Millest keegi und näeb?

Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust McDonaldsi fänn võib saada, aga just selliselt India mulle mõjus. Kui me juba nädalaid sama menüü järgi olime toitunud, kus lõuna- ja õhtusöögi valikut minu taldrikul eriti üksteisest enam eristada ei olnud võimalik, tekkis tahtmatult soov millegi euroopa või õigemini ameerikapärase rämpstoidu järgi, kus ma võisin kindel olla, et toidu sisse ei ole sokutatud salaja kas mõnda maitseainet, aga mitte näpuotsa täis, vaid ikka piuga või siis vaheldusemõttes äädikaga üle valatud. Õnn oleks nagu mu õule saabunud, kui McDonaldsi tuled paistma hakkasid Indias. Muidugi oli võimalus ka KFC’s söömas käia, aga sinna oli juba indialase käsi ulatanud ja vapralt maitseaineid kana peale raputanud. Kõige selle tulemusena nägin ma viimased päevad juba unes singivõileibu, sest vorstikesed ei kuulunud ju meie koolimenüüsse. Enamjaolt oli menüüs ainult kana, mida India kombekohaselt oli 12 portsjoni ühest kanast tekitada suudetud, vähemalt nii meile loengus restoranimänedžer rääkis. Tänu sellele faktile saan ma nüüd aru, miks enamjaolt mu kanakaste kontidest koosnes. Aga mu unelmate singivõileib õnnestus mul viimasel õhtul täitsa Subwayst kätte saada. Kui teised veel kahtlesid, kas mitte tagasi KFC’i sööma minna, siis minu puhul ei olnud kahtlustki valikus, sest sellest singivõileivast olin ma juba ammu unistanud ja nii kergelt ei olnud ma nõus sellest loobuma.

Mis veel selliste kiirsöögikohtade kasuks räägib on hind, mis ennem maksmist salakavalalt ei mitmekordistunud. Sest tuleb tõsiselt au anda indalaste pügamisoskusele, sest restoranimenüüs olev hind ei ole mitte teps see, mis sulle hiljem arvelt vastu vaatas. Sellele menüü numbrile oli salamisi igasuguseid huvitavaid makse lisandunud, kõige põnevam neist oli annetus – kas lastele, loomadele jne ning seda võeti nii enesestmõistetavalt, et sa tahadki annetada, mistõttu ei olnud isegi vaja nõusolekut küsida, tuli vaid õige number arvele lisada.

***

Ma alati imestasin, miks ometi meeldib indialastele kaubanduskeskuste sissepääsudesse turvaväravaid paigutada, mis iga siseneja puhul salapäraselt piiksuvad. Kuna naine on ju eriti kahtlane olend, siis tuli veel kardinatega eraldatud putkasse minna, kus siis omakorda tädi aparaadiga sind üle kontrollib. Asja mõttest ei ole ma siiani aru saanud, isegi kui see aparaat ta käes piuksus, ei teinud ta teist nägugi. Rohkem meenutas see aparaadiga nina ees vehkimine, küll õnnistusmärgi tegemist, et peale sellist rituaali ei ole enam võimalik, et sa ilma ostudeta tuleksid kaubanduskeskusest välja.

Lennujaamas on isegi erinevad väravad naistele ja meestele, õnneks ei ole seis nii hull, kui tavaliselt WC järjekordades, kus naiste oma on kilomeetreid pikk ja meeste pool ei ole hingelistki märgata. Aga lennujaama turvakontrollis, kus mehed nagu ristilöödavad Kristused postamendi peal seisavad, et neid selle imeaparaadiga läbi katsuda saaks, siis naistel on jälle võimalus kabiini minna. Kuna ma olin ei tea mitmendast turvakontrollist läbi tulnud, lennupilet oli juba siniseks tembeldatud, siis ei tulnud ma selle peale, et sellest turvakontrollist läbi minnes peab pilet hambus olema vaid ma sokutasin selle läpaka kõrvale värvilisse anumasse. Tädi kardina taga ei olud nõus mind isegi läbi katsuma kui läpaka alt oma piletit ei käinud talle spetsiaalselt toomas ja ette näitamas. Tahtsin küll küsida, kuidas ta arvab, et ma küll nii kaugele jõudnud olen, kui ennem teda mitu turvakontrolli juba olnud oli? Lennujaamade ma enamjaolt jooksin ühest otsast teise, et oma lendude peale jõuda. Küll Hyderabatis sain ma päris esimest korda ka hinnaalandust poes ilma, et ma oleks kaubelnud. Kõva 5 ruupiat, aga asi seegi. Nimelt kallasin ma onu peo peale kõik oma mündid ja ütlesin, et tahan seda šokolaadi ning mis ma teha sain, et 5 ruupiat puudu jäi, ma tahtsin šokolaadi.  Lennukis oleks ma võinud kuldmagaja tiitli saada, ennem kui me õhku tõusime, nägin ma juba unenägusid oma singivõileivast, aga nagu saksa salaluurele kombeks söögikäru minuni jõudmise ajaks olid silmad pauhti lahti. Üllatus – üllatus, mis mulle taldriku pealt vastu vaatas – kana, mida mulle oli kogu India perioodi jooksul iga nädal erineval moel sisse sööta üritatud. Selle lennukikana auks tuleb öelda, et kuidagi oli suudetud see ilma kontideta mulle serveerida, aga vaatamata sellele ühe suuetäiega minu kanasöömised seekord lõppesidki ja ma vajusin uuesti oma singivõileiva maailma. Eestimaa tervitas mind oma külma kargusega, millega harjumine võtab veel aega, aga siin on värske õhk – ja kõik, kes selles kahtlevad soovitan soojalt korraks Indias ära käia; vähe prügi, tee peal kakerdavat ja liiklust segavat püha lehma ka ei ole ja pealegi on siin vähe inimesi, mis on ainult positiivne nähtus.