenub vene aadel, aga kuna kujul plaati pole, ei teagi, kas järsku kohtusin Gerassimovi endaga või mitte.

Aga millega siis ikkagi tegu? Tuleb välja, et see on endine Kreenholmi manufaktuurile kuuluv töötajate kultuurimaja ning Vassili Gerrasimov oli revolutsionäär, kes 1864. aastast töötas tehases ning osales 1872. aastal toimunud streigis. Kuna ma tegin majale poolringi peale, sest tahtsin näha, mis on maja taga, siis tõesti see 1958. aastast pärit ehitis on võimsalt suur – 3854 m² (kontserdi-, teatri-, kino ja spordisaalid, 1000kohaline garderoob, palju tube ja abiruume). Akustika oli seal imeline olnud. Kohe meenub linnahall, kus mul kunagi õnnestus Tõnis Mäe tausta laulda ühendkooris, kus vaatamata pingutustele laulsime me ikka nagu kotti, olematu akustikaga saal, aga maja kunagi sama võimas Tallinna mastaapides. Aga kahjuks on see kõik ilu ja rõõm suht lagunevas staatuses ja omanik, kes pidi praegu Venemaal Tveri linnas elama, vist ei ole oma omandist nii väga huvitatud. Kuna siit on ka tulekahju üle käinud, siis see tondiloss on ka ohtlikuks muutunud. Kahju on selliseid suuri tähendusrikkaid hooneid vaadata, mis lagunevad erinevatel põhjuselt, kuigi võiks korda teha ja narvalaste huvides tööle panna.

Netist soovitati ka Kalda pagariäri külastada, kus pidid imelised saiakesed olema. Aga ennem kui me sinna jõudsime, nägime erilist poodi, mis kahjuks kinni oli, muidu oleks ikka tahtnud näha, kuidas jalgrattaid ja arvuteid ühest poest müüakse. Aga eks see ole hea põhjus, uuesti tagasi tulla.

Kalda pagaris oli väga huvitavaid tooteid müügil – mett vähemalt kümnes erinevas sordis, a la banaan ja mesi, jõhvikas ja mesi. Oleks heameelega ostnud, aga umbes 100 gr hind oli 6 eurot, tundub ükskõik mis nurga pealt vaadates, ikka kires. Eks ma söön kodus ise banaani meega. Mulle küll meeldivad saiakesed, aga võib-olla kuna tegemist oli pühapäevaga, paistsid need selliseid eilased ja ei ahvatlenud ostma. Hind ei olnud ka midagi sellist, mis oleks ostma meelitanud. Aga silma jäid erinevad hamburgeri pakkumised, mis kõik  3 euro piires olid. Kahjuks ei olnud kõht tühi, muidu oleks võinud ju proovida.

Tundub, et Narva armastab büste ja meenutada inimesi, kelle olemasolust ega tähtsusest Eesti kultuuriloole pole mul õrna aimugi. Järgmine leid laheda mosaiikseina kõrval paistis kaugelt nagu Lydia Koidula. Mida meie rahvalaulik siin teeb? Õnneks või õnnetuseks, oli silmapete. Lähemale jõudes selgus, et tegemist on Amalie Kreisbergiga. Võib viis korda arvata, kas ma isegi õhkõrnalt aimasin, kellega tegu. Kõikvõimas Google jäi seekord ka kuidagi vaikseks ja tundus kohe imelik, et inimene, kellele isegi püst püstitatud, siis info tema olemasolu ja tegudele on olematu. Kes otsib, see leiab, tuli välja, et tegu on Kreenholmi tööliste vanemaga, keda 1906. aasta aprilli lõpupäevadel Jamburgi (Venemaa) türmis vägistati ja lõpuks tapeti. Maetud 1. mail Narva tööliskogu rongikäiguga. Millegipärast konfiskeeris politsei surnukeha ja mattis maha. Parem kui mitte midagi informatsioon, aga miks ta sinna türmi sattus ja mille eest, sellest Google vaikib.

 

Tondilossidest ja ajalooga ehitistest siin puudust igatahes ei ole,

iseasi kas suudab neid kõiki tuvastada, et millega tegu on.

Järgmisel hoonel on täitsa nimi olemas, nimelt oleme mööda hoove jõudnud Narva haiglani, mille fassaadilt saab lugeda, et ehitatud 1913. aastal Romanovite dünastia 300. aastapäevaks, mis töötab tänaseni.

Ei olegi enam palju aega jäänud, kui tuleb sammud Joala 32 seada, mille vastas asubki Kreenholmi manufaktuuri vana värav.

Aga ennem seda jalutame me läbi lasteaia, kus paistab igavene pilvitu päike nagu näha.

Kohale jõudes on juba inimesi kogunenud ja tuleb aina juurde. Suureks üllatuseks enamus on eestlasi, kuid on ka venelasi ja inglise keelt kõnelevaid. 1,5 tunnine ekskursioon kunagise hiilguse juurde maksab täiskasvanutele 10, (üli)õpilastele 5, korraldajaks Narva muuseum. Kui meid lõpuks koguneski 30. ringis, siis tipphooajal oli huvilisi 200 ringis olnud. Ega iga päev ju Kreenholmi manufaktuuri jalutama lasta. Selle aasta viimane ekskursioon oli ära, aga lubati, et järgmine aasta jätkatakse juba kevade. Soojalt soovitan, see on väga hea põhjus, miks tasub Narva tulla.

Kui tekib idee, et minna Narva …

Ma tean, et ma olen Narvas käinud, kunagi akadeemias õpingute ajal sai Oru turbarabas  tuld kustutamas käidud. Mina olin rohkem staabis  kui voolikuga mätaste vahel. Aga me jõudsime ka Narva, isegi grupipilt on Narva linnuse taustal, aga kas me sees ka käisime? Pole õrna aimugi, igatahes linnust vaadates ei tekkinud ühtegi mälupilti, et siin ma olen juba olnud.

Teine kord jõudsin ma sinna aasta tagasi paariks tunniks ehk põhimõtteliselt korra promenaadile ja siis sööma ning tagasi päälinna poole.

Mingi hetk suvel jäi mulle FB silma, et Kreenholmis korraldatakse pühapäeviti ekskursioone kuni oktoobri lõpuni. Kruiisigiidina on suvi suht nulliring kuhugi minemiseks, seega kalendrit vaadates ja plaane tehes, tundus oktoobri lõpp just see kõige õigem aeg minemiseks.

Aga mida lähemale aeg jõudis, seda „ilusamaks“ ilm läks – sadas ja sadas lõpmata. Muidu vihma vastu mul ei ole midagi, ka ekskursioone teen ma vihmas ja enamjaolt vihmavarjuta, sest ega vihm otse ei saja, ikka nurga all, nii et lõpuks jäävad ainult juuksed kuivaks ja kas selleks tasub vihmavarju kaasa tassida? Kahtlen.

Kui juba Narva minna, siis peab plaan olema, millega veel tutvuda peale ekskursioonil käigu, nii mul tekkiski üüratult pikk nimekiri, kuhu võiks minna ja ma olin kindel, et kõik jõuan läbi teha ja jääb aega ülegi. Aga tegelikkus oli natuke teistsugune. Mõni koht tekkis juurde nimekirja, mis tundus nii äge, et tasub minna, mõnda käigupealt soovitati ning midagi otsides läks ka aega, nii et tuleb auga tunnistada, nimekirja lõpp jäi ikka avastamata. Seega kui ilmad jälle ilusamaks ja päevad pikemaks lähevad, tuleb uus rongisõit ette võtta.

Kas bussi või rongiga? Algul tundus Lux Expressiga sõit eriti hea mõte, omades veel pins kaarti, aga siis kui vaadata buss vs rong, siis rong võitis. Võib-olla hommikul nii väga oluline ei olekski olnud, aga õhtul tahaks kiiremini koju jõuda. Rongisõit oli ajaline võit, seega otsustustaud, rongiga. Õnneks on Elronil eriti soodus osta pileteid netist, saad arvestatava allahindluse. Laupäevane ostmisrõõm oli nii suur, et kui ma piletid kätte sain, selgus, et pühapäeva õhtu asemel on mul pilet laupäeva õhtuks ehk paari tunni pärast on juba aeg Narvast päälinna poole sõitma hakata. Ka parima tahtmise juures, ma sellega hakkama ei oleks saanud. Seega tuli helistada infosse ja loota, et on võimalus see pilet ümber vahetada pühapäevaseks. Aga minu suureks üllatuseks paluti mul taotleda tagasimakset ning sel juhul lubati täismahus pilet kompenseerida kolme päeva jooksul. Tegin taotluse ära ja oh üllatust, esmaspäevaks oli kogu raha minu arvel tagasi. Ei mingeid komisjonrahasid ega muud ridade vahelt raha kadu.

Pilt: Andres Putting

Ma nii täpselt mäletan, kui ma Lux Expressi piletit soovisin tagastada, kõigepealt läks euro, et ma selle idee peale tulin, siis vist kadus 50% vasakule ning midagi läks veel maha ning et lõppes nende kalkulatsioon lausega, tagastame teile 0 eurot. Siis küll mõtled,  ma olen ju te klient ja sõidan paar korda kuus bussiga teise Eestimaa otsa, kas see ongi parim, mida te teha suudate? Aga õnneks Elron teab, kuidas klient naeratama panna. Bussis kasuks räägib veel see, et olenevalt kuhu sõidad, on tasuta või mitte tasuta kohviautomaat, milleni ma olen vist täpselt kaks korda jõudnud. Aga hea teada, et on olemas. Kui mitmeid kordi kuus bussiga sõita, siis reaalselt kõik pakutavad filmid, mis vähegi huvitavad on, on juba eelnevate sõitude ajal juba nähtud. Selles suhtes mulle meeldis, et rongis jagati lehti. Pühapäeval on ju see eriti arvestav kogus lugemismaterjali. Kui vaadata valimiskampaaniaid, siis kõik lubavad  lisaronge. Sinna sõidu ajal oli ikkagi ruumi ning mu seljakott sai ka omaette toolil koos jopega lösutada, siis tagasi teel sain ma täitsa aru, miks on lisarongide lubamine osa valimiskampaaniatest, sest reaalselt seisid mõned inimesed püsti ja mitte 5 minutit, vaid vähemalt poole ajast. Kui viimane rong tuli Narvast 18.09, reaalselt oli Tallinnas 21 paiku, siis nädalavahetusel võiks ju mingi kaheksane rong ka olla, üheteistkümneksTallinnas, ühistransport sõidab ja ei saa väita, et sõitjaid ei ole. Kindlasti on ja mitte vähe. Loodetavasti leitakse see lisa rahastus ja pannakse ronge juurde. Ma olen 100% kindel, et ka Tartu suund vajab neid hädasti.

Pobeda 1946. Ilmar Taska

Ma kindlasti ei oleks seda raamatut ise leidnud, kui ma ei oleks sattunud okupatsioonimuuseumi kohtumis- ja filmiõhtule Ilmar Taskaga. Seal presenteeriti selle raamatu ainetel tehtud kahte filmi, õigemini teine oli veel valmimas. Kuid lootus on, et üks päev seda koostööfilm „Bussijuhti“ ka meie kinodes vaadata saab.

Pobeda 1946 – siin on nii automark kui aasta, millal sündmused toimuvad. Üks küüditamislaine on olnud, teisest veel ei teata midagi. Aeg, mil vabadus on kadunud, inimesed varjavad end, nõukogude propaganda masin võtab tuure aina enam ja enam üles ning seda kõike see film kajastabki. Poiss, kes on peategelane, on vaimustuses onu Pobedast, sest kui siiani pidi ta istuma puuriida otsas ja bussisõitu imiteerima, siis nüüd on võimalik uhket beeži Pobedat onu sülest ise juhtida. Kuid see nn sõprus läheb talle kalliks maksma, kuigi ta ise sinisilmselt ei saa sellest kuni lõpuni aru, miks kallid inimesed ta kõrvalt ilma hoiatamata kaovad.

Samas jookseb teine liin, tema pooltädi Johanna, kunagine ooperitäht Estonias, kes on ka maailma lavalaudadel laulmas käinud, saab aru, et endine elu on möödas. Ring tõmbub aina koomamale ja koomamale, kas tal õnnestub põgeneda läände oma kallima BBC raadiodiktori juurde või on liiga hilja. Mis on selle põgenemise hind? Keda usaldada, kellelt abi paluda, keda ähvardada, sest rahvavaenlase sugulast ei lasta ju kuskile.

Raamat usaldusest ja usalduse puudumisest. Mis on elu hind? Mida maksab teise inimese elu? Kas teise inimese elu pärast tasub üldse muretseda või ülima eesmärgi nimel on kõik ohvrid liiga väiksed?

Väga hästi tuuakse välja, mida see 50 aastat kingitust meile maksma läks ning kas ikka tasub taga nutta vana head nõuka aega. Kas see aeg  üldse midagi meile andis, peale kannatuste, halluse ja hirmu?

Operation Finale

Aastal 2016 ilmus raamat „Jaht Eichmannile“, mille ainetel sel aastal linastus film „Operation Finale“. Adolf Eichman, holokausti arhitekt, kes peale sõja lõppu lihtsalt haihtus ja uuesti leitakse ta jäljed aastaid hiljem täiesti juhuslikult Buenos Airesest. Tema on Ricardo Klement’i, kes töötab kohalikus autotööstuses ja elab suht keskklassi elu. Kõik oleks võinud nii jätkata, kui ta poeg ei oleks oma sõbranna kodus suu lahti teinud ning rääkinud oma tõelistest tõekspidamistest ning vihast juutide vastu. Võib-olla kõik olekski sinnapaika jäänud, kui poja perekonna nimi oleks ka Klement olnud, aga perekonna nimi oli Eichmann. Nii see info jõuabki Israeli, kus vaikselt veskid hakkavad jahvatama ja mõtlema välja plaani, kuidas tuua arhitekt vabatahtlikult Israeli kohtu alla.

Võrreldes eluloopõhisel raamatul, kas oli erinevusi? Oli küll, raamat räägib ta põgenemisloo ja kuidas ta perekond järgi tuli, seda temaatikat film ei puuduta. Muidugi loo põnevuse mõttes on kirjutatud sinna lisalugusid sisse, aga põhituum jääb samaks. Operation Finale, kas õnnestub või mitte?

Mida mehed tegelikult tahavad?

Lühivastus oleks laupäeva, üksi olemist, mõistmist ning et naised nende kallal ei näägutaks. Vähemalt  mulle jäid need märksõnad meelde. Miks just laupäeva, aga mitte reedet? Kuidagi kujunes tekstidest välja, et laupäev on see päev, kui on võimalik naine rajalt maha võtta.

Mind tiba hoiatati, et selline haltuurakas, aga kui piletid on võidetud, siis mul hiljem rahast kahju ei olnud. Kui ma ise oleks ostnud, siis ma oleks tiba hambaid krigistanud ja mõtelnud, miks ometi ma siin olen. Koos pausiga kestis triangel kokku 3 tundi. Kohad, mis me saime, oli laud baari juures, nii et ma nägin lava kõrvalt vaates. Ettekandja lohutas, et kõlarid on kõikjal, kõik kuulevad. Kusjuures kõige paremini kuulis wc.  Muidugi häirib, kui sõnad kaotsi lähevad, sest lava peal olija nägu oli teises suunas. See, et ma ei näe kõike, siis ei lohuta mind, et kõlarid on kõikjal. Kohati oli tunne, et raadio kuuldemängu olen kuulama tulnud ja siis tekib küsimus, aga miks ma kohale tulin, oleks võinud ju kuskil mujal olla ja kuulata.

Mis žanri alla seda liigitada? Tundus hübriid – talk-shows, stand up comedyst ja lihtsalt ilus olemine. Talk-show puhul olid välja mängitud kolm tegelaskuju – vana elumehest ruun (Eero Spriit), abielumees (Jesper Parve) ja vallaline (Margus Vaher – tema puhul ma ei saanudki aru, kas oli keele vääratus  või oligi nii mõeldud, aga mingi hetk hakkas gei alatoon oma rolli mängima). Teema hüppas siia-sinna, tundus, et kunagi oli asjal kontseptsioon olnud, aga kuna niikaua laval üksteisega juttu aetud, siis tühja sellest. Stand-up comedy ei ole eesti stiil või ma lihtsalt ei saa naljadest aru, eriti kui need väga labased on, hakkab mul lihtsalt halb. Kuna osa saali elas kaasa ja neil oli naljakas, siis tuleb tõdeda, et ei olnud minu stiil. Mis mind südamest häiris, oli see mikrofoniga rahva sekka jooksmine ja eriti nõmedate küsimuste esitamine, a la kas eesti mees on voodis hea või teeb piisavalt häält. Kõigepealt tahaks küsida, mis see sinu asi on? Kas seekuidagi upitab laval olevate meeste ego, et olen parem, kui saalis kirjeldatu või mida see vastus annab? Peale selle, et vastaja on näost tulipunane ja vajub aina rohkem tooli alla. Väidetavalt üritati murda müüte, minu arust loodi juurde, juba oma kolme stereotüübi  etendamisega. Eero Spriit vananev elumees, pole kunagi temast nii arvanud. Jesper Parve, ontlik koduisa, raamatute ja blogi järgi hoopis keegi teine. Laval jättis suht eile sündinud mulje. Margus Vaher temast ei olnud ennem ettekujutust, mida purustada või täiendada annaks.

Muidugi on pealkiri intrigeeriv, aga sisu jäi vajaka. Poole mulinast oleks võinud välja lõigata. Seega mina ei ole see, kes ütleks, kui sa vaatama ei lähe, oled sa aasta tippsündmusest ilma jäänud. Mina soovitaks pigem raha kuhugi mujale panustada või loe Jesper Parve  raamatuid, mis on hulgimalt paremad kui see triangel laval.

The wife.

Kui raske on olla kellegi naine? Kellegi kuulsa kirjaniku, kes üleöö saab teada, et tema on järgmine Nobeli preemia laureaat ning kogu perekonda on oodatud Stockholmi preemiat vastu võtma. See reis mõtestab lahti nii mõnegi elu keerdkäigu naise elus – kes ta tegelikult on ja mis rolli ta oma mehe elus mänginud või mängimas on. Teatud laused toovad naise mälestuste radadele käima, et kuidas see kõik ikkagi alguse sai.

Seal jookseb mitu liini – mehe ja naise suhe, kes kelle eest hoolitseb ja kes on mida toonud ülla eesmärgi nimel ohvriks. Poja ja isa suhe, pole kerge olla andeka kirjaniku poeg. Oodates tunnustust valelt inimeselt. Naise suhe iseendasse – kes ta tegelikult on, mis on tema väärtus?

Kas suudetakse kokkuleppele lõpuni truuks jääda ja mis on selle hind?

Väga hea film, üllatava lõpuga.

Like father

Rachel, kel suures tööhoos magas maha oma enda pulmamarsi avatakti ning pruudikimpu peidetud mobiil, vist ei ole parim algus. Igatahes Owen leiab, et see on viimane piisk, kuid samal hetkel koliseb tool ja keegi üritab saalist väljuda. See keegi on Racheli isa, keda ta ei ole 26 aastat näinud. Aga asi läheb veelgi imelikumaks, kui õhtul Racheli uksekell heliseb ja ta isa kutsub ta baari ühele napsule. Ühest aga saab mitu ning järgmine pilt on see, kui nad kahekesi avastavad end kruiisilaevalt mesinädalate sviidist. Kaks inimest, kaks ego, mitte just üks ja sama eesmärk, aga kuidagi tuleb selle kõigega hakkama saada, sest laev on täisbukitud ja neil tuleb tuba jagada. Aga veri on paksem kui vesi võiks selle peale öelda.

Kui jätta see isa-tütre liin vahele, siis väga hea näide tänapäeva nutimaailma aheldatud inimesest, kes igal võimalikul hetkel üritab netti saada ja meile saata. Meenuvad kohe turistid, kes meie kruiisi sadamas esimesena on küsinud, kas bussis ikka net on olemas. Õnneks ei ole, sest muidu ma võin kõik eestikeeles ka rääkida, nad niikuinii on omas maailmas.

Reklaamitud küll komöödiana välja, nalja ei saanud, vähemalt mul ei olnud naljakas, aga muidu muhe film.

Võta või jäta

Üks kõne võib muuta kogu su elu. Kui ennem oli selline hea Kalevipoja elu- töö Soomes, joomine, peod, harva Eestisse näo näitamine, siis üks kõne ning see rutiin on vastu taevast lennanud. Kunagine ex kutsub su Pelgulinna sünnitusmajja ja laps, keda sa seal näed, on sinu. Kuidas? Mis mõttes? Mis edasi? Ma ei tea. Nagu õudusunenägu.  Peale viimast tüli ei võtnud ex kõnesid, sul pole aimugi olnud, et ta last ootab ja nüüd, voila, oled sa isa. Ok, selle teadmisega võiks veel hakkama saada, aga kui ex keeldub last kasvatamast ning sa pead valima, kas nõustuda, et su laps adopteeritakse või võtad endale. Raske valik, eriti kui su enda ema näo täis sõimab. Lapsest loobuda ka ei tahaks. Kui sa lapse endale võitad, kas sa oskad temaga midagi peale hakata ja kuidas sa üldse üksik isana hakkama saada? Kui emast saab ema lõvi, kas isast saab isa lõvi ning mida on isa nõus lapse nimel tegema, kui üks päev asjad kiiva hakkavad kiskuma?

Ehe lugu, reaalne Eestimaa. Samas kui paljud mehed on sel otsustamise hetkel jah öelnud, et mina võtan vastutuse, mina hoolitsen lapse heaolu eest, kui ema alt ära hüppab. Film, mis paneb mõtlema.