Mida võiks Eesti õppida Bahreinilt, et muuta oma suhtumist pagulastesse ja moslemitesse

Pagulastemaatika on tänases Eesti ühiskonnas kõige enam meedia kajastust leidnud probleem, mille kohta igaühel on oma kindel arvamus ja seisukoht, mille nimel ollakse nõus pigem surema, kui natukenegi järgi andma. Küll vaieldakse selle üle, kas pagulasi üldse peaks vastu võtma või on ikkagi võimalik jalg vastu maad lüüa ja väita, et ainult üle „meie laipade“ ning kui meil tõesti tuleb selle Euroopa Liidu poolt peale surutud taagaga leppida, kas me ikkagi ei saaks omapoolseid nõudmisi ja kriteeriume esitada, keda me oleme nõus vastu võtma ja keda üldsegi mitte.

Praegust hetkeolukorda võiks võrrelda jõuludega, mil igast eestlasest saab üleöö
tõsiusklik kristlane, kes kirikus jõulujumalateenistusel vaga näoga silmad maas tagareas istub, hoolimata sellest, et eelnevad 364 päeva kirikust kauge kaarega mööda on kõnnitud ning sama taktikat järgitakse kuni järgmise jõululaupäevani, kui jälle kord kiriku tagarida ootamas on.

Meie muidu sekulaarne postmodernistlik ühiskond, mis aateliselt soovib väga kosmopoliitne ja vabameelne olla ning seda nägemust igal võimalusel ka seadustesse sätestada üritab, on pagulaste suhtes haaranud kristluse kaitsekilbiks ning südamest usutakse, et saabuv võõramaalane on kohe kindlasti moslem, kes plaanib hävitada meie kultuuri, suretada välja keele ja traditsioonid ning kui kogu rahvas sellele aktsioonile ühiselt vastu ei hakka, siis ei jää meil muud üle, kui olla tunnistajateks väljasureva eestluse lõpuagoonia viimseteks hingetõmmeteks. Suures võitlusvaimustuses unustatakse, et ega me vabameelses lääne ühiskonnas ei olegi järgi jäänud enam ühiselt mõistetavaid ja pooldatavaid kristlike väärtushinnanguid ja traditsioone. Meie kultuur ja eestlase identiteet tugineb pigem keelelisel identiteedil kui kristlikul usul ja väärtushinnangutel. Seda kummastavam on olla tunnistajaks, kui seekordne jõulukristlase ühisidentiteet keset suve on juba omaks võetud ning selle nimel täristatakse kilpe, soovimata süübida tõika, et kirikud ise on nõus pagulasi vastu võtma ning aitama ühiskonda integreerida ning neis ei nähta ohtu siinsele kristlikule kultuurile.

Teada tuntud kõnekäänd tõdeb, et parim kaitse on rünnak, aga kas selle mõtteviisi ja käitumisega on võimalik siia saabuvaid pagulasi, olgu nad moslemid või mõnda muud usku, ühiskonda integreerida? Kas selline pidevalt ärevusest ülekeev rahvas on pikemas perspektiivis jätkusuutlik? Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Viha sünnitab omakorda viha ning see vihkamine on tahestahtmata juba ühiskonda, ja kui aus olla ka kirikut, sisemiselt lõhestamas. Loodetavasti on veel natuke aega, et tõmmata peale hädapidur ja keerata ümber. Seda nn keeramist on vaikselt juba arglikult näha, aga üldine negatiivne meediakära lämmatab selle algatuse ära. Alles hiljuti pühitseti Eestimaa uuesti neitsi Maarjale, uuendades 800. aasta vanust tõotust ning kiriklikule tseremooniale järgnenud konverentsil mainis nii mõnigi sõnavõtja, et me peame rahvana olema ühtsed ning järgima armastuse käsku, mitte pimestunult alluma vihkamisele.

Mõeldes selle armastuse propageerimise üleskutsele, tekkis mul küsimus, kas oleks võimalus võtta mõnda islamiriiki eeskujuks, kus on suudetud saavutada see ühiskeel ja-meel, mõistes, et ainult nii on võimalik luua sallivust ja harmooniat ning olla ühiskonnana jätkusuutlik.

Esimesena kangastub mul silme ette Bahrein. See Hiiumaa suurune saareriik Pärsia
lahes, kus populatsioon on umbes sama suur kui meil ehk 1, 2 miljonit elanikku, kellest pooled on sisserännanud. Statistikat silmitsedes on näha, et moslemid moodustavad 70,2% elanikkonnast ning kristlased 14,5%, kuid samas ei tasu unustada fakti, et 25 km pikkune kuningas Fadi tamm ühendab Bahreini Saudi Araabiaga, kus kristluse suhtes valitseb nulltolerantsus.

Minu suureks hämminguks Bahreinis on registreeritud 18 ametlikult kirikut ning mul oli võimalus kaheksa kirikujuhiga kokku saada „Discover Bahrain 3“ delegaadina. Mõeldes, et moslemid ise viisid meid kirikusse, kus see kokkusaamine toimus, millele järgnes ühine lõunasöök, räägib nii mõndagi enda eest. Kõik kirikujuhid kiitsid seda väikest islamiriiki, tuues esile religioonidevahelist koostööd, ümarlaudu ning ühiselt läbi viidud vabatahtlikke projekte, mille eesmärgiks oli veelgi tugevdada Bahreini ühtsust.

Esimesed koolid rajati Bahreini ameerika misjonäride poolt. Kui Eestis kristlike koole pigem nähakse kardetavate propaganda masinatena, siis islamiriigis on need tunnustatud õppeasutused, mis tänapäeval eliit- või erakoolidena eksisteerivad ning kuhu islamiusku bahreinlased heameelega oma lapsi õppima saadavad.

Me kohtusime ka ettevõtjatega, kes olid pärit läänest ning kõik nad kiitsid ja olid tänulikud neile pakutavate võimaluste eest. Võrreldes Eestiga, kus siine meedia pigem süstib rahvasse hirmu, et siia saabuvad võõramaalased võtavad viimasedki töökohad ära, mõtlemata sellele, et järsku võib mõni neist hoopis luua töökohti ning aidata meil sammu võrra lähemale kunagisele populaarsele sloganile – Eesti viie rikkama riigi hulka.

Otseloomulikult tekkis minul küsimus, et mis juhtub siis, kui moslem soovib kristlaseks saada, sest islamiseaduste järgi tähendab see surmaotsusele vabatahtlikult allakirjutamist. Mõned pastorid eirasid mu küsimust, kuid otsa vaadates sain aru, et olin puudutanud hella teemat. Kuid Eestimaal 7 aastat baptisti pastorina teeninud isa Jim vastas mulle eestikeeles, et selliseid juhuseid siiski harva esineb. Sel juhul ei anta ristitavale ristimistunnistust, et ilma asjata ei tekiks tal probleeme, kuid sellegipoolest tuleb mõnikord tekkinud situatsiooni perekonnaga arutada, kuid lõpptulemusena sellesse suhtutakse mõistvalt, sest lapse õnn on ikkagi esikohal.

Bahrein, olles Araabiamaade väikseim riik, teeb kõik selleks, et kristluse-islami dialoog kannaks häid vilju. Ehedam näide sellest on, kui 2014. aastal Bahreini kuningas Hamad bin Isa Al Khalifa külastas Rooma paavsti Franciscust, kinkides oma visiidi ajal talle maketi Bahreini ehitatavast Araabia poolsaare suurimast katolikust kirikust, mille läheduses on kaks mošeed, üks islami algusaastatel rajatud ning teine alles hiljuti. Selle kingituse üleandmisel lausus kuningas, et nende kahe mošee rolliks on kaitsta kirikut. Kas see ei ole ülimnäide religioossest koostööst ja mõistmisest, et parim võimalus on lasta religioonidel koos rahus eksisteerida ning seeläbi panustada Bahreini harmoonilisse tulevikku.

Vaatamata sellele, et Eesti on väike, kuid tubli riik, tasuks mõnikord võtta malli teistest väikeriikidest ning miks mitte islamiusku Bahreinist, kus religioosne dialoog on käimas täiel jõul ning võõramaalast, kes on nõus panustama Bahreini, ei nähta rahvavaenlasena, vaid ta on tere tulnud, vaatamata ta religioossele tõekspidamisele.

Mondo essee võistlusele “Väärikas elu kõigile” esitatud töö

Üks leitud pilt võib muuta kõik ehk The lucky one

Lugedes eelnevaid retsensioone, mis ei olnud selle filmi puhul just ülistavates toonides kirjutatud, ei julgenudki palju loota. Aga, kes iganes seda filmikriitikat valmis vorpisid, ei olnud just romantiliste filmide suur austaja. Süžee iseenesest on lihtne – missioonil olev sõdur leiab ühel hommikul väikse naise foto, mille taha on sirgeldatud kiiruga – take care ning sellest alates kannab ta seda pilti endaga kaasas. Kui kõik sõbrad ta ümber surevad ja saavad haavata, hoiab ja kaitseb, vähemalt nii  noormees ise usub, see pilt teda halvima eest. Sõjakoldes olles annab ta endale lubaduse, kui ta elusalt koju jõuab, otsib ta naise üles ja tänab teda 😉 Ta leiabki naise üles ja satub suhete keerisesse …. Kokkuvõtlikult ilus romantiline film, kus on kõike, tiba lendab verd, vähemalt algus stseenides, kuhjaga romantilisi tundeid, näpuotsa täis erootikat, hunnik arusaamatusi ja valesti mõistmist, küllaga lojaalsust 😉

Ainult üks kriitiline märkus, kes küll tuli ideele, peaosatäitjale need udupeened vuntsid tekitada, näeb nagu teismeline välja, mitte sõjast saabunud sangar 😉

Puhastus

Film, mida võiks vaadata, kui natukenegi sooviks mõista, mis toimus vene aja algul, miks tehti otsuseid, mille üle hiljem uhked ei oldud, kuid mis võis päästa Siberisse mineku. Samas on teada tuntud tõde, ütle vaid hind ja kõik inimesed on ostetavad, tuleb vaid üles leida nende kõige nõrgem koht ja selle peale panuseid teha. Kas see film üldse õnneliku lõpuga on, oleneb su enda maailmapildist – kellegi surm, võib olla kellegi teise lunastus.

Film on ehteestlaslik, kui olla kade, siis juba mitme eest ning kui tahaks käkki keerata, siis tuleb seda teha täiega, peaasi et endale seatud eesmärk kuidagigi kätte suudaks krabada, isegi kui see kellegi teise elu võib maksma minna. Aga mis minu käes, see minu oma ning sel juhul teised üldse ei huvita.

Film enamjaolt on paralleellugude põhjal üles ehitatud, kus juhuslikult õue peale kokkuvarisenud põgenev õe tütretütar toob Liide silme ette tema kunagise nooruse, arutult ära armumise õemehesse, Eesti iseseisvuse kaotamise tagajärel toimunud sündmuste ahela õdede elus, mille tipphetk saabub hetkel kui suurest armukadedusest ja ellujäämise instinktist lastakse õde tembeldada kulakuks. Sama sündmustega paralleelselt jookseb õe tütretütre mitte just kõige lillelisem elu sunnitud prostituudina.

Kloostrpäevik. Miina Piir vs minu kloostrielamused ;)

Lugedes raamatu tagakaanelt, et see  räägib luterlase seiklustest ja elamustest õigeusu nunnakloostris, siis selle klausliga oli minu tähelepanu juba jäägitult võidetud.

Ma küll ei ole end kunagi talgulisena kloostrisse kirja pannud, rohkem hoopis teistel põhjustel sinna sattunud – küll tahtnud teada, miks nad ometi nunnaks hakkasid; siis saabunud uuel ringil sinna oma enda ristimist ettevalmistama; Türgist põgenemisel või keset hooaega oma ühe ristiemaga kokkusaama, selles suhtes on ka me kogemused väga erinevad.

Kui raamatu autor väidab, et keegi ei uuri, mis põhjustel sinna keegi on tulnud, siis mina tervelt kolm nädalat kõndisin igal nunnal sabas ja uurisin, miks ometi on see otsus tehtud ning sain ka väga imelisi lugusid kuulda.

Samuti autor leiab, et igavikulistel teemadel juttu ei aeta – mina olen päris palju oma teise, õigemini nr 1 ristiemaga – nunnaga, juttu ajanud mõeldes tulevikule või üritades mõista minevikku. Võib-olla põhjus on ka selles, et ma ei olnud talguline, vaid ma sel hetkel elasin kloostris ja olin osa nende kogukonnast 😉

Tööd tuleb tõesti kloostris teha, kui autor enamuse ajast veetis põllu peal, siis minul peale esimest korda sinna enam tagasi minna ei palutud, eks selleks oli ka oma põhjus. Kõigepealt tuldi uurima, kas ma oskan midagi põllal peale hakata, noh, ma ei tea, enamuse suvesid lapsepõlves maal vanaema juures veedetud, seega niita vikatiga ma võin, aga tulemus näeb välja nagu lammas oma suva järgi oleks näksinud muru, aga asi seegi. Põhimõtteliselt  saaksin vist ikka kõigega hakkama. Peale minu ausat ülestunnistust, järgmine hommik läksime me kloostripõllule juba varavalges, minul peaaegu padi kaenlas, aga Kreeka mägedes on suvel tapvalt soe, seega keset päeva oleks me lihtsalt palavusega otsad andnud.

Peale kastmist, üritati mulle selgeks teha, et nüüd hakkame kivikõva uudismaad põllupeenraks kaevama, mille  tulemusena oleks ma äärepealt labida pooleks murdnud seal peal hüpates. Asi muutus totaalselt arusaamatuks, kui selgus, et jrgmine ndal on traktor tellitud, milleks siis mulle neid jõu ja ilu numbreid ometi. Asjatu inimtööjõu raiskamine ja kui ma hiljem  gerondissat (abtsissi) nägin ja ta uuris, kuidas mul läks, ei suutnud ma ometi sellest kilplase tööst vaikida. Igatahes rohkem mind põllu peale ei saadetud 😉

Soome kloostris tundus, et sai ikka mitu korda rohkem süüa, sest Kreekas oli ainult hommiku ja õhtusöök ning vahepeal oli köök  lukus, kui sa just ei teadnud aegasid, millal kokk kööki läheb või pühapäeval koogi küpsetamise aeg saabub.

Kuigi raamatus ei kirjeldatud, milline see kloostrimaja välja nägi, siis minu oma oli kolmekorruseline ning väga hea kajaga, seega aeg-ajalt keegi kedagi tagaotsides lihtsalt röökis, kui ei viitsinud kõiki kolme korrust läbi tuulata. Samamoodi oli meil Jovannaga kokkulepe, et kui kumbki avatud köögi peale satub, siis indiaanikisa, sest toiduvarud nõudsid ju täiendamist,  mul oli selleks spetsiaalselt üks voodi olemas, kuhu kõik kuhjata tuli.

Kloostripäevikust lugedes sööki ikka tehti fiilinguga, siis Kreekas mingi hetk vastutaval nunnal oli tõsiselt ükskõik, kas söök on soe või mitte, enamjaolt panustati jahtunud toidu peale. Mina külma suppi lihtsalt süüa eriti ei suuda, siis peale toiduõnnistust tõusid kõik püsielanikest külalised püsti ja läksid mikrouuni juurde järjekorda sööki soendama. Kahjuks see privileeg nunnadele ei laienenud, sest kirjutamata reeglite järgi ei tohtinud neil söögist sooja ega külma olla 😉

Raamatust jäi mulle mulje, et söögi ajal sai naabriga juttu ajada, siis minul Kreekas küll ei õnnestunud, eriti kui tegemist oli trapesaga ehk samal ajal kui sa sööd, loeb keegi pühakute elulugusid ja siis peab vaikus majas olema. Isegi juua ei saa sa algul kuni joogi õnnistuspalve loetud ei ole ja klaasid õiget pidi keeratud. Kui aga mujal süüakse väljaspool trapesat, siis on suuremad võimalused, sest enamjaolt seal ei loetud söögi ajal midagi ning üldist vaikusenõuet ei olnud, kuigi ka seal preestri ema põrnitses meid ja väitis, et meie jutuajamise peale kukuvad inglis taevast alla, kuna me neid laua all ei näinud, siis see argument eriti veenev ei olnud.

Igaüks, kes on mingil põhjusel kloostril kasvõi päeva elanud, on tundnud seda erilist isemoodi hingamist ja õhkkonda, mis omal moel on muutnud nende elu ja maailmavaateid.

Kõik mängu – Runner, runner

Millega oleks nõus sina riskima, et saada õppemaks tasutud ilma laenu võtmata? Kas internetikasiino oleks ahvatlev võimalus selleks, aidates kaasüliõpilastel panustada ja saades selle eest vahendustasu? Aga mis siis teha, kui mõni saabas isa krediitkaardiga seda teinud on ja kogemata kõik kaotanud? Kes siis ikka süüdi jääb, kui mitte sina ning tuleb rektorile aru anda, millega sa lõpuks ikkagi tegeled.

Otseloomulikult lubad, mida iganes, sest maineka ülikooli diplom on panuseid väärt, aga ega see ometi ei keela sul õhtul online pokkerilauas riskida kõigega, mis sul hinge taga on, et ometi sellest õppemaksust lahti saada. Ükskõik, kuidas sa ei kalkuleeri, peaksid sa võitma, aga arvuti teeb programeeritud vea ja sa kaotad. Mis oleks su järgmine käik, peale selle, et sa ennast täis jood? Kas sa läheks online casino omanikku Cosat Ricale jahtima ning tegema talle selgeks, et tema süsteemides on viga sees ja andku sulle su raha tagasi. Mina ei läheks, lakuks kodus vaid  haavu ja mõtleks, mis edasi, aga Richie läks oma raha sisse nõudma. Oma nahaalsusega võitis ta Ivani poolehoiu ja tõusis ülihelikiirusel casino juhtkonda. Aga igal tööl on oma hind ja mingi hetk saad sa aru, et see hind on liiga kõrge, ka geeniuse jaoks. Kas sa oled nõus minema lõpuni, teades, et panuseks on su enda elu?

Baggage claim

Kui su ema juba viiendat korda abiellub, väike õde teatab õhinal, et ta on kihlatud, ei jää ju muud üle, kui hakata tegutsema ning eesmärgiks ei midagi vähemat, kui iga hinna eest endale keegi leida õe pulmapäevaks mees ning kui sa selle suurest vihast ühe korra emale näkku oled välja paisanud, ei jää muud üle kui tegutsema hakata.

Kust leida kanditaat, kes vähegi kriteeriumitesse sobiks ning seda kõike 30 päevaga? Aga, milleks on loodud sõbrad, otseloomulikult selleks, et oma geniaalsete ideede sind hädst välja päästa. Idee on lausa kulda väärt, tuleb kõik kunagised exid su mobla kataloogist välja peilida ning nüüd juba oma töökoha eeliseid kasutada ja välja selgitada ega nad ometi kuhugi lähi ajal ei lenda ning kui lendavad, siis ei olegi muud, kui ennast nende kõrvale sokutada ja vanu aegu meelde tuletada. Võimalus ju on, et mõni ei olegi nii äpugeena kui kunagi tundus. Kuigi idee on geniaalne, siis reaalsus näeb välja pidevat kohvri pakkimist, sellega ühest lennujaamast teise jooksmist, hunnik imelikke ja veel imelikumaid mehi ning lõpptulemus ei ole katastroofist eriti kaugel. Aga kogu selle planeerimsie ja organiseerimise juures on üks hea asi, lõpuks jõuab kohale, kes sa tegelikult oled ja mida sa elult otsid.

Tõsiselt positiivset powerit andev film, mis sest et action on aeg-ajalt väga roosades toonides 😉

Tuleb roomata madalalt

Saades kätte oma püha missiooni täpse kirjelduse – uuri välja, mis Syndesmos (ülemaailmne ortodokssete noorte liit) endast praegusel hetkel  kujutab ja millised on selle organisatsiooni tuleviku visioonid ning anna endast kõik, et sind ometi mitte juhatusse ei valitaks, sest meil ei ole raha sind lähetusse saata. Saadud missiooni ei olnud võimalik kaheti mõista ehk maakeeli tuli olla  tõeline nuhk Albert ja saada kätte kogu info vahendeid valimata, samas roomata piisavalt madalalt, et keegi ei tuleks isegi selle idee peale, et sind õigel ajal püsti upitada kui juhatuse kanditaatide üles seadmine ja valimine peale hakkab.

Kui tavaliselt iga rahvusvahelise ürituse eel ikka lahkesti saadetakse informeerivaid meile, siis seekord oldi tiba kitsi nendega. Kava sain ma kätte nädal varem, aga suht küsimusi tekitava, aga neid esitada ka kellelegi ei olnud, sest Muhv nõudmiseni sai ka omal ajal kiiremini vastuseid, kui mina seekord. Ega see mind eriti ei häirinud, sest mu missioon oli teada, nimekiri, mida arvati, et mul võiks kohvris olla, ka kätte saadud. Viimasele minutile kohaselt saabus ka kaks üllatust soovi (nõuet) ehk tuli teha oma organisatsioonist ettekanne ning siis esineda eestimaalise taidlus etteastega. Kui see esimene oli lihtsalt vormistamise küsimus ning ainult mõni fakt tuli lisaks juurde otsida ja meelde jätta, siis teisega oli natuke rohkem loovat lähenemist vaja, sest kes see ometi viitsib rahvariideid kaasa tassida ja vargsi nurga taga kaerajaani harjutada. Mina igatahes vabatahtlikult loobuks sellest etteastest ja panustaks millelegi muule, mille esitus ei nõua kohvritäis esinemise riideid.

„Hästi ettevalmistatuna“ oli rõõm teele asuda, sest mis saab minul olla tunne kodumaad bussireisi vastu ja seekord, oh seda imet, olid eelmise korraga võrreldes teenindus mitmekümne pügala võrra paremuse poole läinud. Riiast startinud bussis ei tulnudki kohustuslikult venekeelsete peale lugemistega sajandi vanuseid filme vaadata, mis aegajalt tavakohaselt ainult virvenduse nähtavad olid. Kui üks telekatest kinni pandi põhjusel, et isegi see virvenduse vaheline osa siiski liiga kõlvatu laste jaoks on, siis vaatamata sellele venekeelne valjuhääldist tulev mula ei kadunud kuhugi, sest helisüsteem oli ikka kogu bussil üks ja sama. Seekord oli igaühel oma isiklik telekas, kuigi filmide valik oli tiba vananenud, aga oh seda imet, mõni oli siiski mul nägemata. Kui eelmine kord peale 8ndat tundi bussisõitu, reisisaatja lõpuks minuni jõudis ja suutis inglise keeles ikkagi lause kokku seada, et kas te kohvi soovite, siis õnneks seekord mind selle pakkumisega ei tülitatud. Samuti ei ähvardatud 50 eurose wc külastusega, kui mul tekiks ketserlik idee bussijaama wc kasutada. Ainsa miinusena, kui see üldse arvesse läheb, oli see, et ühtegi teist eestlast ei olnud bussis, kellega juttu oleks saanud ajada, aga olgem aus, kui ma filme ei vaadanud, siis ma magasin.

Aga ööd on nii Eestis kui Poolas mustad, nii et kohale jõudes Bilaystoki, oli kell küll alles 21 paiku, aga kottpime ning ürita siis saadetud instruktsioonide kohaselt järgmist bussipeatust leida. Õnneks leiab iga hamburgeriputka eest mõne näljase, kes isegi kui ta ei oska inglise keelt, suudab aru saada kohanimest Suprasl. Ja ets kae, isegi bussid sõitsid sel hilisel tunnil sinnapoole, ainult tuli pool tundi oodata. Kuna ma näen nii poolaka nägu välja, et ise ka imestan, kuidas mind üldse eestlaseks mõnikord peetakse, siis otseloomulikult küsiti peatuses jalgu kõigutades minult poola keeles mingit nõu.

Öös oli tõesti varuks üllatusi ning varsti kostuski kahtlaselt tuttavat kolinat ja ets kae, saabuski ülisuur kohveri ja juba tuttavate instrueerivate piltide meil näpus minu kloostri akadeemia toanaaber Nadja ning elu läks tõsiselt huvitavaks.

Promise – Lubadus

Kas lubadusi antakse selleks, et neist kinni pidada või selleks, et kedagi hetkeliselt rõõmustada, kelle jaoks vastupidiselt sinule endale antud lubadus mängib eluliselt tähtsat rolli? Andes tulevikusuunitlusega lubaduse, kuidas garanteerida, et kui see on sinu enda jaoks elu ja surma küsimus, et teinepool suhtub pooltki sama suure hardusega sellesse kui sa ise.

Saksamaa, sõja ootuses, metallitööstuse populaarsuse järsk tõus, kõik see on taustaks, ühe orvule tehtud “miljoni dollarisele” pakkumisele – asendada erasekretärina tehase omanikku, et hoida vabrikut igapäevaselt töös. Pakkumisega kaasneb ka üks tingimus, tuleb kolida omaniku koju ja saada üheks perekonnaliikmeks.

Mis juhtub siis, kui omaniku naine ei olegi muldvana nagu arvata võis ning nii mõnelgi üritusel oled sa palutud ehk kohustuslikult määratud saatjarolli täitma?

Kas sunnitud lahkuminekul antud lubadus kehtib ka aastaid hiljem või kõik mis silmist, see ka meelest?

Vaata oma kinganinasid ;)

Mis ka kõige parima tahtmisega ei oleks mu käsipagasikohvrisse mahtunud, olid rahvariided ning seega oli juba eos välistatud kaerajaani etteaste ning igaks juhuks jätsin ka seekord regilaulu vahele, sest kaua sa ikka ta-rui-ra-ra ette laulad, sest eestikeelsemate sõnade hääldus oleks enamusele üle jõu käinud ning soololaulja karjäärist ei ole ma kunagi unistanud.

Pealegi oli ju selles „võta kindlasti kaasa“ listis kirjas, et vaja kohvrisse toppida ka Eestit tutvustav söök või jook. Tundus, et nende soovile tuli loominguliselt läheneda ja panustada kaardile, ise sa ju tahtsid ning ei ole mina süüdi, et see on nii mitmeti mõistetav soov.  Ja kuna ma lausa jumaldan musta huumorit, siis lõpuks ometi sain ma sellele kaardile panustada ning kogu oma etteaste ja Eestit tutvustava delikatessi just selle idee peale üles ehitada.

Kui lõpuks ometi minu kord saabus ja kõik olid rahunenult omale jälle koha leidnud, siis palusin ma neil püsti tõusta ning vaadata korraks oma kinganinasid. Kui nad natuke aega olid neid vaadanud, siis ütlesin, et kui neil on olemas naaber, olge head, vaadake nende kinganinasid, kui ei ole, siis vaadake enda omi. Kui see üliraske ja pingutust nõudev ülesanne oli täidetud, palusin neil istuda ning selgitasin, miks ma seda neil olin teha palunud.

On olemas kahte sorti eestlasi, introverdid ja ekstraverdid. Introvertne eestlane teise inimesega juttu ajades, passib oma kinganinasid ning kui ta juhuslikult on ekstravert, siis rääkija kinganinasid. Kuna ma olen siin festivalil ainuke eestlane, siis mul oli võimalus, teid kõiki korraks rollimängu käigus eestlaseks teha ning oli selline hea kodune tunne kohe 😉

Kuna ma olin ju ikkagi kaasa toonud delikatessi, mis meid eestlasi iseloomustab, siis tuli ka sellele väike sissejuhatus teha.

Nimelt, kui te juhuslikult saabute Eestimaale, ärge jookske eestlast kallistame või veelgi enam üritama teda põsele suudelda. Ausalt, meile see ei meeldi ja põhjust tuleb otsida meie ilmast. Nimelt me kutsume oma suve kolmeks kuuks vesiseks suusailmaks, kus vaatamata ponnistustele ei õnnestu suusatada. Nagu te aimata juba võite, enamus ajast ei paista päike Eestimaal, mistõttu kui sa kedagi kallistad või suudled, kaotad sa energiat, mida sul läheb niigi vaja, et üldse ellu jääda.

Meile eestlastele meeldib must leib, ilma selleta me ei reisi kuhugi. Aga et te täna oleksite nagu tõelised eestlased, siis minu Eestimaad tutvustav  kaasa toodud söök on küüslauguleivad, mida süües te kohe kindlasti ei taha kedagi kallistada või suudelda 😉

Kuidas “suhkrutükk” võib päästa paanikast?

Ma jõudsin oma Tallinna –  Frankfurdi lennu pinginaaberile väita,  et mul on selline tunne,  et kedagi ei tule vastu mulle Düsswldorfis,  juba vanadest kogemustest ei ole see ju midagi uut siin päikse all.  Indiasse  õppima saabudes tuli välja,  et nad oleks heameelega mulle järgmine päev lennujaama vastu tulnud ja Rumeenias otsisid nad FBIga mind taga, seega miks peaks Saksamaal teisiti olema?  Lubatud sildist CEC ei olnud haisugi,  ükskõik,  kuidas ma kohvriga ringi ei tiirutanud.  Tundus,  et aeg on uuesti meilist lugeda,  kus see kokkusaamisepunkt ikka on.  Kirjas oli A1 ja B2 vahel,  hertz  autorendi vastas.  Autorent on,  aga vastas on kohvik,  kokkusaamisepunktist pole haisugi,  great,  läks nagu alati.  Õnneks on infopunktid olemas,  seal ma siis näitasin oma meili ja uurisin,  et kus see kokkusaamispunkt ikka on ja tuligi välja 5 meetri kaugusel uksest.  Igaks juhuks lasin veel saksakeeles läbi mögafoni hõisata,  et  ma jõudsin kohale ja olen siin,  ei liigu paigast,  tulge otsige mind üles 🙂  Vähemalt ma üritasin,  kas midagi muutus,  ei.  Nüüd ma olin õiges kohas ja asi seegi,  aga taksojuhti ja silti ei olnud ikka kuskilt näha.  Kas see mind kuidagi kurvastas?  Polnud veel aega selliseid melanhoolseid mõtteid mõelda.  Aga siis jäi mulle silma kaks meest,  üks suhkrutükiga ja paaniliselt kuhugi helistamas,  teatamad,  et archbishop on temaga.  Tundus,  et ma olin leidnud kompanii.  Läksin uurima,  et ega nad ometi ei lähe konverentsile.  Tuligi välja,  et oligi tegu rootsi luteri kiriku piiskopi ja arhipiiskopiga,  kes samuti üritasid leida meie taksot ning minu elu läks jälle ilusaks.  Kuna üks oli neist esimese ettekande pidaja,  siis lootus oli,  et keegi tuleb meid varsti otsima 🙂

* * *

Kui tubade võtmeid jagati,  siis mulleainult öeldi,  kuhu suunas ma kodu üles otsima pean,  aga informeerimine sellega lõppes.  Mu võti nägi välja nagu kajutikaart,  kõik oli ilus välja arvatud see,  et seda ei olnud kuhugi pista,  uksel ei olnud kaardipilu.  Õnneks samal ajal kui ma hämmingus kaardi ja ukse koostööd välja nuputada üritasin,  möödus must jälle üks suhkrutüki omanik ja mis mil muud üle jäi,  kui oma olematu porgandihäälest abi paluda.  Tuli välja,  et selle kaardiga tuli luku ees vehkida kuni see vilgutas sinist ja uks läkski lahti.