Looduse jõud. Jane Harper

Mul ei oleks matkamise vastu küll midagi, aga selle raamatu kokkuvõte on –  viis naist läks metsa ja neli tuli tagasi. Mis sellest ühest sai?

Tegemist oli meeskonnaüritusega, kus kolm päeva pidi matkama (loe ellu jääma) inimestega, keda sa enamjaolt silmaotsaski ei salli mööda metsapadrikut ja teed kaardi lugedes õigeks ajaks metsast välja tulema. Lihtne ju. Aga kui kaardilugeja ei ole elus ennem kaarti lugenud? Kui inimestel on vale matkavarustus ehk uipukallis, aga kasutu. Siis on suur võimalus, et metsas ei lähe ainult üks asi valesti, vaid sada pisiasja läheb plaanitust hoopis teistmoodi. Alati tuleb kasuks koostöö, aga kas pingelises olukorras on koostööst võimalik rääkida, kui keegi kedagi ei usalda. Kes siis lõpuks boss on – kas see, kes on firma juhatuses või see, kes on kõige bitchim?

Mida pimedamaks, märjemaks ja eksinumaks olukord läheb seda enam kangastub silme ette b 20 aasta tagune uudis, et just selles looduspargis kadusid naised jäljetult, viimast ei leitudki üles. Kui öö hakul õnnestub leida onn, sealsel koerahaua ristil on kahtlaselt tuttav nimi selle sarimõrtsuka loost.

Keset pimedust ja nälga tulevad ilmsiks vaka all hoitud tunded, mõtted ja arvamused. See, mis algselt oli mõeldud gruppi liitva üritusena, on lõpptulemusena kõike muud. Aga, mis siis ikkagi juhtus Alice’ga? Kuhu ta kadus või kes aitas tal kaduda? 

Tõde Harry Queberti juhtumi kohta. Joel Dicker

Raamat, mis õpetab sind kuidas saada kirjanikuks ja samas lahendab üht kolmekümne aasta tagust müsteeriumit. Noorel kirjanikul Marcus Goldmanil oli oma esimese raamatu edust juba aega möödas ja vaikselt tiksus kõrva taga tähtaeg, mil pidi kirves langema ja kui käsikirja ei ole lauale panna, siis kogu kokku kraabitud varandus kaob näppude vahelt. Hea meelega oleks ta kirjutanud, kui vaid motivatsioon oleks koos inspiratsioonidega teda külastanud, aga ükskõik kuidas ta valget dokumenti läpakast ei vaadanud, ühtegi rida sinna ei tekkinud. Viimases hädas helistab ta oma kunagisele ülikooli kirjanduse õpetajale Harryle, kes kutsub ta Aurorasse inspiratsiooni jahile. Tähtaeg läheneb, aga inspiratsioon ikka kaugeneb, kui katastroofilised sündmused ei tule talle abiks. Nimelt Harry on palunud oma aeda hüatsindi peenra aednikul teha, aga kaevates satub aednik ühe vana laiba otsa, kelle nahkkotist leitakse Harry tippteose „Kurjuse juured“ käsikiri pühendusega „laibale“ ehk Nolale. Siit hargneb lugu, mis algselt viib Harry surmaotsust vanglasse ootama, kuid Marcus sellega ei lepi ja üritab enda algatuslikult uurimust alustada. Mida sügavamale ta kaevub, seda mitmetahulisemaks need aastate tagused sündmused muutuvad ning mingi hetk tundub, et kogu väike linn on otsapidi selle müsteeriumiga seotud. Aga kes oli Nola ja mis rolli ta Harry elus mängis?

Lugu liigubki ajas edasi- tagasi ning vahepeal on põimitud see nõuannetega, kuidas heaks kirjanikuks saada. Kui juba tekib tunne, et nüüd sa tead, kes mida tegi, siis järgmise leheküljega löödakse kaardid jälle laual sassi ning müsteerium jätkub.

Baltimore’ide raamat

Juba pealkirjast võib aimata, et see võiks olla kohapõhine raamat, aga miks Baltimore nii tähtis on, et sellest üle 400 lk kirjutada? Raamat räägib perekonna saaga läbi Marcuse silmade, olles kord minevikus ja siis tagasi tulevikus, traageldades kokku Goldmanide perekonna loo. Miks kaks venda ehk tema isa ja onu Saul eriti omavahel läbi ei saa ning miks vanaisa-vanaema alati onu Sauli kiidavad ja neid maha teevad? See lugu on Marcuse kasvamise lugu, sest samal ajal temaga sünnib onu Saulile poeg – Hilleli ning mingi hetk võetakse perekonda ka Woody ning neist kolmest poisist saab Goldmanide gäng. Aga mis juhtub siis, kui kogu gäng ühte tüdrukusse Aleksandrasse ära armub. Kas see lammutab gängi või paneb selle hoopis koos tegutsema?

See raamat on väga puudutav. Vahepeal tahaks vahele sekkuda ja öelda, võtke ometi aeg maha, ärge tehke seda üksteisele või anda salamisi soovitus, rääkige ometi omavahel. Aga seda soovitust anda ei saa ning vaikselt tüürib raamat lõpu ehk suure tragöödia poole. Keset raamatut saan aru, kes puudu on, aga kui lõpuks selgus, mis juhtus, siis on küll tunne, et need elud kustusid ikka väga järsku ja valedel põhjustel ära.

Väga hea raamat perekonna suhetest, kuidas üksteist mõista või samas kuidas üksteisest nii mööda rääkida kui võimalik. Kuidas tõlgendada asju nii valesti kui võimalik ja kas alati tasub hoida saladust, mis lõpuks viib suure katastroofini. Ennem kui teha nähtu üle ühepoolne kokkuvõte, oleks hea, küsida, mis tegelikult juhtus.

Guillerma del toro’s Pinocchio

Võibolla puust poisi Pinnochio lugu teab võibolla igaüks. Mulle kohe tekib silme ette nõukaaja lastefilm Buratino. Aga seekord oli multikas oma nüansidega, mida mina ei mäletanud või mis ongi juurde kirjutatud. Buratinos oli Papa Carlo, tema voolija, siis siinses multikas on meheks hoopis Geppetto, kel reaalselt oli poeg Carlo, kes sai surma, kui lennukid kirikut pommitasid. Suurest kurbusest hakkas isa jooma ning koos kasvama pandud puu, raius ta maha ning tegi puust nuku endale.

Mis mulle Pinnochio juures meeldis, kõike, mida ta nägi, vaatas ta neid avastusi läbi lapseliku rõõmu ja avastamissoovi. Esimene lause oli – ma armastan seda ja alles siis tekkis küsimus, aga mis see üldse on?

Kui sul on valida, kas sa ohverdad oma igavese elu või ei näegi oma kalleid, mida sa valiksid? Niikaua kui sa igavikus küsimustele vastuseid saab, tiksub aeg sinu kahjuks.

Kui tavaliselt on multikad ikkagi rõõmsa alatooniga, siis selles on palju kurbust, viha, vägivalda, nii et ma ei soovitaks küll seda lastele soovitada. Muidugi on sõprust, soovi aidata ja armastus, kuid pigem alatoon on pigem esimese poole kaldu.