Püha Siimeon ja Naisprohvet Hanna koguduse jõulunäidend


Jõulutropar

KOLM TARKA

Pimedus

Täheke ja inglike süütavad valguse, käivad käsikäes ringi ja näitavad valgust ikoonidele ja kirikulistele. Hakkavad tagasi tulema, siis süttib kantslis tuli (näpitslamp). Targad ürikuid uurimas (loevad paberilt maha).

TARK 1: Niisugune on meie Jumal, temaga sarnaseks ei saa pidada mitte ühtki teist. Tema leidis iga tarkuse tee ja andis selle oma sulasele Jaakobile ning oma armastatud Iisraelile.

TARK 2: Seejärel nähti teda maa peal ja läbi käimas inimestega. Baaruki 3:35-38

TARK 3:  Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks
Immaanuel – see on tõlkes: Jumal on meiega. Mt 1:23

 

Ingel näitab toob ilmale poja lugemise ajal valgust kantsli Kristuse ikoonile.

TARK 1: Ennäe täht! Aga miks ta siin on?

TARK 2: Võibolla näitab ta meile teed vanades ürikutes kuulutatud kuninga juurde?

TARK 3: Peaks kuningale kingitusi viima – aga mida?

Targad otsivad kingitusi kantslist ja leiavad igasuguseid asju.

TARK 1: Kas meil on siin midagi?

TARK 2: Kas müts sobiks?

TARK 3: Aga sall?

Iga pakutud kingituse peale täheke ja inglike vangutavad päid. Ingel näitab valgust kõigepealt tarkadele näkku ja siis kantsli alla olevatele sobivatele kingitustele

TARK 1: Miks ingel meile valgust näitab?

TARK 2: Järsku ta tahab, et me midagi vaataksime.

Vaatavad kõik üle kantsli ääre

TARK 3: Mis seal on?

Ingel ulatab need ükshaaval tarkadele.

TARK 1 õnnelikult: Siin on viirukit Jumalale!

TARK 2 rõõmsalt: Ja kulda  kuningale!

TARK 3 rahulolevalt: Ning mürri  inimesele!

Ingel  näitab valgust trooni poole ja  viipab käega tarkadele. Targad järgnevad neile kantslist piiskopi tooli taha.

MAARJA JA JOOSEP, VARJUTEATER

 

LUGEJA 1: Aga kuuendal kuul läkitas Jumal ingel Gabrieli Galilea külla, mille nimi on Naatsaret,  neitsi juurde, kes oli kihlatud Taaveti soost Joosepi-nimelise mehega. Selle neitsi nimi oli Maarja.

Samal ajal Maarja ja Joosep (Maarja on trooni pool, Joosep kantsli) magavad, Joosep vaikselt norskab.

Ingel osutab Maarja peale, kes virgub unest.

INGEL: „Ära karda, Maarja, sa saad lapse.“

MAARJA „Kuidas nii, kui me ei maga ühes voodis? ”

INGEL : „Püha Vaim  tuleb sinu peale ja sa sünnitad Jumala Poja.“

MAARJA: „Jumala tahtmine sündigu.” LK 1:28-38

Maarja jääb magama, ingel läheb Joosepi juurde

INGEL: „Joosep, ära karda, Maarja saab poja ja sa paned talle nimeks  Jeesus.”  Mt 1:20-21

Ingel kaob ära, läheb koos tähega kantslisse. Joosep ärkab, hüppab püsti, hõõrub silmi ja pomiseb

JOOSEP: „Mis see siis nüüd oli?“ Selle peale ärkab Maarja.

Joosep ja Maarja vaatavad üksteisele otsa.

JOOSEP: „Sa ootad last.“

MAARJA: „Jah. Aga kust sina seda tead?“

JOOSEP: „Ingel ütles mulle.“

Joosep ja Maarja tulevad kaardina tagant välja, lahkuvad käsikäes kantsli suunas. Samal ajal loeb Lugeja

LUGEJA 2: Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna.  Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel.  (Luuka 2/1- 5)

 

TARGAD LÄHEVAD

Ingel ja täheke tõusevad valgusega kantslist püsti ja vajuvad natukese aja pärast uuesti alla, targad trooni juures osutavad selle poole.

TARK 1: „Wau, Kas te nägite seda tähte?“

TARK 2: „Nii pirakas. Kas tõesti on sündinud Vanas Testamendis ette kuulutatud suur kuningas?

TARK 3: “Lähme“.

Kõnnivad üle lava kantsli poole.

 

MUUSIKA – Jõululaul, tähest või kolmest targast.

 

ÖÖMAJA OTSIMINE, POOL VARJUTEATER

Last ootav Maarja ja Joosep jalutavad kantsli poolt, komps, kott käes eesriide ette.

Loomade kommentaarid eesriide ees, üks loomadest on ühes eesriide nurgas, teine teises:

LOOM 1:„Nad on kaugelt tulnud ja väsinud.“

LOOM 2:„See naine saab varsti lapse.“

Joosep ja Maarja lähevad eesriide kõrvale trooni poole ja koputavad

JOOSEP: „Kas te saaksite meile öömaja anda?“ koputab riidele tekkinud maja peale

MAJAOMANIK 1: „Meil endalgi ruumi vähe.“

Keeravad ennast altari poole ja koputavad

MAJAOMANIK 2: „Siia te küll ei mahu.“

Keeravad näo saali suunas

MAARJA: „Varsti on öö – kus me magame?”

JOOSEP:“ Küll me mingi ulualuse leiame…“

LOOMAD:“ Te võite siin meie juures ööbida „Möö-möö, mää-mää…“

Tõstavad kahekesi linaservad kõrvale ja lasevad Maarja ja Joosepi sooja lauta magama, lähevad ise nendega kaasa. Riie langeb ette ja proze kustub ära. Kõik on vaikne ja pime, siis tuleb lapsenutt, valgus läheb põllema ja Maarja hoiab last süles.

LOOMA HÄÄL: „Nii armas laps!“ Täitsa minu moodi. Teeb samasugust häält nagu mina mää-mää.“

 

Muusika – Neil karjastel väljal (laul või ainult instrumentaalpalana)

 

KARJASED

LUGEJA 1: „Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid ööseloma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkussäras nende ümber ja nad kartsid üliväga.“

Samal ajal tulevad karjased kantsli poolt ja jäävad sinna eesriide ette vasakule.

Ingel koos tähega tõuseb uuesti kantslist ülesse, karjased vaatavad kantsli poole, ehmuvad, viskuvad pikali

INGEL: „Ärge kartke! Teil on sündinud Päästja, Jeesus Kristus. Te leiate lapsukese Petlemmas.” Näitab suunda, kuhu poole tuleb minna.

Täht koos ingliga kaob ära kantslisse. Karjased vaatavad ringi, siis üksteisele otsa

KARJANE – „Läki nüüd Petlemma.“

Lähevad linani koos loomadega, lina taga olevad loomad tõstavad lina mõlemale poole laiali nii, et Maarja, Joosep ja Jeesus on näha. Maarja näitab karjastele Jeesust.

KARJASED: „Jeesus on sündinud!“

LOOMAD  „Tõesti on sündinud!“

Lina lastakse alla ja karjased koos loomadega lähevad kantsli taha tagasi, koori koha peale.

 

HERODES

 

LUGEJA 2: Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma Mt 2:1

Kuningas Herodes istub trooni pool, tooli peal, joob karikast. Väsinud targad tulevad kantsli poolt omavahel arutades ja ringi vaadates

TARK 1: Kuhu see täht kadus?

TARK 2: Kuidas me nii uue kuninga üles leiame?

TARK 3: Vaadake seal kaugel on Jeruusalemm, lähme küsime kuningas Heroodeselt.

 

 Jõuavad kuningas Herodese juurde, kes istub kroon viltu peas trooni juures. Tarkadele hiilivad järgi täht ja inglike. Targad koputavad uksele

 

HERODES: „Sisse!“

Targad kummardavad ja küsivad:

TARGAD„ Iidsetes raamatutes on kirjas, et sündis uus juutide kuningas. Kus ta on? Kust me ta üles leiaksime?“

Herodes ehmub, hüppab toolilt püsti ja pillab värisevate kätega karika maha:

HEROODES:“Hõkk.“ „Kuningas olen ju mina!“

Targad taganevad ehmunult. Üks võtab neist taskust välja üriku ja loeb

Võtab taskust kirjarulli ja loeb maha

TARK 3: (Võtab taskust kirjarulli ja loeb maha) Aga kirjutatud on – Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel – see on tõlkes: Jumal on meiega. Mt 1:23

Heroodes kuulab suu amm, kratsib kukalt, istub tagasi toolile ja lausub (sünge) lipitseva häälega:

HEROODES: „Minge kuulake hoolega lapsukese järele, ja kui te ta leiate, siis öelge ka mulle, et minagi läheksin teda kummardama.“

Targad taganevad ja pööravad ümber. Samal hetkel märkavad nad tähte koos ingliga, kes endaga kaasa kutsub.

 

TARGAD TEEL

TARK 1  „Ennäe, täht on pilve tagant välja tulnud.“

TARK 2. „Järsku juhatab ta meid uue kuningani“

Ingel koos tähega lähevad eesriide juurde, kaks looma avavad eesriide ja Maarja, koos Joosepi ja Kristusega on seal. Täht ja ingel jäävad nende kõrval seisma ja osutavad nende peale.

 

TARGAD SAABUVAD

TARGAD: „Tulime suurt kuningat kummardama.“

TARK 2: „Siin on kulda…. …“ (ulatab kummardades koti)

TARK 1: „Ja siin viirukit.“ (ulatab kummardades karbi)

TARK 3: „Aga siin on mürri.“ (ulatab kummardades pudeli)

Joosep kummardab

JOOSEP: „Suur tänu teile kõigile.“

 

SIIMEON JA ANNA

Siimeon ja Anna seisavad kiriku tagumises osas ikooni juures vasakul ning Maarja laps süles jalutab koos Joosepiga läbi kiriku nende juurde. Nende taga jalutab lugeja ja jalutamise ajal loeb.

LUGEJA 1: Ja vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat.

LUGEJA 2: Seal oli ka prohvet Hanna. Tema ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumiste ja palvetamistega

 

Maarja jääb paremale poole koos Joosepiga seisma.

SIIMEON vaatab Hannale otsa ja siis lapsukest: „Nüüd võin ma rahus surra. Minu silmad on teda näinud.“

HANNA – „Kiidetud olgu Jumal – Jeesus on sündinud!“ (Issand, olgu kiidetud.)

 

MUUSIKA Kõik laulavad koos „Püha ööd“

Samal ajal jalutavad Maarja, Joosep, Siimeon, Hanna tagasi kiriku etteotsa, kuhu on juba kogunenud kõik näitlejad ja kummardatakse koos.

15665483_10154734544657667_5125485594901679116_n

Palm Trees in the Snow


Killian, kes on sündinud Hispaania koloonias Biokos, saabub siia Aafrika saarele 1950ndatel tagasi koos vennaga isa juurde, kui ta on 20ndates. Elu saarel on midagi täiesti uut tema jaoks, tuleb harjuda töötamisega kakaoistanduses ning sulanduda kuidagi kohalikku eluolusse. Valida on kaks rada – kas isa oma, kes on suutnud sõbruneda kohalikega või venna oma, kes kasutab ainult oma võimu ja kohalikke naisi ära.

Ta elu saab täiesti uue mõõtme, kui ta kose ääres kohtab kohaliku noore naise Bisiliaga. Kuid kas neil on võimalus olla koos õnnelik saarel, kus must ja valge ei tohi koos elada, kus üks peab olema teenija ja teine isand ning kui riigis kuulutatakse välja iseseisvus, millised tuuled siis puhuma hakkavad? Võib-olla kogu see lugu vajuks unustuse hõlma, kui Killian ei oleks pidanud päevikut, mille ta oma lumisele kodumaale kaasa võtab ning mille vahelt elu lõpu tunnil kukub  rebitud osa kirjast, mis tekitab ta vennatütres hulgimalt küsimusi. Aga et vastuseid leida, tuleb reisida tüdrukul päevik kaenlas Bioko saarele, teadmata, mis teda ees võib oodata.

A United Kingdom


Ühe riigi iseseisvumiselugu läbi printsi abielu. 1940ndatel saavad ühel tantsupeol kokku inglannast Ruth ja Botswana prints Seretse Khama. Kuigi Inglismaa on suht liberaalne, tekitab nende soov abielluda tõsise kaose ning asjur Aafrikas, keelab selle üldse ära – valge- ja mustanahaline ei ole hea kombinatsioon abieluks. Kuna sellele keelule ei leita ühtegi seaduslikku põhjendust, siis noored ikkagi abielluvad ja sõidavad Botswanassse, mida Seretse mehistumiseni on juhtinud tema onu. Tollane Betšuaanamaa on Inglismaa kaitse all, mistõttu on kõikjal valgete ja mustade eraldatus, ainsana tehakse mõnes kohas erandi kuninglikule perekonnale ning kõike kogukondlike otsuseid üritab Inglismaa kontrollida ja suunata. Igaühel on mängus omad huvid – igaüks näeb tekkinud situatsiooni oma künka otsast.

Tõsielul põhinev film – armastusest, kannatustest, pagendusest, sisse sulamisest, riiust ja leppimisest, jonnist saada oma tahe.

Pate. Jalgpalliraamat. Timo Parvela


Kes on lugenud Ella ja sõprade raamatuid, neile on Pate tuttav tegelane. Seekord on tema raamatu peategelane ning kogu lugu käib peagi saabuva Pallivõluri jalgpalliturniiri ümber. Kuigi ta oma võistkonna parim keskründaja, ei osutu ta valituks, sest kaksikute isa kingid meeskonnale särgid ja see otsustab, kes seekord platsile pääseb. Patel ei jää muud üle kui kokku panna oma meeskond, sest peale selle, et ema, isa tulevad turniiri vaatama, saabuvad kohale ka Austraalia sugulased, just spetsiaalselt Patele kaasa elama ning kuidas on võimalik, et teda üldse platsil ei olegi. Aga ega seda meeskonda nii kerge kokku panna ei olegi, sest potentsiaalseid mängijaid, kes pallile ka pihta saavad kas või juhuse tahtel ei ole kuskilt võtta ning pealegi tuleb võistkonna registreerimiseks maksta osavõtumaks, milleks Patel raha ka ei ole. Aga kui midagi väga tahta ja endast parim anda, siis hakkavad juhtuma huvitavad asjad.

Hea humoorikas laste raamat, tõsiselt soovitan lugeda.

download

Ali & Nino


Moslemi printsi Ali ja Gruusia aristokraadi tütre Nino armastuslugu, kus on kõike – ilu, kirge, verd, lojaalsust, pruudiröövi ning üle ja ümber ei saa au küsimusest. Sellel armastuslool oleks ilus lõpp, mõlemate vanemad olid peaaegu valmis andma oma õnnistuse abieluks, kui mängu ei oleks tulnud I maailmasõda ja Venemaa soov Aserbaidžaani õli endale saada.

Taustaks üks teine lugu, ühe maa iseseisvuse kätte võitlemisest, demokraatliku riigi tekkest ja sama kiirest langusest venelaste okupatsiooni alla.

Samuti ehe lugu kahe religiooni ja ajastu koostööst/kokkupõrkest, ühelpool autod ja modernsus, teiselpool hobused ja traditsioonid.

Mis on sulle kallim – kas su kodumaa vabadus või su naine ja tütar, kelle või mille kasuks sa otsustad?

Rocco


Film, mis minus viimasel ajal kõige rohkem vastikust tekitanud, see vist on selle emotsiooni kõige õigem kirjeldus. Ma vist ei ole õudusfilmide ajal, nii vähe kui ma neid üldse vaatan, ka nii palju küll kõrvu, küll silmi kinni hoidnud. Mihkel Raua raamatu pealkiri „Musta porri näkku“ jääb väga mahedaks kirjelduseks, mida ma vastu nägu seda filmi vaadates sain ja seda kohe ämbrite viisi.

Pöffil olen ma igasuguseid filme näinud, ka meie oikumeeniline žürii on üle eelmine aasta kõige kristlikumaks filmiks valinud ühe suht räige filmi „Paradiisi süit“, aga Rocco tungib teistmoodi sügavuti ja kratsib hinge. Aga milles seisneb selle filmi räigus? Rocco on dokumentaalfilm, maailma kuulsast pornostaariks Rocco Siffredist, kus ta ise kirjeldab oma teekonda staariks, selle mõjust temale ja lähikondlastele ning plaanist teha oma viimane film ning lahkuda lavalaudadelt. Tundub suht ok stsenaarium, aga mis hetkel hakkas minul süda pahaks minema? Hetk algas sellest, kui ta näitas, kuidas ta valib naisi oma filmi ja milliste alandustega naised nõus on, et saada pornostaariks ja et mängida temaga koos kasvõi ükskordki elus. Seda protsessi kirjeldatakse ja näidatakse päris detailselt ja ma näen ainult üht alandust teise otsa. Eriti tõuseb see esile läbi ühe blondi, kes on ehe näide lollist blondist, tõsine prototüüp ilma ühegi kõrval kaldeta, kuulates ta juttu ja nähes tema indu ja näitlemisoskust, tekib ainult küsimus, kus sellised välja võetakse? Naiste maine päästab filmi lõpus Kelly, kes põhjendab ära oma seksuaalsuse, miks tema jaoks asjad nii on, mida teatud asjad tema jaoks väljendavad ja tähendavad ning sellega ta neutraliseerib selle lolli blondi ning minu jaoks päästab naiste maine.

Hästi ausalt tehtud dokumentaalfilm sellest tööstusest, avardab silmaringi mingis mõttes, tuleb tõdeda, et Issanda loomaaed on tõsiselt suur ja kirju.

Intervjuu Charlie Chastainiga pagulaskriisist ja põgenikelaagrist – “Võõristame või võõrustame”.


Ma kohtusin Charlie Chastain’ga Kõrgema Usuteadusliku Seminari poolt korraldatud seminaril „Võõristame või võõrustame?“, kus kokkutulnud jagasid omavahel ümarlauas rändluskogemusi nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil. Charlie esindas üht väikest Ameerika misjoniorganisatsiooni „The Mission Society“, kus ta eelnevalt on töötanud Venemaal orbude ja tänavalastega, kuni sealsed seadused muutusid välismaiste mtü suhtes ning seetõttu kolis ta koos oma perekonnaga 2011. aastal Eestisse, kust ta aina enam on seotud Euroopa põgenikelaagritesse vabatahtlike otsimistega.

Kui Euroopa pagulaskriis peale hakkas, ei olnud tal plaaniski ennast sellega kuidagi siduda. Aga võttes osa ühest kursustest, sai talle ja abikaasale selgeks, et nad on kutsutud tegutsema. 2015. aastal sõitsid nad perega Serbia-Makedoonia piirile, kuhu transporditi humanitaarabi põgenikelaagrisse. Kohapeal avanenud vaatepilt – 10 000 vihmas seisvat ja busse ootavat põgenikku, raputas neid oma realistlikkusega niivõrd läbi, et aina selgemaks muutus missioon – nad peavad aitama. Kontaktid, mis sel reisil loodi, aitasid  üles ehitada kirikute, mittetulundusühingute ja vabatahtlike võrgustikku, mis aitaks sellistest suurtest kriisidest välja tulla. Peale seda külastust on Charlie külastanud ja töötanud erinevates pagulaslaagrites, mis asuvad nn Balkani teel ning aidanud luua kontakte vabatahtlike ja kirikute vahel nii Eestis, Prantsusmaal, Hispaanias, Ungaris kui Horvaatias.

Enamus  Balkani teedest on tänaseks suletud, mistõttu paljud põgenikud on lõksus Kreeka, Makedoonia, Serbia, Horvaatia, Tsehhi ja Ungari piirialadel, isegi Prantsusmaal. Olenevalt asukohast on mõned põgenikud end sisse seadnud UNHCR’i (eestikeeles teatud kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet)  laagrites, teised aga elavad ajutistes laagrites. Mõned riigid soovivad pagulasi aidata rohkem kui teised. Näiteks nagu Kreeka, mis on ikka veel populaarne sihtkoht Türgist tulevatele pagulastele. Kreeka ja Egeuse mere saared on pagulaste poolt üle rahvastatud, mistõttu laagrites on alarahastus ja abistava personali ehk vabatahtlike karjuv puudus.

Neis laagrites on nii põgenikke kui ka majanduspagulasi, aga meelevaldne oleks tõmmata joon nende vahele. Nende põgenemiselugude põhjused on tihti omavahel seotud ja läbipõimunud. Kui lahingutegevus pärsib kohalikku kaubandust, rääkimata väliskaubandusest, soodustab inimeste vaesumist ja peatset näljahäda saabumist, siis valikud ellujäämiseks on suhteliselt limiteeritud. See on ka põhjus, miks võib laagrites kohata pakistaanlasi, kes ei ole otseselt pärit sõjakoldest kuid nende kodumaa naaberriikides toimuvad konfliktid mõjutavad hävitavalt nende kodumaa siseriiklikku majandust ning põhjustavad näljahäda. Sama lugu on paljude Aafrika rahvustega, sest Põhja-Nigeeria islamistlik terroriorganisatsioon Boko Haram tekitab hirmu, kaost ja rahutusi nii Nigeerias, Gaanas, Kamerunis jnt, mistõttu inimesed põgenevad. Laagreid külastades ei saa teha vahet, sina oled sõjapõgenik, aga sina majanduspagulane. Inimesi tuleb kohelda kõiki võrdsena. Charlie ei ole ka siiani laagrites kohanud ühtegi inimest, kelle sinna jõudmise põhjuseks oleks olnud majandusliku heaolu otsingud, aga ta on kohanud tuhandeid inimesi, kes on riskinud kõigega, et jääda ellu ja jõuda põgenike laagrisse.

Aga millest unistavad põgenikud? Ikka sellest, et nad saaksid minna koju tagasi. Tihti loodetakse, et kodumaal võiks ükskord ometi sõda lõppeda ning sealne olukord stabiliseeruks ja tekiks võimalus ohutult koju tagasi pöörduda. Enamusel neist ei ihalda jääda Euroopasse, aga olukord kodus nt, Süürias, ei võimalda ka tagasi minna. Samuti nad loodavad, et meil – eurooplastel, eestlastel, oleks aega neid ära kuulata ning mõelda, mida meie oleksime taolises situatsioonis teinud.

Iga põgenikelaager on erinev. Mõned neist on väga hästi varustatud ja sisemiselt organiseeritud, kuid on ka neid laagreid, mis näevad kohutavad välja. Nt, transiitlaager Presevos, Serbias on hästi organiseeritud ja põgenike põhivajadused saab seal kaetud. Samas ajutises laagris Calais, Prantsusmaal on kohutavad elamistingimused. Üldiselt kannatavad laagrites kõige rohkem lapsed. Seal on tuhandeid saatjateta alaealisi, kes on (laps)inimkaubanduse potentsiaalsed sihtmärgid. Viimase 18 kuu jooksul on teadmatult kadunud neist laagritest väga paljud lapsed.

Kindlasti vastab tõele, et terroristid üritavad ära kasutada põgenike voolu enda maskeerimisel, et saabuda Euroopasse. Aga tuhandete heade inimeste mujale suunamine selle hirmu tõttu, ei lase meil – eurooplastel, eestlastel, olla need, kes me reaalselt oleme – eelkõige inimesed ja kristlased. Põgenikke mujale suunates, tekitame me olukorra, kus terroriste lihtsalt tekib juurde.

Piiblit uurides on kristlaste seisukoht pagulastemaatikas väga selgelt paika pandud – Mk 12:31 on öeldud, et armasta oma ligimest nagu iseennast. Hb 13:2-3 on kutsutud meid olema külalislahked ja hoolitsema nende eest, kes seda vajavad. Mt 5:44 annab käsu armastada oma vaenlasi. Tänapäevase definitsiooni järgi oleks apostel Paulust peetud religioosseks terroristiks. Jumal muutis tema südame ja seeläbi muutus maailm. Kui karta, et terrorism levib läbi põgenike kriisi, siis tasub meenutada Paulust. Charlie südamest usub, et nendes laagrites on mõned, kes muutuvad nagu apostel Paulus, seetõttu tulebki meil kui kiriku esindajatel ja kristlastele jääda oma sisemisele kutsele kuulekaks.

Eesti kirikud võiksid ennast  antud põgenike kriisis kurssi viia reaalsusega ning mitte edasi anda meedia poolt propageeritavat hirmu ja natsionalismi. Põgenike kriis on imeline võimalus näidata põgenikele – kes on Kristus. Eesti preestrid ja pastorid peaksid rääkima, kui tähtis on armastada oma vaenlast ja olla külalislahke nende vastu, kes seda kõige enam vajavad. Nagu Mt 9:37 on öeldud – Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid.

Iga põgenikelaager vajab vabatahtlikke. Aidata saab nii toidu kui ka esmatarbekaupade jaotamisel, tegeleda trauma üle elanud lastega, oodatud on meditsiinilise haridusega inimesi jne. Võimalusi ja viise, kuidas aidata, on väga palju. Näiteks, varsti on minemas Kreeka laagritesse grupp silmaarste, kes viivad läbi nägemiskontrolle ja jagavad vajadusel inimestele prille. Kuuldes mõnest spetsiaalsete vajadusest on Charlie töö leida need spetsialistid ja saata laagrisse. Iga vabatahtlik on tere tulnud ja väga oodatud, kui sa tunned oma südames kutset, võta ühendust Charliega – charliechastain@mac.com

 

See statistika võiks olla eraldi nupuke, kuskil pildi juures

UNCHR järgi statistikat vaadates on 2016. aastal mere kaudu Euroopasse jõudnud kokku 302 679 põgenikku, kellest 167 015 jõudis Kreeka, 131 860 Itaaliasse ja 3804 Hispaaniasse. Surnud või teadmata kadunuks on jäänud 3521. Samas 2015ndal aastal oli mere kaudu Euroopasse jõudnuid 1 015 078.

http://data.unhcr.org/mediterranean/regional.php

Ilmunud Metropoolias sügis 2016.

Click to access Metropoolia_77.pdf

download (1)

 

Minu Bali. Oma väe otsingul. Jesper Parve


Bali on mind tükk aega paelunud, ma ei tea, kas selle üheks põhjuseks võib olla ka raamat ja film- “Söö. Palveta. Armasta”, kuid see raamat ajendas mind veelgi seda vaimustuma. Balit peamiselt promotakse oma ilu tõttu, siis sellest raamatust õhkub pigem vaimsust, seda teispoolsuse maailma, mida kõike ei saa käega katsuga, tuleb lihtsalt tunnetada ja uskuda.

See raamat on ühe mehe teekonda sinna ja tagasi, kui Kääbikut tsiteerida, ehk endasse ja tagasi, leidmaks kes ma olen, mis ma tahan elult ning kuidas saada lahti kogu kräpist, mis enda sisse on aja jooksul kogutud ja mille omamise üle ükski omanik ei rõõmustaks ning mis segab reaalselt igapäevaelu.

See raamat paneb soovima, et tahaks ka just niimoodi Balit avastada, jõuda sellele ühisele hingamisele saarega, leidmaks seda vaimsust, mida otsima läinud ning juba uue inimesena  tagasi tulla ning seeläbi rohkem väärtustama Eestimaa olemust ja ilu.

Igal maal on oma olemus, mida avastada ei saa turistina, sest siis söödetakse sulle ette just neid elamusi ja kohti, mida arvatakse, et sulle võiks meeldida, aga kuskil pikemalt elada, siis sa tunnetad, näed ja koged selle koha tõelist olemust. See koht hakkab sinuga dialoogi pidama ja vaikselt sa suhestud kohaga.

Minu imetlus minna sinna väikse lapse ja naisega, see on enda ja perekonna proovile panek, samas ka võimaluste pakkumine, leides seeläbi iseennast ja saada teada, mis on tegelikult siin maailmas väärtuslik. Mitte sõnasõnalt tsiteerides raamatut, aga vabas vormis mõte, et kunagi oli inimestel 150 asja kodus, praegu on 20 000, reaalselt meil neid kõiki vaja ei ole, sest kas õnn peitub selles asjade kuhilas, mis tekitavad stressi ja depressiooni või pigem rahus iseendaga.

Peale otsingute on ka soovitusi, kuhu tasuks Balil minna, mida teha ja seda kõike on kirjeldatud läbi oma kogemuste.

Mõnus eneseleidmise ja -otsimise raamat, taustaks Bali iidsed vaimsed tarkused.

Lõpuks ka tsiteering täitsa raamatu lõpust – „Meenub Dewa õpetus: „Miks sa muretsed kogu aeg, Jesper? Miks sa kordad seda ühte ja sama halba mõtet? Miks sa palvetad kogu aeg selle poole, mida sa ei taha? Palveta parem selle poole, mida sa tahad.“

download (2)

Näidend “Muumiamõistatus”


 

JUTUSTAJA: „Õues särab soe suvepäike ning kohe-kohe on algamas koolivaheaeg. KARL on selle üle väga õnnelik, sest nüüd saab lõpuks ometi sõita rattaga, käia ujumas ning süüa kasvõi iga päev jäätist. Enam ei pea käima koolis, rääkimata kodutööde tegemisest. MAIT on samas morn, sest kui neil on suvevaheaeg, siis ega ometi  vargad ja sulid suvel ei puhka. Nemad ju aina tegutsevad, kui koolilapsed peavad puhkama. See ei ole MAIDU arvates üldsegi aus. Nimelt on tal koos KARLIGA detektiivibüroo koolis, aga viimasel ajal ei ole mitte midagi eriti huvitavat juhtunud, mida võiksid nemad uurida ning kui nüüd tuleb veel tagatipuks koolivaheajale minna, kuidas nad siis niimoodi ometi pätte saavad püüda. Pealegi nende kontor koolis pannakse kolmeks kuuks kinni ja mis detektiivid nad siis on, kui neil isegi oma kontorit ei ole.“

MAIT ainult ohkab ja istub käed põsakil.

KARL üritab sõpra lohutada: „MAIT, järsku on Facebookis midagi huvitavat?“ Vaatab oma telefoni ja jääb siis seda pingsalt põrnitsema, togib MAITU ja hüüab: „MAIT, vaata siia, lõpuks ometi on midagi juhtunud:“

MAIT porinal: „ No, mis siis?“

JUTUSTAJA: „Facebookis on suurte tähtedega kirjas, et Kooli ajalooklassis ärkas teisipäeva hommikul muumia ellu ning ehmatas tasemetöid parandanud AJALOOÕPETAJA KRISTI poolsurnuks. Õpetaja põgenes direktori kabinetti, et helistada 112. Kohale saabunud politsei tuvastas, et kooli koridori seinalt olevatest hinnalistest kukepiltidest on üks kadunud. Kahtlustatav muumia nägi välja nagu muumia ikka ning seisis oma tavapärases kohas, klassi nurgas.“

MAIT: „Vaata AJALOOÕPETAJA KRISTI Facebooki seinale, järsku seal on veel mingit lisainfi.“

KARL: „Oota natuke“

AJALOOÕPETAJA KRISTI: „Oo my God, DIREKTORI Indiast kingituseks toodud muumia tahtis mu täna hommikul ära tappa ning tagatipuks jättis ähvarduskirja mu lauale. Kuigi ma sporti ei armasta, aga välkkiirelt olin ma õpetajate toas, blokeerisin ukse, pugesin laua alla ning helistasin direktorile ja politseisse.“

MAIT: „Huvitav, mis seal ähvarduskirjas oli? Vaata kommentaare, järsku on seal mõni vihje selle kohta.“

KARL surfab Facebookis, pobiseb omaette: „Ei, ei, ei.“

JUTUSTAJA: „MAIT mäletas, et tema lemmikraamatus entsüklopeedias oli kirjas, et muumia rahu häirimine on rangelt keelatud, muidu hakkavad imelikud asjad juhtuma. Süümepiinadega meenus talle, et alatasa oli ta ajalooklassis oleva muumia taha peitu pugenud ja ükskord olid nad KARLIGA üritanud muumia näppe lahti kangutada. Tuli tunnistada, et nemad KARLIGA ongi muumia rahu rikkunud ja Koolile needuse kaela toonud.“

MAIT: „KARL, meie rikkusime muumia rahu ja nüüd on meie kool suurtes jamades. Me peame direkltorile appi minema ja selle kukepildi üles leidma.“

***

DIREKTOR kabinetis. DIREKTOR istub laua taga, millel on silt DIREKTOR  ja klõbistab arvutis ning pomiseb – „Kukepilt, kukepilt“. Järsku kostub koputus uksele.

DIREKTOR: „Sisse“

KARL ja MAIT lähevad direktori laua juurde.

DIREKTOR: „KARL ja MAIT, mis teie siin teete? Täna ju kooli ei ole.“

KARL JA MAIT KOOS: „Me võiksime aidata kukepildi üles leida.“

DIREKTOR: „Tooge oma koolikotid siia ja kohe vaatame, kus see kukepilt siis on.“

KARL: „Ei, meie ei võtnud kukepilti:“

MAIT: „Me tahame aidata seda üles leida. See on ikkagi minu maalitud kukepilt. Kas te AJALOOÕPETAJA KRISTI mobiili olete juba üles leidnud?“

DIREKTOR: „Kust te teate, et see ka veel kadunud on?“

MAIT: „Miks muidu oleks AJALOOÕPETAJA KRISTI teie kabinetti jooksnud, et helistada ja abi kutsuda, kui tal endal mobiil taskus on?“

DIREKTOR: „Selle peale ma ei tulnudki. Tundub, et te võib-olla saategi mind aidata. Mul olid nii suured plaanid – mõtlesin, et müün mõned teie maalitud kukepildid internetis oksjonil maha, sõidan Indiasse ning toon koolile ka Buddha  kuju.“

KARL: „Mida muumia ähvarduskirjas nõudis?“

DIREKTOR: „Nõudis 10 000 eurot või muidu kaob veel mõni kukepilt. Punaste suurte tähtedega oli veel maalitud, et muumia kättemaks on kohutav, aga õiglane.“

MAIT: „Kas öösiti on kool valve all?“

DIREKTOR: „Igal õhtul kui ma koju lähen, panen kooli valve alla ja võtan hommikul valve alt maha. Kellelgi ei ole võimalus salaja kooli hiilida. Pealegi on meil kukepiltide juures lisaks veel salajane turvakaamera.“

MAIT: „Kes eile peale AJALOOÕPETAJA KRISTI veel nii vara koolis oli?“

JUTUSTAJA: „DIREKTOR jääb mõttesse ja talle meenub (Arthur istub käsi põsakil), et saabus koos AJALOOÕPETAJA KRISTIGA, tegi kooliukse lahti, vaatas kõik klassiruumid üle ja tormas seejärel hambaarsti juurde. Ukse juures tuli talle vastu matemaatikaõpetaja Mai, kes elab väljaspool Tallinnat ja jõuab tavaliselt kooli esimeste seas. Pealegi teenib matemaatikaõpetaja Mai lisaraha huvijuhina, et oma õpilastele aeg-ajalt kommi osta, kui nad eriti tublid on olnud. Kuskilt meenus talle, et nägi ka koristajat, ju ta jäi esmaspäeva õhtul ajahätta, aga temal pole kunsti peale silma. Küsis alles hiljuti, miks meil paabulinnupildid seina peal on. Ta ei tee isegi kukel ja paabulinnul vahet. Pakkusin, et ta võiks esimest klassi korrata. Küll ta oli solvunud veel selle soovituse peale. Mitu päeva ei pühkinud minu laua pealt enam tolmu.“

Heliseb DIREKTORi mobiil. DIREKTOR: „Kool, DIREKTOR kuuleb.“ Paus „Väga tore, kohe vaatame turvavideo üle“

KARL ja MAIT tõstavad suure tühja pildiraami üles. DIREKTOR koos MAIDU ja KARLIGA hakkavad  vaatama tühja raami, mis on suunatud muumia peale, kes end liigutab ja läheb sikutab seina pealt oleva kukepildi ära.

MUUMIA: „Kätte sain.“

DIREKTOR suunab näpu raami poole ja karjatab: „Muumia. Kukepilt.“ KARL ja MAIT lasevad pildiraami alla.

MAIT: „Midagi on valesti selle muumia juures. Direktor, kas me võime korraks ajalooklassi minna.“

DIREKTOR: „Minugipoolest, kui see vaid kukepildi tagasi tooks.“ DIREKTOR läheb lavalt ära. KARL ja MAIT lähevad ajalooklassi poole, kus AJALOOÕPETAJA KRISTI parasjagu parandab töid, seljaga muumia poole. Ajalooõpetaja laua peal on silt, AJALOOÕPETAJA KRISTI. Muumia koputab ajalooõpetaja õlale, ajalooõpetaja pöörab ümber, karjatab, tormab klassist välja ja põrkab kokku MAIDU ja KARLIGA..

AJALOOÕPETAJA KRISTI: „Appi, jälle see muumia ärkas ellu. Jookske poisid, kui teil elu armas on.“ Kõik kolm tormavad minema direktori kabinetti.

Samal ajal sikutab muumia seinalt maali: „Kätte sain“. Keerab kukepildi kokku ja paneb selle prügikasti ning võtab oma asendi uuesti sisse.

AJALOOÕPETAJA KRISTI tormab koos MAIDU ja KARLIGA direktori kabinetti, valib laual olema mobiili nr: „DIREKTOR, kus te ometi olete. Muumia ärkas uuesti ellu.“ Kuulab ja vastab: „Ma ei tea ega tahagi teada, mitu kukepilti on seinal. Kas te aru ei saa, muumia ärkas ellu.“ Paneb telefoni ära ja vajub toolile istuma:“ Mitte ühtegi tundi mina siin koolis enam ei anna. Mina iga hommiku nii kiiresti joosta ei jõua. Kehakultuur ei olnud kohustuslik aine ajaloo üliõpilastele.“

Lavale tuleb koristaja Kristofer, kes nühib põrandat direktori kabineti juures. Samal ajal saabub DIREKTOR: „Kas kukepilt on alles?“

AJALOOÕPETAJA KRISTI: „ Muumia tahtis meid ära tappa  ja sina küsid kas kukepilt on alles? Me KARLI ja MAIDUGA niimoodi elu eest põgenesime ja sind huvitab ainult see totakas kukepilt. Mis kooli ma küll sattunud õpetama olen?“

DIREKTOR: „Kooli, kui sa veel ei ole sellest aru saanud! Aga nüüd kõik marss, ajalooklassi, mina tahan seda muumiat näha.“

Kooli koristaja läheb oma lapiga põrandat nühkides neile järele. Kõik saabuvad ajalooklassi, DIREKTOR läheb muumia juurde, üritab ta kätt sikutada.

DIREKTOR: „ See muumia küll end liigutanud ei ole, olete vist päiksepiste kõik kolm korraga saanud ja nägite luulusid“. Keerab aeglaselt seina poole, karjatab, üks kukepilt on veel puudu, kokutab, näpuga näidates: “Kukepilt. Veel üks kukepilt on kadunud. Bye-bye India ja Buddha kuju.“

MAIT: „Direktor, ma arvan, et ma tean, kes kukepildi võttis?“

KARL: „Tõesti tead, kes varas on?“

MAIT: „Valvekaamera videot vaadates, muumia läks ja sikutas pildid seinalt pealt ära, aga ajalooklassimuumial on käed keha küljes. Pealegi, miks peaks 5000 aastane muumia ähvarduskirja kirjutama ja raha tahtma. Mida ta teeb selle rahaga? Sõidab Indiasse puhkama või koju Egiptusesse? Tänu rahasoovile, hakkasin ma mõtlema, et see peab olema keegi koolist. Järsku matemaatikaõpetaja Pille? Aga tema õde töötab ju Kalevi kommipoes ja nii saab ta eriti soodsa hinnaga meile komme osta. Seega temal raha kommide ostuks juurde vaja ei ole ja 10 000 euro eest me komme süüa ka ei jõuaks. Kellel veel oleks raha vaja? AJALOOÕPETAJA KRISTI? Kindlasti, sest tema ostis ju alles hiljuti endale uue korteri, mis vajab sisustamist. Aga tema ise on kaks korda muumia eest põgenenud ning meie kooli 50 meetri jooksu rekordi teinud. Pealegi me KARL koos sinuga, ise nägime, kuidas muumia ajalooõpetajat ja meid ründas. Ma arvan, et varas ei olnud huvitatud rahast, vaid kättemaksust.“

DIREKTOR: „ Kättemaksust? Koolile? Minule? Ma olen ju nii hea direktor, ma pole kunagi kellelegi mitte ühtegi halba sõna ütelnud.“

MAIT: „Mina selles nii kindel küll ei ole. Alles te pragasite ehmunud AJALOOÕPETAJA KRISTIGA.“

DIREKTOR: „Mina, ei tea millal?“

KARL: „Mina vist tean ka, kes muumiaks maskeerudes kukepildid varastas.  Keegi kes on kogu aeg valel ajal vales kohas olnud, aga miks ometi?“ Pöörab kooli koristaja  juurde, kes agaralt sealsamas põrandat nühib „Kooli koristaja, miks teie siin olete? Teie tööaeg on alles õhtul, miks te hommikul koristate? Ja kuidas te keset vargust siia sattusite? Mul on tunne, et te ei olegi öösel koju läinudki vaid kogu öö olete siin olnud? Kas pole nii?“

KOOLI KORISTAJA vihaselt näitab harjaga direktori DIREKTORi poole: „DIREKTOR solvas mind, ütles, et ma ei tee kukel ja paabulinnul vahet ning et ma võiksin esimest klassi kordama minna. Muidugi teen ma kukel ja paabulinnul vahet, aga mulle lihtsalt meeldivad paabulinnud rohkem kui need närused kuked. Ma pühkisin nendelt paabulinnupiltidelt iga õhtu tolmu. Kui ühel õhtul, jõudsin tööle varem ja kuulsin, kuidas DIREKTOR rääkis telefonis, et ta müüb minu armastatud paabulinnupildid maha ja ostab selle eest lennupileti Indiasse ning toob Buddha kuju sealt. Buddha kuju oleks minu tööaega pikendanud, ma oleks pidanud ka selle pealt tolmu pühkima, nagu mul vähe oleks kohti, kust tolmu pühkida. Ma pidi päästma oma armsad paabulinnud. Seega maskeerusin muumiaks, küll see marli keerutamine ümber iseenda oli raske. Pealegi tuli õige muumia selleks ajaks ju wc viia, ei olnud vaeseke seal ju 5000 aastat käinud. Siis võtsingi tema asemel koha sisse ning varastasin kukepildid. Turvakaameraid ma ei kartnud, sest ma olen need kõik ise paigaldanud ning nende sisse-välja lülitamine on käkitegu. Ma oleks võinud ju maalidega kohe ära minna, aga ma nii tahtsin DIREKTOR nägu näha, kui ta märkab, et veel üks kukepilt on läinud. Pealegi kui laste kukepildid seinalt ära varastatakse ja muumia ähvarduskirja jätab, ei usalda lapsevanemad enam direktorit ja võtavad oma lapsed koolist ära. Kool pannakse kinni, mis oleks paras DIREKTORlLE. See oleks õiglane karistus talle selle eest, et ta mind esimesse klassi tahtis saata.“

DIREKTOR: „Võib-olla ma olingi natukene ülekohtune su vastu. Aga kui sa mu kukepildid tagasi annad, siis ma võtan politseist avalduse tagasi.“

KOOLI KORISTAJA: „Ma võin need tagasi anda, aga siis sa pead  lubama, et ei müü neid paabulinnupilte maha ning ei sõida Indiasse Buddha kuju tooma.“

DIREKTOR on vait ja põrnitseb varbaid.

AJALOOÕPETAJA KRISTI, KARL JA MAIT vaatavad direktori poole ja ütlevad kõik koos: „ Direktor.“

DIREKTOR ohkab ja ütleb: „Olgu, olgu, ma luban, et ei müü neid kukepilte maha ja ei sõida Indiasse Buddha kuju tooma.“

KOOLI KORISTAJA läheb prügiämbri juurde, võtab kukepildid ja annab DIREKTORILE, kes rõõmust hüppab: „Minu armsad kukepildid“ ja tormab neid seinale kleepima.

9789949167265.jpg

 

Koera elu mõte


Mis on koera elu mõte või mis on inimese elu mõte? Just sel teemal arutlebki Bailey läbi oma nelja kehastuse, et mis on tema elu mõte, miks ta sünnib siia maailma, iga kord erineva koerana, aga samas ta mäletab oma eelmisi elusid. Kas on võimalus, et midagi on jäänud oma eelmistes eludes tegemata ning peab järgnevas jätkama kuni võiduka lõpuni? Mis on inimese elumõte? Kas koer saab aidata inimesel oma elumõtte uuesti paika loksutada? Väga südamlik film, kas ikka korra või paar saab silmanurgast pisarat pühkida ning mõelda, mis on sinu elumõte ja kas sa mitte ei raiska oma elu ja ei panusta valedele asjadele?