Kannatuste kivi

Kannatuste kivi iidse legendi järgi on kivi, millele saab kóik oma mured ära rääkida ning mis viimast saladust kuuldes tükkideks mureneb. Noor naine kahe lapsega, koomas peaaegu 100aastane dzihaadi võitlejast abikaasa keset sóda yhes peaaegu mahajäetud Afganistaani linnas. Tänu religioonile, kommetele, olematutele naiste óigustele ei saa noor naine koomas meest maha jätta, isegi kui tolle ema ja vennad on sója eest juba ammu pógenenud, on tema ikka poollagunevas majas hooldamas oma meest. Et mitte hulluks minna vói igavusse surra, hakkab ta mehele pihtima oma elu ja arusaamist nende abielust. Varemalt ei olnud mehel aega kuulata, tuli ju sõdida kogu hingest ja kogu aeg, aga nyyd koomas olles, ei ole vóimalik kellegagi peale iseenda vóidelda. Aina huvitavamaks need saladused filmi lõpu poole lähevad ja seda parem pilt tekib Afganistaani naise igapäeva elust ja kui nii võib öelda ka kannatustest. Natuke aimatav lópp on, aga sellegipoolest nauditav film kuni lõpusubtiitriteni.

Daniel ja Ana

Film póhineb tósielulool, kus mulle tundub, et veel sõitvast autost röövitakse õde ja vend ning sunnitakse relva ähvardusel võtma osa pornotööstusest, mis muudab nende mõlema elu igaveseks. Materjali on, millest vóiks väga head filmi teha, aga see, mis välja kukkus on midagi sürri ja hämmingu vahepealset, sest see film meenutab tósiselt tsensori kääride all kannatanut, see mõtekam ehk 1/3 osa filmist on kuhugi ära lõigtud. Enamus steenide ühenduslülid lihtsalt puuduvad ning kes iganes montaazi on teinud, on jätnudki suured tühjad mustad stseenid sisse. Móne koha pealt tekib kysimus, milleks seda veel vaja näidata on, kas tõesti on vaja minutid täis saada?

Kui vótta nende röövimissteen, póhimótteliselt keset sóitu ilmus relv autoaknasse. Miks ja kuidas röövlid nende nimesid teatsid? Mida rohkem seda filmi vaadata, seda rohkem neid mixe tekib? Ja muidugi ei saa yhelegi neist vastust filmi jooksul vaid vaikselt süveneb hämming – wtf 😉

Muidugi ei anna mul asu, kas tóesti on vóimalik kaks inimest pagasnikusse panna, hollywoodi filmides toppida nibin- nabib yks 🙂

The broken circle breakdown

Ma ei ole ammu nii palju kinos nutnud, sest see film lihtsalt oli nii südamlik, jõuline, kurb, eriti kui nad kahe lõpu juures pillid välja võtsid ja hüvastijätuks mängisid. 

Filmtegevus toimub paralleelselt mitmes ajas, näidates ühe suhte algust, tipphetki, hääbumist, otsides põhjusi nii siit kui sealt, et miks ometi nende seitsmeaastane tütar Maybell vähki sureb või suri, kes oli selles süüdi ja miks ei õnnestunud last päästa.

Filmis tuuakse välja, kuidas selline katastroof mõjutab mõlemat vanemat, kuidas kumbki üritab sellega iseseisvalt toime tulla ja kuidas üheskoos üritatakse unustada ning mismoodi üksteist oma sõnadega hävitatakse keset seda suurt hävingut ning miks mõnikord on liiga hilja, et seda taibata.

Sai Pöffi publiku lemmikuks ja minu arvates on auga selle tiitli välja teeninud.

Aitab jutust

Kui sa peole minnes tunnistad kõva häälega, et ringivaadates ei  näe ühtegi ilusat ahvatlevat meest ning kui su uus tuttav täpselt samale järeldusele on jõudnud, et peol valitseb ka totaalne naistepõud, siis on võimalus, et teie maailmapildid võiksid klappida. Nii saavadki kokku kaks lahutatud inimest, hetkel kui nende mõlema tütred hakkavad teise linna ehk loe maailma otsa ülikooli minema, ja mõlemad peavad selle uue situatsiooniga vaikselt harjuma.

Aga sel samal peol, kuhu tundus, et kõik linna igavamad ja koledamad inimesed on kokkukutsutud, mängis saaatus Evale veel ühe võimaluse kätte, nimelt sai ta endale uue masaazi kliendi – luuletaja Marianne. Mida rohkem ta Mariannaga aega veedab, tema soigumist exabikaasast veidrustest kuuleb, seda järjekindlamalt ta taipab, et ta on sattunud keset hävingut, millest ta ei taha või ei julge enam välja tulla.

Marina

Ega ma ei olekski ise seda filmi valinud, kui Kanada vastuvõtul Belgia saatja ei oleks seda promonud ning uuesti treilerit vaadates tundus, et tasub vaatama minna ja tõsiselt tasuski vaadata.

Film noorest Itaalia immigrandist, kes järgib takistuste kiuste oma unistust saada tuntud muusikuks ning ootab aega, millal temast kui tühjast kohast saab keegi, keda imetletakse.

Tegemist on tõsielu saagaga Rocco Grenata elust ning kuulsa hiti Marina, Marina sünniloost. 

 

Palju muusikat, palju itaalia keelt, emotsioone, vääriti mõistmist, kuid ka au ja uhkus tulevad vargsi mängu 😉

Nebraska

Must-valge film vanast mehest, kel on kinnisidee minna USA teise otsa Nebraskale välja võtma oma kunagi  võidetud miljon dollarit. Vaatamata sellele, et tegu on tõsise petuskeemiga, ei taha Woody teisi uskuda ning oma põikpäisuses veenab nooremat poega seda hullumeelsust kaasa tegema ning algabki enamus filmi kestev road-trip. Jõutakse kunagisse kodulinna, kus kogemta poetatud sõna peale, hakkab tõsine rahapommimine pihta, sest üleöö on kõigile meenunud mõni poole sajandi vanune võlg, millele on aegapidi igasuguseid huvitavaid intresse juurde tiksunud, kuid nüüd on kätte saabunud aeg see miljonärilt välja nõuda.

Humoorikas film ühest unistusest, mis leiab väga omapärase lõpplahenduse 😉 

Gerontofiilia

18 aastase Lake’i ema saab tööd vanadekodus ning sokutab poja ka sinna tööle. Juba ennem on poeg avastanud erilise kiindumuse vanade meeste vastu, mis uuel jahimaal annab veelgi suuremaid võimalusi ja otseloomulikult süveneb. Eriline lemmik on 81 aastane vanahärra Mervin, kelle unistuseks on näha ükskord veel elus Vaikset ookeani. Nähes, et hooldekodus kasutatakse eriti tugevatoimelisi ravimeid, mis muudab vanurid totaalselt apaatseks, tekib Lakel plaan Mervin sealt mnema toimetada ning ta unistus teoks teha. Algabki seiklus, kus tuleb edestada surm, mis veelgi nende kahe mehe omavahelist suhet süvendab. 

Tunnistan ausalt üles, ühes kohas hakkas vaikselt selle poisi unistuse peale süda pahaks minema, õigemini selline õõvastav tunne tekks, kui ta kujutles ette, kuidas ta vanamehe lamatisest tekkinud haavu suudleb. Film ise on südamlik, otseloomulkult ei puudu sealt arukadedust, kuigi vaatamata parimatele kavatsustele on sellist suhet raske mõista 😉

Vabalangemine

Politseikarjäär, imeilus maja, peagi lapsevanemaks saamine, mida sa hing veel ihkad. Elu tundub kui lill, aga tulemas on politseikatsed ning kui ikka joosta ei jõua, tuleb harjutada ning kes see ikka üksi sörkida viitsib, kergem ikka kaaslasega. Kuid siis ühte suitsu tehes juthub midagi ettearvamatud, nimelt su treeningkaaslane täitsa juhuslikult suudleb sind. Kõik oleks täitsa ok, kui te kogemata ei oleks samasoolised. See suudlus keerab Marci elu pea peale. Ta on nagu kits kahe heinakuhja vahel, kodus on last ootav naine ning vastukaaluks on seksikas Kay. Kahjuks kaks kärbest ühe hoobiga ei olegi mõeldav nign tuleb hakata elama paralleelelusid, mis tekitab veelgi rohkem pingeid nii ühes kui ka teises suhtes. Pealegi suures õhinas ettevaatamatult vahele jäädes oma emale, muutub maailm kohe mitu korda keerulisemaks. Aga ikkagi on vaja lõpuks otsustada, keda võtta, keda jätta. Üllatavalt hea film 😉

Arabani

 

Isreali mägikülla saabub tagasi kadunud poeg koos oma lastega. Kahjuks on ta kogukonna seisukohalt teinud minevikus suure vea ning abiellunud mitte druze’ga vaid isrealiidiga, mistõttu ta lapsed ei ole enam druzed ega ei kuulu enam kogukonda ning seetõttu ei ole temagi oodatud saabuja. Vaatamata heast tahtest oma elu uuesti alata, on kogukonnas sajandi vanused reeglid kõige selle vastu paindumatud ja kalgid ning nagu imaam talle selgitab, kui neist loobuda, kaob küla ja druzed kui rahvus maamuna pealt. Seega ei jää muud üle, kui alla anda, sest iga sekundilises hirmus elada, et su maja põletatakse maha või kellegagi su perekonnast lihtsalt juhtub mingi õnnetus, ei ole just eriti positiivne tulevik.  

 

Kohtunik

Kõik, mida ma elust tean, olen ma õppinud jalgpallist – Albert Camus. Sellise avatsitaadiga film algabki. Aga kuidas muudmoodi sa iseloomustad saare elanikke, kes vabal ajal eranditult kõik palli taovad, missest, et osa neist on pimedad või lihtsalt joosta ei jõua ning need, kes võistkonda ei mahu, on platsi ääres hangude najal kaasa elamas. Kogu saare elu keerleb ümber jalgpalli, isegi matustel kirstu järgi kõmpides tuleb ulgumise vahepeal kiiremad ja kuumemad uudised ära vaielda.

Paralleelselt näitab noore andeka kohtuniku Printsi edusamme oma unistuste poole – saada valituks vilistama Itaalia meistriliiga finaalmängu ning kui saatus talle kaardid kätte mängib, on ta nõus kõigega, et ainult unistus täide läheks. Aga riskides kõigega, on võimalik ka kõik kaotada ning meistriliiga asemel neljandasse liigasse vilistama sattuda. Kuid kui liiga nr eest ära võtta, võib ka unistus seal kolka saarel kaugel tsivilisatsioonist ja tõelistest proffidest täide minna 😉