Jõuluvanast Zeusini

Jõuluvana fännina pidin ma ju otse loomulikult külastama Püha Nikolause kirikut, kelle järgi Niguliste kirik on oma nime saanud ning kelle eluloo tippsündmused on kujutatud väikeste piltidena poolel peaaltaril, teisel poolel saab tutvuda Tallinna kaitsepühaku Viktori elulooga. Sain isegi kingikotiga Nikolausega pildi teha, kus monumendil on Eesti lipp, nii et ootan teda varsti Eestimaale.

Natukene süda tilkus verd, et kirikust oli järjekordselt muuseum tehtud ning sealgi paljudel pühakutel näod ära kratsitud nagu islami traditsioonile kohane, ei tohi sa ju inimest kujutada. Samas tuled kirikust välja ning seal samas hoovi peal müügiputka ikoonidega ning kaugemal tänav õigeusu ikoonidega. Kas ei ole tiba kahepalgeline see ettevõte, et kratsin ja samas müün?  

Järgmine koht, mis nimekirjas oli – Kadir tree houses. See koht oli isegi lahedam, kui piltide pealt. Nägi välja selline hipiküla. Me jõudsime sinna check-out ajaks, et natukene peale kümmet. Tundus, et hakati koristama, keegi venitas kohvrit mööda teed bussipeatuse poole, aga see andis mulle võimaluse seal nn külas ringi käia. Maju vaadates, tundus, et osad on „käib küll“ põhimõttel üles ehitatud, teised meenutasid Kunksmoori elamuid, aga selle kogu konseptsiooniga oldi tabatud naela pihta.

Sel külal oli eriline vibe, kindlasti oma osa mängisid ka grafitid. Igatahes põnev koht, kus kindlasti oleks võinud ööbida, kui aega oleks rohkem olnud.

Peale seda saatis meid Google iidsesse Olümpia linna, millest eriti mitte midagi alles ei olnud, kui arvesse mitte võtta kirik nr 1 või nr 3, mille nimesid isegi ei teatud. Kõige võimsamat hoonet renoveeriti, lubatud staadioni asukoha suundagi ma ei suutnud aimata. Väidetavalt said siit olümpiamängud alguse, aga miski seal kivide ja olematute teede vahel ukerdades ei aidanud seda kunagist hiilgust silme ette manada. Enamus sellest nägi välja nagu võssa kasvanud kivide hunnikud. Ainuke mosaiik oli merepoolses väravas. Aga see kogu jalutuskäik ajas reaalselt naerma, oskavad värvilisi pileteid müüa mitte millegi eest. Seda püha häbematust peab tõsiselt oskama, kõigil ei tule see lihtsalt välja.

Kellele ei meeldiks tuli, aga et see ise tekib, ilma et keegi kaasa aitaks, tundub eriti äge vaatamisväärsus. Kui kõik teised vaatamisväärsused maksid sadu liire, siis see ja kuru oli olematu summa eest, nimelt 23 liiri. Aga et leeke näha, tuli 1 km mäkke ronida, mööda iidset rada, kus trepiastmetest üles minek oli tõsine jõusaali trenn. Me ennem mäkke ronimist vedasime kihla, kas on petukaup nagu Olümpia antiiklinn või tõesti ongi nii nagu pildi pealt näha. Oligi nii, kusjuures kohale jõudes üks vene giid keetis leekide peal on kolmele turistile teed. Geniaalne idee.

Vaatamisväärsus, mis tekkis tee peal ideena, oli Zeusi tempel Aizanois. Ma ei saa väita, et ma ei oleks selleks hetkeks templeid ja sambaid juba mitme eest näinud, aga esimest korda sai templi alla. Loogika on, et seal võiks mõni ruum olla, aga et reaalselt ka midagi taolist eksisteerib, oli mu jaoks tõeline üllatus. Selliste kõrgete sammaste vahel ei ole ka ennem jalutanud, pigem kaugelt imetlenud.

Samas nii halvas konditsioonis amfiteatrit ei ole ka ma ennem näinud, võibolla see oli ka põhjus, miks aed oli ümber. Samas, kui keegi on aia paokile tõstnud, siis ju ikka lähed seda lähemalt vaatama. Aga seal  oli midagi erilist, nimelt staadium ja teater oli kokku ehitatud, et üks pool ehitusest täitis teatri funktsioone ja teine poole oli osa staadiumist.

Bursa oli ideelisena me viimane sihtkoht ennem Istanbulil. Idee oli minna tõstukiga mägedesse sõitma, aga kohale jõudes oli tuul niimoodi tõusnud, et kogu atraktsioon oli kaheks päevaks kinni pandud. See-eest turg oli lahti ning isegi kui midagi otseselt plaanis osta ei olnud, oli seal ikka põnev jalutada.

Selle päeva nimi oli Seiklus

Kui ma planeerisin Türgi trippi, siis ma mõtlesin, et võiks olla mingi matkarada või loodusretk ehk midagi, mis ei meenuta ühtegi kirikut ega antiikseid varemeid. Raamatuid ja netti lapates jõudsin ma Saklikendi kuru juurde. Tundus äge 18 km matk mägede vahel. Väideti, et novembris võibolla üleujutused, aga ma ei saanud aru, miks see minu 18 km peaks oluliselt puudutama. Ettekujutus kurust oli selline Samaria kuru taoline. Kui me hommikul algusesse jõudsime, siis 18 km oli vähenenud 2 km retkeni ja omavastutusel võis minna edasi, aga ega seda ei soovitatud. Kui 2 km, siis 2 km. Algas ju kõik ilusti silla peal, peale mida oli juba etteaimatav restoranikoht, kus ka renditi ja müüdi jalanõusid. Neid olematu tallaga võimlemissusse vaadates tundus, et mu enda pumad on kuidagi tegijamad.

Vesi ei olnud suviselt soe, aga selline Kakumäe ranna suvine variant. Kui ma nüüd järgi mõtlen, niimoodi ukerdasime kivide vahel ja mitte keegi ei väänanud oma jalgu välja, mis minu jaoks oli ime.

Muidu oli see jalutuskäik võimas. Kuna vesi oli mudane, siis enamjaolt ei olnud aimu, kuhu ma täpselt astusin. Mingi hetk tundus vees isegi turvalisem sumada kui mudas ja kivide peal ukerdada.

2 km meil ei õnnestunud läbi teha, sest mingi hetk oli vesi külmemaks läinud ja minu peast üleval pool oli kivi jõel ees, mis oleks tähendanud, et oleks pidanud kuidagi mööda kaljut üles ronima ja selle takistuse ületama. Kivi vaadates tekkis ei tea kuskilt me juurde noormees, kel oli giidisärk ja kes rääkis, et ilma tema abita on edasiminek võimatu, aga et ta end liigutaks maksab see 1000 liiri. Veel rääkis ja näitas moblast pilte, et sealpool on ohtlik, et ilma kiivrita ei saa kuhugi minna ja põhimõtteliselt ilma temata sured ära. Mina tegin kiirkalkulatsiooni, vesi oli jäisemaks läinud, kui ma oleks tema abiga ülesse saanud, oleks ma juba läbi märg olnud ja kogu ta enesemüügipropaganda nullis talupoja loogika ära. Seda nalja tasub siis teha, kui õues on soojem ja vesi on soe, nii et tuleb ümber pöörata ja tagasi minna. Samas ma mõtlesin ka, et kuidas suvehooajal see süsteem töötab, mis trikiga nad turiste liigutavad, kui inimesi on hordide viisi kurus ja kui ma tahan 18 km läbi teha, kas siis mul peab selline vari kuni lõpuni kaasas kõndima ning kas neil nii palju giide ikka on, et igaühele või 10 peale kedagi jaguks. Meie seal olemise ajal keegi ta teenust ei kasutanud ja kõik keerasid otsa ringi. Lubatud oli küll juga, aga tema telefonis oli see pigem väike 2 m kõrgune nire ja rada ei paistnud kuskilt edasi minevat. Igatahes selle kuru jaoks on soojemat ilma vaja.

Ega juga sellepärast nägemata ei jäänud, ma olin sinna sõites näinud, et vasakule minnes on juga. Suur silt oli ju tee peal. Tuligi 280 astet trepist alla minna, kuidas ma numbrit tean, sest üles tagasi marssides lugesin ma astmed ära ja alla jõudes tuli juba etteantud stsenaariumi täita – minna jõkke. Kui kurus oli vesi selline hallikas, siis nüüd oli kõik pruun ja kivisem. See juga, mis lõpuks välja ilmus, ei olnud võrreldav ligilähedaltki sellega, mida ma pildilt nägin. Sest see oli lihtsalt võimas. Ma ei ole kunagi joale nii lähedal olnud kui seekord, aga see jõud ja vibe, oli kirjeldamatu.

Järgmine peatus oli Pinara antiiklinn. Miks ma selle valisin? Pildi peal olid ägedad kaljukoopad, kuhu nad inimesi matsid ja neisse oleks sisse saanud. Kui me parkimisplatsile jõudsime, oli seal silt rock tombs. Me mõtlesime, et sööme algatuseks võileibu ja siis lähme antiiklinna vallutama. Türklased on suht kavalad, mis natukenegi meenutab antiikset kivi, sinna ümber on aed tehtud, ilusad piletid trükitud, kas asi seda piletiraha ka väärt on, ei ole enam nende mure. Putka seal oli, aga kirja ei olnud peal – et piletite müük, aiast rääkimata ja mingi hetk tuli mägedest alla üks auto. Mingi loogika väitis, et järsku saame autoga lähemale. Reaalselt mäetippudele saime jah lähemale, aga peale starti oli see suht viimane kord kui me midagi Pinarast nägime. Mida kõrgemale me sõitsime, seda kitsamaks ja püstloodis see tee oli. Ühtegi piiret muidugi ei olnud ja osa ajast olin mina imeilusa vaate pool, aga ääre peal sõites ei tundunud vaade enam üldse nii ahvatlev. Pigem tegi kõhedaks. Mitte et ma autojuhi oskustest oleks kahelnud, aga ma lugesin kahte palvet – diilisin nii Jumalaga kui rääkisin mõttes me Fiatiga – kallike, saa aru, nüüd on sinu kord olla maastur. Suht kiirelt kadus ka nett mägedes ära. Mingi hetk kui me seisma jäime ja mina läksin pilti tegema, siis autoni tagasi jõudes oli eesel meid uudistama tulnud. Ega autosid, veel selliseid rendikaid, mägedes eriti palju ju ei ole. Ta oli kohe sellise näoga, et tahaks ka saia saada ja niikaua kui ta sõi, üritasin mina tema kasukat natukene puhtamaks teha.

Lõpuks leppisime kokku taktikas, et igakord kui me peame kahe tee vahel valima, keerame vasakule, kui juhuslikult juhtub see, et enam edasi sõita ei saa, siis me oskame vähemalt tagasi sõita, loodetavasti. Aeg-ajalt nägime me mõnda maja, ühe korra ka naist hoovis, aga muidu olime meie ja mäed. Kui üles minnes oli kõhe olla, siis alla tulles, üritasin ma me Fiati veenda, et ta on maastur, mis maastur. Reaalselt me sõitsime 5 km/h, nii kivine oli ja need kivid meenutasid Kalevipoja viskekive. Oli vaja nii alla jõuda, et autokummid jäävad terveks.

Ma ei ole tasast maad ammu sellise heldinud pilguga vaadanud kui seekord, kui me lõpuks mägedest alla saime.

Trooja hobune, Efesos, Neitsi Maarja ja Pamukkale

Järgmise päeva hommik oli hall, mis hall, aga ilmateade lubas ikka oäeva peale päikest. Kui talupoja loogika väidab, et vaatad aknast välja ja umbeski saad aru, mis sind ootamas on, siis Türgis tasus pigem panustada, et see ilmateade räägib lõpptulemusena tõtt.

Reaalselt Türgis ilma netita hakkama ei saa. Elisa poolt pakutud nädala pilet maksab 24 eurot ja 1 GB, sellega eriti kaugele ei purjeta, kui on vaja Google mapsi, millest teed jälgida, hotelle otsida ja vaatamisväärsusi lisaks sekata. Lihtsalt mainin ära, booking.com ei tööta Türgis, seal on öömajade leidmine tõsine õhtune väljakutse, kui uude linna jõuad. Minu õnneks nägin ma enne minekut ühte teist giidi, kes oli hiljuti Türgist tulnud ja andis oma kohaliku mobiilkaardi mulle, kus oli 15 GB. Ausalt, olin väga tänulik. Aga sealsed turisti mobiilkaardid on kuuajase kehtivusega ehk loe 28 päeva ning muidugi sai see neljapäeva ööseks otsa. Ilma hoiatamata sain ma õhtul sõnumi, et kohe lülitatakse teid võrgust välja ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Whats app küll ime läbi töötas edasi, kuid kõik teised äpid poole sõna pealt lõpetasid töötamise. Hommikul tiirutasime mööda Demret ja otsisime minu türgi nr telefoniäri, et järsku on võimalik juurde laadida. Reaalselt ostsime 5 GB, saime 10GB ja seda kõike 175 TRY eest. Hinda ja mahtu ei saa kuidagi Elisa pakkumisega võrrelda, mis tundus röövimine päise päeva ajal. Ega alati hotellides netti ei olnud, isegi kui väideti, et on, siis võrk oli, aga nende pakutud kood ei töötanud. Kui küsisid, miks ei tööta, siis vastus oli kohe parandame ära, aga kohe ei saabunud meie seal viibimise ajal.

Selle päeva suund oli Trooja hobune, sest kes ei oleks näinud Troojast filmi, kus Brad Bitt ja Orlando Bloom peaosasid mängivad. Aastate jooksul on hobune asukohta vahetanud ja Trooja varemete vahelt Canakkale promenaadile kolinud. Kuskilt ma ei märganud selgitust, mitu inimest sinna sisse mahtus, nii oleks tahtnud ju teada. Aga hobune nähtud 😉

Google maps saatis meid põhimõtteliselt igal võimalusel läbi Kapa-Kohila järgmisesse kohta, mis muidugi andis ülevaate kohalikust külaelust. Üks omamoodi nähtus jäi silma ringi sõites, papist politseiauto koos politseiga. Teine asi, kui Eestis kiirteedel on võimalik suunda nii muuta, et sa kogu liiklust kinni ei pane ehk meil on ringteed ja ülesõidud, siis Türgis on selleks valgusfoorid. Kui Eestis on jalakäijate roheline tuli suht olematu pikkusega, siis Türgis millegipärast ootad sa autos lõpmatult, millal ometi roheliseks läheb. Jalakäijate reegel mulle tundus on, et võimalusel mine suvalisest kohast üle või kui tuli läheb punaseks, hakka aga teed ületama.

Järgmine hommiku startisime Izmirist Efesuse poole. Õnneks oli hooaeg juba läbi, nii et parkimisplatsil oli täitsa võimalik endale koht leida. Nägin III kirikukogu toimumiskohta, kus otsustati – kes siis ikkagi Neitsi Maarja on? Seinte peal olid sildid, et siin on palvetanud paavstid. Kui just ei teaks, mis kujuga on altariruum, siis jääkski seda otsima. Muljetavaldav oli hoopis ristimisruum, iidsed seinad ristisümbolitega marmortahvlitega kaetud. Seal ringi jalutades tekkis eriline rituaalne tunne.

Amfiteatris on alati lahe jalutada, viimati ma vist olin Delfis, kui mälu mind ei peta. Aga istud ja ootad, millal ometi etendus pihta hakkab ning siis tõded ma olen vähemalt tuhat aastat hiljaks jäänud.

Kuna ma olin Celsuse raamatukogu ennem pildi pealt näinud, siis mu ootused olid suuremad, ma lootsin, et ta on veel kõrgem ja võimsam. Aga kui kogu kompleksi võrrelda, siis oligi kõige vingem sellest. Mingi hetk jäi natukene arusaamatuks see äriidee, et ma ostan pileti ja siis tuleb välja, et kõikjale ma ikka ei saa selle eest. Kahes kohas oleks pidanud extra juurde maksma, aga see ei tundunud kõige mõistlikum idee.

Peale Efesost võtsime suuna Neitsi Maarja juurde ehk tema viimane kodu, kus täna asub kirik. Natukene kriibib hinge, et miks tuleb pühakodadesse sisse astudes raha maksta, aga kui ei ole sinu pühakoda, võibolla on siis õigustatud. Samas oli veel kuskil silt, et kõigele lisaks võiksite veel annetada ka. Siis tekkis eriti suur hämming, et te soovite, et ma maksan kaks korda sama asja eest. Ma saan aru, et tuleb osata küsida, aga kas see üle eetika piiri juba ei lähe.

Sees küll pilti teha ei tohtinud, aga … Seal oli nii ikoone kui ka Neitsi Maarja kujusid. Muidugi seina peal tahvlid, et paavstid on seda kohta külastanud. Samuti vitriinkapp kingitustega, et imed on sündinud. Aga kui sa ei ole ennem, midagi taolist näinud, tekitab see kapp lihtsalt hämmingut. Kuskil selgitust selle kohta ei olnud. Kapist ma kahjuks pilti teha ei saanud, sest parasjagu vooris turiste minu ja kapi vahele.

Minu lemmik oli soovide sein. Paberit ei olnud ja pastaka leidmiseks oleks pidanud kotkasilm olema. Õnneks me parasjagu kirjutasime üles kulusid, siis sealt ma paberi rebisingi ja pastakas oli omast käest võtta. Kõiki oma 101 soovi Neitsi Maarja hoolde ei jätnud, aga suurimad ikka. Soovide kirjutamine oli kerge töö, aga paberi sinna jätmine oli oskus oma ette. Kõigepealt ma üritasin seda kuhugi prao vahele toppida ega ikka ei õnnestunud, kukkus välja. Lõpuks ma pressisin sinna soovide keti vahele. Millegipärast seda kõike tehes meenus mulle film „Letters of Juliet“.

Järgmine koht, kuhu sel päeval oli plaanis veel jõuda oli Pamukkale. Kas Google saatis meid järgmise Kappa-Kohila ringiga? Otse loomulikult. Tänu sellele keerutusele nägin mina esimest korda elus puuviljapõldu. Tänu google armastusele saabusime Pamukkale alumise sissepääsu juurde, kus turiste oli olematult. Sissepääsu juures tuli oma jalanõud jalast võtta, arvatavasti muidu oleks me kahjustanud seda imeilusat valget kuumaastikku. Kuidagi imelik oli jalutada, sest valge tavaliselt on lumi ja jää ning seal peal eriti vabatahtlikult paljajalu ei kõnni.

Mida kõrgemale me ronisime, seda rohkem oli turiste. Samas ega piirdeid eriti ei olnud ja mõnes kohas oli libe, nii et pakun, et hooaja jooksul keegi ikka sealt alla libiseb. Mõni koht alt tulles oli ohtlik, kui ühel pool on bassein ja siis on 30 cm kitserada, kust sa saad üles ronida ja siis on kraav, kus vesi mäest alla soovib voolata, kuid vene turist sama hoolikalt kraavis istudes takistab seda tegevust. Kui astuda seal kitserajal valesti, siis on räigelt libe. Me olime seal natukene ennem päikseloojangut, kui värvid ja kontrastid on eriti teravamad. Aga üleval olles, kus olid massid, ongi arusaadav, miks turiste alumise värava juurde ei tooda, sest kõik mäest üles minna ei suuda ja nagu ma mainisin, on mõni koht ohtlik ning giidi jaoks oleks see õudusunenägu kõiki turiste mäkke talutada ja sama teed pidi mäest alla tuua. Kui sinna iseseisvalt minna, siis soovitan auto alla parkida ja mäkke ronida, mitu korda ägedam kogemus.

Lõpuks ometi tagasi Konstantinoopolis

Esmamulje Istanbuli lennujaamast oli suur tühjus. Vahepeal ma jalutasin koridorides üskinda, üritades aru saada, kuidas sealt välja saab. Kaua ma ikka kõnnin siia-sinna, trepist üles- alla ning exit silt kuidagi iga sammuga kaugeneb minust. Otse loomulikult võeti mind enne lõppu koti kontrolli, mis oli mõeldud ainult väljavalitutele. Tavainimesed said otse jalutada, mina sain teha lisasamme. Kuid lõpuks leidsin ma tee välja, siis juhiste järgi tuli mul leida lift, sõita -2 korrusele ja 12 posti juures oodata.

Selle päeva reisiplaan nägi ette Hagia Sophia, hipodroom ja Basiilikatsistern. Eriti rohkem ei jõudnudki. Hipodroomist ma mäletasin obeliski ehk ma olen seal ennem olnud. Hagia Sophia on aastaid olnud soovinimekirjas. Eelmine kord aastaid tagasi Istanbulis olles, siis kui Google ei olnud tegija, Lonely Planeteid ei olnud eriti saadaval, siis kohalik türklane väitis, et Hagia Sophia ei ole midagi, aga sinine mošee, vat, see on koht, mida tuleb külastada. Kuigi tänaseks on Konstantinoopoli au ja uhkus uuesti mošeeks saanud, siis vaatamata ponnistustele kristlikku aurat ja kunagist hiilgust ei ole suudetud peita või maha kratsida/pesta. Kahju oli, et teisele korrusele ei saanud ning väidetavalt on see kõik remondis järgmised kolm aastat. Ühe ikooni nägin ikkagi ära. Palju aega seal olla ei olnud, sest me saabumisime paar minutit ennem palve algust ning siis paluti neil, kes ei ole moslemid lahkuda. Aga nähtud ning kindlasti tahan üks päev tagasi minna.

Basiilikatsisternidega juhtus aastaid tagasi sama lugu, mis Hagia Sophiaga, aga seekord tegin plaani mina, nii et käisime ja külastasime ära. Võrreldes kõiki muude muuseumitega küsiti seal küll hingehinda, ühe inimese sissepääs oli 1000 TRY, aga asi oli seda väärt. Ma ei tea, kas igakord pakutakse süüa, aga kui meie tsisterni jõudsime, siis oli seal Kreeka jumal ja kaetud snäkilaud.

Tsisternis ringkäik oli tähistatud rada, mida kaunistasid erinevad vees olevad kujud/teosed ja aeg-ajalt muutus ka taustavalgustus. Aga 336 kaheksameetrilist sammast, mille vahel saab jalutada, tekitab võimsa tunde. Sambaid vaadates tundus, et kasutusele on võetud ka iidsed Kreeka templisambad, mis sa ikka ise neid tahud, kui keegi on sinu eest töö juba varem ära teinud. Sai ka tõtt vaadata kahe Meduusaga, õnneks ära ei kivistunud see peale.

Sellega tegelikult oli selle päeva kultuuritrip lõppenud ning tuli üles leida auto. Järgmine idee oli saada küpsekartul lisanditega ehk suurel keedukartulil lõigatakse pealne ära, sisu põhimõtteliselt songitakse või ja juustuga ära ning siis saad lisandeid juurde osta. Kui mina mäletasin, et seda müüdi lahe ääres, siis selle üles leidmine võttis aega. Kui me koha üles leidsime, siis oli järgmine väljakutse, kuhu parkida auto. Reaalsus on, kui on märk, ära pargi, siis kõik pargivad, seega need kohad olid täis. Järgmine autoparkla üllatas kohe mitme eest. Tavaliselt parkla tähendab, et seal on inimene, kes kotkapilgul su autot põrnitseb ja selle eest raha sisse kasseerib. Seekord tuli auto jätta hotelli sissesõiduteele ning autovõtmed neile usaldada. Kui me tagasi tulime, siis hakati me autot raadiosaatjaga otsima ehk üks meestest oli pandud me autoga mööda Istanbuli sõitma, kus üks ummik ajab teist taga. Selline eriline autoparkimine maksis ka hingehinda – 580 TRY, samas kohalik sai 100 TRY. Röövimine öö hakul, aga mis sa teed, kuhugi tuli see auto ju jätta, kui kartulit tahtsime süüa.