Mõnikord on püha teadmatus ikka kõige parem ettevalmistus. Kui ma seda ekstreempalverännaku km vaatasin, ei tekkinud kordagi mõtet, et ma ei jõua, pigem – mis see 43 km ära ei ole.
Ma olin juba kaks koroona kevadet soovinud sinna minna, aga piirangud tõmbasid kriipsu peale. 2020 oli see aasta, kus ei tohtinud rohkem kui kahekesi koos käia ja igasugune kasvõi olematu organiseerimisega asi, tundus juba kahtlane. 2021 jäi ka kõik ära. Kui ma see aasta teada sain, et ikkagi toimub, regasin ma kohe ära. Mis sest et see toimus samal päeval kui Raeapteek pidas oma 600 sünnipäeva, kuhu mul kutse oli, siis lõunal võib ju sünnipäeval olla ja õhtul ekstreempalverännakul startida. Täiesti tehtav.
Avamissa oli Keilas baptisti koguduses ja siis selgitati ka lähemalt, mis toimuma hakkab. Mina teadsin, et me liigume päälinna poole kümnestes gruppides ja suur oli mu üllatus, kui mainiti, et pigem me teeme rännaku üksi läbi. Ennemgi selliseid kahtlaseid üksi plaane kuuldud. Ma mäletan, et mu rahuvalve esimesel nädalal oli üksi orienteerumine ja stardis mulle öeldi, et esimene punkt, kuhu minna tuleb on reaktor. Ma suutsin selle teabe peale ainult suuri silmi teha, sest mul ei olnud õrna aimugi, kus see veel asub ja kuidas sinna saab. Seega esimese nurga taga ma ootasin järgmist sõdurit ja liikusin koos temaga. Seekord leppisime kokku naabriga, et lähme koos, sest ta oli minuga samasuguses üllatustiimis. Kui mul oli meil koos kaardiga, siis tal ei olnud sedagi, seega aita sõpra hädast.
Kuidas see kõik reaalselt välja nägi? Me olime kõik saanud ennem infomeili, kus oli mõtisklustekstid, mille avamiseks oli extra äppi vaja. Kuna mina olin teinud Raeapteegi juubelil ikkagi pilte ja videoid, siis kodus selle lühikese ajaga ei jõudnud telefon 100% end täis laadida. Seega oli minu telefon enamus ajast lennurežiimil ning kui see äpp millegipärast jukerdas ja viskas mind välja, siis ma panin neti taha. Esimene punkt oligi kiriku ees ja kokku oli 15 punkti. Iga punkt tähistas mingit osa Kristuse elust, alates tema surma mõistmisest. Sellele tekstile järgnes kogemuslugu koos järelduse ja palvega – Jeesus, halasta meie peale. Üks hästi oluline asi oli veel, et kogu teekond tuleb olla vait ehk olla oma mõtetes, palvetes.
Esimesest punktist Keilas läks igaüks erineval ajal minema, me startisime naabriga koos. Kaarti vaatama ei pidanud, sest ma ju nägin, kuhu kõik läksid. Järgmises punktis jõudsin ma kiiremini oma naabrist tekstid läbi lugeda ja ta kuidagi jäi minust maha. Seega oli mul uut taktikat vaja, sest öösel kuskil Keila metsade vahel üksi ukerdada, kui telefonil ka akut eriti ei ole, ei ole just minu idee. Seega ma hakkasin vaikselt inimesi kinni püüdma, mu ees oli üks naine, siis kaks naist ja kõige esimesed olid kolm noormeest. Mingi hetk tegin ma otsuse, et ma püüan need kolm noormeest kinni ja kõnnin nende sabas. Kui ma juba nad kätte sain, siis mul ei olnud plaanis neist maha jääda. Kuigi oli tagataskus plaan B, et kui ma maha jään, siis ma saan ju järgmisi oodata mingis punktis järgi ja nendega koos jalutada. Võrreldes Ekströmiga, kus ma ära eksisin koos ühe paariga, kelle jalad olid peaaegu 2 m pikad ning tänu sellele ma pidin viimased km peaaegu jooksma, siis seekord oli täitsa lebo.
Üks viimaseid asju, mis ma kaasa pakkisin, oli helkur. Kuna kõik pakendis olevad helkurid oli minu eest end ära peitnud, siis ma reaalselt lõikasin ühe jope küljest helkuri ära ja sidusin matkapükste tasku külge. See oli tõsiselt vajalik. Nimelt kellelgi neist kolmest mu kaaslasest polnud helkurit ja rännaku esimeses pooles me olime kohalike maanteede peal pilkases pimeduses.
Minu kaasa võetud pealamp töötas täpselt niikaua, kui me tegime esimese söögipausi. Seal ma võtsin selle kotisahtlist välja, et kiiremini võileivad üles. Peale seda elutähtsat operatsiooni pealamp lihtsalt tuhmus. Vähemalt nüüd ma tean, et on vaja uusi patakaid. Mööda minnes mainin, et ega teistel kolmel ka taskulampe ei olnud.
Kui Tallinnas tundub, et teed on ilusti aetud, siis kohalikus metsas oli ikkagi talv. Me põhimõtteliselt kõndisime hanereas ehk ma nägin ees kahte kätega laperdavat kuju ja üks köhatas kogu aeg selja taga. Seega mu kolm musketäri olid öös ikkagi olemas. Kuna metsas oli ka jää, ilma liiva ja kruusata, siis enamus aja lugesin ma ainult ühte mantrat – usalda, usalda, usalda. Miks just seda? Kui ma ei usaldaks, kuhu ma astun ja et see astumine on ikkagi turvaline, siis reaalselt ma käin pikali. Mõnesse väiksesse lompi õnnestus mul astuda, aga kaks noormeest vajusid ikka täiega keset lompi läbi. Mõnikord me olime ka keset soppa, aga tänu pimedusele me ei saanud sellest aru. Kui peegeldas vastu, siis oli lomp, sinna astuda ei tasunud.
Peale kahekümnendat kilomeetrit sain ma täiesti uue kogemuse osaliseks. Gravitatsioon hakkas mõjuma. Mul ei ole sellist tunnet kunagi varem olnud. See ei ole see, et tahaks ninali käia. Ei. See on tunne, et miski tõmbab su puusi maa poole ja ülakeha rõhub nende vastu. Ainus, mis aitas oli, et kui me peatusime, et lugeda mõtisklusi, siis tuli teha puusaringe ja ennast painutada lugemisega samal ajal. Algul ma vaatasin imestusega, et miks need vene poisid painutavad end igas peatuses, aga mingi hetk saabus ka mulle see rõhumine ja asusin agaralt hommikvõimlemise tiimi. Ma pakun, et see rõhumine oli paljude asjade koosmõju – öö, väsimus ja pingutus.
Mingis mõttes oli hea, et ma kaarti ennem nii hoolega ei vaadanud, sest ega ma eriti ei oleks rõõmustanud, et Nõmme ühest suusaraja mäest tuli üles kõndida ja ka Falgi kaudu Toompead vallutada.
Kas me olime reaalselt kogu tee vait? Peaaegu on aus vastus. Kui me teise eestlasega (ma sain aru, et ta on eestlane alles kiriku juures, ta ei öelnud kogu teel olles ühtegi sõna, ainult köhis) ikka punktist mööda kõndisime, kui venelased seisma jäid, siis öeldi, et peatus on. Ma ise rääkisin ka paaril korral. Kui mulle tundus, et me söögipaus venib ja venib, siis ma uurisin, kuhu suunda me minema peame. Ega ma pimedas eriti ei näinud, mis mulle selle peale vehiti. Kui üks venelastest ikka täiega õudsalt lonkama hakkas, uurisin, kas tal on krambid või on vaja plaastrit jala peale. Aga ta ei saanud minust aru. Kui ma ta sõbra järgi käisin ja nägin, et teised kaks on maha jäämas, tegin ma ettepaneku, et ta ei jookseks seal ees, vaid ootame järgi. Töötas, ootas kõik järgi. Kolmas kord, kui ma nägin, et ta sõber korralikult lonkas, siis ma tegin ettepaneku, et kõnnime lonkaja kiirusel.
Kui me kirikuni jõudsime peale 8 h 53 min ehk enne kella 05 hommikul, siis väravad olid kinni ja mingi hetk saabus isa Igori sõnum, et nemad jõuavad tunni aja pärast. Oleks tahtnud ju missale jääda, aga see ei olnud ootamisväärt. Kui keha sai aru, et 43 km on läbi, siis oli tunne, et kui ma kiirelt midagi magusat ei saa, siis pilt läheb taskusse. Aga lonks magusat teed päästis maailma. Kuna mul oli kotis ka istumisalus, siis ma võtsin selle välja ja istusin kiriku värava ette. Ajasin kahe naisega juttu ja üks neist tellis mehe järgi ja nii sain mina ka koju. Üks neist soovitas, et tema on alati peale sellist rännakut teinud jalavanne. Iga soovitus väärib järgi tegemist, sest kes see ikka vigane pruut olla tahab. Kui ma laupäeva lõunal silmad lahti tegin, ei olnud puujalgu, ainus, mis mu jalgadega juhtunud oli, et saabas ja sokid olid koostööd teinud ning pool sääremarja punaseks hõõrunud. Aga see on köömes.
Kuna ma ei osanud midagi oodata, siis nii oligi kõige lahedam. Hästi äge kogemus oli. Peaks korra uuesti need tekstid läbi lugema, sest mida aeg hilisemat öötundi kell tiksus seda rohkem võttis ajus ruumi haugimälu ja reaalselt mitte midagi ei mäletanud peale kahte sammu peatuspunktist.
Happy Days Traveli blogi 