Pühapäeva hommikune palve oli mul kuidagi kahe silma vahele jäänud ning ma ei olnud üldse mõelnud, kes selle läbi võiks viia. Kui kedagi ei ole, siis teeme õigeusu oma ning oli aeg jalutada Marko suunas. Tuli välja, et tal on üks õigeusu vana palveraamat kaasas, vaatasime, et algus ja lõpp on hommiku palvetel sama ehk teeme ära. Muidugi oli suur me üllatus, kui korda mööda pühapäeva hommikul palveid lugema hakates, kõik palved ei kattunud ja mul oli uues palveraamatus neid hulgimalt rohkem. Nii et ma vahepeal arutasime, mida lugeda ehk oli time out ja siis jätkasime.
Õigeusu hommikupalvusSaabumine
Nüüd oli aeg asjad kokku pakkida ja Reomäele Püha Eelkäija Skiitasse minna. Meile tehti seal ringkäik, räägiti kloostrielust-olust ning mainiti kui oluline on mesindus nende jaoks. Käisime ka kirikus. Paljude jaoks oli see esimest korda skiitat külastada. Mul oli rõõm nunna näha, sest esimest korda saime me kokku aastaid tagasi Kreekas kloostris, kui mina seal natuke aega elasin ja tema tuli oma tädile külla, kes oli suure schema omanik. Aastaid hiljem kohtasin ma teda Siimeon-Hannas ja siis juba nunnana.
Neitsi Maarja KristusegaSkiita eesKirikusPuude taga paistab kirikMeile selgitatakse kloostrieluKloostri mesipuudEmamesilase kodu
Järgnevalt me jalutasime üle tee ja tutvusime Anneli visiooniga Anna asumist, mis on tuleviku külakeskus, kus on võimalik kloostrisõbrana endale korter osta, et anda ma panus kloostri igapäeva ellu või lihtsalt rentida endale tuba või kaks, kui tekib soov kloostrile appi tulla. Plaanis oli ka tegeleda hoolekandega. Alati on lahe kuulata kellegi hästi suurt ideed, mida ta samm-sammult rühkides ellu viib.
Anneli Tamme rääkimas meile Anna asumist
Nüüd oli aeg teenistusele minna ning nelipühilaste Nelikaare kirik oli meid ootamas. Mul oli võimalus koheselt anda üle youtuve otse-eetris oma kaks viimast kingitust – Alurile, kes oli abiks korraldamisel ja viimasel hetkel paati hüpanud Simonile. Muide, kes oskab väga head püreesuppi teha.
Kui ma aus olen, olin ma selleks hetkeks juba tiba väsinud. Kuldmagajana ma tean, et see ei ole hetk, kui tasub istuda. Nii et ma läksin taha ritta edasi-tagasi kõndima, et mitte magama jääda.
Mulle tõsiselt meeldis seinal olev kell, natukene hirmutav oli mõelda, et mis numbri all ma oma eluteel praeguseks hetkeks olen. Samas julgustav lause kella all – ela nagu tark, kasutades aega õigesti.
Peapiiskop Alur ÕunpuuRuudi ja lilledLilled ilma Ruudita
Ela nagu tark, kasutades aega õigesti
Järgmisena läksime linnust vallutama, kus me giidiks viikingite maailmas oli Heino Joandi, kes Saaremaa ametikooli giidinduse vilistlane nagu minagi. Viikingite elu sai kohe mitu korda selgemaks. Mulle meeldis nende aukoodeks, kui kuningas on langenud, siis sõda on ka lõppenud ja ma lasen sul rahus oma surnud matta ning auga lahkuda. Muidugi ma suutsin küsida, kas me tegelikult saaksime Piimapüti näitust ka näha. Meile tehti erand, näidati kätte, kus leiab Piimapüti näituse ehk Saaremaa on erandlik koht, kus on metsavendade varandust leitud piimapüttidesse maetuna. Muidugi jõudsime lõviaugus käia, katusel kõõluda ja loodusosa ülevaadata.
Viikingite näituse laev
Kindluse müüril vallikraavi kaemasLeidsime hundiMeie giid – Heino Joandi
Edasi me kiirustasime juba Kundjape kalmistule, sest Tavo oli meile reklaaminud seda kui ajas rännakut. Ma ennem ei ole ühelgi surnuaial Eestis näinud Kreeka templeid ega Kristusi, nii et kui sa satud Kuressaarde on see surnuaed küll kohustuslik külaskäik.
HauakiviKeegi on Kristuse pihta tulistanud
Nagu mu teisel kodumaal – Kreekas
Kui me olime ka ümberkiirusel Aurika keskuses süüa ostmas käinud ja põhimõtteliselt kõik sisse kugistanud, siis tuli välja, et tegelikult on meil aega maailm, sest ajaarvestus oli nihkesse läinud ja me läksime uuele turismireisi ringile, seekord Kaali kraatrit vaatama. Mina olin esimest ja viimast korda seal käinud talvel kooli ajal, kui keegi oli kaatri põhja jääle mingi sõnumi jätnud. Kraatri šelfi saime tehtud ning ringi ka peale ning oligi aeg sadamasse kihutada ning tõdeda, et palverännak oligi läbi saanud selleks korraks.
Palverännakut päiksetõusuga alustamise idee tuli isa Markuselt Vormsi palverännaku ettevalmistamisel. Aastatega on sellest saanud traditsioon.
Ööl vastu palverännakut olin ma nagu valvejoodik, iga väiksema krõbina peale üleval. Vastu hommikut läks kaelas kett katki, nii et minu risti jäi seekord padja alla palverändurit tagasi ootama. 05.45 hakkas maja juba elama ja 06.30 olime me kõik Püha kirikus, kus rännaku alguspalve luges Alur. Aga Urmas oli mulle paar päeva ennem öelnud, et Annelil on sünnipäev reedel. Kuna reedel Annelit ei olnud, siis leidsin ma, et laupäev on igati sobilik päev soovida õnne ja laulda talle. Kas ta rõõmustas, kohe kindlasti, läks ju näost läks punaseks 😉
Päike tõusebSünnipäevalapsNelipühipiiskop ALur Õunpuu ja EKN tegevsekretär Ruudi Leinus
Kuna ma bussi kokkulepitud ajal ei näinud, siis helistasin bussijuhile. Tuli välja, et hoopis firmaomanik on seekord roolis ning varsti vuraski buss kiriku juurde. Ma kogemata mainisin, et ma jõudsin juba helistada juhile. Giidina tunnen ma väga hästi kella, eriti hetkel, mis puudutab igasuguste tuuride ja ekskursioonide algust, eriti kui ma ise olen organiseerija. Sel korral sain ma peapesu, kuidas ma julgesin helistada juhile, kes oli eile 23 lõpetanud ja miks ma õhtul meile ei loe. Ta ju kirjutas mulle, et juhi vahetus. Giidina tundus imelik, sest ma ise olen lõpetanud peale keskööd, aga see ei vabasta mind, et ma varahommikul sadamas ei oleks. Magada jõuab hooaja väliselt mitme eest ju 😉 Aga mandril käivadki hooajal asjad teisiti, saan täitsa aru sellest. Minu giidiloogika väidab veel, et kui ma viimasel hetkel teen muudatusi, siis ma ei saa loota, et kõik teised õhtul meile loevad. Mina ise oleks saatnud sõnumi. Kui ma küsisin, kas ma võin jätta ühe koti bussi ehk tänukingitused, tuli uus peapesu, et mida ma mõtlen, et see buss sõidab ka ju teisi otsi. Ma ei ole just eile sündinud giidina, ma tean, et bussid teevad mitu otsa päevas, ma oleks oma koti kuhugi ülesse ära pannud, mitte jätnud toolile lebama. Tundus, et keegi oli vasaku jalaga voodist välja astunud. Seega ma pidin 20 km kingitusi endaga kaasas tassima, seega väike arvutus – kõiki kuute vaja ei olnud. Jooksin majja tagasi, et jätta kaks kingitust sinna ja sõit võis lõpuks alata. Minu arust tuli see sama buss meile õhtul ka järgi, aga õnneks oli uus juht, kes oli kohe kindlasti kahe parema jalaga hommikul voodist välja astunud. Selline hästi rõõmsa olekuga ja sõitis peaaegu me ööbimiskoha ukseni välja.
Tee peal korjasime Tiina ja Tõnu Kuressaarest peale ning sõitsime Tiirimetsa koolimaja juurde, kus kõigepealt sai süüa ja mitte vähe. Isegi kooki oli, lisaks võileibadele ja pudrule. Andrus rääkis meile kooliajaloost ja Kai luges palve eestikeelse hariduse jätkusuutlikkusest. Traditsiooniliselt lugesime iga palve lõpul kõik koos Meie Isa palve.
HommikusöökKooli saalis
Oligi aeg võtta ikoon ja rist ning asuda rännakule. Ega kaugele minna ei olnud vajagi, juba paistis tee ääres Kristuse Sündimise Kiriku varemed. Andrus oli eelnevalt muru ära niitnud, mistõttu saimegi kirikule lähedale. Sisse ei saanud, sest oli varisemisohtlik, aga kiriku loo kuulsime ära ja Haldi luges palve koguduse taassünni kohta. Kui ma valisin, kes kus loeb, siis sisetunde järgi tundus, et see on Haldi koht. Haldi palve eeljuttu kuuldes, sain ma aru miks. On nad ju koos Ruudiga alles hiljuti Mähe kiriku üles ehitanud. Nii et kõik on võimalik, kui aeg ja õnnistus samal ajal toimivad.
Rännaku algusAndrus Kristuse Sündimise Kiriku taustalHaldi toomas paralleele Mähe kiriku taastamisega
Tiirimetsa palvemaja on selline armas rootsi punast värvi palvela, kus Andrus näitas ka pilti kunagistest ehitajatest. Tõnu rääkis koguduse elust ning Urmas luges palve palvemajade ja kirikute eest. Kui palvemaja saalis ringi vaadata oli seal palju pühasid pilte, osad ikoonid ja osad maalid. Sellist pühapiltide kooslust ei ole ma ennem näinud. Tuli välja, et need Rummu, Murru ja Harku vanglatest siia toodud.
Palvela ehitajadTõnu, Andrus ja UrmasPalvelaPühapildidPalverändurid
Järgmisel teelõigul jalutasin ma ise ristiga. Kokkuleppekohaselt igal uuel teelõigul võtab keegi risti ja ikooni enda kanda. Järgmine peatuspaik oli Ütsa vennastekoguduse palvemaja. Kaugelt ei saanudki aru, et seal on pühakoda, sest asub see põhimõtteliselt lauda kõrval. Seekord meil tõsiselt vedas, sest samal ajal oli ka seal omanik kohal ja uks tehtigi tabalukust lahti ja me saime sisse minna ning näha milline üks vennastekoguduse palvemaja välja näeb. Neil on kindel ehitusplaan olemas, mida järgitakse. Seintel olevad numbrid, aga tähistasid, et see palvemaja oli algselt kuskil mujal ning on seal lahti võetud ja siin uuesti kokku pandud. Tõnu rääkis maja ajaloost, vennastekogudusest ja luges nende loosungiraamatust tänase päeva palve. Siis oli aeg välja minna ning uuesti maja tabalukuga lukustada.
Jõudsimegi Päranditeele, mis on 11 km teelõik, viies meid ajas tagasi 50ndatesse. Kes ei mäletaks neid punaseid A tähega bussipeatusi või piimapukke? Järgmine peatus oli vaatega Lõmala sadamale ja võimalusega istuda kiviaial. Tiina rääkis meile paadipõgenikest. Mällu süübis lugu vanaemast, kes pakkimisel oli kaotanud ühe kinga ja kuidas sa ikka põgened üks king jalas. Nii et võttis selle alles jäänud kinga, virutas vastu seina ja teatas, et vat ühe kingaga ma Eestimaalt ära ei lähe. Eks igal saare perel on üks või isegi mitu põgenemislugu. Tiina luges ka palve põgenikele.
PiimapukkKohasildidBussipeatuses Lõmala sadamTiina Ool rääkimas paadipõgenike lugusidMarko ja Tiina teevad võidu parema pildi saamiseksKiviaed on hea istumiskoht
Järgmises peatuses ehk Labuna sadamas oleks meil pidanud olema lõuna. Kuna me olime nii kiired tormajad seekord, et me edestasime selleks hetkeks poole tunniga graafikud ja reaalselt lõpparvestust tunni ajaga, siis mida ei olnud, oli lõuna. Üks kõne ja leppisime kokku, et ta leiab meid teelt. Eesotsas juttu ajades ei saagi aru, et kiirtormamine parasjagu on käsil. Aga õhtul ma kuulsin pihtimust, kus arvati, et füüsiline vorm täitsa kadunud kahe aastaga, et ei jõua kuidagi sammu pidada kui vahepeal lille tahad nuusutada või kui peatuses istuma oled potsatanud, järsku magad stardi maha. Kõige viimane oli meil kokkuleppeliselt Triin, seega ei kaotanud me mitte ühtegi rändurit ka kiirmarsil seekord ära.
Labuna sadam päälinlase pilgu läbi on pigem vette kaduv muul. Sadamaks on seda natukene raske pidada. See oli koht, kus Andrus rääkis kullalaevast, nii et me kõigi silmad kahtlaselt särama hakkasid ning Simon luges mereohutuse kohta palve.
See on Labuna sadamAndrus kullalaevast rääkidesPalvesSimon Graf lugemas mereohutuse Piibli salmi
Järgmine teelõik läks õkva läbi mereäärse kannatusteraja ehk kõik, mis saare lõikavad, kriimustavad taimed olid just sellele teelõigule oma pesa teinud. Peale seda takistusriba oli mulle tunne, et ma olin saabunud ilmasõjast – jalad totaalselt kriibitud ja märgistatud. Aga mingi hetk sai ka see teelõik läbi, marssisime uuesti kruusateel ja meie kõigi rõõmuks sai meid söögiauto kätte ja oligi aeg leida elektrikarjuse juures kadakate all vari ja hakata sööma.
Kõik taimed on nõus meid kratsimaNälg näpistas juba ammuPetlikult ilus tee
Päranditeel neid sildasid ikka jagus ja järgmine peatus oli Lassi sillal. Andrus rääkis, et see on koht, kus ühe jalaga saab olla juba Sõrves. Mulle endale imponeeris jutt võludest ehk siis meesnõidadest, kel oli oskus haavasid parandada. Ma olen seda juttu ennem kuulnud, aga peategelasteks on olnud vanaemad, mitte kunagi vanaisad. Kuna me looduskaunis kohas juba seisime, siis Siret luges palve loodushoiust.
Siret lugemas loodushoiu palveLassi silla peal oli hea istuda
Edasi viis tee meid Massinõmme surnuaiale, kus Andrus rääkis kalmistust. Kuigi algselt oli plaanitud, et õigeusu preester on koos meiega rändamas, aga inimene plaanib ja Jumal naerab. Seega lugesin ma ise surnute palve eestikeeles, Anneli soomekeeles ja minu suureks rõõmuks oli Sofia nõus lugema 1 suura araabiakeeles, see oli täitsa uus dimensioon sellele palverännakule.
Massinõmme surnuaialTuleb jalga puhata, kui võimalus on
Enam polnud palju jäänud, läbi männiku, kusjuures mandri inimesena tundus, et see mets küll saare peale ei kuulu, kus kadakad on? Ainus mis reetis, et ikkagi on saar, männid olid kuidagi liiga madalad. Järgmine peatuspaik oli Salme EELK kirik, mis asus kunagises kalakombinaadi katlamajas. Tõnu rääkis selle koguduse tegevusest ja laulsime, minu jaoks hästi nostalgilise laulu – Ma olen väike karjane. Mulle kohe meenus Oleviste ja pühapäevakool. Nüüd saabuski minul võimalus anda ära kolm tänukingitust – Andrusele, kes enamjaolt igas punktis midagi tutvustavat rääkinud oli ja aitas organiseerida, Tiinale, kes selle teekonna idee välja pakkus ja paadipõgenikest rääkis ning Tõnule, kas kaasa rändas ja kohalikest kogudustest rääkis.
EELK Salme kogudusTeelTõnu Veldre vennastekoguduse palveraamatuga
Viimane punkt oli Salme jõe ääres, kus meid oli ootamas Viikingi paadiga Heli. Kuna Andrus ütles mulle, et tema nägi paati eile vees, siis võtsime suuna vale paadi poole, see oli tartlaste Thor, meil oli vaja Ormi. Ümberpöörd ja leidsimegi varsti teistelt kaldalt kooli parklast paadi ja Heli ning kuulasime Heli ja ta poja paadi lugu. See oli sissejuhatus järgmise päeva viikingite näitusele. Heli mainis, et poeg ehitab järgmisena näitusel oleva viikingite laeva. Muide, see äge rändnäitus saabub järgmisena lennusadamasse, nii et soovitan minna kaema. Lõpupalve luges Ruudi ja oligi me kiirrännak selleks korraks möödas.
Heli poja tehtud Viikingite paadigaSaa tuttavaks – OrmRuudi lõpupalvet lugemas
Kuna tegemist oli ikkagi muinastulede ööga, siis meie tegime endale oma muinastule ning mis lõkkeõhtu see on, kui laulda ei saa. Nii et olin palunud Urmasel kitarri kaasa võtta ning soovikontsert võis alata. Ükskõik, mis lugu keegi ei pakkunud, Urmas korra mõtles ja hakkas mängima. Terve eelmise õhtu passisin ma Karisega juttu ajades taevast, null tähe langemist, aga lõkke ääres, voila, lendaski langev täht üle pea ning aeg oli soovida.
Selle aasta palverännaku peale võib öelda, kaua tehtud, kaunikene. Oli ju plaanis Saaremaale minna eelmine aasta, aga KGB ekskursiooni tehes, käis trepil mul jalg kahe korra, tuuri ma küll seina kinni hoides sain lõpuni teha, aga EMO ja kargud olid garanteeritud natukeseks ajaks. Tõeline palverändur võib ka karkudel koperdada, aga giidina mõtlen ma teistmoodi. Seega kõik lükkus aasta võrra edasi.
Püha kirik
Reedel pakkisime me Tallinnast bussi rahvast täis ja vurasime saare poole. Otseloomulikult jõudsime me enne kõiki teisi kohale, et koht üle vaadata ja kui on vaja mõni viimane detail paika panna. Kui maja oli ülevaadatud, seadsin sammud Püha kiriku poole. Kuna ma ei viitsinud jalanõude paelu siduda ja kogemata jätsin plätud koju, siis tuli nautida paljajalu käimist, sest ega sajandeid tagasi kõikidel palveränduritel jalanõusid ei olnudki. Sümboolne oli altari kõrvalt, käärkambri trepist ülesminek keset pimedust ning jõudmine valgusesse ehk palveränduri kambrisse. Siin aastaid tagasi rääkisime me Antiga, et üks päev võiks ju palverännak toimuda ka Saaremaal. Läks aastaid mööda ja see kirikus välja öeldud soov saigi teoks.
Trepp palveränduri kambrisse
Kirik oli üle vaadatud, aeg Triinu üleskutse peale vastata ehk läksime kõik koos Sutu randa ujuma. Kui Triin ei oleks teadnud, kuidas rada läbi kõrkjate läheb, et randa jõuda, oleksin mina lihtsalt kõrkjamerd hämmingus vaadanud ja mõelnud, te teete nalja minuga, kus see meri veel on? Meres sai ujumas käidud, vesi oli hämmastavalt soe ja millimallikaid ei olnudki.
Kuskil peale kõrkjaid ja veeteed on ausalt ka ilus Sutu rand
Pühasse tagasi jõudes, oli ikka veel aega. Seega tuli Püha Soobiku avastusrada otsima minna. Raja alguses sain ma kokku Karise ja Kariniga. Mingi hetk me jõudsime järveni, kus teiselpool kallast paistis parv. Ükskõik kuidas me kolmekesi seda nööri ei sikutanud, parv ei liikunud paigast, mis siis ikka, kui mägi ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed mäe juurde ehk jälle üle silla ja paremale. Kuigi seal oli instruktaaž kirjas, siis ega me seda lugema ei hakanud vaid hakkasime kohe tegutsema. Selle suure jauramise peale, sest ega me metsas vait ei olnud, oli Tavo meid üles leidnud ning nüüd me juba neljakesi üritasime parve liigutada. Karis ja Karin lükkasid ratast, Tavo sikutas nööri ja mina lihtsalt olin ilus ja tegin pilte. Aga kui pildid tehtud said, siis tegelikult läksin appi ka ja parv liikuski tagasi sinna, kus me olime juba olnud. Kohale jõudes oli viimane aeg lugeda ka instruktaaž üle, seal oli selgelt kirjas, et parvetada võib korraga 2 täiskasvanut ja 4 last, me vist kuidagi kategoriseerusime, sest ümber me parvega ei läinud ja saime täitsa kuiva jalaga teisele poole lompi.
Töö jaotus – kes lükkas ratas, kes sikutas nööri, kes oli lihtsalt ilus ja tegi pilte 😉
Mingi hetk sai ka see avastusrada läbi ja aega oli ikka veel palverännaku avapalvuseni, seega kui juba olla kalmistu teel, läksime kalmistut otsima, kuskil peab see ju ometi end peitma, kui ta teele oma nime andnud on. Leidsimegi vana kalmistu võimsate kivist ristidega. Murtud elupuud näen ma tõesti esimest korda risti kaunistusena. Samas kui ma praegu mõtlen, kaks elupuud, üks on algus, kui elu pihta hakkab, siis elu lõppu võib tõesti sümboliseerida murtud elupuu.
Elupuudega rist
Kell vaikselt tiksus ja hakkaski kätte jõudma avapalvuse aeg. Anti oli meid oma kirikus tervitamas. Meie kõigi suureks üllatuseks istus Urmas oreli taha ja saatis ühislaulmist. Ma alati imetlen neid, kel lihtsalt on muusikaline anne – anna ainult neile pill ja juba nägemisest nad teavad, kuidas sealt imelisi helisid välja võluda. Keset seda teenistus, tuli Aluri kõne, kes uuris, et tema on Kuressaares Siioni ukse taga ja miks kedagi kuskil ei ole. Esimest korda elus suutsin ma piiskopi kirikuukse taha jätta. See on juba klass omaette. Mis siis tegelikult juhtus? Päev ennem oli mulle Siioni pastor helistanud ja uurinud, et kui meid ongi ööbimas nii vähe, kas meil tasub Pühast Kuressaarde tulla ja siis me arutasime seda ning leppisime kokku, et teeme siis avamise ikkagi Pühas. Mina mäletasin, et leppisime Aluriga kokku, et näeme laupäeva hommikul palverännu hommikupalvusel ja ma ei tulnud selle peale, et ta kohusetundest tuleb ka Siionisse, seetõttu unustasin teda sellest teavitamast. Anti oma kõnes mainis, et meie seas on ka abivallavanem. Ma tean, et ma palusin kutsuda, aga mul ei olnud õrna aimugi, et see mees tagareas ongi abivallavanem. Keset Anti kõnet, käisin tervitamas ja uurimas, kas ta ikka tahab meid kõnega tervitada. Soovis ja see tervituskõne oli üllatus ruudus, sest keegi meist ei osanud aimatagi, et ta on baptist ja ta kõne on Piibli salmi peale üles ehitatud. Selliseid abivallavanemaid võiks rohkem olla me Eestimaal.
Anti ToplaanUrmas OrasAbivallavanem Koit Voojärv
Ennem palverännakut mõtlesin, et viimane aeg on saada üksteisega tuttavaks. Minu peaaegu kõiki teadsin, aga see ei tähenda, et teised on omavahel tuttavad. Mul tekkis idee, kuna meid oli paariarv, et võtame paarideks ja tutvustame end minutiga, jättes endale naabriloo meelde. Seda uut identiteeti, lähed räägid järgmisele ja saad uue identiteedi. Kuna uue identiteedi puhul alustati oma nimest, siis ma ju teadsin inimesi, seega ma rääkisin elulugudele nüansse juurde. Ausalt ei luuletanud, vaid rääkisin, mida ma teadsin. Viimane ring oli, et tutvustad oma uut identiteeti ja me üritame arvata, kes sa oled. Lõpptulemusena olid kõik kas insenerid või pärit aedlinnast Nõmme. Igatahes läksid osad faktid selles telefonimängus kaotsi ja tekkis ka moonutusi, nii et nalja sai, aga me olime järgmiseks päevaks ettevalmistatud, me tundsime oma rännaku kaaslasi.
Happy Days Traveli blogi 