Kõik algas kaks aastat tagasi, kui ma suvel Kreekas tööl olles otsustasin, et sooritan seal metodisti seminari kogudusepraktika. Tollal veel ristimata, ei olnud mul ka oma kodukogudust, seega oli viimane aeg see leida. Olin parajasti Ateenas ning seadsingi sammud peakirikusse preestrit jahtima. Teadsin, et pean valima võimalikult lühikese habemega mustakuuekandja, sest siis on lootust, et ta oskab inglise keelt ja on võib-olla nõus mind aitama.
Kohale jõudes asusingi positsioonile ning peagi saabusid kirikusse mungad. Senini imestan, mille järgi ma isa Jervasiose välja valisin, aga minu õnneks oskas ta inglise keelt ning teatas, et tema kodukloostri lähistel asub nunnaklooster, mille õed on pärit 15 riigist ning räägivad nii kreeka, inglise kui ka vene keelt. Me vahetasime telefoninumbreid ja ma lubasin pakkumise üle järele mõelda.
Vahepeal oli kätte jõudnud sügis, minul oli saanud “Kreeka paanikast” rohkem kui küll ning otsustasin tagasi koju tulla. Istusin rannas ja ootasin kõnet, et oma lennupileti broneering kinnitada, ning saatsin hüvastijätuks SMS-e. Järsku jäi silma munga number. Mõtlesin, et kaotada ei ole midagi, ning saatsin sõnumi: kas sa veel mäletad mind, olen see tüdruk, kes soovis kloostrisse tulla. Ega ma ei lootnudki, et ma vastuse saan, kuid järsku helises telefon ja õde Dyonisia ütles mulle: “Tere tulemast kloostrisse!” Seega lükkus kojuminek edasi.
Viiest päevast sai kolm nädalat
Kui ma sõpradele teatasin, et nüüd lähen kloostrisse, vaadati mind väga kahtlase pilguga ja uuriti, mis ma sinna ära kaotasin. Kuigi Kreeka on ortodoksne maa, on kloostritel kahtlane kõrvalmaik. Ollakse ju kindel, et kloostriväravast sisse saades sulguvad rauduksed selja taga ja kes sees, see sees ning väljapääsu ei olegi. Igaks juhuks leppisin sõbrannaga kokku, et kui tuleb mu häda-SMS, siis saabub ta kohale, kas või redel kaenlas, ja päästab mu kloostrimüüride vahelt. Nii hulluks asi ei läinud ja minu hästi plaanitud viiepäevane visiit, mille alguses arvasin, et jõuan kirja panna kogu kloostri ajaloo ja peamised tegevusvaldkonnad, pikenes iseenesest kolmele nädalale.
Kloostrisse saabumine oli ehe viimase hetke otsus, seega ei olnud mul eriti aega fantaasial lennata lasta ning ette kujutada, mis mind võib ees oodata. Kuid seda suurem oli üllatus. Minu Püha Georgiose koduklooster asub Kesk-Kreekas Meteora kaljukloostrite lähistel, maaliliselt ilusas kohas keset mägesid.
Enamiku seal viibitud ajast olin ma nunnade õudusunenägu, sest käisin neil järel ja tahtsin teada, miks nad nunnaks hakkasid. Minu ettekujutustes pidi nunn olema vana ja elust räsitud, aga et paljud neist olid minust nooremad ja särasilmsemad, siis ma tõesti ei saanud aru, miks nad ometi on valinud endale sellise tuleviku, võiks ju… 
Ajapikku hakkasin neid mõistma ja austan nende valikut aina rohkem. Nad ei ole kiiksuga inimesed, kes on pugenud eluraskuste eest kloostrimüüride vahele peitu. Igaüks neist on jumala poolt eriliselt kutsutud elama teiste, mitte enese heaks, aitama päev läbi inimesi, paluma nende eest ning võitlema öösel deemonitega. Kui paljud meist suudaks seda risti kanda? Klooster ja nunnad muutusid mulle ajapikku südamelähedaseks ja nii ma otsustasingi, et kui ükskord Kreekasse tagasi lähen, külastan kindlasti ka kloostrit.
Mullu ülestõusmispühade ajal ristiti mind kloostris iidsete apostellike tavade järgi. Kahjuks oli ilm nii külm, et ristimine järves jäi ära ning pidi toimuma kirikus. Mulle ei andnud hing rahu ja nii käisin kogu hommiku pühakojas edasi-tagasi ning uurisin pingsalt põrandat, otsides peidetud basseini. Mida ei olnud, seda ei olnud. Kõik naeratasid mulle salapäraselt ning väitsid ainult, et küll ma hiljem näen. Lõpuks Natasˇa halastas mu peale ja soovitas uuele luurekäigule minna. Suur oli minu imestus, kui nägin kiriku eeskojas ülisuurt veega täidetud musta toobrit. Minu järgmised mured oli madal veetase anumas ja tõsine kahtlus, et ega preester, kui ta mind vee alla lükkab, ometi mu jalaga vastu pead ei saa.
Eestis lohutati mind enne minekut, et kuigi minunimelist pühakut ei ole, võib ju minust esimene saada ning nii lisandubki mu nimi pühakute nimekirja, et järgnevatel põlvedel oleks suurem valikuvõimalus, aga tuleb tõdeda kurba tõsiasja: pühakut minust ei saa. Suurest hirmust, et mu vaimne nimi saab olema midagi Varvara-taolist, valisin endale nimeks Agapi, mis eesti keeles tähendab armastust.
Peale nunnade elab kloostris kolm tüdrukut (kaks Gruusiast ja üks Venemaalt), kellele on klooster juba kolm aastat koduks olnud. Muidugi ei ole elu kloostris kerge, seal on omad kirjutamata reeglid, aga kui ma kuulsin, et tüdrukud räägivad vabalt kolme-nelja keelt, hakkas minu südant kohe närima kadeduseuss.
Päev algab kellamänguga
Kloostris hakkab päev poole kuue või poole seitsme paiku teenistusele kutsuva kirikukellade helinaga. Kellalööja näib lähtuvat põhimõttest, et kui tema ei maga, ei pea keegi magada saama. Peagi harjusin hommikuse kellamänguga ära ja keerasin voodis ainult teist külge, erandiks sai pühapäevane liturgia, millest ma osa võtsin. Hommikusöök on kella kümne paiku, välja arvatud pühapäeval, mil süüakse pärast liturgiat. Hommikusöögihelvestest võib ainult unistada, tavaliselt on supp või praad, mis algul oli väga harjumatu.
Pärast sööki asub igaüks talle määratud kohustusi täitma. Mina kuulusin nõudepesijate 
meeskonda. Töö hõlbustamiseks oli meil palavalt armastatud nõudepesumasin, kuid see hakkas nõusid järjest seebisemaks jätma.
Kuidagi olin ma suutnud enda kätte saada kaks parimat kloostrivõtit. Nimelt olin ka pesumasinate kuninganna, kelle ülesandeks oli kõik linad, püürid ja rätikud masinasse toppida ning hiljem kuivama viia, mistõttu kõigil teistel tuli käia minu käest uurimas, kas pesumasinad on vabad. Tänu sellele oli mul võti lattu, kus pesu hoiti. Selles laos leidus aga ka kõike muud, alates raamatutest ja vaipadest kuni lambipirnide ja hambapastani.
Kuna õues kuivas pesu kiiremini kui koridoris, oli mul ka katuseukse võti. Kuid ega ma katusel ainult kuivatusrestidega mässamas ei käinud, seal oli niisama ilus tähistaevast vaadates mõtteid mõlgutada.
Need olid mu põhiülesanded, kuid aeg-ajalt tuli veel kuskil koristada ja kraamida. Kuidas sa ikka ära ütled, kui su juurde tullakse jutuga: abtiss palus küsida, kas sa oleksid nõus meid aitama.
Kella viie paiku tuli sammud kiriku poole seada, järgnes õhtusöök ja päevalõpu palvus. Pärast seda oli võimalus jälle mõne huvitava ülesandega tegelda ning kümne paiku saabus öörahu.
Kirkaga uudismaad rajamas
Mind üritati ka potipõllundusse kaasata, sest olin unise peaga vastanud, et olen enamiku oma lapsepõlve suvedest maal veetnud ning oskan maatöid. Kohe järgmisel hommikul selgus, et aus ülestunnistus osutus väga valeks käiguks. Nimelt aeti mind seitsme paiku üles ja koos õde Makariaga lonkisime me õde Estri sabas kloostri aia poole. Kuna ma ei olnud jõudnud isegi röstsaia hammustada, õues oli umbes 30 kraadi sooja ja pidin pikka voodriga dressi kandma, ei olnud ma just parimas tujus.
Ega töö kontimurdev polnud, tuli ainult tomateid kasta ja teha põhuhunnikuid, mida hiljem põletada. Peagi selgus, et ma olen kloostri peale ainus, kes oskab aia nurgas lebavat ülinüri vikatit kasutada, kuid niitmiseks oleksin pidanud peaaegu pikali viskama, sest vikati vars oli nii lühike.
Lõpuks teatas õde Ester, et ta taob iga päev kirkaga meetri jagu uut põllumaad, kuid lisas, et järgmisel nädalal saabub traktor, mis tema tööd jätkab, aga seni võiks jätkata kirka abil. Milleks rabeleda, kui traktor varsti saabub, ootaks selle siis ära, mõtlesin endamisi. Kloostris küsis abtiss minult, kuidas põlluharimine edenes. Ma vastasin, et minu arvates on see kirkaga maa tagumine nagu tagasipöördumine keskaega. Ma ei teagi, kas traktor tuli või mitte, aga minu potipõllumehe karjäär lõppes sama äkki, kui oli alanud.
Tavaliselt käisin ma keset päeva mägedes ronimas või mägijõe kaldal ukerdamas, aga kui vihmaperiood meid kloostrimüüride vahele sulges, tuli leida mingi muu sportlik tegevus. Ei ole ju tervislik kaks korda päevas aja peale süüa ning söögikordade vahele röstsaia ja küpsiseid näksida. Külalistetuppa, kus me Jovanaga elasime, oli tekkinud hunnik väikseid riidest kotikesi, millest jagati ristimispäevadel külalistele glasuuritud mandleid.
Olen kogu elu sporti teinud – võrkpall, lauatennis, sulgpall ja hiljem indiaca. Nii ma siis hüpitasin seda kotikest käe peal nagu indiaca-palli ning silm jäi pidama plastist riidepuul, mis meenutas reketit. Uus ala oligi leiutatud. Tuli ainult tuba pooleks jagada, nähtamatu suurte aukudega võrk vahele tõmmata ja mäng võis alata. Aga ürita sa saada pihta millelegi, mis lendab ebamäärasel kiirusel täiesti vales suunas või jääb lihtsalt reketisse kinni!
Kloostri suurim sport oli siiski magusaralli, sest kloostris valitseb tõeline magusakriis. Külalised toovad kooke, shokolaadi ja muud head-paremat, kuid kloostrielanikud näevad sellest ainult und. Nimelt lukustatakse kogu magus viie luku taha ja pakutakse järgmistele külalistele. Seega tuleb olla õigel ajal õiges kohas: kui avatakse lukus panipaigad või kui külalised on lahkumas. Hea nipp on minna pühapäeval kööki, kus on valmimas ülisuur shokolaadikook. Tänu magusarallile arenesid mu unarusse vajunud luureoskused uuele tasemele.
Klooster toimib õnnistuse toel, mis tähendab, et enne, kui sa midagi tegema hakkad, palud luba ehk õnnistust abtissilt. Õnnistus liidab kloostrielanikud üheks Jumala perekonnaks, kus valitseb armastus. Näiteks päeva esimesel kohtumisel abtissiga suudeldakse tolle kätt, saades nii Jumala õnnistuse osaliseks. Mina küll aeg-ajalt eirasin seda tava, kui käisin jõge forsseerimas, mägesid vallutamas või kui me mu sülearvutist DVD-sid vaatasime. Kloostris ju telerit ei ole ja tüdrukuid kinno ei viida. Kahju, et ma seda varem ei teadnud, oleks rohkem filme kaasa võtnud. Nüüd oli mul neid ainult kaks: “Kariibi mere piraadid” ja “Pingviinide marss”.
Nii korraldasingi filmivaatamise pärastlõuna. Keegi lastest muretses veel halvaad ning me lausa nautisime seda pärastlõunat. Muidugi leppisime enne kokku, et kui me peaks vahele jääma, siis mina olen süüdi, väites sinisilmselt, et ma tõesti ei teadnud, et sülearvutist filmide vaatamiseks tuleb õnnistust küsida.
Eesti Päevaleht, 03. veebruar 2007. aasta.
Happy Days Traveli blogi 