Tüdruk online. Zoe Sugg

Miks on populaarne luua peategelane, kes ei suuda oma jalul seista ning üpris raamatu alguslehtedel koperdab ja lendab pikali. Kas see koperdus näitab naiselikku nõrkust, võlu, ilu ning toob esile soovi, teda kindlasti aidata või on selles koperduses mingi salajane kood, millega algavad kõik head raamatud pihta?

Kui võrrelda seda raamatut  “50 hallis varjundiga”, siis seal sai ka kõik alguse ühest koperdusest ning Grey oligi igavesti ära võlutud. Ka selles raamatus on koperdus, natuke avalikumas kohas, kui Grey kabinet, nimelt lava peale fotot tegema minnes, koperdab Penny ning roomab oma ükssarvega alukate välkudes lavalt minema. Võib-olla oleks see jäänud selliseks ühekordseks etteasteks, kui ta parim sõbranna ei oleks sellest äpardusest tehtud videot pannud fb ja ta ära tagginud. Tekib küsimus, kus ometi sellised bitchist sõbrannad kasvavad, loodetavasti mitte Eestimaal ja vaadates meie praegust ilma, ei taha nad siia kohe kindlasti talvituma või suvitama tulla.

Koperdus koperduseks, aga see tõi välja tema hästi varjatud saladuse – nimelt, peale õnnelikult lõppenud autoõnnetuse tekkisid tal paanikahood, mille äsja tekkinud katastroof mitu korda võimendas. Sellise fb staarina oli kooliminek välistatud, aga et seda äpardust kuidagigi eirata, võtsid vanemad tema ja Ellioti (parima sõbra) NY kaasa nende poolt korraldavale Downton Abbey stiilis pulma. Ja seal Penny, kes peale selle, et enamjaolt kuhugi taha kinni jäi, ei olnud ka orienteerumises just kõva käsi, sattus köögist väljudes valesse sviiti ja nägi lava peal kitarri mängimas oma unelmate printsi. Tahaks nii väga öelda, et Happy End ja polegi vaja rohkem lugeda, aga kõigil on oma saladused, nii ka Noah’l, kuid see ilmutab end kahtlaselt valel ajal.

Miks on raamatu pealkiri „Online tüdruk“, Penny saades aru, et tema parim sõbranna on ikka tõsine bitch, otsustab, et oleks aeg seda problemaatilist teemat lahti kirjutada enda jaoks ning kuna päeviku pidamine totaalselt ebaõnnestus peale esimest katsetust, siis langeb valik anonüümsele netibloggile. Bloggi saab temalegi üllatuseks populaarseks, sellel on järgijaid, kommenteerijaid. Kuid kõik ilus võib muutuda üleöö õudusunenäoks, kui mängu tuleb nn parimast sõbrannast bitch, kes armukadedus- ja kättemaksuhoos avaldab autori. Jama mitme eest, aga happy end garanteeritud.

Kaasahaarav kerge lugemine, aeg-ajalt romantiline ja lõpp saabub ennem kui oodata oskad. Lahedat maagilist salapäeva 😉

 

 

Pettsoni jõuluvanamasin. Sven Nordqvist

Selliseid jaanipäevaseid jõule oodates, on peaaegu kohustuslik lugeda üks jõuluraamat või siis kaks. Muidugi valik on meeletu, aga “Pettsoni jõuluvanamasin” ei ole kommertslik tilu-lilu, vaid  hästi kirjutatud raamat jõuluootusest. Küll 24 päeva kokku ei saa, aga 17 peatükki on ka täitsa hea saavutus. Kui sellest väheks jääb, võib Pettsoni ja ta kass Finduse seiklusi youtubest jälgida.

Kas jõuluvana tuleb või mitte ning kas ta minu juurde ikka jõuab – need on iga lapse murelikud küsimused detsembrikuus ega kass Finduski neist muremõtetest vaba ei ole, pealegi tema on ju kass ja kas kassi juurde üldse jõuluvana tuleb, vaatamata sellele, et ta terve aasta maailma parim kass on Pettsonile olnud. Aga kuidagi peaks seda tulekut ikkagi kindlustama ning oma olemasolust jõuluvanale teada andma. Kui meil on traditsioon pann jõuluvanale kiri õhtul sussi sisse, küll päkapiku post selle jõuluvanani toimetab, siis Pettsonil on oma lapsepõlvest meeles hoopis teistsugune traditsioon. Nimelt tuleb ehitada lumepallidest lumelatern, viimase palli sisse, aga peita kiri jõuluvanale. Pimeduse saabudes, tuleb lumelaternas süüdata küünal ja kui hommikuks latern on sulanud, kiri läinud, siis ongi jõuluvanale see edasi toimetatud. Kui latern ongi hommikuks sulanud ja kiri läinud ning Findus ülirõõmus, et nüüd leiab jõuluvana kohe kindlasti ta jõuluõhtul ülesse, on Pettsonile juurde tekkinud üks tõsine probleem. Enam ei ole võimalik Findusele öelda, et järsku jõuluvana ikka kõigi juurde ei jõua ning naabritest ka ei ole abi, kes see ikka tuleb jõuluvana tegema sinu kassile, kõik nad arvaks, et sa oled hulluks läinud. Ei jää muud üle, kui valmistada jõuluvanamasin, mis näeks välja nagu reaalne jõuluvana, aga et Findus haisu ninna ei saaks, teab tema, et taat valmistab haluviskemaisnat. Aga, mis jõulud need ilma imedeta ikka on, sest ega seda jõuluvanamasinat ikka nii kerge ehitada ka ei ole, kui algul tundus.

The spirit of Christmas

Väikeste õudukate sugemetega romantiline jõulufilm. Mina, kes ma eriti õudukaid ei seedi, võin ausalt tunnistada, et mingi osa ajast olid näpud kõrvas ja piilusin ühe silmaga arvuti ekraani, kuna treiler ikkagi lubas romantilist jõulufilmi, tuli vastu pidada lõpuni.

Meenutas natuke eelmise aasta Pöffi filmi “Halfway”, mehest, kes jäi peale oma surma oma enda majja lukku,  elades seal nagu täieõiguslik omanik ja patseerides ringi ainult vannilinaga kuni saabus majja uus üürnik ning hakkas meestevaheline vägikaikavedu, kes siis lõpuks seal majas ikkagi elab. Sama motiiv käib läbi ka jõulufilmist, nimelt 12 päeva enne jõule viimased 95 aastat tuleb Daniel koju tagasi, kus lähedal ta kunagi surnult leiti jõuluööl ning keegi ei tea täpselt, mis temaga tol ööl juhtus. Külas ringlevad kuulujutud, et selles majas kummitab, kuid keegi ei tea seda täpselt, sest isegi majahoidja võtab ennem seda saatuslikku päeva 13.12 iga aasta puhkuse. See aasta on ta samuti minemas, kui majja sajab sisse puhkusele mineku päeval , ootamatult jurist, kes teatab, et tal on aega 3 nädalat, et see maja maha müüa ja muideks, kummitustesse uskumiseks on ta liiga suur.

Kui Kate kaks korda politsei kohale kutsumine on lõppenud sellega, et peaaegu tembeldab kogu küla ta hulluks, sest majas ei ole peale tema kedagi, tuleb kuidagi muud moodi probleem lahendada ja leida lahendus, miks iga aasta Daniel saabub 12 päevaks tagasi ning kes lõpuks selles süüdi on.

Ühe kummitusega annab veel diilida, aga kui tundub, et tema ei olegi ainuke, siis kes on need teised ja miks nemad siin on?

Kui jätta kummitused kõrvale, siis imearmas jõululugu 😉

 

Taani tüdruk – The danish girl

Kui eelmise aasta Pöffil oikumeeniline žürii valis nominendiks “Kõikvõimsuse teooria” ja Pöffi parima meesnäitleja tiitli sai sama filmi peaosatäitja Eddie Redmayene, siis ma arvasin, et see on tipp, aga “Taani tüdrukus” tuli esile hoopis teistsugune Eddie. Nii filigraanselt ei ole ma näinud kedagi naist jäljendamas, olema rohkem naine, kui naine ise.

Alicia Vikander teeb tõeliselt hea rolli, mängides abikaasat mehele, kes peale ühte pidu, kui nad ta naiseks riietasid, tõdeb, et see mäng on tegelikult tema jaoks reaalsus ja ta ongi teistsugune – mehe kehas sündinud naine.

Mis oleks sinu valik, kui sa näed, kuidas su abikaasa libiseb sul käte vahelt ja muutub igapäevaga naiselikumaks, kaotades oma mehelikku mina. Enam ei ole sa ise oma mehe abikaasa, vaid oma mees-naise parim sõbranna, kas aitab tal ellu viia tema suurimat unistust ning saada lõpuks ometi õigesse kehasse ehk naiseks. Peale selle, et su mehe riietus, käitumine muutub, pead sa harjuma ta kallimaga ja veel sellega, et teie ühine kirg maalimine, taandub sinu mehe elust täielikult. Samas mehe uus kehastus Lily võidab populaarsust su maalidel, mis meeldivad kõigile. Kas sa naisena suudad täita uut rolli, olla oma mehele tugi, kui ta sind kõige rohkem vajab, uskuda temasse, kui kõik ümbritsev arvab, et ta on hulluks minemas, teades, et seda tehes sa aitad teda muutuda selleks kelleks ta unistab – tõeliseks naiseks. Samas sa kaotad igapäevaga inimese, kellega sa kuus aastat tagasi abiellusid ning ta ei tule enam mitte kunagi tagasi, ükskõik, kuidas sa ei palu või ei soovi seda. Kas sa oled selleks kõigeks valmis tema õnne nimel?

Oleks maailmas rohkem selliseid inimesi, kes suudavad tingimusteta üksteist armastada, lükates oma ego tahaplaanile ja aidates teise unistuse täide viia, oleks maailm mitu korda ilusam paik.

 

Miks minna vabatahtlikuks Toidupanka?

Kui me sügisel EKN3 ümarlauas mõtlesime, mis võiks olla meie selle aasta jõuluüritus, siis kõige põnevam pakkumine tundus ronimiskeskusesse ronima minek. Idee geniaalsuses ma üldse ei kahelnudki, aga ortopeed oli mulle eelnevalt ette lugenud nimekirja, millest ma ennem järgmist aastat isegi unistada ei või. Kuigi selles ronimist ei olnud välja toodud, aga ei pidanud just raketiteadlane olema, et aimata, kui on jooksmine, tennise mängimine, pallimängud keelatud, siis ronimine tahes tahtmatult kuulub samasse klassi.

Et mitte tujurikkujaks saada, tuli mul välja mõelda vingem pakkumine, mis varjutaks soovi – minna ronima. Sel hetkel mul meenus Toidupank, kus ma olin varem vabatahtlik olnud ning  miks mitte me nõukoguga ei  võiks hoopis seal jõuluürituse raames olla, seekord panustades kellegi aitamisele. Mu välja pakutud idee varjutas ronimise, minu rõõmuks, ja 12.12. olimegi Järve selveris toidupanga vabatahtlikud. Kuna ma eelmine kord olin flaieri jagaja olnud, siis seekord soovisin olla  kassade juures olevate toidukärude juures. Meie ülesandeks oli annetused vastu võtta, mingi süsteem luua kärus, tänada kõiki annetajaid, soovida ilusaid saabuvaid pühi ja kui käru täis sai, kärutada see tagaruumidesse ning  aidata jagada kõik annetused 16 erineva kasti vahel ära pluss selekteerida välja kiiresti riknevad toidukaubad, et need eraldi külmikusse viia.

Mõni agaram käis enne meie kärude juures luures, et mida võiks tuua või mis on see, millest eriti puudus on. Kuna enamjaolt toodi makarone, kuivaineid, purgisuppe, siis palusime kastmeid, teed, kohvi ja maiustusi.

Südantsoojendav oli vaadata, kui terve perekond tuli tooma, igale lapsele oli antud kätte paar konservi või kui lihtsalt lükati meie käru kõrvale teine käru täis toidupangale annetatavaid toiduaineid. Või kui üks väike poiss, kes tuli moosipurki tooma, ei suutnud otsustada kummale anda, minu kärus oli rohkem asju, aga Hellel oli päkapikumüts peas, nii ta seisis me kahe käru vahel käed moosipurgiga ette sirutatud, vaadates kord ühele, kord teise otsa, suutmata otsustada, kummale tuleks see moosipurk ikkagi ulatada. Või kui tulid noored lapsevanemad, kes ulatasid oma annetuse toidupangale ning ütlesid, et see on nende paarikuuse lapse poolt. Või mõni vanamemm, kes meieni jõudes alandlikult ütles, et kilekott ei pidanud vastu või kellele sa poolele teele vastu läksid, sest toidupanga käru oli jäänud temast niivõrd kaugele, et ise enam ei jõua meieni, aga südamest tahaks oma panuse anda. Või kui üks naine meieni jõudes, ohkas kogu südamest, ma ju tahtsin midagi osta, aga unustasin selle täitsa ära poes käies, aga siis see nõutu nägu muutus järsku õnnelikuks ning ta küsis, kas piparkoogitaigna võib anda. Või noormees, kes küsis, kas ta raha võib anda ning samas avastas, et ainult pangakaart on taskus, teatas selle peale enesekindlat, et läheb toob autost rahakoti ja tuligi tagasi rahakott käes annetama.

Muidugi oli ka neid, kes juba flaieri jagajad kuhugi kaugele saatsid või põlastavalt otsa vaatasid ning teatasid, nemad küll seda kaarti (loe flaierit) ei taha. Aga neid oli õnneks väga vähe, enamus inimesi soovis ja tahtis ja aitaski.

Kuna me olime selle päeva viimane vahetus, siis meie kohustuseks oli kogu päeva annetusraha eest minna poodi shoppama Toidupangale annetuse tegemiseks. Teades, mida meie ajal oli toodud, siis annetatud raha eest ostsime kastmeid, moose, teed, kohvi, kakaod ja maiustusi.

Kui tekibki küsimus, milleks peaks annetama Toidupangale või milleks minna vabatahtlikuna neile appi, siis selle võttis kokku üks väike poiss, kes tuli meie juurde ja ütles, et Toidupank on nende perele süüa andnud.

Kui vaadata praegu meedias lahvatanud skandaali Toidupanga ümber, siis vabatahtlikuna ei tekkinud ideedki, et võiks midagi sellest annetatud kaubast endale võtta või hambad sisse lüüa. Me lihtsalt aitasime kaasa kellegi jõulumeeleolu loomiseks ja see oligi põhjus, miks me Toidupangale appi läksime.

 

A walk in the wood

Kas ei ole mitte ilus teelesaatmise lause – tule elusalt tagasi, ära rännakul  ajal ära sure. Kohe rõõm on minna rännakule, mis on üle 2000 miili pikk, mida läbib ainult 10% alustanudest ning teadmine, et viimati matkasid sa 30 aastat tagasi ja vahepeal oled sa vaatamata kõigele vanemaks jäänud ning samamoodi ka su varustus ja arusaam matkamisest.

Aga kui see rännak tundub piisk, mis veel on karikast puudu, siis tuleb see piisk kätte saada, isegi kui su oma naine arvab, et see on totaalne hullumeelsus. Kunagine sõber, kes ise ennast matkakaaslaseks pakub, on ajapikku vanemaks jäänud ja vormis olemisest ei tasu rääkidagi. Aga kõige tähtsam on tahe – küll tüütu naismatkaja eest ära jooksmiseks, küll pesumajas kohatud naise abikaasa eest läbi akna põgenemiseks, küll autost loobumiseks ja matka jätkamiseks.

Film sõprusest, ideaalidest, vanaks jäämisest ja ilusast loodusest.

 

Kõnd – The walk

 

Mis on sinu unistus?  Selle noormehe unistus oli tõmmata oma köis,  kuhu iganes ja kõndida sellel.  Igaüks  võib köie kahe puu vahele tõmmata ja vähemalt üritada, kuidas oleks selle peal kõndida,  aga see ei olnud selle noormehe unistus.  Tema jaoks oli köiel kõndimine tõeline väljakutse ja kutsumus,  püüelda püüdlematut ja mõnikord ebaseaduslikku.

Kui unistus ise meie juurde tuleb,  annab märku,  siin ma olen, siis oleks  lausa patt,  sellest võimalusest mitte kinni haarata ja endast parim anda, selle täide viimisel.  Aga unistus ei vali kohta,  kus ta end ilmutab,  ka hambaarsti kabinett  on selleks täitsa õige koht, ole ainult agar ajakirja lappaja ja seal ta ongi.

“Kõnd” on tõsielul baseeruv lugu, kuidas kaksiktornide vahele tõmmati köis ja seal tehti oma unistus tõeks. Seega ükski unistus ei ole liiga utoopiline, lihtsalt vaja on seda järgida, olenemata sellest, mida teisest su ümber sinust ja su unistusest arvavad. Pealegi kunagi ei tea, kust või kes on sulle appi saadetud seda täide viima, lihtsalt ole kõikidele uutele tutvustele avatud.

Tuleb meeles pidada ka lihtsat tõde, kolm kõige viimast sammu enne eesmärgini jõudmist on kõige raskemad, see on hetk, kui libastumine on kõige reaalsem ja …

 

Jõululugu

Kahel vennal, Ossil ja Tommil, on traditsiooniline mäng – viskavad mänguasja vette ning kumb ennem sukeldudes selle kätte saab, ongi seekordne võitja. Kuna Ossi sukeldub tavaliselt silmad kinni, siis on Tommil mänguasja leidmine lausa käkitegu nagu seekordki, sest Ossi ei aima enne pinnale tulemist, et pimesi kätte haaratud asi, ei ole kohe kindlasti vette visatud mängutuletõrjeauto. Kätt avades jääb poistele silma hoopis  ime ilusasti nikerdatud iidne laegas, mis on tabalukuga lukustatud. Iga väike poiss teab, et see ei saa olla muud, kui aardekirst või vähemalt peab seal sees olema kaart, kuidas aardeni jõuda. Vanaisa abiga avatud laegas sisaldab, aga ühte vana hõbedast uuri ja käsitsi kirjutatud väikest kirja – Häid jõule kallile väiksele Aadale. Sinu vend Nikolas. Tundub, et ei midagi väärtuslikku, kui vanaisa ei satu sisu nähes hämmingusse  ning imestunult ei ohka, kas tõesti see iidne lugu ei olegi muinasjutt. Lugu, mida tema väikse poisina on  24 päeva igal õhtul enne jõule oma vanaisalt kuulnud, tundub tänu selle laekale hoopis uue dimensiooni saavat. Kuigi on suvi, ei jää tal muud üle, kui jutustada lugu edasi oma lastelastele. Lugu viieaastasest Nikolasest, kes paar päeva enne jõule, kaotab paadihukus oma vanemad ning kelle väike õde Aada jääbki teadmata kadunuks. Poiss, kes tuuakse saarelt elama mandrile väiksesse  Korvajõe kalurikülla ning kelle elu ja saatust see jõululugu käsitlebki, sest saatus ei ole selle noore mehe vastu eriti hell ning igakord, kui ta õpib kedagi armastama, kaotab ta selle inimese.

Imearmas lugu selgitamaks, kuidas tekkis jõuluvana traditsioon. Lugu üksindusest ja armastusest, ennastohverdavast andmisest ja sõprusest. Kõige paremini kirjeldab raamatut selle enda lause – Kui annad teisele, siis saad palju rohkem kui see, millest loobud.

Raamat, mis ei jäta külmaks mitte kedagi, liigutav lugu, mida lugedes poetad nii mõnigi kord pisara.