Ma jõudsin oma Tallinna – Frankfurdi lennu pinginaaberile väita, et mul on selline tunne, et kedagi ei tule vastu mulle Düsswldorfis, juba vanadest kogemustest ei ole see ju midagi uut siin päikse all. Indiasse õppima saabudes tuli välja, et nad oleks heameelega mulle järgmine päev lennujaama vastu tulnud ja Rumeenias otsisid nad FBIga mind taga, seega miks peaks Saksamaal teisiti olema? Lubatud sildist CEC ei olnud haisugi, ükskõik, kuidas ma kohvriga ringi ei tiirutanud. Tundus, et aeg on uuesti meilist lugeda, kus see kokkusaamisepunkt ikka on. Kirjas oli A1 ja B2 vahel, hertz autorendi vastas. Autorent on, aga vastas on kohvik, kokkusaamisepunktist pole haisugi, great, läks nagu alati. Õnneks on infopunktid olemas, seal ma siis näitasin oma meili ja uurisin, et kus see kokkusaamispunkt ikka on ja tuligi välja 5 meetri kaugusel uksest. Igaks juhuks lasin veel saksakeeles läbi mögafoni hõisata, et ma jõudsin kohale ja olen siin, ei liigu paigast, tulge otsige mind üles 🙂 Vähemalt ma üritasin, kas midagi muutus, ei. Nüüd ma olin õiges kohas ja asi seegi, aga taksojuhti ja silti ei olnud ikka kuskilt näha. Kas see mind kuidagi kurvastas? Polnud veel aega selliseid melanhoolseid mõtteid mõelda. Aga siis jäi mulle silma kaks meest, üks suhkrutükiga ja paaniliselt kuhugi helistamas, teatamad, et archbishop on temaga. Tundus, et ma olin leidnud kompanii. Läksin uurima, et ega nad ometi ei lähe konverentsile. Tuligi välja, et oligi tegu rootsi luteri kiriku piiskopi ja arhipiiskopiga, kes samuti üritasid leida meie taksot ning minu elu läks jälle ilusaks. Kuna üks oli neist esimese ettekande pidaja, siis lootus oli, et keegi tuleb meid varsti otsima 🙂
* * *
Kui tubade võtmeid jagati, siis mulleainult öeldi, kuhu suunas ma kodu üles otsima pean, aga informeerimine sellega lõppes. Mu võti nägi välja nagu kajutikaart, kõik oli ilus välja arvatud see, et seda ei olnud kuhugi pista, uksel ei olnud kaardipilu. Õnneks samal ajal kui ma hämmingus kaardi ja ukse koostööd välja nuputada üritasin, möödus must jälle üks suhkrutüki omanik ja mis mil muud üle jäi, kui oma olematu porgandihäälest abi paluda. Tuli välja, et selle kaardiga tuli luku ees vehkida kuni see vilgutas sinist ja uks läkski lahti.
Happy Days Traveli blogi 