Viiskümmend vabastavat varjundit


Kuidagi selle raamatu algus oli veniv. Romantiline, seda küll. Aga millegipärast oli särts kadunud, vähemalt esimese poole raamatu pealt. Oli küll huvitav, aga midagi nagu oleks olnud puudu. Aga samas, kirjuta ise 1500 lehekülge bestsellerit, ma oleks juba ammu väsinud olnud ja läpaka sinna samasse jätnud 😉 Aga õnneks triloogia lõpuspurt oli muljetavaldavalt  hea – miss Marple lood ärkasid uuesti ellu, tõsine tants ja tagaajamine hakkas jällegi pihta ning päris huvitav lõpplahendus oli. Mul ei ole ammu pisar silma tulnud raamatule kaasa elades, nii et ununes see algne venimise, sest lõpp korvas selle kõik mitmekordselt.

Kui selles erootilisest romantikast üldse mingit moraali otsida, siis  võiks selle  kokkuvõtta lausesse – armastus muudab kõik 😉 Samas on hästi kirjeldatud, et milliseks võib muutuda laps, kui teda varases eas vääriti kohelda ja panna tundma, et teda ei armastata ning kui raske on neid väärtushinnaguid ja käitumismudeleid hiljem ümber kujundada. Selleks läheb palju aega, usaldust, kannatust, katastroofe ja armastust.

Ja siia sobib ideaalselt W. Churchilli kuulus lause ehk kogu kõne tegelikult – Never, never, never give up 😉

Viiskümmend tumedamat varjundit


Võrreldes esimese osaga on sadomasot mitmekordselt vähendatud ning selle asemele lisatud kohe kulbiga erootilist romantikat, luksuslikku elu, natuke miss Marple stiilis kriminulli ning otseloomulikult selline pinget üleskruviv lõppmäng, mis paneb näpud sügelema, et tahaks juba kolmandat osa lugeda 😉

Lugedes seekord eestikeelset versiooni, jäi minu arvates tõlkes midagi puudu, inglisekeelne esimene osa oli ladusam kui eestikeelne triloogia teine osa, aga sellegipoolest nauditav lugemine.

Kõige muuhulgas saab teada, mis on kõige turvalisem helikopter, milliseid autosid peaks ostma oma alistujatele (et nad kaugelt ära tuntavad oleks või kui leping lõppeb, oleks neil, mida rahaks teha või suurest vihast ära kratsida), mitte kunagi ei tasu oma töömeili serverit usaldada (kindlasti su ülemus häkib su meilidesse ja mida kõike ta sealt leida võib …), kõik lepingud, mis millegipärast käiku ei lähe, tasub hunti visata (sest su parimad sõbrannad suudavad need lihtsalt kogemata üles leida ja kas sa alati jõuad skandaalipuhkemist ennetada – kahtlane), supermehed kohe kindlasti ei oska hakkida paprikat (selleks on neil olemas majapidajannad  ja arvatavasti ka sina), ära kunagi vaidle kõva häälega oma nn ekskallimatega väljaspool kodu (kindlasti mõni lähedane sugulane kuulab “juhuslikult” ukse tagant pealt ning sellest tekkinud tulekahju annab ikka kustutada) ning vist kõige tähtsam – eksid ei ole parimad sõbrad (tee, mis tahad, kindlasti ähvardavad nad su uut kallimat viiel erineval moel ning ennem ikka mõtle kasvõi 1001 korda, kui sa nendega ühist äri ajama hakkad).

Õppida tasuks tikkkontsa peal jooksmist (kunagi ei tea, millal seda vaja läheb – ka lahkuda tuleb osata graatsiliselt, sest kontsadel koperdajaid on lihtsalt kole vaadata), igaks juhuks enesekaitset (mitte ainult teoorias, vaid  vajadusel peab olema ka julgus põlvega lüüa), säilitada närvi ka siis, kui sind ähvardab tõsine oht ning jääda iseendaks (uskudagi et oledki maailma kõige ilusaim, targem ja seksikam ning oma arvamusel ei tasu hulkuma lasta minna, enamjaolt hoia enda lähedal, vajadusel pane kaks kätt puusa ja ütle välja).

Ära kunagi kahtle armukadeda naise osavuses ja tarkuses, anna ainult põhjust ning ta teeb su elu põrguks ning isegi su erisõjalise väljaõppega turvamehed suudab ta kiirelt haneks tõmmata ilma suuremate pingutustega.

Aeg-ajalt tasuks kuulata oma sisehäält, isegi kui see tundub tõsiselt utoopiline mõistuse jaoks, aga kus on kirjas , et eelista mõistusabielu ja unusta ära armastus (võib-olla mõnes keskaja ürikus, aga need oli kelle poolt kirjutatud – ei ole just eriti raske panuseid teha).

Neile kel meeldib kaevata, tuleb alati valmis olla kõige hullemaks, sest kellegi teise deemonid võivad su enda elu hulluks ajada  ning teise põrgus jalutades ei tasu pühapäevasest jalutuskäigust unistada – need on kaks täiesti eri asja.

 

Fifty Shades of Grey, E. L James


Raamat või õigemini esimene osa triloogiast, mille üle on meie meedias keerutatud tolmu päris hästi, ülistatud taevani, kui retsensioone lugeda. Kuna ta mulle raamatukogus näppu jäi, siis ei tihanud ju sinna riiulite vahele seda enam jätta.

Stoori ise mitte eriti sündmuste rohkem – Ana, kelle ajakirjanikust korterinaaber ühe tähtsa intervjuu eel tõsiselt haigestunud on, palub enda eest intervjueerima minna. Küsimused on kõik ette valmistatud, vaja ainult ette lugeda ning vastused lindistada, ei tundu just eriti suur raketiteadus olevat.  Kate unustab suures pabinas ütlemata, et kes see Mr. Christian Grey ikkagi on. Tõsine julgustükk minna kellegi teise küsimustega, mida sa isegi eelnevalt lugenud ei olegi, intervjueerima kedagi, kellest sa mitte midagi ei tea, isegi umbmääraselt sedagi kui vana see inimene on. Tegemist aga äriilma imelapsega, 27 aastase piltilusa billionäriga, kes kõiki enda ümber ära lummab esimeste sekundite jooksel, kaasa arvatud ka  Ana, kes enese üle kontrolli kaotades, kogu aeg punastades, loeb kogemata ette ka paberil olnud küsimuse –  kas te olete gei? See on aga nagu kirss tordile kogu äparduste jadast, mida see intervjuu endaga kaasa on toonud. Aga vaatamata sellele suudab ta noore billionäri endasse armuma panna ning algabki nauditav kassi-hiire mäng täis kirge, romantikat, kuid ka need 50 halli varju ei jää mitte tulemata ….

Kuna ma lugesin raamatut inglise keeles, siis kõik need originaalsed kommentaarid, must huumor, on lihtsalt vapustavalt nauditav lugeda ning ma ei ole kindel, kas seda kõike suutis tõlkija ka eesti keeles tabada. See on üks väheseid raamatuid üle tüki aja, mida on põhimõtteliselt nii nauditav ja põnev lugeda, et kui ma raamatu kinni panin, oli kell iseenesest minu üllatuseks hommikul kella neljaks tiksuda jõudnud. See on üks neist raamatutest, mis haarab endasse ja ei taha ega lsegi sind ennem lahti, kui viimane lause on loetud.

Millegipärast raamatut lugedes tekkis mul tunne, et ma olen sarnaste karakteritega kuskil juba varem kohtunud. Natuke veel ajugümnastikat ja tulemus oligi käes – Videviku saaga. Bella nagu Anagi on äpardus ruudus, kellel on madal enesehinnang ja kes lambist armub, endalegi üllatuseks kõige ihaldusväärsemasse noormehesse, kes mingil müstilisel  moel armub samuti tüdrukusse/naisesse ära.  Nii Edward kui ka Christina, on mõlemad ülirikkad, noored ja ilusad, kellest kõik naised ainult unistavad, kuid nende valik jälle täiesti müstilisel põhjusel langeb naise kasuks, kes armastab üle kõige teksaseid ja t-särke, sõidab autoga, mis seisab koos ja liigub edasi ainult õhust ja armastusest ning kes vägisi suudab ennast ka igasugusesse nn ohtlikusse jamasse sokutada, ise sellest arusaamatagi.

Kui esimesed sada lehte olidki ilus romantika, siis samm sammult hakkab paljastuma Christiani tegelik loomus – tahe kõike/kõiki kontrollida ning ainus tema poolt aktsepteeritav suhe on valitseja/orja suhe ning selleks on tal isegi 10 leheküljeline kolmekuuline leping olemas, mida Ana pimesilmi algul alla kirjutab, sest kõhus keerlevad liblikad ei anna võimalustki teistmoodi mõelda. Aga siis tutvustatakse nn Punase valu tuba ning vaikselt ka seda, mida selline sado-maso maailm reaalselt endast ette kujutab – kus läheb valu/naudingu piir ning kuhu maani ollakse nõus andunult minema.

Samuti on see raamat ühe naise iseenda seksuaalsuse avastamisest, aga kas ta on selleks õige tee ja inimese valinud, selleks on olemas triloogia kaks järgmist raamatut.

Kui tuvid kadusid. Sofi Oksanen


 

Kui tuvid kadusid

Loen raamatu esilehelt, et tegemist tetraloogia kolmanda raamatuga, mis tähendab ainult seda, et võib ka rõõmsalt neljandat üks päev raamatuletilt leida. Samas tekkis küsimus, miks neid raamatuid üldse tetraloogiaks kutsutakse. Ühte läbivat peategelast ei ole, igal raamatul on oma story ja inimesed, ainuke, mis võiks natukenegi põhjendada seda sarja nõndamoodi kutsumist, on see, et tegevused ja tegelased enamjaolt tiirutavad Eesti lähiminevikus ringiratast. Muidugi ei saa mainimata jätta, et luuakse üpris masendav pilt, kus toimubki kõik müügiks slogani all.

Seekord siis tegemist 1941.-1965. aastal toimunud ühe perekonna saagaga. Jookseb neli põhiliini ehk neli erinevat mina, kahel korral on ta naine ja kahel korral mees. Kõike neid nelja seob enamjaolt ühe mehe kameeleon tegelaskuju, kes vaatamata parasjagu valitsevast võimust suudab end ikka ja alati kasulikuks teha ning oma oskusi, teadmisi (peamiselt võltsimist ja lugude kokku luuletamist) igaühele arvestatava summa või hüvede eest maha müüa. Kusjuures ei loe, kas see inimene on ta sugulane, kunagi ta  elupäästja olnud, kaasvõitleja, koolikaaslane – kõik need elud on vajalikud  sillutamaks teed helgema tuleviku ja võimu poole. Seega panustamine võib alata, sest ega ometi mäng inimeludega ei tohi seisma jääda, kui silme ees virvendab au ja kuulsus.

Raamat jätab tavaeestlasest ikka tõsiselt möku mulje, keda on kerge petta või siis ümber näpu keerata ning kes ise eriti mõelda ei oska, tõsine orjarahvas, mis muud. Eriti tuutud oli kameeleoni ema ja tädi, kes kõike lemmiklapse heaks teevad, peaasi ei pojakesel ikka hea oleks ning ka peresisene mõrv suudetakse ilusti maha vaikida. Tahaks nii väga küsida, kas tõesti kuusirp nii eredalt kiirgab, et lihtsalt ei märgatud,  mis tegelikult teoksil on?

Muidugi jäi täiesti mõistmatuks – miks üldse see abielu sõlmiti kunagi Juuditi ja kameeleonmehe vahel ning miks ta ometi seda ära ei lahutanud? Kuidas mees ta lõpuks üles leidis? Ja raamatu lõppes ka poole sõna pealt, oleks nii tahtnud saada teada, mis siis juhtus, kui saunapingil magav inimene kuidagi väga tuttav tundus või siit hakkabki neljas osa pihta?

Põnev ta oli, aga masendust tekitas.

Õlimäe õied


Kui mina Artisesse jõudsin, oli võimalik osta piletit ainult teise ja esimesse ritta ehk tundus, et Eesti linateose kohta on see dokumentaalfilm väga populaarne.

Aga millest see populaarsus? Kindlasti mängis selle nädala Ringvaade oma osa 😉 Aga ega me usukauge rahva hulgas just eriti populaarne valik ei ole – nunnaks saamine. Tekitab hulgimalt miks küsimusi, millele võib ridade vahelt  filmist  vastuseid leida, aga ei pruugi, seega, kes selle ideega kinno läheb, võib sealt sama targalt tagasi tulla kaks kätt taskus 😉

Olles ise Kreekas kloostris elanud, tuli küll osad asjad tuttavad ette. See hommikune talantoniga üles ajamine, millega film peale hakkab, oli ka Kreekas. Kui esimesed hommikud silm tõesti see kopsimise peale lahti läks, siis mida aeg edasi, seda vähem ma seda kuulsin, kui just kloostrikellasid appi ei võetud. Selle lärmi peale tõesti tavaliselt silm läkski lahti, aga kell viis ei ole ikka minu hommik, isegi kloostris mitte, seega mis seal salata, keerasin külge ja jäin uuesti magama 😉

Mingi ülevaate see film kloostrielust otseloomulikult annab, kuigi oleks võinud rohkem sügavuti minna, samas oleks see tähendanud, et film oleks pidanud pikem olema. Mis muide oli mu kõrval istunud noormehe esimene kommentaar, mida ma kogemata pealt kuulasin – et miks nii lühike oli? Pealegi ema Zenja tundub nii huvitav isiksus olevat, siis oli lausa kahju, et film otsa sai, sest minu arvates oleks olnud kuhjaga materjali, mida veel ja veel filmida.

Ma ei tea kellega konsulteeriti filmi kokku lõigates, sest lõpusubtiitridest võis lugeda, et selle filmitemaatikat on kaks korda arutatud suurema auditooriumi ees, kuid see millest minu arvates puudu jäi, ongi filmi sügavam sisu, sest  kohati jäi sellise pinnapealse virvenduse mulje, aga muidugi vaatan ma seda ortodoxi künka otsast, seetõttu ei ole just valge lehe pealt hindaja 😉

Aga muidu, kui kogu see eelnev igisemine ära unustada, siis täitsa tegija film, mida soovitan vaatama minna.