UTØYA

22 juuni 2011. aastal toimub pommirünnak Oslos valitsushoone juures. Samal ajal on UTØYA saarel poliitiline laste- ja noortelaager. Oslo koledused jõuavad vähehaaval ka laagrimelusse ning parasjagu vaieldakse, mida tähendab terrorism, kui palju on rahuvalve Afganistanis sellega seotud, kui kuuldakse laske. Algul arvatakse, et tegemist on ilutulestikuga, aga päise päeva ajal. Aga kui esimesed lapsed karjudes telkidele lähenevad, algab üleüldine paanika. Film näitab seda 72 minutit läbi teismelise Kaja silmade, kuidas ta reageerib, otsib varjupaika saarel, kus kuhugi varjuda ei ole, kuidas ta aitab teisi lapsi ning kõige selle taustal üritab oma väike õde üles leida. Kogu see elu ja surma peale põgenemine toimub pidevate laskude ja karjete taustal, kuigi kaugelt näidatakse tulistajat.

Psühholoogiliselt raske film, paneb kaasa elama ja lootma, et järsku abi lõpuks ikkagi saabub saarele ja lapsed pääsevad sellest tagaajamisest. Selline brutaalne vägivald ei jäta kedagi külmaks ja kui lugeda ajendit, mis filmi lõpus oli, miks Breivik seda tegi, tundub see põhjus nii haige.

Ma filmi ajal ei saanud üldse aru, miks lapsed räägivad, et tulistaja on politsei ning see jääbki väga segaseks. Tekib vaid küsimus, mis mõttes politsei. Hiljem meediast lisainfot lugedes, saabus selgus, sest massimõrvar, kes kõiki tulistas, oli maskeerunud politseinikuks.

Afganistani vang. Vahur Laiapea

Vahuril oli idee teha dokfilmi venelastest, kes Vene-Afganistani sõja ajal sattusid vastaspoolele ning nende ainus võimalus ellu jääda, oli hakata moslemiks.

Taolise küsimuse esitasin ma kahele vaimulikule, kes UI mu islami loengutes käisid, kas ellujäämise nimel olete te nõus usku vahetama. Õigeusu preester väga kiirelt vastas, et ei ole ja ega luteri vaimulikki eriti kaua ei mõelnud ning vastus oli sama. Ma ei tea, kas ma nii kindel suudaks olla, sest ma loodan, et järsku on ikka võimalik kaubelda ning  võimalus on ju öelda ühte ja südames uskuda teist. Kindlasti on selliste inimestega väga paeluv teha intervjuud, kui sa vaid nad kuskilt üles leiaksid. Sel põhjusel oli Vahur uuesti Afganistanis 2017 aasta kevadel, kuid seekord ei läinud kõik stsenaariumi kohaselt. Nimelt üks vahendajatest müüs ta koos tõlgiga Talibanile maha. Tava olukorras on see sekundite mäng, kui pikalt su elupäevi hoitakse alal enne kui raha kodustelt nõudma hakatakse ning pole vaja geenius just olla, mis juhtub siis, kui nõudmisi ei täideta. Tagasi selle raamatu loo juurde, seletamatul põhjusel jäid nemad ellu ja nad anti edasi julgeolekule, kes viis nad edasi kohalikkusse vanglasse.

Raamat on kogu selle protsessi kirjeldus, mis toimus, mida ta tundis, mida temaga tehti, mida tema tegi, et mitte murduda, kuidas üldse elada üle vangla, kus enamus asjaajamisi käib keeles, millest sa mitte midagi aru ei saa ja kuhu võib sattuda põhimõtteliselt mitte millegi eest ning kuhu sind lihtsalt unustatakse.

Ma ei vaata telekat, võib-olla seetõttu ei olnud ma Vahuri looga eelnevalt tuttav ja minu jaoks oli totaalne üllatus, et lähiajal on midagi taolist juhtunud. Inimrööve kajastab meedia sellise hoolega, et teleka kauge inimene nagu mina isegi kuuleb sellest. Seekord täitsa nulliring. Samas oli see suur pluss raamatu lugemisel, sest ma alustasin puhta lehena, mul ei olnud sellest loo kulgemisest vähimadki aimu.

See raamat poeb hinge ning kogu aeg tahaks teada, aga mis edasi sai, kui kaua veel, kui vabadus paistma hakkab. Samas paneb mõtlema, mida üldse tasub väärtustada elus ning kas sellises kriisiolukorras, suudaks ise vastu pidada ja tervet mõistust säilitada?

Püüa mitte hingata. Holly Sedon

Imeline raamat „juurviljadest“ ehk inimestest, kes on kahe maailma vahel, lõksus iseenda kehades, kes samal ajal eksisteerivad, aga keegi ei suuda murda nende maailma sisse ning nendega suhelda. Kas nad tegelikult kuulevas, mis inimesed neile räägivad voodiäärel istudes või on see sama, kui rääkida seinaga?

Amy, 15 aastane koolitüdruk, kes 15 aastat tagasi, ei jõudnud ühel päeval peale kooli enam koju. Kui ta leiti, oli tal veel elus, kuid täiesti läbi pekstud ja algsete andmete järgi vägistatud ning jäetud surema, kuid imeläbi ellu jäänud ning järgmised 15 aastat alaliselt koomas olnud.

Alex, kunagine tippajakirjanik, kes oma elu on maha  joonud ning tänu sellele kaotanud lapse, abikaasa, töö, kuid nüüd üritab uuesti põhjast välja roomata. Tee valguse poole on väga konarlik ja täis ahvatlusi. „Juurviljadest“ kirjutamise idee ajendil, kohtub ta Amyga ning ta näeb võimalust, et järsku lahendades selle müsteeriumi, saab tema oma elumõtte tagasi. Algab nn voodiäärne sõprus, kus lõpptulemusena mõlemad aitavad üksteist.

Lugu, kus iga peatükk on läbi erinevate inimeste silmade, annab kokku traageldatuna erilise loo.

Lugu lootusest, armastusest, püüdlustest.

Muidugi tekib küsimus, kuidas ometi on võimalus kaitsta neid, kes veel ei aima või ei oska karta ohtu, mida peab selleks tegema? Kuidas olla hea lapsevanem?

Mamma Mia! Siit me tuleme taas

Mamma Mia on oma headuses tagasi me kinodes. Kui sulle meeldib Abba igihaljad hitid, siis see film on just sulle, tekitades nostalgilisi mõtteid, äratundmisrõõmu ja otseloomulikult hulgimalt positiivseid emotsioone.

Selles osas on miksitud nii minevik kui ka olevik ehk peategelasi on kõiki kaks – üks nii 25 aastat tagasi ja teine tänapäevane variant. Huvitavam on seda filmi vaadata, kui oled näinud ka esimest osa, kuid saab ka täitsa puhta lehena seda nautida. Film näitab kahte maailma ehk kuidas kõik alguse sai ning mil moel kõik peategelased omavahel seotud on. Filmi peateemaks ongi Donna unistuse teoks tegemine ehk hotelli avamine, mingil seletamatul põhjusel on ta ise paar aastat tagasi inglikoori liikmeks astunud. Avamisrõõmud- ja raskused on Sophie õlul ning otseloomulikult ei lähe kõik nii kui plaanitud, küll kolmest kaks isa ei saa tulla, küll torm viib kogu peo kaunistuse minema ning ka laevaliiklus on peatatud ehk ükski külaline ei jõua peole. Lohutuseks võib mainida, et vähemalt hotell jääb ühte tükki ning vaatamata viperustele saab ka avapidu peetud ja üllatuskülalisedki saabuvad riburadapidi.

Ainuke, mis tekitab hämmeldust on, et räägitakse küll Kreeka saarest Kalokairist, kuid millepärast kohalik eluolu on pigem Hispaania oma, samuti nagu Fernando tegelaskuju. Tekib küsimus, et miks ometi? Miks peaks hispaanlane elama Kreekas? Filmis on kuulda hispaania keelt, aga kreeka keel küll kõrvu ei jäänud.

Teraapia. Sebastian Fitzek

Psühhiaater de. Larenz kaotab ühel tavapärasel arsti visiidil oma 12-aastase tütre jäljetult ära ning neli aastat otsimist ei ole siiani viinud mitte kui kuhugi. Sama seis, laps on kadunud ja doktor on hullumas. Ta sõidab oma maamajja, et natukenegi leida rahu ja anda üle nelja aasta esimene kirjalik intervjuu toimunu kohta. Kuid siis ilmub ta ukse taha üks naine, kes väidab, et saadeti linnast just tema juurde, mis sest et dr Larenz on oma praksise juba neli aastat tagasi maha müünud, aga järsku ta saab teda ikkagi aidata. Nimelt naine kirjutab lugusid lastele ning kõik tema loo kangelased muutuvad reaalseks tema enda maailmas, ta näeb neid ja suhtleb nendega. Juhtum on piisavalt paeluv, et dr lubab end sellesse mässida, kuid mida rohkem ta jutustust kuulab, seda enam näeb ta paralleele oma tütre kadumislooga. Kes on see naine, kes ennast ta ellu iga hetkega aina rohkem sisse smukeldab ning kelle eest kõik teised teda hoiatavad? Miks ta ise iga sekundiga aina haigemaks jääb ja miks ometi aina kummalisemaid asju hakkab juhtuma? Ja miks enam miski ei klapi? Mille ta ometi kahe silma vahele jätnud on?

Tõsiselt põnev raamat, selliste kummaliste käikude ja nüanssidega ning lõpp ei ole kuskilt otsast ette aimatav või  ennustav. Verd ei ole, vägivalda ei ole, aga ometi tekitab see raamat kõhedust.

Kui kellelgi on mõni tuttav skisofreenik, soovitan lugeda seda raamatut, annab aimu nende maailmast.

Auschwitzi tätoveerija. Heather Morris

Auschwitzi tätoveerija ongi reaalsest tõesti sündinud lugu Auschwitzi tätoveerijast, kelle ülesandeks oli kaasvangide vasakule käele viis numbrit kanda, peale mida inimeste nimed kadusid ning neid teatigi ainult numbrite järgi. Kui palju tuleb ennast ületada, et olla nõus teise keha rüvetama?

Vapustav lugu sellest, kuidas selles võikas maailmas ellu jääda. Lale oli esimesel päeval andnud endale lubaduse, et tema jalutab siit surmaorust elusana välja, maksku, mis maksab. Ja seda ta tegigi, aga mis hinnaga?

Olles tätoveerija oli ta privileegitud seisus – elas eraldi, sai süüa rohkem, omas liikumisvabadust, ainsana pidi oma tööriistade kotti kogu aeg endaga kaasas tassima, sest see eraldas teda teistest vangidest ning hoidis teda puutumatuna.

Oskusega panna kõike tähele, mis ümberringi toimub, tuli ta geniaalsele ideele ning asus vahendaja rolli, smukeldades laagrist välja vääriskivisid ja raha ning muretsedes niimoodi kaasvangidele ekstratoitu juurde. See oli laveerimine kuristiku äärel, üks vale liigutus ja kõik on läbi. Aga kogu see risk oli seda kõike väärt, sest niimoodi andis ta nii mõnelegi võimaluse vastu pidada kuni lõpuni.

Samas on see raamat imeilusast armastusloost, mis süttis õitsele põrgus ja pidas kogu sellele kuumusele kuni lõpuni vastu.

Väga hea raamat, kerge kui õõvastav lugemine.